Barbara: Salsa ja muu

Ma panin oma pesu pesema. Pesu hulgas oli näiteks sinine triiksärk ja nüüdseks heledapoolseks määrdunud valge kott, valgete täppidega tumedad sokid, valgetriibuline kampsun ja oranž diivanilina, mille meie väike koer veel enne Eestisse minekut täie mõnuga täis kuses.

Masinast välja tulid aga okseroheline triiksärk, paduoranž hipisugemetega märss, punaste täppidega tumedad sokid, oranži-punase kirju kampsun (väkk!) ja oranž diivanilina, millelt vähemalt kusi vist ikka maha tuli. Kui tuli. Rõõm.

Eile käisin aga salsat tantsimas. Jah, mina, Preili Puujalg-Mättaots, käisin salsat tantsimas. Esimesed viisteist minutit käitusin oma kodakondsusele vastavalt ja jõin oma viie eurost laket, et ikka väikegi vunk sisse tuleks. Ei, tantsida mulle meeldib ja julgust on ka täitsa piisavalt, aga lihtsalt te oleksite pidanud nägema seda karusselli, mis tantsupõrandal toimus. Kõik keerlesid ja pöörlesid nagu Eda-Ines! Puusad muudkui käisid vinksa-vonksa… tilksa-tolksa.

Aga ei, ma olin ka lõppeks ikka juba täitsa (ma ei mõtle, et purjus, selleks pole raha) ja läksin ka tantsima kui kutsuti. Esimese tantsu ajal kuulsin vaid meie profitantsija Maherilt, et “let gõu änd muuuuuv!”, aga no ei tulnud välja. Teise tantsu jooksul tantsisin mingi järgmise tüübiga, kes oli veidike aeglasem ja no nõnna palju lihtsam oli. Muudkui juhendas ja ma muudkui keeeeerlesin. Õnneks kunagi ammu me tegime Paavlis mingeid balletti pöördeharjutusi ka, seega oli lihtne pärast tiiru jälle silmadega sama kohta jõllitada ja kõik kokku ma vurrisin täitsa edukalt ja nägi ilus välja ka. No ja õhtu lõpuks tundsin end juba väga hästi ja muudkui salsatasin! Mul on nüüd viis telefoninumbrit ka, nii et kui keegi tahab mehele minna, siis andke teada onju?

Muidu aga ongi nii, et täitsa kohaliku tunne on mõnes mõttes. Seega aga lähevad ka kultuurilised erinevused meelest ja aeg-ajalt tuleb oma käitumist ja suhtumist siiski korrigeerida, et niiviisi kena inimest edasi mängida. Kas või vägisi olen kena, eks ole.

Näiteks… (nüüd tuleb rõve osa, aga mulle endale nii ko-hu-ta-valt meeldib tavaliselt rõvedusi lugeda, nii et kütan edasi) on siin WC-s käimisega noh.. natuke teisiti. Nemalt nimelt ei kasuta paberit vaid pesevad end mingis bidee laadses tootes. Alguses käisin teatris esimesed nädal aega rull taskus ja varjasin kiivalt oma paberit, aga nüüd juba võtan ikka julgelt lehekesed näppu ja tantsan uhkel sammul pellerdise suunas. Alati on kangelase tunne…

Ja kusjuures mina veel alguses mõtlesin, et miks kurat kogu aeg põrand vett täis on?! Või miks ukse küljes mingid haisvad käterätid ripuvad… HEA ET KÄSI EI PÜHKINUD, VANA PERSE (sõna otseses mõttes!).

Siis näiteks eile istusime rahulikult koos ja plaanisime Tantsija lõpupidu, kui üks hetk oli tunne, et elame Chicagos ja gängsterid ja vaesuskriis, sest kõik sireenid undasid ja tunne oli, et nüüd on siis jälle sõda ja kõik linna politseinikud osalevad! Jooksime välja tänavale ja mis me näeme? Peatänaval (teater asub siin) on suur ummik! Ja miks? Sest ummiku esimese otsa autod seisavad ja inimesed tantsivad autode katustel! Kõik sireenitavad suurest rõõmust muidugi kaasa ja politseiautode vilkuridki töötavad tantsu taktis! Siis sõitsid veel natuke aega edasi-tagasi nii umebs 90 kilomeetrit tunnis ja viie minuti pärast oli jälle haudvaikus.

Me püüdsime ikka mõistada ka, et millest siis nii hea meel ja puha ja mõtlesime, et ehk siis nüüd see, et 141 riiki tunnistasid, et Palestiina on siiski riik (muidugi mitte Eesti, kardame liialt oma suurt venda Ühendriike), aga sellepärast tantsiti ju eelmistel päevadel.. Mine võta kinni… ega küll küllale liiga ei tee. Äkki oli lihtsalt reede?

Ja et te ei arvaks, et ma siia aint kusma-tantsima-puhkama olen tulnud, siis tegelikult ikka teatrilainel surfan ka. Tantsija tegi lavastuse ja täiesti tore oli. Selline installatsioonitüüpi lavastus, kus osaleb tema ja kaks kurti Palestiina poissi, kes tantsivad. “Lost in translation”. Alguses lugesin mingit teksti sisse, et oma abihäälepaela ulatada, aga nüüd Tantsija lendas kodu tagasi ja Maher tahab seda paar korda siin veel mängida, nii et õpin viipekeelt. Araabia viipekeelt.

Ja see kah, et mu oma projektike hakkab valmis saama, seega järgmine reede on esietendus. “Freedom on sale” on ka installatsiooni tüüpi etendus. Näitlejatega alles peamine töö algab, aga kõik on paberil ja valmis ja vaja vaid sädet pilduda. Kui siin kõik hästi läheb, saab seda sama lavastust jaanuari lõpus ka Berliinis näha. Siis küll uute inimeste ja sellest johtuvalt ka uue sisuga, aga see selle mõte ongi. Ehk saame ka Eestis korrata ja veel kuskil. Ja ma lihtsalt mainin, et selles osas tahab õnn täiesti ära tappa.

barbara-poster

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga