Rubriigiarhiiv: Blogi

Talvike: Kohanemisest ja kahenemisest

Alustuseks lugege seda

Olen oma tagasiolemises jõudnud mingisse psühholoogilisse pöördepunkti. Kõik, mida äraolles igatsesin, on olemas, just nagu enne, veel paremini – mul on juba päris korralik hulk uusi tuttavaid, põnev ja väljakutsuv töö, kena korter kesklinnas ning pühapäevahommikud Werneris. Ja midagi on väga valesti.

Aasta on väga pikk aeg. Mina olen muutunud, mu sõprusringkond on muutunud, Tartu on muutunud. Korraga leian end uhiuuest maailmast, kus mind ümbritsevad mu vanade sõprade uued sõbrad. Olen nendega seotud, kuid ei tea nende nimesidki. Oleme üks, aga meil ei ole ühist keelt.

Eks ma natuke kartsin, et nii juhtub. Aimasin, et lihtsam oleks alustada kusagil täiesti uuesti kui taassobituda oma vanasse väikeseks jäänud või välja veninud vormi, mis kusagile sahtlipõhja tolmuma on jäetud. Alles, aga kasutu. Olemas, aga, näed, ei tööta enam. Lisaks armastab mu alateadvus mulle pidevalt sisendada – see on ajutine, sa kolid varsti ära ja siis ei ole ju enam vahet, seega ei ole sul ka mõtet praegu pingutada, siinsed suhted ei loe varsti enam midagi.

Muidugi ei vasta see tõele. Selles olukorras ei ole olemas “lihtsamat”, on ärajooksmine. Tuleb leida tasakaal selle vahel, kes sa oled ja kes sa olid. See kõlab vist nagu lumehelbekene, kes ei tea, mida elult tahab ja siis jooksebki ühe seina äärest teise äärde ja tagasi. Mnjaa..kui mul oleks vastus, siis ma ilmselt seda siia ju praegu ei kirjutaks.

Kultuurišokiks peetakse näiteks seda, kui ootamatult satud kohta, kus kõik söövad kätega ja sina ei saa aru, kuidas selliste metslastega üldse võimalik suhelda on. Selline ülepingutatud stereotüüpne näide. Sa leiad end olukorrast, kus kõik su ümber on võõras ja harjumatu, ning sa ei tea, mida sellega peale hakata, kuidas käituda või reageerida.

Tagurpidine kultuurišokk on väikestes asjades. Ma ei karju (enam) appi, kui autod mind üle tee lasevad või nähes parmujärjekorda poe kõrval. Aga keeruline on harjuda olukorraga, kus mina ei ole uus ja sädelev võõras. On keeruline harjuda olukorraga, et inimestel on kogu aeg tegemist, minul samuti, ning üksteise jaoks ei olegi kusagilt aega võtta. On keeruline harjuda mõttega, et meil on nii palju vabadust ja võimalusi, ja ometi veedame enamuse õhtuid seriaale vaadates. Mina samamoodi.

Viidatud blogi järgi võib paranemist oodata alles poole aasta pärast. Olgem siis kannatlikud.

Vabatahtlike lähetamise projekti ja näituse läbiviimist rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Oh sa vana! Kuu juba läbi!

 

 

Eks ole mu esimeses kuus nii ebaõnnestumisi kui õnnestumisi. Jalkaklubis on mõned regulaarsed käijad, aga on ka neid lapsi, kes pole kordagi kohale ilmunud. See-eest koolis on aina vahvam, tantsisime ükspäev kunstitunnis lastega dabket. Mingi tähtpäeva puhul sain seal ka paljusid kohalikke hõrgutisi maitsta – kultuuri kui palju!

Plaanis on korraldada ka suur prügikoristuspäev Dura Alqares. Hetkel ootan, et direktor võtaks vaevaks KOVga rääkida sellest ja nähtavastiu tuleb koguni haridusministeeriumist selleks luba saada. Sellised asjaajamised võtavad siin palju rohkem aega kui Eestis ning kui pakun, et suhtlen ametnikega ise, on vastus kiire “ei-ei”.

Hamse muusikatunnid on vahvad. Eelmisel nädalal ta täitsa üllatas mind! Vaimukas poiss, kes ülesandest küll alati aru ei saa (või see tal meeles ei püsi),aga viskab nalja nagu vana krutskimees kunagi. Tal on hea ja toetav pere kõrval ja seda on hea näha, mõistlikud inimesed.

Teooriatunnid…oeh…kui lastel ongi motivatsiooni, siis vanematel küll mitte. Eks see on nende kaotus.

Reedel käisin kohaliku rahvusvahelise kirikuga väljasõidul. Külastasime Herodiumi ja Qumrani. Oli vahva. Giidile meeldis pikalt ja põhjalikult kõike seletada. Kahjuks tegi ta seda araabia keeles ning no tundide viisi ei viitsi keegi mulle tõlkida, seega tuleb uudishimu rahuldamiseks pöörduda vana hea sõbra Guugli poole. Laupäevahommikul käisin ka nende korraldatud naiste- ja emadepäeva brunchil, mis oli selline üdini helge ja roosa hommik. Sain toredate inimestega tuttavaks, mille üle mul on hea meel.

Hea meel on tõdeda et olen kuu ajaga leidnud päris häid tuttavaid, kellega ringi asjatada ja kellele eluraskusi kurta – midagi, mis veel mõned aastat tagasi paistis ületamatu ülesandena. Vahelduva eduga kirjutan ka, aga mul on see haigus, et kui keegi mind kuskil avaldab, siis järgmised kuud olen suht kinni. Kuulsus lööb pähe, teate ju isegi.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Mis seal pagasnikus siis õigupoolest juhtus

Töönädala tähtsündmuseks oli kolmapäev. Jalkaklubi lastest ei tulnud mitte ainuski kohale! Mitte ainuski! Ja tõepoolest tundub, et nende kapten ei suhtle nendega üldse. Istusin niisiis tühjas klubimajas ja mõlgutasin oma murelikke mõtteid (vähemalt ilm oli tol päeval kuum-kuum-kuum). Ja siis pidi algama minu esimene tund gümnaasiumitüdrukutega.

Tüdrukuid tuli kohale 25!! Motiveeritud, huvitatud, valmis kaasa töötama! Mida sa hing veel ihkad! Tõesti oli vahva. Istusime allika ääres, päike säras ja töö käis ladusalt.

Muus osas suuri uudiseid ei ole. Lasteaed on nunnu. Direktriss hästi elav ja särav inimene, kellega on hea koostööd teha. Teooriatunnid lähevad kenasti. Tõsi, ma teen üsna lihtsustatud programmi, aga ega ma lastest kahe kuuga professionaale tee ju niikuinii. Peaasi on, et nägu naerul ja muusika hinges. Küll bassivõti tuleb omal ajal. Hamsega on kuidas kunagi. Tema meeleolu ja seisund võib varieeruda tublist ja elavast loiu ja väsinuni. Kontoris on ka nipet-näpet tehtud, postreid ja uudiskirju, panen vaikselt muusikaõpetuse õppekava ka kokku.

Kaarob ehk jaanikaun

Mu roheline aed

Mää

Aga nüüd reedest.

Sel nädalal sain reede vabaks ja otsustasin selle veeta Surnumere ääres. Ärkasin vara, et mitte kõige hullema kuumaga bussis saunatada, ja asusin teele. Tavaliselt ei ole mul Jeruusalemma saamisega probleeme olnud, kuna sõidan bussis piiripunktist läbi. Korraks peatutakse, vaadatakse passid üle, ja kõik. Seekord buss Qalandiast (piiripunktist) edasi ei läinud ja pidin koos teistega jalgsi piiri ületama.

See kogemus oli üsna õõvastav – kogu protsess on ebainimlik, külm, alandav. Lisaks tarbetult aeglane ja pikk. Seisin seal 2 tundi. Täiesti arusaamatu – inimesed tahavad minna tööle, ühel naisel oli lastega arsti aeg, ja mitte midagi ei ole teha. Liigud nagu rott metallist koridorides. Kui roheline tuli läheb põlema, jooksed, et veidigi ooteaega lühendada. Õnneks kohtusin seal sabas ühe hollandlannaga, arhitektiga, kes siin koole ehitab. Hästi tore ja huvitav naisterahvas, kasulik kontakt, seega oli mingigi jume kogu üritusel.

Kümnekilomeetrine teekond Jeruusalemma võttis kokku kolm tundi. Linnas läksin esimest korda läbi Iisraeli osa. Ka see oli täitsa omamoodi vaatepilt – ilus, puhas linn, nagu ükskõik, kus Euroopas. Välja arvatud traditsioonilised juudi rõivad ja automaatidega mehed, kes igavusest parkimisplatsil tühjade limpsipudelitega jalkat taovad.

Surnumeres käisin Kalia rannas. See on Iisraeli kibbutzi valduses, kuigi kaardi järgi üsnagi Palestiina.Valisin selle lihtsalt, kuna see oli lähim. Et varbaga vett katsuda, pead lunastama hirmkalli pileti (57 šeeklit! et järve äärde minna!). Rahvast oli palju, palju araablasi, mõned turistid. Kohtusin seal ühe itaallannaga, kes Jeruusalemmas doktoritööks materjali kogub. Kummaline kogemus – istud vette ja jääd hulpima…naljakas. Vesi on mõnusalt õlise tundega ja jätab naha pehmeks nagu beebi pepu!

Küllalt hulpinud, hakkasin astuma bussijaama poole. See on rannast 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Mu kõrval peatus takso ja sealt lehvitas ootamatult välja Sara, Belgia tüdruk, kellega mõned nädalad tagasi olime koos farmides käinud! Temaga koos veel üks paar Belgiast ja lõbus taksojuht Ahmad. Nad pidid kusagile matkama minema, aga kuuldes, et olen teel Ramallah’sse, meenus Ahmadile ,et peab tegelikult ka ise õhtuks Ramallah’sse pulma jõudma.

Istusin siis nendega autosse, käisime Kiusatuse mäelt läbi ja sõitsime Jeerikosse. Seal selgus, et autojuht peab pulma viima ka neli naist. Hmm..ruumi autos just nii palju ei ole. Seega jätsime ühe belglase hostelisse, pugesime tüdrukutega pagassi, naised (pluss 2 beebit!) hõivasid istekohad ja tee võis jätkuda.

Ramallah’sse jõudes selgus aga, et pulma meid ei lasta. Olevat kutsetega. Ilmselt naistel oli veidi ebamugav. Olime ju tolmused sasipead kõik kolmekesi pagassis. Niisiis läksime hoopis ühte kohvikusse. Seal saime tuttavaks mõne kohalikuga, kes, nagu selgus, on täitsa minu inimesed! Jehuu!

Igatahes, kummalisi kohtumisi täis päev. Kummaline nädal. Aga ikkagi pigem tore. Turult sain tasuta baklavat ja porgandeid, kuna ostan alati nii väikseid koguseid #lifehack

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Palestiina maraton

Kuidagi kulges jälle nii, et terve tee tagasi ujusid mu peast läbi pigem negatiivsed mõtted stiilis : “Iisrael on ikka üks kurja juur”, “valge inimene oma rumala koloniaalpoliitikaga”, “kuidas need inimesed suudavad elada riigis, mis on nii palju kuritegusid korda saatnud? Riigis, mis topib piimavuntsidele ja noortele neidudele püssid kätte ja käsib neil kõiki igal pool kontrollida?”. Natuke aitas selliste mõtete tekkele kaasa varajane hommik, vähene uni, mitmed turvakontrollid ja Tel Aviv- Riia lend, mis oli täis kuhugi grupireisile minevaid iisraellasi. Võib-olla läksid nad Lätti? … Tunduks tõenäoline. Lend kestis 5 tundi ja tualettides oli kogu aeg järjekord. Klassika. Tegelt need turvakontrollid polnud väga hullud. Üks tüüp oli isegi päris lahedalt viisakas: “Thank you for your patinece, I am sorry but this is just for your security.. jne, jne”. Taksojuhist oli kahju – isegi lennujaama sisse sõites pidi ka tema küsimustele vastama. Nüüd on mu passikaaned täis erinevaid kleepse, mis tähistavad mu ohutaset.
Jah olen teadlik, et mu arvamus on kallutatud. Ja ma olin unine. Emotsioonid võimendusid.

Reedel jooksin edukalt 21 km, päris okei ajaga enda jaoks. Kokku osales maratonil 6000 jooksjat 47st eri riigist (sh Eestist mina jeejeee), enamik jooksis 10km. Maratoni korraldati 5ndat korda, kuid see aasta oli korraldus esimest korda Palestiina Olümpiakomitte käes. Varasemalt on üritust korraldanud RightToMovement grupp. Kui see ülevõtmine toimus kuulsin Ramallah RTM liikumise liikmetelt päris palju nurinat. Neile ei meeldinud, kuidas ülevõtmine toimus, leidsid, et see maraton peaks siiski olema poliitilisema kallakuga. Originaalis oligi plaan, et üks hetk võtab Palestiina valitsus ürituse korralduse üle. Seda on ka varasemalt mingite algatustega Palestiinas juhtunud – keegi kohalik aktivist algatab midagi lahedat ja paari aasta pärast võtab valitsus selle korraldamise üle. Sellest ka kohalike nördimus. Omakorda sellest tulenes minu jaoks ka naljakas olukord. Enamik keda ma teadsin ja arvasin, et nad kindlasti osalevad sellel jooksul, ei teinud seda avalikult. Ma nimelt üritasin leida endale reede hommikuks küüti Ramallast Petlemma. Serviis on ka tore, aga tahtsin oma asju kellegi autosse jooksu ajaks jätta. Lõpuks ma leidsin endale küüdi ja pärast üritust ikkagi kõik hype’sid seda siiski facebookis üles. Aga jah enne jooksu oli päris paljude suul selline jutt, et ei tea kas ikka osalevad.

21km marsuut läks muidu läbi põgenike laagri, müüri äärest ja ka mõnest Banksy joonistusest mööda ning enne tagasipööramist olid raja kõrval juba põldu kündvad eeslid. 42 km omad pidid sama ringi kaks korda tegema. Kõige raskemad olid viimased 3 km. Põhiliselt selle pärast, et need kes olid 10 km jooksnud olid selleks ajaks lõpetanud ja tsillisid tänavatel ja olid mul ees. Got damn it 😀
Naljakas uudis ürituse kohta kaks aastat tagasi: http://www.haaretz.com/middle-east-news/1.649261 Väljaanne on väidetavalt vasakpoolne ja liberaalne? Ei oska kommenteerida.

Järgmisel päeval veetsin pool päeva Türgi saunas lõõgastudes. Olen juba päris “advanced” külastaja – suutsin seal veeta 3 tundi, see on mu isklik rekord. Lühidalt näeb see protsess välja nii : aurusaun, külm bassein, aurusaun, väike kehakoorimine, massaž, kuumadel kividel lebamine, aurusaun jne.

Mis ma veel selle nädala jooksul jõudsin teha?
Maasikaid süüa! Passionfruit’i süüa! (Palun öelge mulle keegi, kuidas see puuvili eesti keeles on. Kirevili?) Käisin Helenaga aerial tissue trennis kaasas. (Õhukanga trennis?) Väga lahe asi! Juba uurin, kes seda Eestis teeb. Selles on minu jaoks midagi ronimisega sarnast, kuid rohkem seoseid tantsuga. Mõlemad on füüsiliselt paljunõudvad tegevused.

Helena õpilastele tegin ka ühe tantsutunni ning käisin ka Petlemmas on jooksunumbrit ära toomas. See oli ka päris naljakas. Väidetavalt pidi seal mingi matk ka toimuma – ei toimunud. Nii et ma jalutasin lihtsalt Petlemmas ringi ja mängisin turisti. Ja siis rääkis üks taksojuht mu ära, et tal ei ole kliente ja ta tahaks mulle ka vanalinnast väljaspool mingeid kohti näidata. Jäin nõusse. Läksin võõra mehega üksi kaasa ja näed ei juhtunudki midagi halba. Käisin siis Herodiumi kindlust ja Karjase aeda vaatamas. Herodium meenutab veidike Masadat ja selle tipust näeb Jeruusalemma ja Surnumerd ja Jordaania mägesid (https://en.wikipedia.org/wiki/Herodium). Karjase aed on siis see koht, kus Jeesus ilmale tuli. Seda kogemust kirjeldavad kõige paremini all olevad pildid. Banksy hotellis käisin ka! Nad lasevad seal turistidel graffitiga müüri sodida. Naljakas.

Nädal möödus kiirelt! Ilmad olid ilusad, söök oli hea ning argile tasemel.

Aa, meelde tuli! Mis veel mu Iisraelivastasust kasvatas? Lugesin läbi sellise graafilise raamatu: “Footnotes from Gaza: A Graphic Novel” Joe Sacco. Peale selle sattusime mingi õhtu vaatama pilte Palestiinast 1930ndatel.

Tehtud!

Nom nom

Selline dekoratsioon siis selles koopas. Beebijeesusel on ilmselgelt raha vaja.

Herodiumi jäänused

 

Talvike Palestiinas: Johann Sebastya Bach

Eelmist nädalat alustasin haigena, hea mitu päeva tilkusin tatti ja pea oli veel udusem kui muidu. Esmaspäeval pidasin Duras vastu ainult pool päeva. Ega must seal palju kasu ei olnud ka sellises konditsioonis. Hamse tund oli enam-vähem. Ei olnud temalgi seekord eriti energiat, seega meisterdasime klaverdamise asemel hoopis paberlennukeid.

Kaasaegne tants teemal “Hommikumeeleolu”

Teisipäev lasteaias oli nunnu, laulsime ja tantsisime haigusest hoolimata. Teooriatund Aliyaga oli lõbus, tal on hästi kena hääl, seega võib temaga ka keerulisemaid laulukesi õppida heliredelite kõrval. Durasse sel nädalal rohkem ei jõudnudki, kuna kolmapäeval olid nad kogu kupatusega ekskursioonil, ka jalkalapsed.

Neljapäeval meisterdasime lasteaias trumme – täitsime tühjad hummusekarbid kuivatatud ubadega ja kaunistasime paberitükikestega. 3aastastele pakkus muidugi rohkem lõbu liimi mööda lauda laiali hõõruda ja selles oma kätega plätserdada 😀

Reedel andsin veel ühe teooriatunni, õpilasteks õde-venda Nada ja Mohammad. See oli meie esmakohtumine ning läks päris kenasti. Lastel paistab olevat motivatsiooni ja uudishimu, mis ongi ju kõige tähtsam.

Pärast tööd sõitsin Beit Ur Al-Tahta külasse Ramallah´st paarikümne kilomeetri kaugusel. Sinna kutsus mind üks Qumraniekskursioonil kohatud tüdruk. Külastasime ta õe ilusat uut kodu, sõime imemaitsva õhtusöögi ja käisime pulmas. Laupäeval olin Sebastiyas, mis on väike aga huvitav küla Nabluse lähedal.


Täna hommikul olin jälle lasteaias. Tibud saavad küll iga korraga armsamaks! 3-4 on täpselt õige vanus minu jaoks (vaata ka: http://mymentalage.com/). Õppisime paar laulu, mängisime, jooksime, naersime, tantsisime. Pärastlõunal olid taas teooriatunnid.

Nii see elu siin kulgeb. Mina sain jälle tuult (ilmakene vaheldub siin küll 30sesest kuumast külma ja märjani), seega ei jaksa pikemalt kirjutada. Eks te küsige lisa või tulge külla.

Ahoi.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Kas sa Tihemetsa (Pales)Tiinat tead?

Naljad kõrvale jättes, on möödunud tõsine töönädal. Dura Alqares alustan peatselt inglise keele lisatundidega. Kahjuks tuleb tõdeda, et sealsete inglise keele õpetajate tase on üsna keskpärane. Ka minu keel ei ole täiuslik, kindlasti mitte, aga no kui inglise keele õpetaja ütleb “when sun shine, flower grow”, ei olegi lastelt paremat oodata. Minu tundidesse pani ennast kirja poole rohkem noori, kui kavatsesin võtta, kuid kuna nad kõik kindlasti päriselt kohale ei tule, saab vast kokku normaale rühm.

Jalkaklubi sel nädalal ei olnud. Otsustasime sellega edaspidi jätkata vaid korra nädalas ning seekord oli lastel kolmapäeval eksam. Pühapäeviti annan nüüd muusikateooriat. Samuti reedeti. Siit ka nädala üllatus – endise viie tööpäeva asemel on mul neid nüüd nädalas kuus. Hurraa, reisimise peale kulub vähem raha (silver lining, eksole).

Hamse tund oli vahva, tõepoolest on nähtavaid edusamme. Või on mu ülesanded talle liiga lihtsad. Praegu mängime lihtsaid viisijupikesi, ühe ja teise käega ning ka mõlemaga. Kõrva poisil on ja tahtmist ka. Ja tal on hästi tore perekond, tõepoolest armsad inimesed.

Näide sellest, et mu pea on kõikvõimalikku prügi täis #kunst

Mu pea on kõikvõimalikku prügi täis. Pikad päevad on väsitavad, ilmad on hallid ja energiat on vähe. Loodetavasti läheb varsti soojemaks (kohalikud kirjeldavad praegust ilma kui talve tagasitulekut, selline 15 kraadi ringis poolvihmane jura on). Tundub nagu mu keha töötaks puhtalt d-vitamiinil ja tähtedel. Taevas on siin öösiti selge ja tähine.

Kolmel korral nädalas hakkan nüüd lasteaias käima muusikatunde andmas. Täna oli esimene kohtumine, mis läks väga hästi. Lausa lust väikeste rosinasilmsete nubludega lärmi teha ja trallata! Tegemist on muusikakallakuga lasteaiaga, mis teeb koostööd kohaliku konservatooriumiga (või on koguni osa sellest). Direktor on hästi armas naisterahvas. selline lõbus.

Laupäeva veetsin Jeerikos. Siit mõned tähelepanekud, mis on ehk abiks tulevastele reisijatele:
1. Ükskõik, kui punk sa oma südames oled, üleni mustas ei ole hea mõte 30 kraadi kätte uitama minna. Välja arvatud juhul, kui tahad end tunda liimipulgana. Siis, palun väga.
2. Service Ramallah’st Jeerikosse möödub nii Kiusatuse mäe alguspunktist kui Tell-es-Sultanist. Palu bussijuhil end õiges kohas maha lasta, et säästa end lisakulust. Välja arvatud juhul, kui oled masohist. Siis, palun väga.
3. Päikesekreem, lapsed! Jeeriko on põhimõtteliselt kõrbes, lisaks väga madalal. Ilmselgelt on seal kohutavalt kuum ja päike kõrvetab erilise hoolega. Kreem ja vesi peavad olema kaasas. Välja arvatud juhul, kui sulle meeldub kaunis punane jume. Siis, palun väga.
4. Kui kavatsed ühe otsa sõita õhutrammiga (mis pidavat olema maailma pikim köisraudtee), mõtle ümber. On ainult edasi-tagasi piletid. mis on täiega ülehinnatud (20 euri!). Selle asemel luba endale mäkke jõudes üks külm värske mahl.

Mina loomulikult oma nõuandeid ei jälginud.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Meil siin õitsevad moonid ja nartsissid

Pühapäevane International Evening oli ülivahva, kuigi mitte nii “international” kui mõeldud. Väike kohvikuruum oli rahvast täis, muusika ja laul kõlas hilisööni.

Sain ka ise käe soojaks kohalikul instrumendil nimega buzuq. Annet on mul kõvasti, ütleme nii.

Dura Alqare’ koolis on üsna rahulik. Kohati tunnen end ülearusena, kuna tunnid on nii lühikesed (35min), et õpetaja jõuab sissejuhatuse ära teha ja juba heliseb kell vahetundi. Lisaks, kui proovin õpilaste hääldust parandada, saan õpetajalt vastuseks, etlas olla, see ei ole ju nende emakeel. Need väiksed pisiasjad kõrvale jättes on seal tore. Läbi koridori jalutades teavad kõik lapsed mu nime ja lehvitavad rõõmsalt. Õpetajad on hästi toetavad.

Naistepäeva puhul oli vaba päev, seega käisin taas Jeruusalemmas. Jalutasin Oliivipuude mäel ja Kunigate orus. Esimest korda siinoldud aja jooksul kogesin catcallingu rõõme. Ja mitte ainult. Lühikese jalutuskäigu jooksul sain koguni 3 suurepärast pakkumist! Nii meeldiv, olen täiega meelitatud, enesekindlus tõusis mitu head pügalat (see on sarkasm, just saying).
Järgnev video on teekonnast Betlemmast Ramallah’sse.

Siin teatris on üks pisike plika Celine, neljane. Iga kord tuuakse ta siiaotse lasteaiast tund aega enne balletitundi. Iga kord tuleb ta suure nutuga. Siis rahuneb maha ja hakkab kahe suupoolega lõunaks kaasa pakitud šokolaadikesi mugima. Magus teeb tuju heaks ja siis on ta kõigiga suur sõber. Selline krutskiline neiu.

Pildid mu töökohast Orient & Dance Theatre’ ist:

kohvikuruum

step into my office, baby

majaomanikud

Tegin taas tunni Hamsele, kellega harjutame rütmide kuulmist, treenime mälu ja tähelepanu klaveri abil. Muusikateoorias oli taas ainult üks tüdruk, kuid tund oli vahva ja lapsele oli väga meeldinud, mis tegi mul kohe tuju paremaks ja loodan, et ehk uuel nädalal tulevad koguni mõlemad tüdrukud tundi. Teiste laste vanemad ei ole kuigi vaimustuses sellest ideest, kuna nende lapsed mõnd instrumenti ei õpi ja seega ei näe nad mõtet teooriat õppida.

Reedel oli Ramallah’ s kirbuturg a la Müürilill. Päris kohatu tundus see siin kultuuris, kohalikud tüdrukud, kellega seal käisin, ei paistnud küll kuigi huvitatud vintage riietest või vinüülidest 😀 Selle asemel liikusime kiiresti kohvikusse šišatama. Toredad tüdrukud. Järgmisel reedel lähen nende ja kohaliku kirikuga jerikosse ja Qumrani.

Jehuu!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Püha linn ja inimlikkus

Eelmine nädal tõi kuhjaga uut. Esmaspäeval kohtusin poisiga, kellega hakkame kord nädalas muusikat õppima ja ühtlasi peenmotoorikat ja ajutegevust stimuleerima. Tal on natuke probleeme tähelepanuga, kohati kaob ta nagu kusagile teise maailma, kust ei ole kuigi kerge teda tagasi tuua. Selgetel hetkedel kõneleb ta aga ilusat inglise keelt, on vahva ja nutikas. Mängisime seekord natuke trumme, meloodikat ja klaverit. Homme arvan, et võime natuke tõsisema tunni teha. Erivajadustega laste puhul on alati esimese korraga keeuline võimekust ja intelligentsi hinnata ja seda kergem on kõneraskuste puhul last alahinnata. See tuleb meeles pidada.

Teisipäeval andsin esimese solfitunni. Kohal oli ainult üks laps – tubli tüdruk, kes õpib siin ka balletti ja klaverit. Uuel nädalal on huvilisi kirjas juba rohkem. Alustasime rütmidega ja taktimõõtudega. Selline tutvumine ja mängimine esialgu. Siis aga läheb diktaaditamiseks, muhahahaa.

Kolmapäeval tegime Dura direktoriga plaane koristuspäevaks. Iseeneesest ei tohiks selle korraldamine kuigi keeruline olla. Ta lubas uurida kohalikust omavalitsusest selle kohta, kuhu kogutud praht toimetada ja kultuuriministeeriumist küsida luba koolipäeva selliseks kasutamiseks. Loodan, et ta ka päriselt nendega ühendust võtab, sest minu senine (veiodi sterotüübis kinni) kogemus ütleb, et seda tuleb ilmselt mõned korrad talle meelde tuletada.

Esimest korda tulid kohale ka jalkatüdrukud. Tuli välja, et nendeni ei olnud jõudnudki info, et ma neid lausa kaks korda nädalas ootan. Nojaa. Mis seal ikka, Ehk jääb neile nüüd meelde. Tüdrukud olid vahvad, sellised pubekad. Nendega kohtumine tõi mulle aga uue kohutavalt kurva teadmise nende elust – nimelt usuvad nad siiralt, et One Direction ja Justin Bieber on parim, mida lääne muusikal on neile pakkuda. Võtab silma märjaks kohe.

Reedel käisin Petlemmas. Teel sinna sattusin istuma ühe väga huvitava naise kõrvale. Taghrid oli tema nimi. Ta on insener ja maaeluedendaja. Kõnelesime Palestiinast, Iisraelist ja asundustest, probleemidest ja lahendustest, religioonidest ja meditatsioonist. Taghridi vanaema oli olnud sufi. Nüüd, neljakümnendates, olles elanud moslemina, käinud protestantlikus koolis ja kaalunud budistlikku eluviisi, on ka tema sufismini jõudnud. Ta unistab oma firma rajamisest, et kohalikele töökohti luua. Ta unistab reisist Indiasse, et oma vaimsel teel järgmine samm astuda. Pooleteise tunni jooksul ei lahkunud hetkekski tema silmist ja hoiakust positiivsus, lootus, et varsti saab see tume periood läbi ja elu läheb paremaks.

Linna jõudes liitusin kahe prantslasega kes samuti Ramallah’ s mõned päevad vabatahtlikutööd teevad. Jalutasime vanalinnas ja külastasime Aida põgenikelaagrit. Üsna silmiavav kogemus. Sealne elu on keeruline – iga kuni seitsmeliikmelise pere kohta on üks 3×3 m tuba, ei mingit privaatsust ja vett antakse iga 25 päeva järel kuueks tunniks. Kuidagi on nad aga suutnud jääda tugevaks ja luua suur perekond, mistõttu sageli uued põlvkonnad ei tahagi laagrist väljapoole elu looma kolida. Lisaks tähendaks väljakolimine oma päris kodule käega löömist. Õigus koju naasta püsib tugevalt, olgugi, et laager asutati pea 70 aastat tagasi ja olukord ei ole sellest ajast peale paranemise märke näidanud.

Laupäeval käisin taas ühes kohalikus farmis, kus meile näidati, kuidas oliivipuid pügada. Oli vahva, et pea pool seltskonnast oli mulle juba tuttav. See on hea tunne, kohe kodusem on siin olla.

Täna toimub Oriendis esimene minu korraldatud õhtu. Mõned esinejad on ka tulemas, välja on kuulutatud open mic ja loodetavasti saab olema vahva ja tore.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Jalka-jalka, teeme ühe polka

Jätkame riimipealkirjaliste ülevaadetega 🙂

Eelmisel kolmapäeval käisin esimesel kohtumisel oma jalkalastega. Enne tundi veetsin aega nende treeneri kodus tema naise Manari ja kolme imearmsa lapsega. Kuigi me üksteise keelt väga ei mõistnud, saime kenasti vesteldud ja veendusin, et see on üks kena ja soe perekond.

Jalkatüdrukud kohale ei ilmunud. Poistega oli meil aga äge. Mängisime mõned mängud, tegime draamat ja suuri plaane. Mõned neist räägivad väga head inglise keelt, teised teavad ainult paari sõna, aga usun, et kuni on lapsi, kes on valmis tõlkima, on neilgi meie seas tore ja arendav. Inglise keelt hakatakse siin õpetama juba esimeses klassis. Tase on aga väga varieeruv. Eelmisel nädalal nägin ka 10-12 klasside keeletunde. Mida vanem klass, seda vähem julgevad nad end väljendada. Seda on kahju näha, kuid ehk oli tegemist vaid esmakohtumise ärevusega.

Nädalavahetus oli töökas. Käisin Mashjar Juthouri nimelises ökokeskuses jalutamas ja Om Sleimani farmis sidrunipuid istutamas. Sain tuttavaks toredate inimestega, nii kohalike endavanustega kui ka teiste välismaalastega. Neid on siin väga palju, Ramallas on ju näiteks nii Taani, Saksamaa kui Hispaania majad, rääkimata ÜRO organisatsioonidest või erinevatest muudest MTÜdest.

Talvike_ vabatahtlik_puudeistutamine

Kaljuseina puu jaoks sobiva augu raiumine oli väga raske. Näib nagu loodus ise oleks farmi vastu. Ja mitte ainult – Om Sleimani talu ähvardatakse pidevalt likvideerida. Minu tohutu austus nende noorte meeste ees, kes hea ja kohaliku toidu on omale südameasjaks võtnud.

Täna käisin taas Duras jalkalastega kohtumas. Või noh. Lastega. Jalkatüdrukutest oli kohal kaks. Poistel oli samal ajal vaja telekast matši vahtida (kusjuures klubi kõrvalmajas. Kui küsisin, millal nad tulla suvatsevad, öeldi, et viie mindi pärast on mäng läbi ja kõik on krapsti kohal. Võite arvata, kui pikad need viis minutit olid). Juhtus aga nii, et minu ümber kogunes trobikond muid kohalikke tibusid. Mängisime siis nendega 😀 Kõik said mu ukulelet mängida, julgemad proovisid ehitada mõnd kohalikku laulukest. Tantsisime dabket ja mängisime ringmänge.

Talvike_vabatahtlik_lapsedukulele

Talvike_vabatahtlik_lapsedukulele1

Homme on minu esimene kohtumine ühe “erivajadusega” poisiga. Mis erivajadusega, ei tea küll keegi öelda, nagu ka seda, mida nad minult ootavad. Eks näis. Teisipäevast alustan ka solfedžotunde, mis võib päris põnev väljakutse olla. Võib-olla ühel hetkel aitan ka pilliõpetajaid viiuli- või klaveriõpilastega.  Igatahes, elu on huvitav ja ilm on kuum-kuum-kuum.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Dura Al-Qaria – I love you Tamia

Täna käisin Dura Al-Qairi tüdrukutekoolis. Kui Maheriga kooli jõudsime, olid tunnid juba alanud, seega istusime mõnda aega direktori kabinetis, jõime teed ja kohvi ja sõime falaflit. Seal oli ka üks haridusministeeriumi ülevaataja, kes tuli kontrollima inglise keele õpetamise taset. Viimaks helises tunnikell ja mina läksin kaasa kunstiõpetajaga, kes kahjuks inglise keelt ei kõnelenud.

Tunnis oli vahva. Tüdrukud olid nii armsad! Küsisid kõik kordamööda mu nime ja mõtlesid sellele kõiksugu alternatiive. Viimaks valiti mu uuteks nimedeks Jude ja Taimet. Muidugi olid suureks hitiks nende seas ka mu sinised juuksed. Läbi koridori jalutades lehvitati mulle igalt ukselt suurte naeratustega – no kas ei tee tuju heaks!

Seejärel suunati mind sujuvalt loodusõpetuse tundi. See õpetaja rääkis inglise keelt väga hästi, seega arvasin, et temaga on mul veidi lihtsam tundi jagada. Samas olid muidugi ka teemad tõsisemad – kuues klass õppis viiruseid ja neljas taevakehasid. Kusjuures, kuigi siin on eraldi poiste ja tüdrukute kool, olid neljanda klassi tunnis mõlemad koos.

Sealgi sain omale uued nimed: Vega, Vika ja Figa (mis makaronimaalt tulnuna, tõsi, ei kõla kuigi meeldivalt). Kuigi suhtlus neljandaga nii kenasti ei kulgenud (üle kahekümnest lapsest klassis oskas inglise keeles midagigi öelda kolm), sain hüvastijätuks mitu “ailavjuu’ d”. Ahjaa, üks poiss küsis minult ka “Why are you dog?” Ei teagi kohe, mida sellest järeldada…

Igatahes sain koolist kõvasti juurde motivatsiooni ja ideid. Kolmapäeval kohtun esimest korda ka jalkaklubidega (taas poisid-tüdrukud eraldi). Praegu mõtlen, et nendega võiks teatrit veits teha, aga eks paistab, mis huvid neil on.

Orientis nägin ära mõlemad pilliõpetajad, Daniele Itaaliast ja Hanin, kohalik naine – siin õpetatakse klaverit, tšellot, viiulit, vioolat ja oudi (guugeldage). Vaikselt hakkab selgeks saama, mida minult oodatakse ja mida mina neilt võin oodata. Mingi õhtu peaksin ette võtma ka tutvumise linna kultuurieluga, mida kiidetakse ja tuuakse eeskujuks kogu Palestiinale.

Häbiga tuleb ka tunnistada, et eile kaotasin males haledalt nii ühele 10-aastasele poisile kui ka tema emale. Ehk oleks aeg endale mäng selgeks teha.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Yalla-yalla, Ramallah-Ramallah

Reede on puhkepäev, seega kasutasin tänast päeva, mis minu suureks rõõmuks oli päikseline ja soojalaadne, oma uue kodulinnaga tutvumiseks. Elan Al-Bireh´s. Põhimõtteliselt on Ramallah kaksiklinn, Al-Bireh, üks kaksikuist. Kuuldavasti konservatiivsem kaksik.

Arhitektuur on araabiamaadele üsna tüüpiline – kõrged liivakivist hooned, palju värvilisi araabiakeelseid silte, millele kohati lisanduvad kohmakad tõlked inglise keelde. Siin-seal mõni kõrgem pangahoone või hotell, mille sinistelt klaasidelt peegelduvad oliiviväljad. Tänavad on veidi räämakil ja räpased, aga no mis teha. Eks selles on omamoodi ilugi. Nagu on muusika valjus turumüras, mida ilmestab eemalt mošeest kostev palvelaul.
Kodus on külm. Nii külm, et peab käima kahe kampsuni ja villaste sokkidega, et päris jääpurikaks ei külmuks. Minu esimestel Palestiina päevadel sadas ka vihma. Esmamulje muutis see muidugi nukralt halliks. Minu pea ja psüühika vajab toimimiseks ikka korralikult d-vitamiini, seega näin tänagi ma uimane ja väsinud.

Eile oli esimene “tööpäev”. Käisin meie teatris ringi (Oriental Dance Theatre on see asutus, kus töötan, võite guugeldada) ja esialgu on minu kanda sellised administratiivsed ülesanded, veits paberimajandust ja suhtlemine lapsevanematega. Järgmisest nädalast lisanduvad kunstitunnid ja jalkanoored, kellega ma võin ükskõik mida peale hakata. Mu peas on juba nii mõnigi põnev ,mõte, millega nad loodetavasti suure rõõmuga kaasa tulevad.

Mis siis veel rääkida. Jeruusalemmas jõudsin veits töllerdada kolmapäeva hommikul. Sinna lähen ka homme, turisti mängima. Kolmapäeva tähtsündmuseks oli muidugi see, kui ma bussijaama jõudes igaks juhuks kontrollisin, kas mul ikka pass ka kotis on. EI olnud muidugi. Jätsin selle hostelisse. Oh mind küll! Õnneks on vanalinn väike ja kõmpisin hostlisse tagasi. Seal töötas sel päeval üks vahva vanamehike. Selline muhe vunts, viskas nalja ja rääkis, et sinna unustatakse ikka pidevalt kõiksugu kraami.

Eile õhtul mekkisime Maheri, Nina ja Claire´iga Palestiina roogi. Oli vahva. Toredad inimesed. Usun, et siin saab vahva olema.

Toidust niipalju, et poest saab soodsalt hummust ja baba ganoushi, rääkimata avokaadodest, mis ei . pea kuu aega kapis seisma, vaid on kohe valmis! #vegetariaanimärgunenägu Kõikvõimalikke falafliputkasid on palju, lisaks saab tänavalt osta küpsetisi, pähkleid, seemneid, puuvilju. Minule lähimas puuviljapoes töötab Roda (Ryda?) , selline muhe mehike taaskord. Üldse on siin üsna palju inglise keelt kõnelevaid inimesi, mitte ainult noori, vaid ka täitsa hallipäiseid.

Vaadake pilta kah! Ja sorri, et mul kirjavahemärgid vale koha peal on. Mu blogger arvas, et kuna ma. juba kõva kolm päeva siin olen olnud ,on aeg araabia keelele üle minna ja paremalt vasakule kirjutama hakata.

Talvike_vabatahtlik_ramallah

Talvike_vabatahtlik_kass

Talvike_vabatahtlik_saiad

Talvike_vabatahtlik_puukividevahel

Talvike_vabatahtlik_graffiti

Talvike_vabatahtlik_oliivipuud

Talvike_vabatahtlik_kaksmeest

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

علاء في إستونيا: سر في التربة

لتتسع أخضراً في الكلام تخط أحمر دم المسحوقين في ذاكرة الخلود
لو سئلت عن من يصمت كالعبادة إن أشتكى يجيبك اللهُ إن آمنت بك أمنت و إن حنيت لحنين في ذاكرة كنت مكانك
فلتمضي نحوك بكل ما انساب بك من ماء الحب , سرٌ تبوحه إلاك تلاقاه في عين تربةٍ نجت و نما ما تركه السرٌ في تاريخ صدفةٍ أو اشارةُ لموتٍ فككه من مات و لم يعي عودته
ابحث عنك في كل مرايا الوجوه تجدك تحت جلدك
ماء ٌ في داخلك جيد التغير نقيٌ للبكاء إن لزم الأمرُ
لا لمعنىً إن عٌدت إلى ما وراء الكلام و بعد الفهم,
فكر أن لا تفكر و إن لزم التفكير, هو حلٌ للذهاب مع الفهم و المفهومين,
قد تتقن الغياب إن عدتَ بوعدٍ , الأ تقدم فهمهم فيكَ,
 و تكمل المسير نحو الهاوية, فهم الهاوية لهاوٍ يبتعد ليس الا استسلام للراحة إن قبلت خسارة الحياة لراحة بهم أخذت ما تبقى من حربٍ تود
فركها في رمل الساعة و تنتظر الخلاص 
Alaa blogi nostalgia

Delis Palestiinas: Palju sööki

Hei!

Jätkame siis sellega, mis vahepeal toimunud on. Ütlen ausalt, et 17-23.oktoobri nädalat ma väga ei mäleta. Oli tavaline ja vaikne. 22. oktoobril käisid jalgpallitüdrukud Orientis külas ja tantsisime, sõime, laulsime karaoket ja vaatasime natukene filmi. Pühapäeval käisin kinos jälle, muide, siin maksab kinopilet 30 Sheeklit, nii et ei ole väga odav lõbu. Saalid on enamasti suhteliselt tühjad. Olen ka paaris Dabkeh (Palestiina traditsiooniline tants) tunnis käinud ja see kiire jalatöö on natukene keeruline mulle, aga ülimalt võimas on küll.

Jõuame siis möödunud nädalasse. Pühapäeval (23.okt), läksin natukene varem Durasse, et osaleda söömingul? Ashrafi perega (jalgpallitreener, üks neist, kelle kaudu Dura külasse jalgpallilaste juurde sattusin). Laual oli kõike head ja paremat ja ma pugisin enne tundi korralikult kõhu täis. Siin on pered suured ja seda on tore vaadata. Mina oma ühe cousiniga saan siin pigem üllatunud pilke. Samal õhtul nägin ka pidustust paar maja minu tundide toimumise kohast eemal. Nimelt pääses üks noormees pärast kahte aastat vangist välja ja selle auks oli tehtud suur pidu, st. terve küla oli oodatud sööma. Ka Iisraeli droon jälgis taevast, mis toimub.

DELIS vabatahtlik autodoos

Delis vabatahtlik autodoos1
Sellest nädalast otsustasime, et hakkan ka kolmapäeva hommikuti Dura koolis käima, just kunstiõpetuse tundides. Leidsin õpetajaga väga hea kontakti, kuna talle meeldib ka väga taaskasutus. Ta muidugi väga inglise keelt ei oska, kuid kuidagi saame ikka üksteisest aru ning ta ise on ka rõõmus, et tal põhjust inglise keelt praktiseerida. Idee on selles, et teeme koos tema ja lastega erinevat taaskasutust ja mina teen seda lastega inglise keeles, et arendada nende suhtlemist läbi käelise tegevuse. Need paar tundi, kus käisin, toimisid küll, lapsed rääkisid minuga inglise keeles ja üritasid leida sõnu, millega ennast väljendada. Otustasime, et sel nädalal teeme vaipa kartulikotist ja lõngast. Kolmapäeval sattusin koolis ka inglise keele supervisori otsa, kes uuris minult, et miks laste rääkimisoskus nii kehv on ja arvas, et inglise keele õpetajad peaksid ikka koolis kogu aeg inglise keeles rääkima, ka vahetundides. Oh well. Õhtul läksin kontserdile, mis oli korraldatud vähihaigete toetamiseks ja oli tegelikult kestnud juba terve päeva. Seal esines Trio de Joubran, Maher tantsis ja oli palju teisi esinejaid. Täis saal ja vinge üritus.

Nädalavahetusel võtsime sõbrannaga ette getaway Sebastiasse, mis on väike külakene Nabluse lähedal. Tõsiselt ilus oli. Ööbisime külalistemajas, mille omanik oli väga lahke ja rõõmsameelne. Vaatasime päikeseloojangut, nägime varemeid, nautisime, sõime maqlubet ja jalutasime ringi ja mängisime PALJU kaarte (siinset ülipoppi mängu HANDS), jõime palju teed ja kohvi, käisime 9 kilomeetrisel matkal ülikõrge mäe otsa, kust avanes vaade Nablusele, sõime, sõime, sõime, saime küüdi matkalt tagasi Sebastiasse kuttidega, kes arvasid, et me võiksime nendega abielluda, et nad viisa saaksid Euroopasse.

DELIS vabatahtlik midagivana

DELIS vabatahtlik vaade

DELIS vabatahtlik vaade2

DELIS vabatahtlik vaade3

Delis vabatahtlik kaardid

Delis vabatahtlik p2ikeseloojandg

DELIS vabatahtlik loojang

DELIS vabatahtlik food

deliseating

Mõned mu pereliikmed on uurinud, et kas ma olen siin alla ka võtnud. Ma arvan, et pigem mitte. Siinsed toidud maitsevad mulle väga ja ma jään neid raudselt igatsema!!

Mul on nii palju videomaterjali kogunenud, et ma ei kujuta ette ka, millal valmib üks korralik video minu toimetustest siin, let’s hope for the best, et millalgi see tuleb.

Kuu aega veel ja siis koju! (ausalt öeldes, oktoobrit nagu polekski olnud, nii kiirelt on aeg läinud)

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Delis Palestiinas: Kõik nädalad ei ole vennad

Hei!

Ma ei hakka isegi enam mainima, et palju aega möödas. Tundub lihtsalt, et iga kahe nädala tagant ma kirjutan. Igastahes, kui ma matkal ära käisin tookord, siis alustasin oma nädalat valutavate jalgadega, kuid lustliku meelega.

Töö suhtes. Igal esmaspäeval ja teisipäeval olen kella üheksast kaheteistkümneni Dura Al-Qaris tüdrukute koolis. Igal pühapäeval ja kolmapäeval kella viiest seitsmeni veedan aega jalgpallilastega. Mul on ka tekkinud juba oma lemmik service’i juht, kes mulle hoogsalt araabiakeelseid sõnu õpetab ja alati nii lõbus on, et teeb kohe hommikud rõõmsaks. Ülejäänud aja veedan Orientis (eelnevalt olen sellele viidanud kui tantsukoolile). Tundide suhtes käin endiselt õpetajatega kaasas ja saan mõndasid tunni osasid läbi viia. Jalgpallilastega kohtumine on minu nädala kõrghetk.

Ütlen ausalt, et viimased kaks nädalat oli meel kuidagi nukker ja energeetiline seis mingil määral paigast ära. Ei tea, kas asi oli koduigatsuses või milleski muus. Nüüd on juba kõik hästi, aga ma ei taha jätta muljet, et mingeid low-momente ei ole ja kõik on rõõsa-roosa, sest elu ei ole alati selline. Samas on väga palju enda mõtetes kinni. Ja ma tean ka, et mul on enda mõtetega alati probleeme olnud.

Igastahes, eelmisel nädalavahetusel käisin korra läbi Arafati mausoleumist, kus vaiksel reedel tervitasid mind tüdinud, kuid naerusuised sõduripoisid. Siis istusin siinses pargis ja jälgisin inimesi ja siis käisin kinos üksi, kus arglik kinopoiss küsis käte värisedes minu feissbuuki, et inglise keelt praktiseerida. Vaatasin filmi Bilal, mis oli täitsa vahva. Laupäeval käisin ujumas (õnneks olen ma saanud sõbrannaga ujumas käia, kuid üldiselt on ühekordne pääse päris kallis, 80 NISi, mis on ca 20 eurot, küll piiramatu ujumine, kuid basseini osas põhimõtteliselt nagu Vinni ujula) ja siis Prantsuse-Saksa instituudis väikesel koosviibimisel ja siis ühel kunstinäitusel. Muideks, alustasin ka contemporary ballet tundidega, kus hetkel õpin tantsukava Kings of Leoni-Around the World muusikaga. Mõnus on ennast jälle liigutada.

Algas uus nädal (9. oktoobril), mis oli natukene shitty. Esiteks, nägin esimest korda konflikti Iisraeli sõdurite ja Palestiinlaste vahel. Päris jube oli see pilt, kuidas nad mööda teeäärt ronisid, relva sihtisid ning tulistasid. Kohalikud ei teinud teist nägugi ja küsisid ohates: ,,Esimest korda näed, jah?”. Olin just teel oma jalgpallitüdrukute juurde ja väga sobivalt oli üks tüdruk võtnud kaasa sobiva teksti, mida ma teiega ka jagan.

Delis VABATAHTLIUDK 16.10.16kiri

Koolis, 12.klassi tunnis, pidid õpilased rääkima oma eesmärkidest uueks aastaks ja takistustest, mis võivad nende täitumisel esineda ning määrama õnnestumise protsendi. Enamus tüdrukuid rääkisid, et soovivad lõpueksamid hästi sooritada, kuid panid oma õnnestumise protsentideks ainult 50%, mitte rohkem. Üks tüdruk rääkis, kuidas ta sooviks minna õppima mõnda inglisekeelsesse riiki, takistuseks märkis ta okupatsiooni, kuid õnnestumise protsendiks 95% ja see hetk oli kuidagi bittersweet mu jaoks. Mul oli niigi kuidagi eriti emotsionaalne olla seesmiselt ja ma tundsin, kuidas mul läks silm kergelt niiskeks. Teine tüdruk rääkis, et ta sooviks maailmale tutvustada, et islam on rahu usk. Takistuseks märkis ta inimeste eelarvamused islami suhtes, kuid õnnestumise protsendiks siiski 95%! Jee!

Reedel läksime sõbrannaga Birzeiti, mis on siinne ülikooli küla?linn?. Väga armas teine. Kõndisime selle ümbruses, aga meil väga suurt matkajaksu ei olnud, seega pöördusime suhteliselt kiirelt väikesesse kohvikusse ülimalt maitsvat kõhutäidet püüdma. See oli AMAZING.

Delis vabatahtlik birzeit

Delis vabatahtlik birzeit2

Delis vabatahtlik birzeit3

Delis vabatahtlik birzeit5

Delis vabatahtlik birzeit6

Delis vabatahtlik birzeit7

Delis vabatahtlik birzeit8

Kuid kuna see nädal oli üldjoontes juba poolel teel allamäge(mõningate tõusudega), siis tuli ikka paar piiska veel, sest reedel koju jõudes nägin meie kodukassi, Abussambra, elutut keha lebamas meie hoovis. Ta oli nimelt maja ees tänaval auto alla jäänud. Asja tegi minu jaoks eriti kurvaks see, et hommikul olin just temaga natukene tülitsenud, kui ta jälle mu tuppa njäuguma tuli. Seega, meie viimane hetk ei olnud kõige sõbralikum. See tegi meele kurvaks ja andis ka elulise õppetunni. Eks te mõelge ise, mis see olla võis. Sel õhtul sõime jäätist, Nutellat ja vaatasime filmi Roman Holiday. Laupäeval käisime Days of Cinema esimese dokumentaalfilmi linastusel. Filmiks oli Our Last Tango ja kui kellelgi teist avaneb võimalus seda vaadata, siis soovitan soojalt. Ülimalt eluline, kirglik ja ilus oli ning tõmbas ikka silma niiskeks ka.

Jõuame siis tänasesse. Pärast tööd tahtsin nende samade kinopäevade raames minna vaatama filmi Rough Stage, mis on lugu meie Orienti asutajast Maherist. Idee poolest pidi teekond hoonesse, kus film linastus, olema ülimalt lihtne. Arvake, kas oli? Esiteks, ei kirjutanud ma endale üles, kuhu ma minema peaks (araabia keeles), teiseks, mul puudus telefonis internet, et järele uurida. Filmi alguseni oli jäänud 5 minutit ja ma ei teadnud, kuhu ma minema pean. Pöördusin siis enda lähedal olevasse mersude ja bemmide esindusse ja küsisin, et kas neil telefonis netti on ja kuhu ma minema pean. Lõpuks jõudsime selgusele, kuhu minek ja ühel kutil kästi mind ära visata. Kuna kutt ei saanud päris täpselt aru, kuhu minema peab, võtsime peale ta tüdruksõbra, kes valdas ülihästi inglise keelt ja oli palju Euroopas reisinud. Nad helistasid oma sõbrad läbi( kuna neil polnud ka netti telefonis), kuid keegi ei teadnud, kus see hoone peaks asuma. Lõpuks astusime ühte kohvikusse, laenasime wifit ning jõudsime selgusele, kuhu minek. Vahepeal sain jutustada telefonis ka nende sõbraga, kes töötab turimisbüroos. Nad olid tõesti ülimalt sõbralikud ja südamlikud inimesed. Tüdruk rääkis, kuidas talle tohutult meeldib käia välismaal, ja ka siin Vahemeres, kuid lubade saamine on raske. Praegu nimelt peab tema boyfriend ainult piltidelt vaatama, kuidas tüdruk ujumas käib, sest ta ise luba ei saa, kuna oli vahepeal kaks kuud vangis, sest andis ühele juudi mehele tutakat. Muideks, tüdruk mainis ka, et kui mul on soovi kohtuda Palestiina presidendiga, siis andku ma ainult talle teada, sest ta isa töötab presidendiga. Ehk on järgmine postitus kohtumisest presidendiga haha. 40 minutit hiljem jõudsin filmile, kallistasin oma päästjaid ning vahetasime telefoninumbreid, et millalgi koos chillida.

Olemegi jõudnud tänasesse õhtusse. Ütlen ausalt, tänasega muutus mu emotsionaalne seisund jälle heaks ja see madalseis läks mööda.

Yalla,Bye

Delis vabatahtlik ODT Maher

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Delis Palestiinas: Kaks matka hiljem

Hei!

Mina siin jälle. 10 päeva pärast eelmist postitust. Aeg liigub kuidagi teistmoodi siin.

Mis ma siis vahepeal teinud olen?

Esiteks, töö.

Enamus päevad on möödunud tantsukoolis, kus tegelen paberitega, samuti alustasime tantsukooli logo tegemist naeltega ning nende naelte ümber soovime tulevikus panna niidi, aga selleni jõudmine võtab aega. Kui mul jääb aega ja lapsi on tantsukoolis tundide vahepeal, oleme ka meisterdanud lihtsaid ja kiireid asju. Olen ka jalgpallilastega kohtunud, tähistasime ühe tüdruku sünnipäeva pargis ning poistele tutvustasin enda elu Eestis ja arutasime erinevatel teemadel. Meil poistega kohati jutt jookseb päris hästi ja huvitav on nende arvamusi erinevatel teemadel kuulata. Hetkel õpimegi üksteist paremini tundma, et saaksime usalduse tekitada. Vaikselt tunnen, kuidas lapsed hakkavad mind seal omaks võtma ja mul on alati väga hea meel neid näha.

Yasmina oma lindude Beauty ja Cutie’ga.

Delis-2.10.16-Yasmina

liblika käevõrud on väga popid

Delis-2.10.16-liblikak2ev3rud

sissepääs tantsukooli

Delis-2.10.16-sissekaik

taaskasutusena tehtud toolid

Delis-2.10.16-taaskasutus

Olen nüüd ka paar korda käinud sama küla koolis tunde vaatamas, kus jalgpallilapsi õpetan. Hetkel on neil seal suhteliselt segane korraldus, sest mõned õpetajad on puudu ja see tähendab, et neil ei ole kindlat graafikut, vaid nad saavad iga päeva lõpus järgmise päeva graafiku, mis teeb aga igasuguse planeerimise natukene keeruliseks. Olen jälginud põhiliselt 6-12 klassi tunde, sest noortematele tuli täiesti verivärske õpetaja, seega ei ole mind tema tundidesse väga tahetud veel lasta.. Klapime päris hästi vanemate klasside õpetajaga(9-12), kes on lasknud mul paari osa tunnist juba läbi ka viia ja kes on väga vastutulelik ja sõbralik. Nii palju kui inglise keele tunde olen vaadanud ja õpetajatega suhelnud, võin öelda, et üldiselt on siin tase päris nõrk. Lapsed oskavad küll lünki täita ja õpikut järgida, kuid suhtlemine ja hääldamine on problemaatilised. Vahetunnis olen üritanud lastega rohkem suhelda inglise keeles, kuid õpilased on kas arglikud inglise keelt rääkima või lihtsalt ei oska. On mõned õpilased, kes räägivad väga hästi, sest on elanud nt. Ameerikas. Samas on õpetajate poolt selline tagasiside, et ei olegi aega väga sellele faktorile keskenduda, sest riikliku plaani järgi on neil kindlad tähtajad, mille jooksul nad peavad teatud teemad läbima ja siis tulevad veel ka supervisorid töö tulemuslikkust hindama. Noortematel klassidel on igal nädalal 3×40 minutit inglise keelt ja vanematel 5×40, kuid kui selle ajaga peab täitma etteantud plaanid ja ajast jääb veel puudugi, on raske midagi aeganõudvamat rakendada. Eks me hakkame koos selle kallal töötama ja üritame mingeid muudatusi sisse viia. Samuti tahaksin selles koolis viia läbi loovtegevust-taaskasutust läbi inglise keele, kuid pean mõtlema ja vaatama, kuidas seda kõige parem teha oleks.

Muideks, kõik need järgnevad pildid tegid tüdrukud ise. Ma olen siin tähele pannud, et osadel noortel ja lastel on väga hea silm pildistamise peale, mis teeb meele heaks.

Delis-2.10.16-hanin

Delis-2.10.16-girls

Delis-2.10.16-kook

Delis-2.10-16-tc3bcdrukuud

Delis-2.10.16-park

veevõtukoht

Delis-2.10.16-vesi

Mina ja jalgpallikutid

Delis-2.10.16-poisid

Mina ja tüdrukud koolist

Delis-2.10.16-kool

Teiseks, niisama eluolu.

Olen üritanud suhtelisest chillilt võtta, palju falafeli võileibu söönud, jagelenud väikese kassipojaga, kes ei olegi enam nii väike ja kelle lemmiktegevus on näugumine igas olukorras. Positiivse poole pealt: Igapäevane kreisi higistamine on tunduvalt vähemaks jäänud (too much information?), keha hakkab harjuma juba. Negatiivse poole pealt: Olen ikka samasugune ülemõtleja ja muretseja, ei oska väga chillilt võtta alati. Samuti olen üritanud oma Eestis ootava kooliga tegeleda, tore uudis on see, et kontrolltöö, mis määrab, kas saan eksamile, toimub 2. detsembril, tagasi jõuan 1. detsembril :))) Aga ma üritan rohkem kohalikku attitude’i rakendada ja võtta natukene lõdvemalt kõike ja selle väikese pingeora, mis on ennast sügavale minusse istutanud, välja juurida.

Mõned tähelepanekud. Ramallas on Kentucky´s Fried Chicken (ka Arab Fried Chicken), Pizza Hut, Cinnabon (mis meenutab häid Kanada aegu), palju fro-yo kohti, Dominos Pizza ja nii edasi. Ramallas elu käib ja võib-olla seda ei osanudki ma oodata, et siin on nii palju kõike. Igas mõttes. Tänaval ikka põhilised tervitused mulle: Hello, How are you, Where are you from ja tuututused. Aga seda ei ole ülimalt tihti.

Ahjaa, matkamas olen ka käinud. Käisime Ramalla lähedal külas. Kõndisime umbes 12 kilomeetrit. Tänu siinsele mägisusele ja kivisusele tundus teekond palju pikem. Meie matk oli mingil määral ka allamäkke ronimine selleks, et jõuda orgu, kuhu otsest teerada ei viinud. See oli imeline kogemus. Mina oma Vansi tennistega, mis olid üllatavalt mugavad. Kuigi vahepeal ca. 90 kraadisest mäest üles ronides oli mul tunne, et that’s it, siis avanevad vaated ning ootus hilisema basseinikülastuse ees panid jalad ikka lõpuni sammuma. Boy, was it worth it. Ma üritan pildid kätte saada ja siia lisada, seni aga väike video. Kasutasin siin videos sellise koosseisu imelist muusikat (ilmselt varsti kaob see video natukene illegaalse muusikavaliku pärast though)

Pärast matka läksime Taybehi October Festivalile. Mul oli ka alguses küsimus, et midaa, October Festival Palestiinas? Aga nii see on. Nendel kahel päeval ärkab väike Taybehi küla ellu, et tutvustada kohalikele ja turistidele sealses külas valmivat õlu, mis on juba ka maailmas päris kuulus. Pidustusi saadavad õlu, erinevad toidud, muusika. Idee on iseenesest äge, aga mulle tundub, et rohkem turistidele suunatud. Millegi pärast ma seda üritust ei fiilinud, võib-olla olin liiga väsinud matkast, aga liiga palju inimesi ja liiga vähe ruumi. Samas olen õnnelik, et ära nägin.

Ainuke pilt sellest üritusest.

Üritan nüüd jõuda tänasesse päeva. Käisin jälle matkamas. Seekord Anatast (Ramalla lähedal) Jeerikosse selle sama kutiga, kes teeb tuure Petlemmas. Meiega olid veel kaks välismaalast, kes olid nii toredad. SEE OLI ÜLIÄGEEE. Matkasime läbi Keit Valley oru, alustasime kuivast maastikust, kuid mida kauem kõndisime, seda rohelisemaks kõik läks. Varsti olime justkui dzunglis. Vesi leidis oma tee orgu ning nii me turnisime kividel ja läbi bambuseliste koobaste nagu tarzanid. Meid saatev veevulin tegi mind nii rõõmsaks. Siis tegime pausi ning saime nautida Farah allika veemõnusid. Asja tegi natukene kurvaks see, et kohtasime tee peal ka Iisraeli asunduste elanikke, kes elavad antud oru üleval. Neil olid relvad vöö peal. Meie giid (kes on tegelikult palestiinlane, kuid räägib ülihästi inglise keelt), uuris inglise keeles, et miks neil relvad kaasas on. Ja talle vastati, et araablaste jaoks. See oli hirmus.

Farah allikas elavad kalad, kellele meeldib jalgadelt surnud nahka süüa (no need, keda Eestis ja mujal maailmas suhteliselt kalli raha eest spaades kasutatakse). Meie aga pistsime oma jalad vette ning nautisime täitsa niisama neid mõnusid. Edasi liikusime St. George’i kloostri juurde, mis on kalju seina ehitatud klooster. Kahjuks oli külastusaeg juba läbi, kuid vaatepilt oli sellegi poolest imeline. Edasi matkasime Jeerikosse ning oli tunda, kuidas temperatuur läks soojemaks. Jeeriko on nimelt maailma vanim jätkuvalt asustatud linn ning asub merepinnast all pool. Vot nendel viimastel kilomeetritel oli mul küll tunne, et ma lihtsalt ei pea enam vastu. Päike ja kuumus olid minu jaoks liiga palju. Pingutasin siiski lõpuni ning lõpetasime oma päeva maitsva palestiina toidu söömisega ning jalgade kastmisega külma allikavette. Mööda kitsaid ja käänulisi mägiteid tagasi kihutades imetlesin aknast päikeseloojangupunast mägist vaatepilti ja mõtlesin, et kas mul saab sellest kunagi küllalt? Niivõrd ilus oli see hetk.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Delis Palestiinas: Kaks ja pool nädalat

Olengi juba pea kolm nädalat Palestiinas olnud. Aeg on läinud nii kiiresti. Kohati mulle ei jõua kohale, et ma elangi nüüd siin. Blogisse pole väga jõudnud. Peaksin seda tihemini tegema, sest muidu kipub meelest minema, mis ma teinud olen. Aga ma üritan praegusel reedesel lebopäeval midagi kirja panna (Edit: siis ei jõudnud lõpuni, aga üritan nüüd uuesti, 20.09)

Esimesel nädalal tutvusin tööga, mida hakkan tantsukoolis tegema. Nagu ma aru olen saanud, on mul seal selline administratiivne roll, st. aitan luua korda failides, tegelen avaldustega ja lapsevanematega. Olen olemas. Samuti pildistan, filmin balletitunde ning sisustan ka laste aega kui nad pärast tunde kauemaks jäävad.

Tutvusin ka lastega, kellele hakkan inglise keelt õpetama. Teen seda jalgpallitüdrukutele-ja poistele kaks korda nädalas. Mul ei ole mingisugust ranget kava, mida jälgin, eesmärk ongi pigem nende keelelist oskust arendada lõbusate ja ka harivate, loovate tegevuste kaudu. Lapsed olid hästi armsad ja ma arvan, et mul saab nendega tore olema.( Edit: Esimene tund oli ära, väga tore oli, aga ainult inglisekeelset tundi on pisut raske läbi viia, aga eks see ole mõistetav ka)

Samuti käisin üks õhtu Ramallas ringi jalutamas koos balletiõpetajaga ning käisime külas ka tantsukooli direktori sõpradel. Kõik on hästi soojad ja südamlikud inimesed, keda kohanud olen. Laupäeval käisime ka siinses Türgi saunas. Alguses oli natukene piinlik, sest naised, kes Türgi sauna eesruumis istusid, mõtlesid, et ma tervitasin neid ”Shalom”, kuigi tegelikult ütlesin ”Hello” ja ehmusid korraks, aga pärast naersime juba selle eksituse üle. Eks need awkward momendid saadavad mind ikka läbi elu. 🙂

Ma arvan, et üldiselt võibki öelda, et esimene nädal möödus suuresti kohanemise all. Oli küll hetki, mil mul tekkis mingisugune koduigatsus, aga see kadus kiiresti.

Teisel nädalal aga oli siin selline püha nagu Eid, mis tähendas, et terve nädal oli vaikne, paljud poed suletud ning inimesed veetsid aega koos peredega. Ka mina kasutasin seda ära, sest inglise keele tunde mul sellel nädalal polnud ja ka tantsukoolis oli väga vaikne.  Teisipäeval käisime Nabluses, mis on Ramallast u. tunni aja kaugusel. Plaanisime küll Jeruusalemma minna, aga kuna ainuke buss, mis sel varajasel hommikul bussijaamas ootas, oli minemas Nablusesse, hüppasime selle peale.  Muidugi oli ka Nabluses täiesti vaikne, poed kinni, kuid see oli mõnus. Hea oli jalutada ja lihtsalt sisse võtta kõike ümbritsevat. Läksime ka mäkke, kust avanes imeline vaade. Seal proovisin esimest korda siinset vesipiipu (maksis 15 šeeklit, ehk umbes 3,70) ning jõime muidugi araabia kohvi. Hästi rahulik ja chill oli.

Kätlin Palestiinas: Tagasi kodus

Jõudsin pühapäeva õhtul rõõmsalt tagasi koju. Viimane nädal Palestiinas oli omamoodi hullumaja – ürtasin kõigi sõpradega veel aega veeta, samal ajal filmimise lõpuks üles oma ühise video Meropiga ja osalesin ka kaasaegsetantsuõpetajatele mõeldud koolitusel. Emotsioone rohkem kui küll. Mul oli hea meel koju tulla – igatsesin oma inimesi, anonüümsust Tallinna tänavatel, regulaarset ühistransporti ja ka veidike jahedamat kliimat. Ja ka Eesti sööki – meie toidukraami kvaliteet isegi tavalistes supermarketites on päris hea. Samal ajal oli kurb maha jätta neid toredaid inimhingi, teadmata kas või millal ma neid uuesti näen. Ma armastan öelda, et maailm on väiksem kui me arvame, tõenäoliselt ma siiski kohtan endale südamelähedasi inimesi siiski veel.

Kokkuvõtteks tahtsin natuke kirjutada Palestiina poliitilisest olukorrast. Siinkohal tuleb arvestada, et veetsin enamiku oma 3st kuust Palestiina poolel, iisraellastega mul nii palju kokkupuuteid ei olnud ning mu arvamus on kohe kindlasti kallutatud. Teiseks on tegemist konflikti mis on kestnud üle 60 aasta ning kõiki selle külgi ma ei näeks isegi terve elu Palestiinas või Iisraelis elades.

Juhul kui oled teemas täiesti võhik teen sinu jaoks lühikese kokkuvõtte, rohkem infot saab wikipeediast ja sellel teemal on kirjutatud ka tuhandeid raamatuid. Palestiina kuulus veel 19.sajandil Ottomani impeeriumi alla, impeeriumi lagunedes läksid alad Britide mandaadi alla. Oma riiki pole neil tegelikult kunagi olnud, küll oli aga kunagi oma valuuta ja passid. Juudid hakkasid suuremas koguses Pühale Maale kolima 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi alguses, umbes samal ajal hakkas neil tekkima ka idee juutide riigi loomisest. Lõplikult asuti selles suunas tegutsema pärast teist maailmasõda. Iisrael riik kuulutati välja 1948, juba siis olid tuhanded ja tuhanded palestiinlased sunnitud oma kodudest lahkuma. Hiljem 20. sajandi jooksul läbi sõjaliste kokkupõrgete laienes Iisrael riik veelgi, lükates palestiinlased aladele mida praegu teatakse Gaza ja West Bank’i nime all. Rääkimata veel kümnetest tuhandetest põgenikest Liibanonis, Jordaanias, Süürias, Egiptuses ja igal pool mujal üle maailma. Lisaks sellele on Iisrael ( ja vahel ka lihtsalt fanatid oma algatusel, mitte valitsuse toetusel) läbi aastate rajanud palestiinlastele lubatud aladele ka settlemente – väikseid turvatuid iisraeli linnakesi. Ma ei räägi pikemalt sellest, kuidas olukord on kujunenud selliseks nagu see täna on – selle kohta leiab infot wikipediast, kuid viimane kokkulepe, mis kahte osapoolt mõjutab on 1990ndatel sõlmitud Oslo kokkulepe. Konflikt on kestnud üle 60 aasta, viimased verisemad kokkupõrked olid 2000ndate alguses ja 2006ndal aastal.
Ma tahaksin teile pigem rääkida, milline on palestiina inimeste elu 21.sajandil. Kurvastusega tuleb tõdeda, et nad peavad päris palju rinda pistma ebaõigluse, ebainimlikkuse, rassismi ja ahistamisega. Seda riigi poolt, kes on suur USA ja mitmete Euroopa riikide sõber.
Gazas on kokkupõrkeid olnud tihedamalt pärast Hamasi võimuletulekut 2011.aastal. Hamasi loetakse mitmetes lääne riikides terrorirühmituseks ja üks nende nö valimislubadustest oli lubadus iisraellaste elu põrguks teha. Tänu sellel teeb iisraeli sõjavägi ka sealsete elanike elu põrguks. Gazasse pääseda on pea võimatu ja sealt välja pääseda on samuti pea võimatu. Ühe mu sõbra pere smuugeldas Gazast Ramallasse oma vanaema, sest nad ei tahtnud et ta üksi nõnda ligipääsematus kohas elaks. Gazasse ei lubatud ka näiteks betooni vedada, seetõttu on keeruline ka pommitamiste järel ülesehitustöid alustada.

Milline on aga inimeste olukord West Bank’is? Oleneb jälle sellest, kus sa täpsemalt viibid, kuid kuskil pole võimalik unustada oma riigi olukorda. Isegi Ramallale väga ligidal asub paar iisraellaste settlementi. Omaette depressiivne on ka üks enimkasutatavaid checkpointe Ramalla ja Jeruusalemma vahel. Westbanki tulek ei ole eriti keeruline, kedagi ei huvita kes sa oled. Jeruusalemma tagasi minnes peavad kõik läbima dokumentide kontrolli. Üldiselt lubatakse välismaa passi omanikel lihtsalt koos passiga läbi sõita, kuid kui sul on palestiinlasena lihtsalt luba paberi kujul peab läbima lennujaama turvakontrolli meenutava protsessi. Ainult selle vahega, et iisraeli turvajõud puutuvad sinuga kokku võimalikult vähe ning jagavad käsklusi läbi mikrofoni või lihtsalt puldist väravaid avades ja sulgedes. Suva järgi ja ilma põhjendamata suletakse ka erinevaid väravaid ning kui sul üldse ei vea või 3 korda uuesti järjekorras seista, kuna see punkt kus sa seisid suleti. Juba see turvapunkt tekitab tunde, et inimesi koheldakse nagu kanu, kes lähevad tapalavale. Tunnistasin oma silmaga kuidas näiteks karguga mees ja rase naine peavad lonkama läbi väravate. Mitmed Jeruusalemma ID-ga palestiinlased peavad seda punkti läbima iga päev, teadmata kunagi kaua see täpselt võib aega võtta. Veel sellel kevadel tapeti seal punktis noor 20-aastane palestiina neiu, kes ei saanud aru talle heebera keeles karjutud käsklustest. Selliseid üksikuid ebainimlikke intsitente juhtub pidevalt, üldiselt palestiinlastest hukkunud lääne meedia poolt tähelepanu ei saa.
Palestiinlastel pole ka lihtne reisida. Nad saavad reisimiseks kasutada vaid Ammani lennujaama Jordaanias ning sinna jõudmiseks tuleb neil läbida sisuliselt 3 piirikontrolli. Teekonna ajakulu on pea võimatu prognoosida võib kuluda 3-12 tundi. Sama marsuudi läbimine võtab diplomaadil poolteist tundi. Aegajalt saadetakse palestiinlasi ka piirilt iisraellaste poolt tagasi.
Ka iisraeli turvakontroll võtab tunduvalt kauem aega välismaalastel, kes plaanivad minna West Banki, või juhul kui nad tulevad sealt. Minul kulus lennujaamas turvakontrollile väljudes veidi üle 2 tunni. Ja see aeg ei kulunud järjekorras seistes, vaid küsimustele vastates ja turvameeste poolt pakutud jalamassaži nautides.

Üleüldiselt välismaalase jaoks ei ole ohtlik Palestiinat külastada, inimesed on sõbralikud ja rõõmsad külalisi nähes. Väiksemates kohtades võid lihtsalt tänaval kõndideski saada kutseid endaga teed või kohvi jooma. Nende külalislahkus hämmastas mind alati. Omalt poolt soovin, et neil jätkuks meelekindlust selles hullumeelsuses endiselt inimesteks jääda.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Delis Palestiinas: Kus ma olen?

Delis_4.9.16_tomatjakurk

Hei!

Istun siin hetkel ja söön hiiglama suurt võileiba hummuse, tomati ja kurgiga. Ahjaa, see ‘siin’ on Ramallas, Palestiinas.

Ilmselt paljud minu sõprusringkonnast ei tea, et ma siin olen. Ma ei ole seda väga reklaaminud ka. Tahtsin seda uudist jagada pigem siis, kui juba kohal olen. Nüüd ma olen. Järgmised kolm kuud.

Esimene küsimus: Miks/Kuidas ma siin olen?

Kevadel avastasin ( ma ei mäleta, mis teid pidi) MTÜ Ethical Linksi kodulehelt võimaluse kandideerida Palestiinasse vabatahtlikuks. Projekti, mida rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest. Inglise keelt õpetama. Ma kandideerisin, sest see võimalus tundus just selline, millest ammu mõelnud olin( Ilmselt juba sellest ajast, mil olin 16). Minna üksi välismaale, panna ennast proovile, tutvuda uue kultuuriga, uute inimestega, laiendada oma silmaringi, tutvustada oma kultuuri. Ma olen küll käinud välismaal, kuid ma ei ole kunagi nii pikalt olnud Eestist eemal.

Vajutasin kandideeri nuppu ja ausalt öeldes ei uskunud ma väga, et mulle see võimalus võib avaneda. Ei ole mul ju otseselt inglise keele õpetamise kogemust. Mul oli pealehakkamine ja tohutu soov, lootust ka natuke. Aga üks hetk hakkasid mingi ime läbi asjad liikuma ning sai selgeks- lähengi Palestiinasse.

Viimane kuu Eestis möödus olemasolevaid kohustusi lõpetades, ettevalmistusi tehes. Vanemate ja sõprade küsimustele vastates, sest ega nad ju hästi aru saanud, et miks peaks keegi minema ära oma turvalisest keskkonnast ja hüppama pea ees tundmatusse…ja veel nii kaugele ja võõrasse kohta.

Hakkasin ise ka mõtlema, et miks ma seda teen? Miks ma ei võiks elada oma turvalist ja mugavat elu, see on ju päris mõnus? Mõnus küll, aga minu jaoks on alati olnud elus midagi muud ja suuremat. Nii palju on näha, teha, kogeda siin maailmas. Nii palju inimesi, kellega kohtuda. Iga kord, kui ma olen enda soojast ja turvalisest kookonist välja tulnud, olen ma õppinud enda kohta nii palju, teiste kohta ka, kasvanud inimesena, saanud õppetunde, arenenud. Ma arvan, et praegune kogemus tuleb seni suurim ja põhjalikuim sellel pikal enesearengu teel.

Jah, oli küll natuke närvesööv ja hirmus tulla läbi piirikontrollist, leida tee oma uude kodupaika, näha vilksamisi pilte ühiskonnast, millest ma veel suurt midagi aru ei saa. Jah, ma ootan juba, et ma mõistaksin paremini ja kõik tunduks mu jaoks loogilisem. Aga see võtab aega ja iga uus algus on väike väljakutse. Aga ma võtan selle väljakutse hea meelega vastu ja loodan, et kõik läheb ikka hästi.

Eks ma siis annan teada, kuidas mul siin läheb ja mis ma täpselt tegema hakkan.

Lisan siia ka pildi võileivast, et näeksite ikka, et see kõik on päriselt.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Kätlin: Paar soovitust

Mis vahepeal põnevat toimunud on?

Mul käisid Eestist 2 sõbrannat külas paariks päevaks. Nagu kõik turistid kogu maailmas, tahtsid ka nemad Surnumerd külastada ja seal hõljuda. (NB! Minu arvates on seda suht mannetu SurnuMEREks kutsuda, kuna ka Peipsi järv on suurem kui see. Hmm, äkki peaks siis seda samuti Peipsi MEREks kutsuma?) Teel sinnapoole varastati mu sõbrannal checkpointis rahakott ära. Pass oli õnneks eraldi. Küsisime abi Iisraeli turvatöötajatelt ning kaamerasalvestiste abil tuvastati, et tegemist oli naisega, kes kandis hijabi. Otseselt see teadmine meid kuidagi ei aidanud, aga kergelt silmakirjalik tundub küll.
Ühel hommikul kutsuti mind Hispaania Festivalile hip-hopi klassi andma. Te võite ainult ette kujutada kui imeliselt suudavad araabia kultuurikeskkonnas elavad hispaanlased midagi korraldada 😀 :D. Mingi festival nagu toimub ja inimestelt küsiti selle eest 80 NIS (siinset hinnataset arvestades on see väga palju), aga mis täpselt ja kuidas, seda ei teadnud keegi. Lõbus oli ikka.

Ma olen vahepeal isegi avastanud araabia muusikat, mis mulle meeldib ning ma ei ole kade :

 

Pühapäeval käisime Nabluses ning mul õnnestus näha palestiinlaste tõelist palet, kui miski neid närvi ajab. Nabluses on juba nädal aega käinud mingi komejant politsei ja kohaliku kuritegeliku gängi vahel. Selles komejandis on ka 2 politseiniku ja mõned gangiliikmed surma saanud. Politseil õnnestus gangi liider vangistada ja seejärel teda nõnda tõsiselt peksta, et mees ei elanud seda üle. Meie sealoleku ajal toimus matuserongkäik siis selle tegelase auks. Silma järgi ütleks küll, et kuskil 2000 inimest olid tänavatel.

Kätlin-29.08.16-nablusmatuserongk2ik

ENGLISH

We visited Nablus this Sunday and I managed to see the true power of the Palestinians if something is upsetting them. There has been something going on in Nablus already a week or so and the people were having a funeral parade for one of the people who died. I would say that there were around 2000 people on the streets showing respect to this guy.

EESTI

Kuna mul on olnud päris palju võimalust siinkandis ringi trippida, siis mõned soovitused kõigile, kes siiakanti tulevikus plaanivad trippida:

– Külasta kindlasti nii Läänepanka kui ka Iisraeli! Kontrast on päris suur.
– West Bank on üldiselt kõvasti odavam kui Iisrael ( va Jericho ja Surnumere ümbrus).
– Matka! See ei ole siin nii lihtne kui www.rmk.ee lehelt radade ülesleidmine, kuid igal juhul seda väärt! Ma tegin paar patka raamatust “25 walks in Palestine”, kuid siin on ka mitmeid päriselt märgistatud radasid.
Ja minu lemmikpaigad siiamaani:
– Wadi Qelt
– Masada kindlus
– Ramoni kraater Negev’i kõrbes
– Golan’i mäed & Galilee järv – looduse pärast põhiliselt!
– Nabluse vanalinn – see on küll natuke sarnane Jeruusalemma vanalinnaga
– Ei soovita karaokeõhtute külastamist, ei soovi täpsemalt rääkida sellest. 😀

Päikest!! Varsti olen koduteel!

katlinportree

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin: Naudin elu

Ma täiega unustasin jagada emotsioone – eelmine nädal õpetas sõbranna mulle dabkat. Dabka on nö Palestiina rahvatants. Kaerajaanist on see paar raskusastet kõrgemal, aga seda tantsitakse nii pulmades kui ka suurtel lavadel. Suurem osa ajast tuleb parema jala peal hüpata, ei imesta et väga paljudel dabkatantsijatel on parem põlv veidi nihu. Kui väga tahta annaks seda house’iga miksida.

Ma käisin ka Türgi saunas mõnulemas. Kuidas see välja näeb? Tsillid aurusaunas mingi aeg, hüppad külma basseinikesse, mõnuled veel aurusaunas, lased endale täieliku kehakoorimise teha, ronid uuesti aurusauna võibolla saad ka mingi massaži vahepeal, lamad kuumadel kividel, ronid aurusauna, hüppad basseinikesse ja siis kordad protseduuri nii kaua kui mahti. Massaži ja kehakoorimist tehakse küll vaid korra. Sinna tuleks vaid ette helistada ja oma tulekust teavitada: Al-Bireh Türgi sauna number: 022428281. Mul oli küll jaksu seal vaid 2 tundi mõnuleda – mõned veedavad seal terve päeva vahel. Puhas tunne on küll.

Laupäeval käisime Wadi Qeltis matkamas, mis asus natuke enne Jerichot – pigem palav piirkond. Wadi tähendab araabia keeles orgu. Selles konkreeteses orus oli Püha George klooster, kuhu naistel oli lubatud siseneda vaid seelikutes. Sobivat riietust kirjeldav silt oli muidugi täpselt kiriku ukse ees mäe tipus. Juhul kui sa ei ole sobivalt riides saad mõnuga pool tundi tagasi kõmbida. Klooster kloostriks, mina olin täiega vaimustuses värske veel allikatest, mis oru põhjas olid. Selle kuumuse juures on see nagu unistuste oaas, kuhu tapva päikse eest peituda. Vesi saab selles kontekstis täiesti uue tähenduse.

Pühapäeval-esmaspäeval õnnestus ära käia ka Haifas. See on üks neid kohti, mida kohalikud ise üheks ilusamaiks Palestiinas peavad. Ilus on see küll, aga kuna ma olin nii palju sellest kuulnud ootasin midagi enamat. Pluss kohalikele meeldib see tõenäoliselt ka seetõttu, et seal on päris suur araablaste linnaosa. Kui kõht hüüab falafeli järele, siis seda ka kuskilt leiab.

Eile käisin ka stand-up comedyt vaatamas. Naljamehed olid enamjaolt ameerika palestiinlased ning päris palju nalju võrdlesid palestiina ja ameerika traditsioone. Tehti ka päris häid okupatsiooniteemalisi nalju. Näiteks araablased on tuntud selle poolest, et külas käies ei lähe nad kunagi lihtsalt ära. Kõigepealt nad hakkavad lahkuma – see on protsess mis võib kuskil 45 minutit võtta. Palestiinlastega sama lugu, 70 aastat tagasi iisraellased andsid märku, et nad võiks ära minna ja nad endiselt hakkavad lahkuma. Nõukogude aja kohta on veidi toredam nalju teha, sest see on läbi…..

P.S. Koolitus läks hästi, võibolla teen mõne klassi veel.

 

Kätlin-24.08.16-vesi

Kätlin-24.08.16-tants

Kätlin-24.08.16-eesliseljas

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Keeping you updated

Viisin läbi just omaalgatusliku revolutsiooni ja lõpetasin suvekooli ära. Enamik lapsi ei oleks saanud enam tulla ning kõigest 1 või 2 lapsega pole tegemist enam õpetamisega suvekoolis vaid lapsehoidmisega. Usun, et on paremaid viise oma aja kasutamiseks viimastel nädalatel Palestiinas. Vabadus! Tegelikult töötan tantsukooli ametliku profiili loomisega ja muude projektiavalduste koostamisega. Ja tantsimisega. Inimesed on päris pettunud, kui kuulevad, et ma lahkun juba 4.september ja ma ei teagi millal ma tagasi tulen.

Tahate naljakat lugu kuulda? Esmaspäeval viin läbi avatud hip-hopi klassi Ramallah Ballet Centre’s. Tegime sõbrannaga nalja teemal, kuidas seda täpselt läbi viia ning ta sheeris üritust facebookis tekstiga, et Kätlin räpib, beatboxib ja tantsib samal ajal. Sest see on füüsiliselt võimalik. Ja inimesed uskusid seda ja nüüd käivad linna peal jutud, et esmaspäeval näeb beatboxivat ja räppivat hiphopitantsijat. Ma siis annan endast parima, et nende ootusi mitte petta. Pöidlad pihku 🙂

I just started a one-girl revolution and finished the summerschool earlier then planned. Most of the kids couldn’t have come anymore and with 1 or 2 kids it is not a summerschool anymore it is babysitting. I believe that there are better ways to spend my last weeks in Palestine. Freedom! Actually I am working with creating the official profile for the danceschool and with some other project applications. And dancing. People are really intrested in streetdances and they are quite dissapointed when i say I am already leaving on the 4th of september and i don’t know when I am coming back.
Do you wanna hear a funny story? On monday I will do an open hip-hop class in Ramallah Ballet centre. We were making jokes with a friend of mine about how to do it exactly. So she shared the event with a text that Kätlin will rapp, beatbox and dance at the same time. Cause it is physically possible. And people believed it and now people are talking that on monday you will see a rapping, beatboxing hiphop dancer. Well, I will be giving my best not to dissapoint them.

Thumbs up!

katlin-naljapilt

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Mõtteid

Ma olen vist vaikselt kohanemas. On tekkinud olukordi, kus ma pean osadele inimestele ütlema, et kahjuks on mul plaanid juba õhtuks tehtud. Kuu aega tagasi seda vaevalt juhtunud oleks. See nädal lõppes Ramallas tantsijate suvelaager. Mina seal küll ei osalenud, sest see oli eelregamisega ja täpselt samal ajal suvekooliga Orientis, kuid tänu sellele on linn täis tantsijaid ja artiste. Olen tutvunud päris paljude lahedate inimestega. Hip-hop ( + muud tänavatantsustiilid) ei eksisteeri siin. Üks punt breikareid Nablusest on. Ja nemad on suht hullud. Nad on õppinud läbi youtube-i põhiliselt ja neil on haige energia. Tuleb Submission crew siia vedada või see Nabluse punt Battle of ESTile smuugeldada. Ja ülüldse on vaikselt tunne, et aeg jookseb näppude vahelt läbi nagu liiv. Muidugi on mul ka koduigatsust. Igatsen Eesti toitu, oma perekonda, koera, kassi ja ka Gregorikest. Kuid samas oleks tööpõld siin minusugusele suur ja lai. Tantsuõpetajate palgad on siin ka päris motiveerivad. Teiseks on siinolek mulle kuidagi eriti motiveerivalt mõjunud. Kindlasti aitab kaasa see, et sisuliselt olen ma siin nagu puhas leht. Kõik mõtted, mis pähe tulevad on võimalik teoks teha. Inspiratsiooni ja motivatsiooni olen küll kuhjaga saanud ning tunnen ennast taas nagu tantsija. Kindlasti aitab kaasa ka see, et mul on vaba saal kodunt 5 minuti kaugusel. Iga tantsija unistus. Kuna mu töö on olnud viimased 2 kuud lastega mängimine, näen ma peaaegu kõigis tegevustes mängu. Isegi basseinis ujumine ja lihtsalt sulistamine tundub ekstreemselt lõbusa tegevusena. Sisemine laps on totaalselt esiplaanil!

I think I am quietly settling in. There has been situations, where I actually have to tell some people that I have already made my plans. A month ago it would have not happened. This week a summercamp for dancers ended in Ramallah. I didn’t participate, cause the registration was ages ago and the summerschool was exactly at the same time, but thanks to that the entire town was full of dancers and artists. So I have met some pretty cool people. Hip-hop and other streetdance styles basically don’t excist here. There is onw group of b-boys in Nablus. And they are crazy. They have basically learned everything through youtube and their energy is sick. We should bring Submission Crew here to teach or smuggle the Nablus boys to Batlle of EST. Overall I am getting a feeling that the time is running through my fingers. Ofcourse I miss home as well. I miss Estonian food, my family, my cat, dog and my Gregor. But at the same time the working field for me here would be wide and big. The salaries for dance teachers are also good. I have gotten a lot motivation from being here. It helps to be a clean sheet. I can basically do whatever pops in to my head. I have gotten loads of inspiration and motivation and I feel like a dancer again. I think it helps to have an open space for practising 5 minutes from my house. It is like a dream of every dancer. Since my job for the last 2 months has been playing with kids, I basically see games everywhere. even swimming in the pool feels like the most entretaining thing ever. My inner child is completely in charge!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Fry-Yay

Möödunud on järjekordne nädal Palestiina päikese all. Naudin reedest puhkepäeva umbes samamoodi nagu pildil olevad kiisukesed, kelle jaoks suurim probleem elus on magamiseks parima asendi leidmine.  Mul on augustikuuks päris palju plaane – on ideid, mille tahan ellu viia enne ära minekut ja kohti mida tahaks näha. Ideedest räägin siis kui need tehtud on :D. Ei taha ära sõnuda. Niiet võtan tänasest hingetõmbepäevast viimast.

Kätlin 5.08.16 kassid

Palun mitte imestada kui tagasi tulles tundun umbes 6 korda lapsikum kui muidu. (Jah on võimalik olla veel lapsikum kui ma muidu olen). Mõni päev möödub mul näiteks Disney printsesse mängides. All pildil on Lumivalguke ja Elsa. Teine päev sorteerisime laste joonistusi. Seal hulgas said ka minu joonistused päris palju kiitvaid kommentaare kuni ma ülestunnistasin, et tegemist on minu kritseldustega. Aga ma võiks olla väga andekas 6-aastane kunstnik.

Kätlin tüdrukud teater 5.08.16

Eile õhtul kutsuti mind kihluspeole. Jah inimesed – tuleb tähistada kihlumist oma perega, siis veel oma sõpradega siis tuleb veel üks korralik pulm 200 inimesega maha pidada ja siis alles on selle kõigega ühel pool. Pisikesest pulmast võid ainult unistada. Pidu toimus imeilusal katuseterassil ilusate inimestega. Mul on sellistel pidudel alati natuke kahju, et ma eriti pidulikke riideid kaasa ei võtnud. Näen nende kõrval välja nagu suvaline äraeksinud suvitaja.

Katlin 5.08.16 ilus vaade

Musid ja kallid!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

 

Kätlin Palestiinas: Parim viis Tel Avivi minekuks

Juulikuu suvekool  sai läbi. Lastel oli idee teha etendus teemal, miks ei tohiks osta Iisraeli tooteid poest. Miks siis? Sest iga šeekel, mille kulutad Iisraeli tootele läheb relvadele ja kuulidele, mida kasutatakse palestiinlaste vastu. Etendus oleks olnud tantsu ja näitlemisega segamini. Ehk kujutate ette, kuidas lapsed tantsivad suurest rõõmust, sest nad on ühiselt otsustanud enam mitte Iisraeli tooteid osta. Mulle meeldis vist see juunikuu suvekooli lugu elevandist ja jahimehest rohkem. Poliitikavaba ja neutraalne.  Mõtte mõtteks, aga juulikuu etendust me ei jõudnud tänaseks valmis. Augustikuus algab uus suvekool, võibolla jätkame seal selle idee arendamisega. Tänase seisuga oli järgmiseks suvekooliks ennast kirja pannud 4 last, kellest 1 tuleb vaid nädalaks. Eks mul on nende 4 paharetiga juba piisavalt tegemist, kuid varasematel aastatel on neil ikka rohkem lapsi olnud… Ei olegi aru saanud, kas see on kooli juhataja soov vähem lapsi võtta või lihtsalt mingite muude asjaolude kokkulangevus?
Mulle on Palestiinas viibimine siiamaani meeldinud – tegemist  on päris intensiivse kogemusega, iga päev on mul siin midagi uut avastada. Sellele vaatamata ei saa ma siiski tõenäoliselt sellest ühiskonnast päris terviklikku pilti. Enamik mu sõpru on kristlikest peredest, mis moodustab kõigist palestiinlastest ligi 2 %. Inimestega olen tutvunud läbi tantsu või spordi, sellised tegelased kuuluvad siin pigem vabameelsemate ja liberaalsemate tegelaste hulka.
Laupäeval käisin Jerusalemmas poodlemas ning Tel Avivis ujumas Tatiana ja Reem’iga. Reem on see tüdruk, kes mulle aeg-ajalt araabia keelt õpetab ning Tatiana töötab Vene saatkonnas. Turvalisuse pärast on vene saatkonna töötajatel keelatud/mittesoovitatav jala käia. Nii on neil kõigil isklikud saatkonna autod. Checkpoint’id pole mingi probleem, samuti pole probleem ka parkimine ei Jerusalemmas  ega Tel Avivis. Rendikaga oli parkimine Tel Avivisüks suur õudusunenägu. Ööseks oli tänavale autot jätta lubatud vaid linna elanikele. Rendi auto ja külasta Tel Avivi! – ei soovita :D. Ülejäänud Iisraeli küll.  Tagasiteel käisime läbi ka üüratu suurest vene toidupoest. Kohupiim, hapukoor, kiievi kotletid, pelmeenid,  vene õlu, viin, kotletid, kohupiim ja kõik muu mida Ramallas võib tikutulega otsida. Ise ostsin kõhutäiteks vaid pelmeene – Iisraeli toidupoed on lihtsalt kõvasti kallimad kui Palestiina omad. Jään truuks oma saia & hummuse dieedile!
Vaikselt mõtleme ka mingite koostööprojektide peale eesti ja palestiina tantsijate vahel. Ei luba veel midagi, aga loodan parimat :).

The summerschool in July has ended. The kids had an idea to make a show about why you shouldn’t buy Israeli products. Why? Because every shekel you spend on an Israeli product goes to weapons that are hurting palestinians. The show would mix acting and dancing. Can you picture kids dancing from joy, cause they decided not to buy israeli products anymore? I think i liked the show we had in june more – about the elephant and the hunter. Non-political and neutral. Well that was the idea, but we didn’t finish it for today. Maybe we will continue developing the idea in August. Right there are 4 kids signed up for the next summerschool. Well this is enough trouble for me, but we will see how many will actually come. I haven’t understood yet, if having less kids is the desire of the school director or just the way it is?
I have enjoyed my stay in Palestine so far – the experience has been quite intense, every day i lean something new. Despite that, I think I will not get a full picture of the country and it ‘s society. Most of my friends I have met in Orient Dance Theatre or through sport. Also most of my friends come from christian families, which actually is a minority here. To be exact only 2 % of the population is christian. So they tend to be more liberal and openminded then rest of the society.
On Saturday we went to Jerusalem and Tel Aviv with Tatiana and Reem. Reem is the girl who teaches me arabic and Tatiana works in the Russian embassy here. For their own safety they are not recommended/allowed to walk by foot. So all the embassy workers have diplomatic cars. No problems with the checkpoints and also no problems with parking, especially in Tel Aviv. With the rental car, parking was a nightmare in Tel Aviv. At night parking is only allowed for the locals. So come to Tel Aviv and rent a car! Maybe not… On the way back we visited a huge food store for russian food. I stayed true to my hummus & bread diet and didn ‘t buy the things i could not have in Ramallah.
We are also thinking about making some cooperation projects between estonian and palestinan dancers. We will see how it goes….

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

 

Kätlin Palestiinas: Lõbusid mõtteid

Laupäeval käisime Martiniga Haninil ja Mohammadil Jerichos külas. Meie läksime sinna pärastlõunal, kohale jõudsime kuskil pool viis. Kuid Jericho oli ikkagi talumatult palav. Samal päeval oli kell 12 temperatuur olnud 47 kraadi… Täiesti teine level kuumust. Ramallah 30-36 kraadi tundub selle kõrval jaheda tuulekesena. Me käisime Jerichos vaid sõpradel külas niiet võibolla leian ma endas siiski millalgi energiat, et sinna uuesti minna. Jericho on nimelt üks maailma vanimaid linnu ning linna kõrval asub Kiusatuste/ahvatluste mägi – Koht, kus Jeesus, millalgi paastumas käis. Mohammadi ja Hanini pere (nad on õde ja vend) on kõige religioossem moslemite pere, keda ma siin kohanud olen. Ja nemad on ka pigem vabameelsed. Nende isa on Jericho kuberneri järel piirkonnas teine mees – lihtsalt lõbus faktike. Mohammad ja Hanin ise tegelevad mõlemad muusikaga ja on tänu sellele ka päris palju reisimas käinud ning tegid enda kohta päris palju iroonilisi terroristinalju.
Pühapäeval sattusin huupi kaasaegse tantsu koolitusele, mida viisid läbi ühed hetkel siinkandis tuuritavad ameerika tantsijad. Eile käisime taani plikadega Samer Rashed’i kontserdil. Tegemist on viiulimängijaga, kes esitab araabia ja türgi muusikat. Tore oli endale kinnitada, et peale araabia muusika millele mingi räme tümakas taustaks pannakse on ka vägaväga ilusat ja inspireerivat araabia muusikat.
Täna käisin oma sõbraga Taybeh õllepruulikojas. Meile tehti pruulikojas väike tuur ning pärast jäime õllesid mekkima ja juttu puhuma. Taybeh õllekoda pandi püsti juba 22 aastat tagasi, tegemist on ainsa mikropruulikojaga Lähis-Idas. Õlu on populaarne nii Palestiinas kui ka Iisraelis ning kaupa eksporditaksega ka Euroopassegi ning sügisest plaanitakse Ameerika turge vallutama minna. Õllekoja inimesed olid arvamusel, et viimastel aastatel on äri tegemine ainult raskemaks läinud (müür iisraeli-palestiina vahel, veepuudus jnejne). Vaatamata sellele alustasid nad 3 aastat tagasi ka veinitegemisega. Vahva igal juhul!
Kui aus olla on see nädal mu täitsa ära väsitanud. Täpsemalt on lapsed mu ära väsitanud. Esmaspäeval andsin külalisklassi Ramallah Ballet Centre’s – sealsete laste puhul oli probleemiks nende liigutama saamine. Suvekoolis on suuremaks probleemiks nende paigale saamine.
Tasa ja targu liiguvad ka mu araabia keele õpingud, oskan ennast juba natuke rohkem väljendada. Aeg-ajalt tundub, et see keel on täiesti hääldamatu ning juba tegusõnade pööramine tundub grammatiliselt level UFO. Soovitan soojalt!
Mängin oma peas mõttega siinkandis ühe freestyle-video tegemisest. Vaatab kas saan ühe videopoisiga jutule või ei :).
Õhtul külastan vist veel ühte pulma. Siin on hooaeg peal!

Vabatahtlike lähetamise projekti ja näituse läbiviimist rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Poole peal

Täna hommikul saatsin Gregori bussi peale. Kokkuvõttes läks tema lennujaama minek läbi Jeruusalemma pea sama kalliks kui oleks läinud otse Ramallast takso võtmine, nimelt ei õnnestunud tal leida Jeruusalemmast lennujaama sõitvaid serviise, kuigi teoreetiliselt neid võiks nagu reede hommikuti ikkagi olla…..
Mul oli päris kurb meel, et mu parim sõber ja tiimikaaslane lahkuma pidi. Enne ta tulekut jõudsin üksi olemise ja tutvumise ja ringiuudistamisega peaaegu ära harjuda, nüüd tuleb uuesti mingiks ajaks ümber koolitada ennast. Me jõudsime ka koos päris palju ringi käia, teha, näha ja olla. Mõned kohad veel on, mida sooviks uudistama sõita.
Enne Greksi minekut jõudsime veel Birzeit Heritage Festivalil uudistamas käia. Suurim avastus festivalil oli kaasaskantav ühekordne agrila (vesipiip). Selline toode tundub ka näiteks Eesti fetivalisuvesse hästi passivat. Festivalil toimus mitmeid esinemisi kohalike muusikute poolt, lavastati traditsiooniline Palestiina pulm ning pakuti muud head paremat. Gregori viimasel siin veedetud õhtul käisime kuulamas 1 taanlase ja 2 palestiinlase ühist klassikalise muusika kontserdit ning pärast jaurasime sõpradega Snowbaris. Niiet sai ka Gregoril see Snowbari nali ära nähtud.
Eile ja täna juhtusid minuga ka esimesed natuke ebameeldivamad juhtumid. Esiteks Gregoriga kahekesti tänaval jalutades haaras üks vanem tüse härra möödaminnes tagumikust – ta tegi seda nii sujuvalt, et ei jõudnud korralikult reageeridagi…. Ning täna ajasid 2 marakratti minuga tänaval juttu, tundusid täitsa toredad, kuni ma telefonist kaardilt oma asukohta kontrollisin ja üks sindrinahk selle enda kätte võttis ja jooksu pistis. Tema sõber jäi minu juurde ja röökis vihaselt oma sõbra peale, kes siis mingi aja pärast mu telefoni tagasi tõi. Siis ma küsisin araabia keeles ta nime ja lubasin ta emale ära rääkida. Sellepärast tasubki kohalikku keelt natukenegi õppida – saab vajadusel marakratte nende emaga ähvardada. 😀 Siuksed asjad võiks vabalt ka Tallinnas juhtuda, kuid siin on inimesed üldisemast sõbralikumad ja uudishimulikumad ning vahel on raske vahet teha kahtlasel tegelasel ja uudishimulikul tegelasel.
Täna käisin kaljuronimas. Selliseid päevaseid trippe korraldab siin Wadi Climbing Gym. Paned ennast reisile kirja, saate ronimisjõuksis kokku, saad traksid selga, kuskil pool tundi saad siseruumis ronimist katsetada ning siis panete bussiga kaljude poole ajama. Ma nüüd mõtlen, et see siseruumis “harjutamine” ei tundunud üldse aitavat :D, aga eks mul oli ka täitsa esimene kord ronida. Kaljuseintel ronimine on ülilahe tegevus – nõuab suhteliselt palju keskendumist, jõudu, loomingulisust ning tahtejõudu. Tuleb endaga võidelda, et ikkagi alati lõpuni välja ronida, mitte paluda ennast alla lasta. Pagana raske on, aga see kergendus kui lõpuks alla tagasi saad on päris tore. Kergematel seintel oli ronimine ise ka lustakas, raskematel lihtsalt tuli nii vaimselt kui füüsiliselt pingutada. Soovitan soojalt! Ja loodan, et mul tekib veel võimalusi ronida.
Kogu ronimisvärki Ramallah kandis veavad eest kaks ameerika kutti, kes on teinud seda viimased poolteist aastat. Alustasid tühjast kohast ning avasid 3 kuud tagasi ronimisjõuksi siseruumides. Lahe.
Mis me see nädal suvekoolis tegime?
Ühel päeval ehitas Gregor lastega kassidele maja. Kassid ei ole siiani sellest majast huvitatud olnud. Mõte loeb.

Vabatahtlike lähetamise projekti ja näituse läbiviimist rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Siin ja sealpool piire

Möödunud on üks intensiivne nädal. Eelmine pühapäev lõpetasime väikse show’ga ametlikult esimese suvekooli. Laste esinemine läks päris hästi ning ise olin üllatunud kui palju publikut kohale tuli.
Esmaspäeva õhtul rentisime Jeruusalemmast auto ning teisipäeva öösel asusime sellega teele Masada poole. Masada on peaaegu 2000 aastat vana pea ligipääsematu kaljukindlus surnumere ääres. Kuskil kolmveerand tundi ronisime selle kalju otsa ning seejärel nautisime mõnusat päiksetõusu. Üleüldse oli meie 4-päevane tripp üpriski intensiivne. Jõudsime nautida kahte päiksetõusu (päike tõuseb siin kuskil 5:45 paiku) ning ilmselgelt kõiki päikseloojanguid. Peale Surnumere ääres trippimise käisime ka Ramoni kraatrit uudistamas – sealkandis tuli ka natuke kruusateid sõita ning kuna maastik on siin päris mägine, käisid mõned kohad meie väiksele rendipunnile natuke üle jõu. Pärast Surnumere meeletut palavust tundus Ramoni kraater Negevi kõrbes isegi jaheda kohana. Need sihtkohad kattusid ka Birthright gruppide peatuspaikadega. Birthright on pmts Iisraeli poolt rahastatud (saab mingitest fondidest ka toetust) ringreis Iisraelis, mis kestab tavaliselt 10 päeva. Sul on võimalik sellele tasuta reisile kandideerida, juhul kui su üks vanematest on juut ning sa ei ole Iisraelis elanud. (kui tahate rohkem teada, siis guugeldage birthright Israel, saate täpsemat infot). Lugesin hiljem, et iga neljas birthrightil osaleja abiellub mõne teise osalejaga. (neid reise on korraldatud alates 90ndate lõpust). Grupis, mida me kohtasime oli 46 inimest… ehk kuskil 10-12 inimest sealt abiellub üksteisega?
Ühe päeva peatusime Tel Avivis – parkimine on seal kas üüratu kallis või lihtsalt võimatu. Linnas ise käisime erinevaid kunstigaleriisid uudistamas ning kohtusime ühe Martini sõbraga – hiina tüdruk, kes 13-aastaselt Iisraeli kolis ning parasjagu oma armeekohustust täitis. Ajateenistus on teoreetiliselt kõigile kohustuslik ning kestab 2 aastat (kui ma õigesti aru sain), kuid mitmetel juhtudel on võimalik armeed vältida. Näiteks religioossetel põhjustel. Tüdruku jutust sain aru, et samas annab armee väga paljudele ühised väärtused – Iisraelis on armee ja riik lihtsalt väga-väga läbipõimunud.
Peale Tel Avivist lahkumist suundusime põhja. Peatusime Naatsaretis ning ülejäänud päeva üritasime Golani mägedes mõnda head matkarada leida, kuid kahjuks oli mets kinni. Täpsemalt oli kinni see loodusreservaat, kuhu me matkama tahtsime minna. Õhtu veetsime Tiberiaseses, linnakeses Galilee mere (meri on selle kohta küll palju öeldud) ääres. Tegemist oli viimase Eidi päevaga – moslemite püha, millega tähistatakse ramadani lõppu. Niiöelda mereäär oli täis tähistavaid araablasi ning meil õnnestus napilt ühes hostelis viimased vabad voodid krabada.
Hämmastusega tuleb tõdeda, et sisuliselt jõudsime 4 päevaga Iisraelile ringi peale teha. Mõned kohad jäid endiselt, kuhu me ei jõudnud – näiteks Haifa – kuhu ma jõuan veel oma vabast ajast minna. Päris palju küsiti, kas meile Iisrael meeldib. Kuidagi ei osanud tavaliselt sellele küsimusele siiralt öelda, et jaa täiega meeldib. Meeldisid kohad, kus me käisime ning inimesed, keda kohtasime, kuid me siiski viibisime seal mingi tunnetuse tekkimiseks liiga lühikest aega. Kui pindala on Iisraelil pea kaks korda vähem kui Eestil, on inimesi kuskil 4 korda rohkem ning maastik vaheldub kõrbest mägiste viinamarjaistandusteni.

Kätlin Iisraelis 11.07.2016 jõgi

Kätlin Iisraelis 11.07.16

Kätlin iisraelis kõrb 11.07.16

Laupäeval kutsus sõber meid oma sõbra pulma Birzeitis. Tegemist oli kristlastega ning üldiselt oli tegu tavalise laulatusega suures kirikus. Enne tseremooniat viibisime me oma sõbraga peigmehe kodus, kus suure laulu ning jalutuskeppidega vehkimise saatel sai nii peigmees kui ka isamees värske soengu ja habemelõikuse. Habemevahu loputamisel kasutati ka alkohoolset “araabia piima” – ara. kuskil Lähedasemad sõbrad aitasid peigmehe ka puhtaks pesta. Aegajalt võeti üksteist ka õlgadele ning patsutati julgelt üksteist nende jalutuskeppidega tagumikele. Kui peigmees ja isamees olid puhtad riided selga saanud mindi peigmehe kodunt rongkäiguga kirikusse. Rongkäiguga kaasnes samasugune laulmine ja toigastega vehkimine. Üldiselt vabas formaadis lõbus jauramine. Kui Tallinnas häirib liiklust isegi Tour ’d ÖÖ, siis Birzeitis enamik autosid pöörasid rongkäiku nähes oma nina teises suunas ja otsisid uue marsuudi. Pulmas oli külalisi kuskil 600 ringis. Meie sõbra sõnul oleks väike pulm mõeldamatu – inimesed solvuksid meeletult.
Eile hakkas uuesti suvekool peale, esimesel päeval oli kohal vaid 3 last, kuid täna juba 5. Vaatamata mu olematule araabia keelele on juba kaks päeva kõik lapsed ellu jäänud.
Eile käisime pärast suvekooli ka oma sõbraga Petlemmas. Sõbra õemees töötab ühes palestiina reisiagentuuris reisiagendina ning ta näitas meile linna peal ringi. Petlemmas on üks kirik, mis asub kohal, kus Jeesus sündis ning teine kirik, kus Maarja Jeesust imetas (väidetavalt pillas ka tilga piimakest maha). Ühesõnaga palju väga otseselt piiblilugudega seotud kirikuid. Meie jaoks meeldivaimad üllatused olid Banksy joonistused. Meil joppas selle sõbra õemehega – ta oli juhtumisi abiks Banksy Gazas tehtud filmi tegemisel. Film ise vist ei ole netis kättesaadav, aga väike tutvustav youtube’i klipp : https://www.youtube.com/watch?v=3e2dShY8jIo

P.S. Rohkem pilte näiteks Gregori Instagramis www.instagram.com/gjyrna

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Birzeit & Tel Aviv

Esimene suvekool sai neljapäeval läbi ning sisuliselt algas mul puhkus, mis kestab 10.juulini. Siis algab järgmine suvekool. Väike puhkus on alati teretulnud ning ma kasutan võimalust, et väheke rohkem ringi trippida. Esmaspäeval rendime Jeruusalemmast auto ning teisipäeva varahommikul ( 03.00 paiku öösel) asume teele! Mõte vahelduseks autoga ringi vurmisest meeldib mulle väga. Kuigi Läänepanga poolel pean selgeks õppima siinsete autojuhtide tuutamiskunsti. Tegemist on tõesti omaette kunstiga. Nad tuutuvad jõle palju, ja igal signaalil on oma tagamõte. Kas nägid tänaval tuttavat, või välismaalast, kui oled takso annad sellega märku, et võtad sõitjaid peale, kui sõidad ristmikult üle annad märku, et sa oled tulemas, samamoodi ka järsemate tõusude või kurvide puhul jne. Kujutan ette, et neil on signaalilaskmine samasugusel automaatrežiimil nagu meil suunatuli.

Sattusime eile ka Yassir Arfati mausoleumit külastama. Me elame sellele suht lähedal ja pidime seal kellegagi kokku saama, kes jäi hiljaks. Arafati mausoleumit võib pidada Ramallah üheks vähesteks vaatamisväärsuseks selle sõna otseses tähenduses. Kaudselt võin omaette vaatamisväärsuseks pidada peaaegu kõike, mida ma siin tänavatel näen. Mausoleum on üks ilusamaid ehitisi siin, minu arvates ning igal mõõdul, kivil ja numbril seal oli mingi seos Arfati elu, surma või tema ideedega.

Kätlin Arafat grave 3.7.16

Reedel tegime Martini ja Gregoriga väikese matka Birzeitis – linnake, mis on Ramallast kuskil 10 km kaugusel. Meie matkake kulges põhiliselt läbi oliivisalude, mis linnakest ümbritsevad. Päris tore vaheldus oli nö maapiirkonnas ringi jalutada. Igas teises aias leidus erinevaid loomakesi: hobuseid, kitsi, lambaid, muulasid ja kanu. Mõned härrad jagasid meiega ka ploome.

Kätlin hills 3.7.16

Kätlin 3.7.16 oliivipuu

Eile käisime ühe oma kohaliku sõbraga Tel Avivis. Meie sõbra soov oli sisuliselt randa ujuma minna. See oli ka ainuke viis, kuidas ta tavaliselt oma Iisraeli-luba kasutas – mere äärde pääsemiseks. Väidetavalt oli tegelikult Tel Avivi kandis millimallika hooaeg, kuid inimesi see ujumast ei takistanud. Meid ka mitte, kuigi vist natuke saime ikka kõrvetada (tõesti väga vähe). Pärast ramadani ajal Ramallas viibimist oli Tel Aviv nagu teine maailm – tänavad on täis inimesi kõigilt kontitendinentidelt, seljas kantakse pigem vähe riideid ja nägime ka paari purjus inimest.
Pärast ujumist jalutasime Jaffasse ning einestasime restoranis Old Man and the Sea. Meie sõbra väitel on mõeldamatu käia Jaffas ja mitte seal kohas süüa.

Kätlin kala püüdmas 3.7.16

NB! Palestiina on kasside maa. Meie majas elab üks hulkuv/kodukass ning ka Orientis on 3 salakavalat kassipoega. Siin pildil magavad nagu süütukesed. Üks neist on nii minul kui Gregoril vere välja hammustanud. Võite pakkuda kumb.

Kätlin kassid kõrvuti 3.7.16

Kõik pildid on teinud Greks, väljaarvatud see üks kus ta ise peal on.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Pilte!

Jaanipäeval (mis oli siin täiesti tavaline päev ja ei kottinud kedagi) tuli mulle mu partner kõigist kuritegudes – Gregor! Nii on mul võimalus teiega ka vähe ilusamaid pilte jagada.
Gregor tuli samuti reedel ning ma läksin talle vastu Jeruusalemma. Reede on moslemite jaoks palvetamise päev ning eriti meeldib neile seda Jeruusalemmas teha. Neid oli palju. Nii hommikul kui ma Jeruusalemma läksin kui ka siis kui me Jeruusalemmast tagasi tulime. Ühe bussijuhi nägu sellest päevast jääb mulle meelde, kui kõige siirem üllatunud reaktsioon, kui keegi näeb heleda peaga neiut Ramallah’isse sõitmas. Mis tegelt ei ole nii suur asi, kuid ma lihtsalt tegin seda reedel sellisel kellaajal, kus enamik moslemeid tagasi Palestiinasse sõidavad. Enamik tähendab palju. Tõesti palju. Ma loodan mõnel normaalsel päeval ka Jeruusalemma minna – õnnestub seal äkki midagi peale inimeste ka näha.
Peale selle käisime ühel vabal päeval ka Nabluses. Kui Ramallah asub mitme künka peal, siis Nablus asub rohkem ühes orus. Ning ta on ka veidi suurem linn kui Ramallah.
Järgmine nädal on mul “puhkus” 7 päeva. Peame Gregori ja Martiniga (taani vabatahtlik) plaani auto rentida ja trippima minna. (jee, roadtrip). Gregoriga katsetame ka võimalust siin mingi vana romu osta. Teoorias tundub hea mõte – 200 euro eest 4 ratast, mis võiks lihtsalt augusti lõpuni vastu pidada. Autorent 4ks päevaks läheb juba 120 eurot (vähemalt). Nii palju kui inimestelt küsinud oleme, siis kõik väidavad, et hinnad algavad 1000 eurost. Võibolla peame siiski autorendiga leppima. See autoostmise idee tundub lihtsalt ahvatlev. Hetkel kõnnime iga päev ligi 20 000 sammu, mis kõlab nagu päris hea fitnesslaager. Jalutamine siin meenutab veidike takistusraja läbimist – pidevad tõusud ja mõõnad ja palju kola, prügi ja muid suvalisi asju tänavatel.
Esimene suvekool hakkab vaikselt läbi saama ning üllatus-üllatus, tõenäoliselt on järgmistes suvekoolides täpselt samad lapsed. Mu lootus, et saan samu tegevusi, mis siiamaani teinud olen uute lastega teha on kustunud. Tuleb ikkagi uusi ideid jälle genereerima hakata. 😀 Õnneks on mul mõned mõtted veel tegemata.
Eile käisime Fuegos Paula sünnipäeval (Martini toakaaslane). Tegemist on kohaga, kus üldiselt mängitakse salsamuusikat ning kuhu varjub siinne hispaania “kogukond” – inimesed, kes siin erinevates NGOdes töötavad. Ja neid on päris palju.

Kätlin 29.06.16 hauad jeruusalemmas

Hauad Jeruusalemmas

Kätlin 29.6.16 linnud puuris

Mõned lihapoed on ka sellised

Kätlin liiklus 29.6.16

Liiklus

Kätlin 29.6.16 Ramallah

Ramallah

Kätlin 29.6.16 Ramallah turg

Kätlin Ramallah2 29.6.16

Kätlin 29.6.16 Ramallah3

Kätlin 29.6.16 töökojas

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

 

Kätlin Palestiinas: 23. juuni

Olen paar päeva käinud Orientis vaba saali kasutamas – sest mul on võti ja pmts ligipääs 24/7. Ühel päev proovisime improviseerida koos Danielega. Nii, et tema mängib tšellot ja mina tantsin samal ajal. Eksperiment oli väga huvitav, aga nõuaks palju tööd, et sellest mingi suurema asja saaks. Ja meil pole võimalust seda teha, sest Daniele läheb kaheks kuuks Itaaliasse perele külla.

Üks teine päev käisime Snowbar-is. See on koht, mis kõigile, nii kohalikele kui väljamaalastele räigelt peale läheb. Nimelt seal on bassein, kus saab vabalt ujuda ja sulistada. Eks basseine ole siin linnas veel, aga sellele basseinile on kõige vabam ligipääs. Üldse kogu see koht on nagu oaas selles linnas – peale ujumise saab ka poolalasti päevitada. Ma juba jõudsin mõelda, et võib juhtuda, et ma unustan kuidas mu jalad välja näevad selle aja jooksul, mis ma siin olen.

Eile lihtsalt hüppasin sisse Ramallah ballet center’sse, tutvustasin ennast ja esimene asi, mis mult küsiti oli see, millal ma klasse tahaksin anda. Lihtsalt enamik tantsijatest, kes siia Eestist tulnud on, on balleti või kaasaegse tantsu tegijad. Ma hüppasin sealt rohkem läbi selle mõttega, et äkki saan ise balleti või kaasaegset tantsu proovida. Aga nad ei tee suvel vist suurt midagi. Võibolla lähen siiski sinna lastega tantsima (lastele mingit tantsu tegema). Eks näis.

Hakkasin ka araabia keele tunde võtma. Tüdruk, kes mind õpetab on kõige hipim palestiinlanna, keda ma siiamaani kohanud olen. Ninarõngas ja väga stereotüüpide vastane. Tasub ta tunde võtta juba ainult selle pärast, et kuulda teistsugusi arvamusi Palestiina kohta.

Paar päeva tagasi tutvustasin lastele Eestit, rääkisin lugusid ja legende meie riigist ning pärast tutvustasid nemad mulle Palestiinat. Mis oli päris armas – 5-aastased olid veendunud, et Palestiina on maailma suurim riik, kõige ilusam ja siin elab kõige rohkem inimesi.

Vahepeal suutsin teha ka 4 ja pool minutit kestnud Skype vestluse Tartu Ülikooli magistrisse, mis oli ka päris naljakas. Homme lähen Jeruusalemma Greksile vastu (Jee, juudid, long time, no see). Järgmise nädalaga saab suvekool läbi ja pärast seda katsume Greksiga Iisraelile ja Palestiinale kuskil nädalaga ringi peale teha.

Päikselist jaanilaupäeva 😉

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Elust ja olust

Mõned laused inimeste kohta, kellega olen tutvunud.

Suzu, kes arvab, et mu juuksed on nagu macarona. Ta on 6-ne.
Danielle, itaallane, kellel on palestiina naine ja mängib/õpetab siin tšellot. Kui viitsib. Ja kuna ta hetkel ei tööta olen teda ainult pilves olekus näinud. Tutvustas Ramallah’ile mingit ekstrakummalist kaardimängu (burano või burako vms), mis Itaalias pidi megapopp olema ja nüüd on siin ka.
Assal, tudeng Berzeit ülikoolist, kes väitis, et igat palestiina naist on ahistatud või jälitatud. Ja on veendunud, et kui tänaval kõnniks ükssarvik, siis jõllitatakse ikkagi mind rohkem. (Endal sellist tunnet pole, aga ma olen ka parandamatu optimist).
Karmel, kes on 8 ja on elanud pool oma elust Belgias, aga ta pole täpselt kindel millal see juhtus.

Eks mul on Euroopas ka sõpru, kes paastuvad ramadani ajal, aga see kui terve linn või piirkond paastub mõjutab seda kohaliku eluolu päris huvitavalt. Liiklus on näiteks poole kaheksa paiku täis näljaseid inimesi, kes tahavad sööma jõuda kuhugi.
19-21 on tänavatel vaikus, sest rahvas mugib nagu oleks viimnepäev käes. Nad on ka päev otsa paastunud, eks neil ole kõhud tühjad. Pärast lällatakse ringi :). Muidu on Ramadan uimane periood. Ja üldse hetkel, mul ramadaniga seoses kahtlased emotsioonid. Olenevalt perest paastuvad ka lapsed näiteks alates 6-aastasest. Kujuta nüüd ette, et sul on see näljane laps suvekoolis ja 5-sed lapsed panevad rõõmsalt näost leiba oliiviõliga näost sisse. Paastuvad lapsekesd on juba 12st suht uimased. Täiskasvanutega sama – mida hilisem kell (enne päikseloojangut), seda segasemad inimesed. Üks päev sattus selline, et ei söönud päev otsa ja siis kutsuti mind iftar’ile (SÖÖMA). Ja ei ole üldse mõnna magada või hommikul üles saada, kui hilja õhtul niiviisi pugida. Kui ma peaks kunagi tahtma ise paastuda, siis ma teeks seda vist kuidagi teistmoodi.

Lastest ja suvekoolist veidi.
Osad lapsed paastuvad, siis on veidi naljakas, et mina ei paastu… Suhteliselt imelik täiskasvanu. Mulle on jäänud mulje, et nende jaoks on paastumine osa suureks saamisest. Päris pisikesed ju ei paastu, järelikult on nemad juba suuremad. Kuigi nad natuke vahel petavad ikka. Lisaks väide, et sa ei kuulu ühtegi religiooni võib neil kupli all asjad päris segi pöörata. No muidugi on nende meelest maailmas 3 tüüpi inimesi : juudid, moslemid ja kristlased.
Kuidas on õpetamisega läbi keelebarjääri? Nooo, kui need marakratid ei viitsi midagi enam teha, siis on neil lihtne teha nägu, et nad ei saa minust üldse aru. Moraali väga neile lugeda ei anna. Ma pean keerulisemaks 5-8 aastastele ühiste tegevuste väljamõtlemist – 5stega väga võistlusmänge ei ole hea teha (solvuvad hirmsasti kui kaotavad) samas 8-aastased tahaks juba natuke keerulisemaid asju teha. Ja vahel 8-sed ei taha nõmedate 5-aastastega mängida. Aga ükspäev mängisime näiteks pool päeva veesõda…… Kasulikke asju oleme ka teinud. (aga mäng ongi lapse töö).

Ja ma vist hakkan edaspidi ainult kiividest toituma, sest need on nii uskumatult maitsvad siin.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Right to movement

Mis vahepeal põnevat toimunud? Üldiselt tegelen endiselt vaikselt sisse elamisega ja kohanemisega. Elan hetkel Orient Dance Theater’i külalistemajas kahekesti koos tantsukooli direktoriga. Direktorihärra on muidu igati tore tegelane, aga selline isalik kaitsev tüüp – vähemalt praegu veel ei oska ma temaga mingit head jou-jou nalja visata. Kodune elu on hetkel rahulik.
Eile tegi tore direktorihärra mulle kuskil 3-tunnise tuuri rolleriga Ramallah’is ja selle ümbruses. Maa on selline künkaline ning ka linn ise asub küngaste peal ja vahel. See tähendab, et iga järgmise nurga tagant asub uus mõnus vaade. Linn läheb sujuvalt üle külakesteks selle ümbruses. Nägin ka paari telkelamut sateliidipanniga ning ühte noormeest kitsekesi üle tee ühelt künkalt teisele ajamas. Ei jõudnud kitsi ära lugeda, no ikka kuskil mitusetu minutit tuli nende kakerdamise järgi oodata. Veel nägin kaugusest ühte Iisraeli “settlementi”, näeb välja nagu tavaline külake, aga rohkem müüre ja väravaid ja iisraeli sõdureid. Sügavaima mulje jättis mulle endale Palestiina Tsirkusekool. Päris badass trampoliinid & batuudid.
Täna oli mu esimene päev lastega tööd teha. Lapsi ei ole palju – kuskil 6-8 tükki. Täna oli 6 kohal. vanus jäi 5-8 aasta vahele. Suvekooli poliitika on freestyle – väga ranget programmi ei aja keegi taga, peaasi, et lapsed oleks rõõmsad. Mis iseenesest on tore, aga iseenda jaoks tunnen vajadust küll mingi plaani järele. Et oleks mida siis vajaduse järgi muuta või ümber teha. Üks lastest räägib inglise keelt, teised eriti mitte. Mina õppisin täna 7 araabiakeelset sõna: liblikas, lennuk, lõpeta, lähme, vesi, tere, aitäh.
Õhtupoole läksin otsima sõpru, kelle keskmine vanus ei jääks 5-8 aasta vahele. Läksin jooksma “Right to movement” jooksugrupiga. Nad treenivad koos 3 korda nädalas, korra nädalas teevad ka joogat (jessjessjess). Kuna valisin just sellise strateegia inimestega tutvumiseks, on mul tunne, et tuleb väga sportlik suvi :D. Joosta on päris hull – kogu aeg jooksed üles- alla ja palav on kah raisk. Ja lühikesed püksid on ka mängust väljas.
Tänast jooksmas oli filmimas ka üks Jaapani TV kanal ( need japsid jõuavad ka igale poole). Asi on selles, et selle grupiga treenib ka Mohammed Al-Khatib ( teda ikka teate ju, eks ole?), palestiina jooksja, kes läheb Rio olümpiale. Japsid tegidki saadet temast. Kui ma siis jooksmast just tagasi stardipunkti jõudsin, näost roosa nagu põssa, tahtsid nad ka minuga intervjuud. Põhiliselt sellepärast, et ma olen silmnähtavalt välismaalane (no vaadake seda alumist pilti). Küsiti kuidas Mohammed mind inspireerinud on ja mis ma arvan tast. Kuna ka mina kuulsin Mohammedist alles täna vastasin väga ilusti, et see on imeline, mis ta oma unistuste saavutamiseks on ära teinud.

Kätlin päikseline Ramallah 29.6.16

Päikseline Ramallah

Kätlin künkad 12.6.16

Künkad. Künkad kõikjal.

Kätlin right to  movement 12.6.16

Right to movement (enne jooksu ikka).

Päikest ja palju armastust!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Esimene päev

Lennujaamas ootas mind väike üllatus – minuga sama lennuga läksid Istanbuli ka Jan ja Kristi. Täpselt nii väike Eesti ongi, et isegi Tallinnast Istanbuli ei saa enam uhkes üksinduses sõita. Need kaks läksid Istanbulist hoopis Varnasse peesitama. Minu teekond viis mind Istanbulist järgmise lennuga Tel Avivi, mida ma ka natuke pelgasin. Seda nimelt selle tõttu, et Iisraeli piirikontrollist oli mulle eelnevalt räägitud ning olin ka oma tuttavatelt selle kohta lugusid kuulnud. Nimelt küsitakse maalesaabujatelt paar täpsustavat küsimust nende reisi põhjuste kohta. Mida tehakse ka enamikes riikides väljaspool Euroopat. Minu südame panin kergelt põksuma asjaolu, et ei plaaninud neile päris õigeid vastuseid anda. Palestiinasse minekut on piiril mõttekas mainida juhul, kui soovid lennujaamas ilgelt palju aega veeta. Ma olin unine ja ei soovinud seda teha.
Kui kohver edukalt pakilindilt kätte saadud tuli mul üles otsida marsuuttakso Jeruusalemma. Selle leidmine oli lihtne, kuid seda õiget masinat tuli mul päris kaua oodata – üks kõva häälega ärimees organiseeris inimesi bussidesse selle järgi, kuhu keegi täpsemalt sõidab. Vanalinn ei olnud ülipopulaarne, nõnda oli mul aega lühikeseks vestluseks ühe rumeenia ränduriga. Marsaga sõites pani mind veidike muretsema see, et kõik reisijad küsisid ise maha seal, kus vaja oli. Minu polnud õrna aimugi kuhu ma täpsemalt saada tahtsin. Õnneks oskas üks kaasreisija marsajuhile seletada, kus oleks mind kõige parem maha lasta – vanalinna väravate ees. Sealt oma hostel üles leida oli käkitegu. Kohvriga mööda vanalinna treppe kakerdada ei olnud käkitegu. Soovitan soojalt kõigile rännuhingedel võimalusel ikkagi mingi seljakotiga rännata.
Natuke keerulisem oli hommikul üles otsida Ramallah’sse viivat bussi. Alguses tiirutasin ise natuke vales suunas, kuid abivalmis inimesed suunasid mu tagasi õigele poole. Lisaks sellele suutsin trehvata 3 saksa noort, kellest üks oli samuti Ramallah’is vabatahtlikuna töötanud ning neil oli sama siht, mis mul. Parim taktika – kui sa ise ei tea kuhu minna, jälita endast targemaid :).
Täna Jeruusalemmast Ramallah’sse sõidu tegi keerukas ka reede & ramadan. Bussid nimelt sõitsid ainult checkpointini. Sealt tuli bussist maha ronida, üritada erinevate nurkade all checkpoindist läbi minna ja siis uuesti üks jagatud taksobuss võtta. Meie kuskil passe näitama ei pidanud, ma olin ka piisavalt segaduses, et mitte aru saada, mis seal üldse toimus. Jeruusalemma suundus küll päris suur hunnik inimesi.
Hetkel olen oma uue kodu üles leidnud, oma toa kätte saanud, möödaminnes ka tantsukooli näinud, araabia kohvi joonud ja palestiina leiba hummusega söönud. Üldiselt puhub täna tänavatel tuul ja heinapallid (või noh need pallid, mis texase filmides ka ringi rullivad), sest on reede ja ramadan.

Kätlin 10.6.16 Damascus väravad

Damaskuse väravad Jeruusalemmas

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Enne minekut

Täna õhtul võtan suuna Tel Avivi poole, vahemaandumisega Istanbulis. Hilja õhtul panen oma pea padjale puhkama juba Jeruusalemmas.
Lähen kolmeks kuuks Ramallah’sse, Palestiinas. Minu põhitegevuseks saab Oriental Dance Theater’i korraldavates suvekoolides õpetamine. Kas ma õpetan neile tantsu, liikumist või hoopis meisterdamist, selgub lähima paari päeva jooksul. Ilmselgelt suurima heameelega õpetaks ma neile erinevaid tänavatantsu stiile, kuid kool ise on suunatud kaasaegsele tantsule ja balletile. Minu minekut ja sealolekut finantseerib Eesti Välisministeeriumi humanitaarabi fond, konkreetsemalt kordineerib tegevust MTÜ Ethical Links, kes on vabatahtlikke Palestiinasse vahendanud juba viimased 5 aastat. Lähen küll üksi, kuid siiski mitte päris tundmatusse – enne mind on seal päris mitu samasugust eksinud hinge seiklemas käinud.
Miks ma siis üldse lähen ? Põhilised märksõnad võiks siinkohal olla “põnev” ja “miks ka mitte”. Lisaks soovin näha, kas ma täiesti võõras keskkonnas olen sama kõva muti, kui ma enda arvates kodus olen. Vabatahtlikuna välismaal töötamise soov tekkis mul mingil arusaamatul põhjusel juba 13-aastaselt. Käisime perega Sri Lankal ning seal olles külastasime ka elevantide orbudekodu. Päris pikalt väitsin, et pärast gümnaasiumi lõpetamist lähen otsejoones Sri Lankale elevante päästma. Elevandid on küll siiamaani päästmata jäänud, kuigi nad vahel siiski helistavad mulle ja küsivad, kuhu ma jäänud olen. 😀 Nüüd on käes siis ülikooli lõpp ja päästma ei lähe ma otseselt mitte kedagi.
Piirkond ise on meeletu ajalooga. Kui me siin Eestis vahel laulame, et küll me kõik kannatused ära kannatame, siis meie tragöödiad pole isegi võrreldevad nende aladega. Konflikt kestab seal ka mingil määral endiselt, kuid samamoodi läheb ka inimeste elu edasi. Eks ma nendel teemadel oskan rohkem kirjutada, kui olen ise pärale jõudnud ja sealset elu mekkida saanud.
Viimase nädala enne minekut jätsin enda graafikus teadlikult suhteliselt vabaks. Vaba aeg on jätnud ruumi ka ootuseärevuse kuhjumiseks – tänaseks olen juba päris õhinal ja ärevil.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Karolin Palestiinas: Millal see päike loojub

Juba hommikul marssis akna all trummidepõrinal orkester – kujutasin ette, et see oli minu lahkumise auks tellitud.

Sain Helenaga kokku ja suitsetasime minu selle hooaja viimast vesipiipu(nätsu tubakaga!) ning jututasime.

Õhtuks kutsusin sõbrad maja katusele päikeseloojangut vaatama. Selle maja katusega oli mul juba algusest enda story ning tore oli seal see seiklus ka lõpetada.

Karolin vabatahtlikud sunset

KAROLIN vabatahtlik lastdays

Karolin vabatahtlikud lastdays

Pärast läksime baari ja unustasin äragi, et samal õhtul Tallinna poole kimama hakkan. 10 minutit enne taksoga kokkulepitud aega tõid sõbrad tagasi koju ja ootasime mu toas taksolt kõnet. Just sellesse hetkesse tahaksin tagasi minna, kus enne takso kõnet tundub minu minemine absurdne nali. Ja pärast kõnet reaalsus ja paanika.

Kuιdas καlliƽtada ռᎥi٫ eᴛ selІеst ϳätkᴜks ⋁äհeᴍɑstι aαstαks ॽ ᗰidα öelᑯa, ℮t nαd jääκƽid ʍälеtaᴍa ĸᴜi ᴛäռᴜlᎥk oƖeռ πeᴨde еκsisт℮ոsӏ üleᎮ Miᑯa ve℮l ĸaαѕα հaаrata mäƖeƽтusеᴋs? Mɪdɑ veеl ﺔ℮ldɑ, miѕ ütleᴍaτa jäι?

KAROLIn vabatahtlik sayingbye

Lahkumised on veidrad. Sammud muutuvad aeglaseks ja lohisevaks. Tunned õhku enda ümber tiirlemas kuni sõrmedeni. Nina tunneb lõhnu ja salvestab need sügavale haistmismeele ajju. Just nagu kits/lammas/lehm/hobune, kes enne vihma rohtu hakkab sööma- et ikka kõik viimasel hetkel sisse ahmida.

Ja siis sa lihtsalt istud taksosse, näed aknast sõpru kaugenemas või sina kaugened nendest(?) nii meetrites kui ka elus. Ja lahkumine ongi läbi. Üks ukseprõmm, üks pilk – see on nii lihtne ja kiire. Sa ei tunnegi, et lahkud, alles pärast sellele mõeldes saad aru kibedusest.

Aga see ei olnud sugugi viimane kord kus teel Ramallah´st Tel Avivi lennujaama pidin takso ukse enda järel kinni lööma. Esiteks Kalandia kontrollpunktis kahtlustati, et Eesti on Pakistani lähedal, mis omakorda tõstis potensiaalset terroristi protsenti! Pidin autost väljuma ja kohvrid lahti tegema.

Pärast 20 minutilist sõitu tuli järgmine kontrollpunkt, kus taaskord meid rajalt maha võeti. Otsiti läbi terve takso ning minu pagas tegi mitmel korral lõbusõitu läbi röntgenmasina. Küsiti küsimusi. Pandi punaed kleepsud number seitsmeteistkümnega….mõtlesin, et saan vähemasti enda kleepsualbumisse kleepida.

Lennujaamaski ei läinud turvakontrollist läbi nagu libe kala, vaid võeti rajalt maha nagu metskitse. Kogu käsipagasilt võeti lõhkeaine proovid, arvutit kontrolliti 5 minutit läbi masina – tegemist on ipadi moodi vidinaga. Mina pidin x-ray masinas käed üles tõstma, pärast seda püksivärvli alla keerama pommi prooviks ja jalgevahe piiksutati masinaga läbi. Mitmel korral silitas turvatädi sääri, et kindlaks teha ega mul seal midagi ei ole, kuigi see oli ilmselge – mul olid seljas liibuvad retuusid, kust kõik oleks läbi näha. Õnneks paljaks ei pidanud võtma.

Kuna relvi kandvaks terroristiks ei osutunud siis lennukist maha ei jäänudki. Kahjuks kaotasin küll kottide pealt punased nr17 kleepsud ära nii et kleepsuraamat jääb tühjaks.

Eestis maandumisel tegi lennuk tavapärase jõnksu kokkupuutel maaga, mina aga nägin parasjasti unes, et olen Palestiinas autos ja tegemist oli järjekordse magava politseinikuga.

Millal see päike juba loojub, olen viimasel kolmel päeval Eestis omaette arutanud….

Ei saa aru, kas see, et praegu Eestis olen on uni või oli Palestiina uni ning see reaalsus. Või on reaalsus kusagil kolmandas kohas peidus ?!

Homme lähen vanemate kodust Viljandi koju, kus minu kohalolu konsentratsioon oli suurem. Ilmselt tunnen seal rohkem muutusi ning ehk niidab jalust maha see tagurpidine kultuurišokk. Mitte, et ma seda ootaks…

…ootan aga võimalust tagasi Palestiinasse minna.

Tavaline õnnelik palestiina Karolin:

KAROLIN vabatahtlik karolinpalestiinas

Väike muusikavideo lõppu:

PS! 26.aprillil näeb mu lavastust “Ligament” Kanuti Gildi Saalis wuup-wuup

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Karolin Palestiinas: Embamised pikenevad

Ängisτɑѵ äᴦɑrniᴨemӏƽe valυ oϖ јä1Ꭵtɑᴨud ʍind juᏏɑ ϖädalaiᑯ۰

Viimased nädalad möödusid Ramallah Kaasaegse Tantsufestivali nime all. Palestiinas olen saanud “täie raha eest” tantsu-vaadata-kuulata-arutleda-kritiseerida-esineda

Orient & Tantsuteatri tantsuetenduse tagasiside on olnud positiivne. Eriti tore on see, et koostöö minu ja nende vahel loodetavasti jätkub tulevikus ja saan Palestiinasse külla sõita
Maher, Miisu, Mina, Meropi, Muhhamed Orient´is:

KAROLIN vabatahtlik odtteam

Pühapäeval oli minu viimane esinemine Palestiinas (vähemasti sellel hooajal), nimelt Nabluse Culture and Art Festival´il esinesin koos breiktantsu poiste ja kahe muusikuga. Jälle üks lahe kogemus:

Karolin vabatahtlik nablusefestival

Kindlamalt kui kunagi varem on balletilapsed mu südamesse pesa teinud. Viimane tund – lilled ja kommid ja pommid ja jänesed:

KAROLIN vabatahtlikud balletilapsed

KAROLIN vabatahtlikud balletilapsed2

Riided kleepuvad külge- ilmad on kuumad. Oleme korteris päikesetõusu poolselt päikeseloojangupoolsesse rõdule kolinud.

Inim-päikesepaneelid oliivipuude vahel:

KAROLIN vabatahtlikud oliivipuudjap3llud

Käisin seebivabrikus, võtsin oliivi seebi tornist tüki seda lammutamata ja tantsisin Dabket
töölistega. Hetkes oli kõik loogiline, tagasimõeldes aga veider.

KAROLIN vabatahtlikud seebitorn

Rahakott avaneb Palestiina lipuvärvides suveniiridele lihtsamalt kui kunagi varem.

Embamised pikenevad

Käed haaravad kramplikult kinni tuleviku mälestustest olevikust. Miks kõik peab alati muutumises olema?!

Ꮥee τᴜleb aiոа 1äհemale. S℮℮ hüνɑѕτɪjätt. Kolm νiімasτ päevɑ۰

Ja kui veel jaksu on siis vaadake 3.minutit minu vaba improvisatsiooni:

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Maarja: Aitab küll. Tagasi koju.

Maarja_17.04.2016_Tagasikoju

Peaks hakkama kokkuvõtteid tegema. Ei oska. Kuidas on pool aastat Palestiinas elamist mind muutnud? Mida ma siit õppisin? Ei oska öelda. Vara ehk.

Siin aga mõned ideed, kuidas mu igapäevane elu Eestis alguses teistmoodi olla võib.

Kui restoranist maksamata välja jalutan, siis ma olen lihtsalt harjunud, et mehed maksavad.

Kui lühikestes seelikutes naisi jõllitama jään, siis see on mu jaoks harjumatu vaatepilt.

Kui mind ärritavad purjuspäi ringi kakerdavad inimesed, siis olen lihtsalt aru saanud kui ebanormaalne see tegelikult on.

Kui ma bussijuhilt küsin, kuhu ta sõidab, siis see on normaalne.

Ilmselt on veider ühest Eesti otsast teise sõita ilma et peaks vahepeal kontollpunktis aega raiskama, tulistamisvalmis sõduritele passi näitama või ümbersõite tegema.

Kui tänaval pearätiga naist kohates rõõmsalt naeratan, siis see on normaalne.

Kui kuulen kedagi araabia keeles rääkimas, siis tahan kohe ligi astuda ja natuke rääkida. Igati normaalne.

Kui ma otsekohe sööma ei asu, siis ma pole lihtsalt harjunud, et ma pean endale ise toidu tõstma.

Kui ma oma taldrikuga põrandale sööma istun ja kõiki toite lusikaga söön, siis see on normaalne.

Kui ma tšillipipart haukuan, siis see on normaalne.

Kui ma Sulle rohkem komplimente jagan kui kunagi varem, siis ka see on norma

Kui ma külalisi järjepidevalt poputama juhtun, siis see on normaalne.

Kui ma…

Varsti näeme ja saate aidata mul listi jätkata. 🙂

Kõigest paar päeva veel ja tagasi vanas normaalsuses.

Maarja_17.4.16_tagasikoju2

Niisama naistega piknikul. Tegime nalja.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Karolin Palestiinas: Reisikunn

Hääl meie peale karjumas ja valvur sujuvalt/kogemata automaadiga meid sihtimas. Piiriületusel aeti meid ühest ruumist teise nagu karimloomi, tahtsin hüüda “Ammuuuu!” :

KAROLIN vabatahtlikud piiriyletus

Ainus õige relv on armastus. Jeniinis, Freedom Theater´is:

Karolin 2015_freedomtheatre

Naatsareti idüllilised tänavad olid tühjad:

KAROLIN vabatahtlikud naatsaret

Tee nii nagu öeldakse…

KAROLIN vabatahtlikud dowhathetellsyou

Väikseid baleriine lisandub tundi nagu seeni peale vihma. Õpilase joonistatud pildilt võib näha, et ma ei ole palju muutunud:

KAROLIN vabatahtlikud tydrukpildiga

Ilmad on soojad, oliivipuude all saab logeleda:

KAROLIN vabatahtlikud karolin-ilus

Ja magustoiduks video, kus ma esimestkorda elus sõitsin eesliga!
Käisime beduiini perekonnal külas, kes olid imeilusad ja sümpaatsed. Filmis perepoeg, kes on Palestiina kõige kiirem jooksja.


Eestis vihikusse märgitud külastamist vajavad kohad on kõik külastatud. Olen uhke reisikunn!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Karolin: Reisikunn

Hääl meie peale karjumas ja valvur sujuvalt/kogemata automaadiga meid sihtimas. Piiriületusel aeti meid ühest ruumist teise nagu karimloomi, tahtsin hüüda “Ammuuuu!” :

Karolin 13.4.2015_piiriyletus

Ainus õige relv on armastus. Jeniinis, Freedom Theater´is:

Karolin 13.4.2015_Freedomtheatre

Naatsareti idüllilised tänavad olid tühjad:

Karolin 13.4.2015_Naatsaret

Tee nii nagu öeldakse…

Karolin_13.4.2015 _TrustJesus

Väikseid baleriine lisandub tundi nagu seeni peale vihma. Õpilase joonistatud pildilt võib näha, et ma ei ole palju muutunud:

Karolin _ 13.4.16_laps joonistusega

Ilmad on soojad, oliivipuude all saab logeleda:

Karolin 13.4.2015_IlusKaolin

Ja magustoiduks video, kus ma esimestkorda elus sõitsin eesliga!
Käisime beduiini perekonnal külas, kes olid imeilusad ja sümpaatsed. Filmis perepoeg, kes on Palestiina kõige kiirem jooksja.

Eestis vihikusse märgitud külastamist vajavad kohad on kõik külastatud. Olen uhke reisikunn!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Nastja ja Dan: Integratsioonist Norras

Märtsis 2016. a. käis Ethical Links õppereisil Oslos, Norras, koos kahe kooliõpetajaga Tartust ja Tallinnast. Norras on pikaaegsed kogemused immigratsiooniga ning tahtsime aru saada, millised probleemid ja väljakutsed nende ees seisavad ning milliseid algatused aitavad ühiskonnana paremini toimida. Õppereis sai teoks tänu Avatud Eesti Fondile.

Kohtusime Norra IOM-ga, kus üheks huvipakkuvaimaks teemaks olid läbiviidavad kultuurilise orientatsiooni töötoad, mida viiakse läbi nn. kvoodipagulastele juba nende lähteriigis. Norra valitsus otsustas möödunud aastal vastu võtta 8000 Süüria nn. kvoodipagulast, 200 neist Jordaaniast, 600 Türgist ja ülejäänud Liibanonist. Töötoad on 2 – 5 päevalised (5 päeva täiskasvanute jaoks) ning toimuvad asukohariikides, ehk enne kui pagulane on sihtriiki jõudnud. Koolituse jooksul räägitakse Norra kultuurist, seadustest, tavadest ning sellest, mis üldse on integratsioon ja assimilatsioon; kogu koolituse jooksul kehtivad Norra reeglid –  koolitusruum muudetaksegi “väikeseks Norraks”. Koolituse lõpuks teavad inimesed kuhu riiki nad lähevad, mida neilt eeldatakse ning see aitab maandada müüte Euroopast kui roosast pudrumäest juba enne riiki jõudmist, vähendades seega hilisemaid probleeme, pettumusi ja arusaamatusi.

Kohtumisel Norra integratsiooni ja mitmekesisuse direktoraadi esindaja Anne Edmaniga tutvusime ka populaarse riigi poolt Oslos korraldatava 3 – 5 aastast terviklikul lähenemisel põhineva integratsiooniprogrammiga, mis soodustab nii lõimumist kui tööturule jõudmist. Programm paneb äärmiselt suurt rõhku just tööhõivele ja keeleõppe- ja edasiõppimisvõimalustele. Keeletunnid on kohustuslikud ning nedest puudumisel kaotatakse teatud protsendi toetustest. Programm on osalejate jaoks sisuliselt täisajaga töökoht ja koolis puudumisele ei vaadata läbi sõrmede.

Programm on põhjalik ning seda viiakse ellu Norra erinevate asutuste koostöös – ka Eestil on sellest palju õppida.

Käisime ka Oslo Tøyen põhikoolis, kus enamus õpilastest (üle 95%) on sisserändetaustaga. Saime rääkida nii üldiselt õppemeetoditest, probleemidest ja lahendustest, kui ka vaadelda tundi, milles kasutati uut intensiivset keeleõppemetoodikat (NISK kursus), millo on välja töötanud norra keeleõpetajad ja psühholoogid (PPT tjeneste). See põhineb kategoriseerimisel ja kordamisel, ning 30 minutit igal hommikul toob kaasa uskumatult kiire edasiliikumise. Siin lisalugemist neile, kes norra keelest aru saavad.

Külastasime täiskasvanute kooli, kus kohalik õpetaja õpetas u. 30 õpilasega keeletundi. Õpilased oli üks kirju kamp: 18-aastasest Somaaliast neiust Qani´st 62-aastase Iraagi vanaema Fadwa´ni. Kaks meest oli ka grupis, aga peamiselt naised. Inteaktiivne tahvel, ühe Norra pere igapäevaste tegemiste ümber ülesehitatud materjal ja hästi palju kordamist – kooris, ühekaupa, mitmekaupa, läbi naeru ja vahel ka haigutuste.

Norra keeleõppeklass img_0579

Täiskasvanute keeleõppeklassis peale tundi õpetajaga rääkimas

Täiskasvanute kool valmistab oma õpilasi ette tööturuks – kuigi vähese haridusega sisserändajate puhul on raske sobitada kokku tööturu nõudlus ja pakkumine. Siiski on parem omandada käsitööoskusi, mis ei pruugi kiiresti tööturule viia, kui istuda kinni oma kodus, suhtlemata teiste inimestega, ja kaotades sidet ühiskonnaga. Majandusliku poole tõhustamiseks proovitakse turustada kohapeal tehtud käsitööd.

Norra img_0598

Norra img_0599

Pood täiskasvanutekoolis

Norra img_0585

Täiskasvanutekooli õmblustuba

Ruth Paintsil tutvustas Primary Health Workshopi tegevusi, mis mis tihtipeale jäävad kõrvale tavapärastest integratsiooniprogrammidest. Palju keskendutakse immigrantide põlvkondadevahelistele ja peresisestele konfliktidele, samuti viiakse kokku äsja saabunud pagulasi juba lõimunud välismaalastega. Organisatsiooni peamiseks märksõnaks on avatus, keskuses räägitakse üle 26 erineva keele, koos käiakse ujumas, sportimas, regulaarselt toimuvad kokandusõhtud ning raskete teemadega tegeletakse just näiteks spordi, kokkamise jne. vahendusel, et inimeste vahel tekitaks sõbralik ja usaldav suhe.

Tutvusime ka juba 1980ndatest saati tegutseva rassismivastase keskusega Antirasistisk Senter, kus tegeletakse rassismi dokumenteerimisega ning diskrimineerimise ja rassismi all kannatavate inimeste nõustamisega. Arutasime Eestis kui ka Norras pead tõstva paremäärmusluse ning rassismi üle ning püüdsime leida strateegiad, mis muudaks ühiskonda lõhestava debati konstruktiivsemaks. Antirasistisk Senteri üheks tuntuimaks initsiatiiviks on äärmiselt edukas Tea Time kampaania, mis viib kokku moslemitest sisserändajad ja etnilised norrakad üksteise kodudes – et juua koos teed. See lihtne žest on osutunud väga mõjusaks ühiskondliku usalduse suurendamiseks.

Käisime ka Refstadi transiitkeskuses, kus elavad Norrasse saabuvad pagulased. Kuigi Norrat kujutatakse meedias sageli “pagulasparadiisina”, on Refstad täiesti lihtne endine ühiselamu, kuhu pannase äsjasaabunud. Refstad on algselt olnud planeeritud transiitkeskuseks, kust varjupaigataotlejad liiguvad mõne nädala jooksul edasi püsivamatesse elukohtadesse (teistesse keskustesse või kohalikesse omavalitsustesse). Ent tänane pagulaskriis on muutnud keskuses viibimise aja oluliselt pikemaks – paljud elavad seal mitmeid kuid ning kriis ei näia ka märke leevenemisest. Kohalikud vabatahtlikud on hakanud varjupaigataotlejatele korraldama norra keele tunde. Taas näeme, kuidas läbisegi on erinevas vanuses lapsed ja noored, kes saavad paralleelselt matemaatikat, keeleõpet, loovaineid – Süüriast, Iraagist, Albaaniast, Somaaliast pärit lapsed. Ka seal kiidetakse NISKi metoodikat nende laste ja noorte õpetamisel, kellega õpetajal ei ole ühist keelt. Õpetamise eesotsas on range, aga lõbus koolidirektor, kes oma põhitöö kõrvalt on tulnud appi keskusele. Range ei ole ta mitte ainult laste vastu, vaid ka meie vastu: kui üks meie grupist võtab välja mobiiltelefoni, tuleb ta juurde ja ütleb lihtsalt ja selgelt, et me paneks selle ära, sest me näitame lastele halba eeskuju. On näha, et lapsed armastavad teda – selged reeglid teevad asja lihtsamaks, aga reegleid ei ole vaja niisama, moepärast. Võib ringi liikuda, võib abi küsida. Kaks poissi, kes on saanud mingi koerusega hakkama, jäävad pärast tundi ruumi, teistel, sealhulgas meil, palutakse välja minna ja ukse taga oodata, kuni küsimus tõlgi abiga ära klaaritakse.

“Loomulikult me püüame korrigeerida noorte käitumist, mis on problemaatiline, aga seejuures ei pea nad panema olukorda, mis võtab neil ära väärikuse. Tõsiste asjade läbirääkimise juures ei ole vaja, et asjassepuutumatud inimesed juures oleksid.” ütleb direktor pärast, klassist väljudes. Ja surub meile kätte kaks kasti raamatuid, mida peab viima raamatukokku. Kui me juba sinna tulime, võime ju aidata.

Norra Refstad img_0604

Refstadi vastuvõtukeskusesse ei pääse lihtsalt sisse jalutama. Aga kuigi see näeb välja nagu kinnipidamisasutus, ei ole see sugugi vangla – eesmärk on kaitsta saabuvaid varjupaigataotlejaid, kellest paljud on veel teismelised. Küll on narkodiilereid, küll kuritegelikesse gruppidesse värbajaid. Nemad ei saa sinna sisse nii lihtsalt. Refstadi elanik saab sisse nii, et paneb sõrme vastu andurit -sõrmejäljelugejat.

Norra Refstad img_0632

Norra Refstad img_0606

Norra Refstad mg_0631

Eestisse tagasi tulles oleme juurelnud selle üle, mida see õppereis meile õieti andis, milliseid kogemusi saame rakendada ka Eestis. NISKi materjale oleme juba kasutanud pagulastele eesti keele õpetamisel. Primary Health Workshopi lähenemine on inspireeriv ja proovime seda kasutada Ethical Linksi poolt loodavas rahvusvahelises majas. Kindlasti aitas see õppereis struktureeritult veel kord läbi mõelda, mis soodustab kohanemist ja kogukonnas sidusust tekkimist, mis takistab.

Meiepoolsed tänud õpetajatele, kes meiega õppereisil käisid ja kes jagasid oma kogemusi teistest keelruumidest ja kultuuridest pärit laste õpetamise osas, Norra partneritele, kes leidsid aega oma kogemusi meiega jagada ning Avatud Eesti Fondile, tänu kellele kogu õppereis teoks sai.

Projekti rahastas EMP toetuste Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi Vahendusel

AEF_logo

Karolin: Vaade

Autode magalat ümbritseva müüri ääres on alati müüjad, kes ostjaid hõikuvad. Meie verandalt avaneb neile ideaalne vaade:

Seal on mees, kes igal hommikul kollased üleskeeratavad pardid ritta seab. Kujutan ette, et ta elus on kõik olemas, sest his got his ducks in a row.

Ühel pool teda on raamtukaupmees, kelle raamatud võtavad viie meetri ulatuses päikest.

Temast edasi on aga kuni 6 poisikest, kellest vanemail on juba kerge habemetüügas. Need kamraadid müüvad erinevaid asju, vihma korral vihmavarje, koraani väljakirjutisi, mis pidavat õnnetustest eemale hoidma, käekotte ja palju muud. Praegu on nad kauplemas valgete väikeste raamatutega või kaustadega.

Vabal ajal istuvad nad meie trepikojas, kus nad söövad, pissivad, suitsetavad ja põletavad tikke. Minust palju humanitaarsemad korterikaaslased ei ärritu kuse haisu peale vaid nendivad, et poistel on ju vaja kohta, kus pissil käia ning ei ole ühtegi mänguväljakut kuhu minna. Ja mina upun nende armsatesse pruunidesse silmadesse ja tahaks marakratte tantsima õpetada.

Edasi tuleb aga mänguasjade müüja, seal on nii barbie´sid, kui pehmeid karusi, trummeldavaid ahve, veepüsse ja palju muud värvilist. Just jäi ema enda väikse lapsega selle ees seisma ja nad ostsid….kaks roosas pakis olevat blondi nukku.

Teisel pool pardimüüjat on iga päev käruga maasika, kastani ja mingi rohelise asja müüja(silm ei seleta, mis see täpsemalt on). Preagu on muideks maasika ja apelsini/mandariini hooaeg.

Ja tema kõrval on magusate saiade müüja.

Pidevalt vahetatakse kaupa raha vasti ja vastupidi – kapitalism oma hiilguses.
Üldiselt ei ole veel “küsime välismaalaselt rohkem raha” suhtumist piisavalt häirivalt kohanud. Küll aga turul käies annavad kauplejad tasuta mõne mandariini või saiakese.

Pole ka kohanud ühtegi kodutut inimest- kõik hoolitsevad üksteise eest.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Lamees in Estonia: Jaanipäev

My first Jaanipäev in Estonia, probably the last though!
47 days till I go back home, I can’t really believe that, all the feelings that I am having now, thinking about what I have established here, the friendships, memories I’ve made, places I’ve been, people I’ve met, national holidays celebrations I’ve attended, when no one in the country is working! I mean WHAT! even journalists? This you can’t see it in Palestine!

I’ve been to this county house of one of my awesome Estonian friends with other friends, we were 5 fasting Palestinians and 2 not fasting Estonians, it was harder on the Estonians more than us Palestinians not to eat :D, its like you can eat but you won’t because you’re too polit to do so in front of your fasting friends 😀

So this Jaanipäev (saint John’s day or Victory Day), it is called the victory day because in 1919 the Estonian forces defeated the German troops at that date.

But what I experienced was all about the family, the friends, the accompany that you have, having fun and setting things on fire 😀 not literally but things that you dont need anymore 😀 and its only allowed on that day to burn stuff, so we went wild 😀

Lamees volunteer jaanipaev

Carry (my Estonian friend with the house) he had this huge pile of branches to burn, one of them was very big to be ants home and it was! These poor poor ants they didn’t understand what was happening they went crazy, carrying all the eggs out of the burnt house, I felt like we were massmurderers, also with the huge amount of snails we fried by accident!

Lamees volunteer sipelgad

After that we went to see the bonfire made by the local town, it was super hot that about 2 meters of grass around it was burnt and we couldn’t really get close to it.

Then we went for fireflies (glowing worms) and yiiiiii we found one, she was all ”hey hey look at my yellow beautiful light I’m emmitting, I’m cool and you are not!!”

But one thing I just can’t handle anymore is the Mosqitues! I just can’t, I’m swelling all over, I am twice my size now because I am bitten everywhere but then I keep telling myself it’s all worth it and IT IS. The nature is soo amazing that you can forgive her for hating you, sending evil bugs to eat you alive!

The volunteering is financed by Erasmus+ , European Voluntary Service program 

enarh logo pos pEU flag-Erasmus vect POS

 

Lamees: نظام التعليم في الوطن والخارج

في معظم اللقاءات التي يكون فيها الموضوع هو التعليم يُطرح السؤال التالي: ما هي الطريقة المثلى للتعليم؟ او ما هي طريقتك في التعلّم؟ الاجابات تكون اما ان أكتب ماذا تعلمت، او اسمع واركز، او اتعلم بالقراءة، او بالفعل.

انا من الناس الذين يتعلمون باعادة فعل ماذا تعلمت مع كتابته لاحقا، ثم كتابة عناوين بالاشياء التي تعلمتها جديدا على ورقة خارجية، لمعرفة ماذا لدي من مهارات وخبرات.

الان وبما انني في بلد جديد غير فلسطين، واشتغل حاليا في مدرستين احداهما عامّة والاخرى خاصّة، فانني الاحظ الطرق المستخدمة في التعليم في المدرستين وبما انني قضيت 17 سنة في مدارس وجامعات فلسطين فانني غالبا ما اقوم بالمقارنة في طريقة التعليم، وللامانة غالبا ما المقارنة تشعرني بالاحباط، لن اكون هنا مثال المواطن الذي خرج من وطنه العربي وانتقل الى الخارج فيبدأ بلعن الانظمة العربية وطرق التعليم و الوقت الذي نضيعه في دراسة وتعلّم مواد لن نستخدمها في حياتنا العملية لاحقا ولا في سوق العمل، لكنني سأفعل ذلك!

لقد درست في فلسطين في مدرسة حكومية من الصف الثالث حتى الصف العاشر، اذكر منها كم ثقيلة كانت حقيبتي!

اذكر ايضا انني كنت ذات صوت جهوري ممتاز لاداء الخطابات والالقاء، ولحسن حظي انتبهت مديرة المدرسة الى ذلك وشجعتني اكثر، بل وحصلت على المرتبة الاولى في الالقاء المدرسي!

اذكر ايضا انني كنت جيدة في اللغة الانجليزية ولحسن حظي انتبهت مدرستي لذلك فزاد اهتمامها بي، واصبحت تعطيني دروسا خارجية ومقالات وفيديوهات لاحضرها لاقوي لغتي!

لكن ما اذكره ان الحصص الدراسية كانت مملة! اجل كانت في بعض الاحيان لا تستطيع ابقاء عيونك مفتوحة، لانك ملزم ان تستمتع اكثر من ان تشارك، من هنا عرفت مدى تركيزي في الحصص لا يتعدى ال 20 دقيقة اذا كانت الحصة شرح وليس تطبيق، ستجدني بعد تلك العشرين دقيقة سارحة او غافية!

لا توجد لدينا في المدارس حصص موسيقى، وهذا شيء يدعو للحزن، وجود مثل هذه الحصص تفريغ للطاقة السلبية الكامنة في صدور الطلبة بعد يوم طويل من المعلومات (غير المفيدة في معظم الاحيان).

وبما انني قلت انني اقارن كثيرا، سأبدا في المدرسة الحكومية الاولى التي اشتغل فيها حاليا، لا يختلف النظام كثيرا، لديهم مقرر ويجب السير طبقه، لديهم حصص ومواعيد، لديهم نفس المعلمين الذين اذا اهديتهم رسمة يبتسمون في وجهك ثم يقولون لمعلم اخر: انظر الى هذه الرسمة خالية من الابداع والجمال!

في المدرسة الخاصة (للعلم لا اعرف ما نظام المدارس الخاصة في فلسطين) لا يوجد لديهم كتب، ما فهمته انه لديهم مواضيع يجب في نهاية السنة ان يكونوا متعلمينها، لكن لا يوجد طريقة او مقرر معين لذلك، وهذا يتطلب ابداع المعلم وقدراته! حضرت حصة للغة الانجليزية لطلبة الصف السادس، كانت المعلمة فيها لا تتحدث الا اللغة الانجليزية لم تستخدم اللغة الاستونية قط، لم تجب الطلاب الذين يسألونها باللغة الاستونية الا عندما يعيدون السؤال باللغة الانجليزية، طريقة التعليم والحث على التحدث باللغة كانت جميلة جدا، شارك جميع الطلاب بالحديث، وانا اعني جميع، جميع الطلاب مارسو التحدث باللغة الانجليزية لم يستثنى احد منهم.

جعلتني هذه الحصة افكر جديا في ان أصبح معلمة لغة انجليزية عندما اعود الى الوطن، بل وقد بدأت بالتقديم لمنح لاكمال درجة الماجستير باللغة الانجليزية حتى اكون مرشحة اقوى للاختيار بان اصبح معلمة!

مللت نظام تعليم اللغة الانجليزية في مدارسنا الحكومية واريد ان اكون جزءا من التغير الذي سيحصل ان شاء الله 🙂

ملاحظة على الهامش: جميل جدا ان تعرف اخيرا ماذا تريد ان تصبح، وما هو هدفك بالحياة.. قضيت 4 سنين من حياتي في سوق العمل اتخبط بماذا افعل وما احب وماذا اريد ان احقق، لم اشعر براحة نفسية عميقة الا عندما وصلت لحقيقة انني اريد ان اصبح معلمة، وبدأت بوضع خطط لطريقة التعليم، وما المواضيع التي أريد ان اتحدث عنها، وما القصص والمعلومات التي اريد الطلاب ان يعرفوها!

انني سعيدة جدا 🙂

The volunteering is financed by Erasmus+ , European Voluntary Service program 

enarh logo pos pEU flag-Erasmus vect POS

Keity Palestiinas: Tel Aviv – hippid Herzl´i tänaval

Olin kaks päeva Ramallahs. Pakisin asjad lahti, sõin palju hummust, vahetasin raha seekliteks, jalutasin õhtul koos M. tänaval. Oli pühapäeva õhtu, tänaval istusid mehed koos oma teiste meestest sõpradega. Ühesõnaga palju mehi! Ma olin kogu linnas vist ainuke naine, kes kümme õhtul väljas jalutas. Pilke oli muidugi palju, võõra araabia mehega tänaval jalutamas üks blond lahtiste juustega valge neiu. Ühesõnaga sama tunne, kui ma ükskord nõustusin Hollikasse (parem seletus, kui klõpsata nimele) minema, enda arust oli küll kleit seljas ja puha, aga miskipärast tundsin ennast nagu oleksin alasti. Siiski, need mehed siin olid pigem huudishimulikud. Istsime kohalikus pargis keset linna ja ma proovisin palestiina jooki arak`it, mis ei ole midagi muud kui aniisiviin jääga. No meil Eestis vast ei jooda puhtal ära terve klaasitäis, ikka tehakse kokteili või shote, et siis pärast paari lonksu otsustasin õlu kasuks. Tegin “huqa`t”ehk “shishat” ehk ” hubbly bubbly” ehk vesipiipu. Nii mugav, nii kui süsi ei ole enam oma parimas vormis, tuleb poiss, kes paneb uue põleva süsi asemele. (5 EUR heas restoranis, mujal odavam).

Hommikul tahtsin minna Tel Avivi, tagasi Iisraeli. Kadri pidi tulema õhtul ja ma tahtsin teda näha. Muidugi mul oli ka põhjust, sest 4. sept. pidi uus eestlane Iisraeli saabuma, Carry, kes läks lastele inglise keelt õpetama põhja Palestiina külakesse, Al Aqaba`sse. Muidugi ärkasin natuke enne lõunat, kiiresti siis bussijaama, ees oli minu esimene kontroll Chek Pointis. Kui iisraelased lõpetavad keskooli ja on 18. või 19. aastased noored mehed või naised, vahet pole, lähevad nad kolmeks aastaks armeesse. No vot, Eesti poisid, ärge virisega oma 8 või 11 kuu peale! Kolm aastat kükitada täis varustuses, automaat kaelas kuskil Check Pointis, kontrollida passe, öelda enamus inimestele igavesti – “Ei, Teie luba ei saa, et meie riiki siseneda!” Ja milline palavus seal enamus ajast on! Huh! See ei ole ju kerge! Noor naine roosades päikeseprillides, automaat kaenlas sisenes bussi ja palus mõndadel inimestel jalgsi väravad läbida, kasaarvatud ka minul. Nüüd päeval sain alles aru, mis koht see on. Küsisin veel bussijuhilt, et kas ta ootab mind, jaa-jaa, muidugi ootab. Kontrolliti mu kotti ja pidin passi ja Iisraeli viisat näitama, siis küsiti, et kust ma pärit olen: “From Estonia” , vastasin. Muidu tõsine Iisraeli noor sõduripoiss naeratas mulle läbi klaasi ja ütles: “I want to go there!” Naeratasin vastu ja pärast kahte sammu olingi Iisraelis. Ja muidugi mu buss sõitis nina alt mööda! Otsisin siis omale uue. Pärast nelja ühistranspordi vahetust, kõik muudkui ütlesid, et pean seal ja seal maha minema, kuigi tundsin, et juba esimene buss oleks pidanud mind õigesse kohta viima ehk siis Jerusalemma bussijaama, jõudsin siis lõpuks kesklinna. Bussis soovitati trammile minna, kui küsisin kas jalutada ei saa, vastati “NO, NO!” Ei, mõtlesin, ega ma mingi paks turist ei ole, kes ei või natuke maad kõndida! Hakkasin siis mööda trammi teed minema ja pärast 15 min. leidsin odava niiöelda illegaalse autobussi – mitu korda odavam, aga piletit ei saa! Tel Aviv 50 min. pärast!!!

Vaade Jaffale

KAITY vabatahtlikud vaade JAFFA

KEITY vabatahtlikud vaade jaffa 2

Turul

KEITY vabatahtlikud kummikommid

KEITY vabatahtlikud kuivatatud puuviljad

KEITY vabtahtlikud oliivid

KEITY vabatahtlikud maitseained

KEITY vabatahtlikud maitseroheline

Vanaprõua esineb oma kuldsete lauludega kohalikul turuväljakul.

KEITY vabatahtlikud vanaproua esineb

Kohad

KEITY vabatahtlikud beauty store

KEITY vabatahtlikud puu

KEITY vabatahtlkud tsikkel ja lill

KEITY vabtaahtlikud meri mere ääres

KEITY vabatahtlikud meri mere ääres 2

KEITY vabatahtlikud meri

KEITY vabatahtlikud puhkpill

Benny, tema juurest saab parimat kohvi!

KEITY vabatahtlikud benny kohvi

Carry ja mina!

KEITY vabatahtlikud koos CARRY

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

 

 

Keity Palestiinas: Kui takso on liiga kallis, siis ära võta taksot…

Tegelikult sain lennukis olles ühe poisiga tuttavaks, ta oli profesionaalne tennisemängija, kes just tuli Gabonist võistlustelt. Saime juba nii hästi läbi, et ta lubas mind lennujaamast Tel Avivi sõidutada ja veel õige maja ette ka viia! Ta oli tõesti pikk, 1.98 m! Ma ju tean, kui vastik see on, kui inimesed mulle kogu aeg ütlevad: “Keity sa oled ikka nii lühike; ” või “Kuule, Keity, sa oled ju lühemaks jäänud!” Jobud!
Siiski, kui lennuk maandus ja ma vahekäiku astusin ja selja taha vaatasin, hüüatasin – “You A R E so tall!” Ta vaikis. Muideks, ta nimi oli Tal! 😀 Olgu, see selleks! Muidugi ei pidanud tema mingit kontrolli läbi tegema, leppisime lihtsalt kokku, et ta ootab mind. No ta ootaski ja ta ema ootas, aga kuna mul läks ikka nii kaua aega, siis läksid nad ära, mis oli ka väga mõistlik tegu, kell oli ju öö ja mina mingi hull tüdruk, kes läheb maale, mis on keelatud ja ohtlik, seda siiski tema silmis! Pidin siis takso võtma. Lennujaamast välja astudes nägin kohe taksode rivi vasakul. Mees juba avas mulle kõik uksed, küsisin siis, kui palju sõit linna maksab, 180 Seeklit, mis on mingi 40 EURi umbes 15 min. sõidu eest! Kurat, miks nad pidid mind seal nii kaua kinni hoidma! Arvutasin kiiresti ja need arvud ütlesid mulle, et see sõit on liiga kallis ja juba ma ütlesingi, et ei, ma ei taha taksot! Kõndisin ruttu minema mingis suunas. No jah, kell oli 03:30 midagi ja ma oma raske kohvri ja teiste kottidega hakkasin siis mööda parklat ringi kõndima, et ehk näen kedagi, kes tuleb ka lennujaamast ja sõidab Tel Avivi! Ei olnud kedagi! Leidsin siis mingi tee, hakkasin hääletama, järgisin mingit lauset, mida kuulsin kuskilt, et eurooplastele kõik lubatud! Autod kihutasid mööda, kuni üks peatus, siis selgus et see tee ei vii mitte Tel Avivi, vaid tagasi lennujaama, kuigi suurelt oli Tel Avivi silt! Hästi läks, läksin tagasi lennujaama ette, üks mees kisendas seal “To Jerusalem, to Jerusalem”, küsisin siis, et kui palju maksab – ainult 64 Seeklit! No oli ju reede öö, see tähendab puhkepäev ja tavaliselt siis ühistransport ei liigu, sellepärast pidin ka alguses Tel Avivi jääma, aga mõni ikka kasutab võimalust raha teenimiseks, turistid saabuvad ju linna iga päev! Ma siis otsustasin, et mis seal ikka, proovin kohe Iisraelist Palestiinasse pääseda! Pidin kuskil 20 min. ootama, et 10 kohaline väikebuss öiseid saksa turiste täis saaks ja siis hakkasimegi Jeruusalemma poole sõitma.
Minu kõrvale istus üks mees, kes oli nagu 70.-nendate reisikirjade raamatust. Suured kandilised prillid, riided mugavad ja naturaalsetes toonides, veidike lotendavad nagu 70.nendatel need võisid ühel matkajal olla, sellise muheda looduseuurija näoga, olgugi, et väga väsinud ja ma millegi pärast arvasin, et ta ei räägi inglise keelt! Bussis jäin varsti magama, kui ma silmad avasin, nägin esimest korda selle püha linna tulesid, naeratus ma näolt ei läinud ära, lihtsalt vahtisin aina aknast välja, et midagi märgata, oli selline püha tunne küll. Kui Jeruusalemma kesklinna jõudsin, siis esimesena nägin ma ühte noorpaari ja see ei olnud seda sorti vaatepilt, mida oleks just praegu siit oodanud. Tüdruk kükitas keset suurt ristmiku ohutussaarel palja tagumikuga ja pissis, poiss vaatas seal samas kõrval rahulikult pealt ja aitas siis tüdrukul pükse ülesse – hea küll! Võib-olla ma eksisin, püha linn küll, kuid mitte öösel ja vast on siis igal pool nii, et noortel peale pidu on ikka pissihäda! Bussijuht ütles mulle, et ma võin nüüd maha minna, hästi, aga teaksin ma vaid, kus ma olen ja mida edasi teha! Buss sõitis ära ja ma avastasin, et ma pole üksi, “70.-nendatest looduseuurija” , (edaspidi D.), küsis minult tugeva aksendiga: “Where are you going?” , “To Ramallah”- vastasin, “Me too!”. Seega, ma ei olnud enam üksi ja ta oskas inglise keelt! Kõndisime kohvritega läbi Ida-Jeruusalemma, värsked, hästi lõhnavad saiakesed lebasid laudadel kesest tänavat, ühtegi inimest ei olnud läheduses, kõik oli vaikne ja kuidagi suitsune. Võtsime takso, mis sõidutas meid check pointi.
See on hetk, mida ma ei unusta kunagi! Suure kohvriga tuli kuidagi mahtuda läbi keerlevate raudväravate, mis ainult edaspidi liikusid, peaaegu oleksin sinna kinni jäänud, kui D. mind aidanud poleks! Kui ma jõudsin teisele poole – nn. Palestiinasse – see oli müstiline, kell võis olla 5 hommikul, veel oli pime, kaugelt päe tipust kostis moslemite hommikune palvus, see “laul” kajas üle terve silmapiiri, tugev soe tuul, praht ja prügi, mis tiirles ümber minu jalgade, räsitud, lagunenud majad – täielik slumm! Põnev! See ei olnud veel Ramallah, vaid muu eeslinn! Keegi ei teadnud, et ma täna öösel Ramallahsse jõuan, ma isegi ei teadnud seda tund aega tagasi. Õnneks, D. aitas mind, ta laadis ruttu oma telefonile raha ja hakkas helistama inimesele, kes pidi mind siin vastu võtma, sest mul ei olnud aimugi kuhu edasi minna. Võtsime uue takso, et linna sõita, palju araabia keelt ja seletamist. D. lahkus taksost, lubasime veel kohtuda, ta on siin linnas muusikaõpetaja, tšellomängija. Jäin üksi taksosse, mis oli pigem nagu väike buss. Lõpuks nägin teeääres lehvitavat meest, M. ootas mind ja nüüd teadsin, et olen õiges kohas, õigete inimeste juures. Jalutasime minu uude koju, selline küllaltki vana maja, valgetest rustika kividest, kolme korruseline, meie (mina, Andaluusiast pärit tüdruk, kes õpib siin kaks kuud graafikat/kunsti, Eestist veel üks vabatahtlik tüdruk, kes tegeleb asutuste organisatoorse poolega ja kohalik mees, kes töötab tsirkuses) elame esimesel, kahes ülejäänus elavad kohalikud. M. tegi mulle teed, istusime hoovis katkistel plasstmasstoolidel, rääkisime juttu elust siin Palestiinas, tantsust ja õpetamisest ning vaatasime, kuidas valgust järjest rohkem kumama hakkab. Päike tõusis väga kiiresti ja kui mul juba väga palav hakkas, läksin 13 tunniks magama!

KEITY vabatahtlikud tänav pimedas reklaam

KEITY vabatahtlikud betoonmajad Ramallah

KEITY vabatahtlikud loojang

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

Keity Palestiinas: Jõudsin kuskile

Kõik algas sellega, et olin Madriidi lennujaamas ja astumas lennukile, mis pidi mind Istanbuli ja seejärel edasi Iisraeli sõidutama. Olin juba nädal aega olnud Madriidis ja harjunud kasutama ID-kaarti nagu meil siin Euroopas käib, kuid nad tahtsid mu passi näha, sest riik kuhu ma teel olin, ei olnud enam Euroopa. Võtsin kotist siis pasi ja näitasin seda uhkusega, see on mul ju täiesti uus. Mees vaatas seda ja siis hüüatas hispaania aksendiga inglise keeles: ” See on ju kehtetu!” Mida! Jah, vaatasin pilti ja seal oli mingi 16 aastane Keity, nägu paistes ja muidu väga teismeline! Ma tundsin kuidas ma seest tõmbun üleni kokku ja mul hakkas väga palav, niigi oli juba check in lõpenud ja mina oma suure kohvriga keset inimtühja lennujaama! Olin võtnud vale passi kodust kaasa! Mul oli vaja kehtivat passi, et sõita Istanbuli ja edasi Iisraeli, seega mind ei lastud mu lennule. See oli minu elus see hetk, kus inglise keel muutus mingiks pudiks ja ma ei saanud mitte kui midagi aru, mis teised 10 inimest minu ümber mulle räägivad! Õnneks oli seal üks väga rahulik ja sõbralik vanahärra, kes juhatas mind kõrvale ja seletas kõik aeglaselt üle, et kuidas ma nüüd käituma pean. Ta pilgutas silma ja kadus hetkeks ja siis ilmus tagasi, käes välja prinditud eestikeelsed lehed, kus oli kõik oluline kirjas Eesti saatkonna kohta Madriidis. Ta saatis mind metrooni ja soovis edu, et saaksin uue passi kiiresti tehtud. Öine metroosõit tagasi Madriidi -“Vabandus, kas võin jääda veel paariks päevaks teie juurde?” – hommikul jooksuga saatkonda – “Me ei saa midagi teha, kui sind ainult tagasi koju saata, aga sul ju ID-kaart olemas, uus pass võtab 1-2 kuud aega!” – “Emme, mu uus pass jäi Eestisse!” – “Kadri, see tuleb viia kontorisse enne tööpäeva lõppu!” – Kadri viis mu passi 19.00 kontorisse ja kiirkuller helistas mu Madriidi korteri uksele järgmisel päeval kell 12:00 – “Are you Keity Pook?”, “Yes, I am!” – KÄES!
Uuesti uuele lennule, jõudsin ilusasti Tel Avivi ja seda kõigest kaks päeva hiljem, kui oleksin pidanud! Elame ikka tõesti sellises tohutus globaalmaailmas! Kõik on võimalik!
Jõudsin küll Tel Avivi lennujaama, aga sealt välja saada, on teine asi! Lennujaamas kontroll küsitles ja küsitles mind, et mis on minu külastuse põhjus, kui kauaks jään, palju raha, kelle juurde lähen jne. Siiski ei jäänud ta minu vastustega rahule! Ta palus mul kuskile minna, suures segaduses astusin juba selja taga olevasse teise kontrollputkasse. Kuulsin siis, et “No, not there, stay, somebody come to you!” Siis tuli üks hipsteri välimusega töötaja, mees, ja küsis, kas räägin vene keelt ja viis mu uude ruumi. Muidugi ei räägi ma vene keelt, mis sest et mu vanaema on venelanna ja ma seda 6 aastat koolis õppisin. Ruumi kuhu jõudsin, oli täis venelasi, ameeriklasi ja teistest rahvustest inimesi, kes kõik soovisid Iisraeli pääseda. Mõni nuttis ja mõni oli väga pahas tujus! Midagi olime me kõik valesti teinud, et me seal nüüd siis istusime, mina antud olukorras kaks ja pool tundi. Tõesti oli mul tunne, et mind karistatakse, et ma olen midagi kohutavat halba teinud sellele riigile, millest ma veel midagi ei tea. Lõpuks kutsuti mind ühte väikesesse ruumi, kus andsin näpujäljed, pilti tehti, küsitleti veel. Läksin teise ruumi, kus küsitleti mind uuesti. Olin nii rahulik, sest reis oli nii pikk juba olnud ja kell oli kuskil kolm öösel. Rääkisin siis uuesti, et lähen 3 nädalaks Iisraeli, tagasisõidu piletit küll veel ei ole, kuid varsti prindin välja. Rääkisin, et jään Tel Avivi oma sõbranna sõprade juurde ja et mul on kaasas rohkem kui 1000 EUR. Siis ma pidin seda raha näitama ka veel. Lõpuks ütlesin, et kuulge ega ma siia elama taha jääda, ärge muretsege, naine hakkas naerma ja lasi mul minna. 03:30 astusin lõpuks lennujaamast välja – lõpuks jõudsin…kuskile!

KEITY vabatahtlikud fotokaga

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

Nele Palestiinas: Algus

Õues on pime, lebame eesti tüdrukutega vooditel ja teeme araabiapäraseid nalju. Käisime just teatri direktori (Mh.) ja M.-ga lähedal asuvates külades basseine vaatamas, kuhu lastega ühel päeval tulla. Sõitsime mööda neid radasid mida te olete telkudeski näinud…et beezid mäed ja käänulised teed, siin seal eesel ja lõke tee ääres suitsemas. Tegime basseinide kõrval oleval mänguväljaku karusellil nii suure hoo, et kõigil kolmel süda läigib. Aga teatrirahvas kokkab, niiet õhtusöök on veel tulemas.

Nele vabatahtlik sidrun

sidrunid valmivad

Täna oli minujaoks esimene päris suvekooli päev. Lapsed olid hommikul kella 9ks kohal ja Mh. tegi nendega tundi… proovisin siis kiirelt aru saada, mis süsteemidega tegemist on. Lapsi on umbes 20 ja vanus on kusagil 6-12. Kõik on aktiivsed:) Võtsin siis varrukast oma origami kalad välja ja hakkasime meisterdama. See läks meie mereteemalise tantsuga väga hästi kokku ja juurde tegime papist sinise mere, mille vahel tantsida saaks. Õhtu lõppes laste esinemisega:)

Nele Maher lapsed v2rvivad

mesiterdame merd

Nele vabatahtlik mere tants

Ja veel enne, eile ja üleeile. Sain kokku oma internetist tuttavaks saadud sõbra Ibrahimiga. Kutsusin ta teatrisse, kus kõik omavahel tutvusid ning selgus, et minu toakaaslane May tunneb tema onupoega väga hästi ning temaga Ibrahim oligi meie juurde teatrisse tulnud. Rääkisime kõik pikalt juttu, käisime kambaga Ramallah fäänsirestoranis kokteili joomas ja tegime järgmiseks päevaks plaane. Eile siis ärkasime May-ga hommikul kell 7 ja asusime Bethany poole teele. Sõime Ibrahimi juures eriti maitsvat hommikusööki, käisime igast varemetes ja Bethlemmas Jeesuse sünnikohta vaatamas. Jne.

Nele Petlemma kirik

Bethlemma põhi Jeesusesünni kirik

**

Nele vabatahtlik Mayada ja mariniga

Täna tegime lastega origami kalu ja tulpe ja töö läheb päris ladusalt. Mh. on ka väga loov inimene ja mu ideed täiustuvad siin töö käigus väga ilusti. Kalad ripuvad sissekäigu allees ja tulbid on potis:)

Nele lapsed meisterdasid lilli

Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

Paula Palestiinas: Uus etapp

Teatepulk anti mulle küll üle juba juuli alguses, kuid eilsest algas minu jaoks uus ajalugemine. Teised vabatahtlikud ja asjaosalised on juba läinud või kohe minemas, seega siia on jäänud mina ja Sophia. Suvekool on läbi, suvekooli lõpuks tehti ühine teatrietendus lendavast vaibast, mille stsenaristid olid lapsed ise. See nagu ka kõik muu siin oli kurvameele varjundiga… Praegu valmistume vaikselt uueks augustis etenduvaks balletietenduseks. Lavalauad on üles pandud ja ootama jäetud.

Hinnad:

mina olen turu kõrvalt saanud pähkleid (kõige kallimaid) 100 g = 8 sheeklit.
Arbuusihind varieerub drastiliselt. 7-kilone arbuus maksis 15 sheeklit eelmine kord. Väike batoon halvaad maksis teatri tänava teisel pool 1 sheekel.

P.S. teisel pool tänavat on puu- ja juurviljapood kallis.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

Mari-Liis palestiinas: Tagurpidi kultuurišokk

K tuli mulle külla. Juba teisipäeval. Esimesel päeval viisime ta siis kohe Surnumere äärde. Öösel. Niimoodi, et tähed olid taevas ja me hulpisime seal keset pimedust. Teisel kaldal oli tuledes Jordaania. Vaatasin sinna ja mõtlesin, et kus oli see koht, kus me 2 aastat tagasi Surnumerre läksime. Tookord oli see hulpimine hoopis teine kogemus.

Jõudsime sinna öösel ja palavus oli meeletu. Hääletasime mingite tüüpide peale, kes väga inglise keelt ei rääkinud, aga mõistsime, et me kõik soovisime ujuma minna. Nad võtsid meid kaasa kuumaveeallikatesse. Kui nüüd järgi mõelda, siis see on üpris kummaline, et suure palavusega mindi kuumaveeallikatesse. Kõik oli üpris kahtlane ja mäletan, et terve see päev olin veidi hirmunud olnud. Meil polnud kuidagi hääletamisega vedanud ja mõte, et me jääme terveks päevaks kohta, kus juba öösel on keeruline hingata, ei tekitanud just suuremat turvatunnet. Tee äärest leidsime ühe poepidaja, kelle leti juurde oma telgi püsti panime. Vaatamata keelebarjäärile suutsime teineteisest aru saada ja ta lubas meil sinna jääda. Hommikul, kui päike oli äsja tõusnud, aga veel sinna kaldale ei paistnud, ärkasime üles ja läksime käpelt hulpima. Heatahtlik poemüüja tuli meiega kaasa ja näitas kohalike nippe. Määrisime kokku ennast mudaga ja isegi allikas oli, kus sai kõik soola ja muda maha pestud. Kõik spaa põhielemendid olid olemas. Aga teised seal tee ääres hakkasid juba robustseks muutuma ja päike hakkas lähenema, nii et kiirelt sai sealt minema hääletatud. Mäletan, et tookord sai vaadatud ka seda müstilist Palestiinat. Tookord ei suutnud ma isegi ette kujutada, et üks päev siin võin olla. Reedel läksime Jeruusalemma. K tahtis ja eks minulgi oli ammu aeg seda linna avastada. Diivanivõõrustajate lehelt leidsime hipid, kes olid nõus meile peavarju pakkuma. Kõik oli väga tore ja viisakas kuni küsiti, et mis me siinmail teeme. M-iga vahetasime mõned mitmemõttelised pilgud ja otsustasime siiski riskida. Ok, võib-olla mina otsustasin riskida. Olid nad siiski ju hipid ja neil ei saanud ju miskit selle vastu olla. Rääkisime siis ausalt, et töötame Ramallah’s vabatahtlikena. Kui hipid kuulsid, et tantsu õpetan, olid nad veidi üllatunud, et siinpool tegeletakse tantsuga. Seletasin, et neil on tegelikult üpris tugev tantsuskeene, et iga aasta toimub kaasaegse tantsu festival ja nad on igavesti usinad tantsima. Tegelikult on see üpris veider, et nad ei tea, mis nende kõrval toimub või isegi see, et nad sinna reisida ei saa. Nad muidugi seletasid, et neile araabia keelt ei õpetata, sest ei taheta, et nad omavahel suhtleksid. Ma olen siin mõelnud, et kui luua samasugune sild iisraellaste ja palestiinlaste vahel nagu seda on “Israel loves Iran”, siis kas see ei aitaks leevendada mõningaid probleeme. Tookord Jeruusalemmas sai mindud kontserdile. Väga lahe kontsert oli. Selline hipimaiguga. Midagi sellist, mis peaks mulle muidu väga meeldima. K oli muidugi sillas, sest see eurobänd esines ka seal. Kuigi muusika ja atmosfäär olid väga mõnusad, olin teatavas šokis. Pilgu lõi kuidagi teistsuguseks. Ikkagi kuu aega Läänekaldal viibimist sööb teatud määral ajju ja siis muutuvad sellised vanasti lihtsalt aktsepeeritavad asjad raskesti seeditavaks. Üritasin leida kohta, kus istuda ja lihtsalt olla. Selline veider, pilves tunne oli. Ei osanudki midagi mõelda või arvata.

Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

Nele Palestiinas: Kohal

Olen meeldivalt kohal P. aladel:)

On esimene rahulik päev siin, sest reede on siin puhke päev nagu Eestis pühapäev. Sõime hommikust: hummus, full, msabbaha, falafel, hobs ja tee:) Väga maistsvad möksid:

Nele vabatahlik food

Kõigepealt siis tulekust. Lennureis läks hästi. Kohale jõudes lennujaamas kohtusin Moraniga. Sõitsime autoga Tel Avivi linna ja matkasime jala tund aega mahla jooma. Siin päike sirab, niiet kärsitus kusagile kohale jõuda oli mul laes. Lõpuks leidsime ühe toreda öko-värske mahla-lillepoe kohviku kus jõime mahla ja rääkisime juttu. Selle retke käigus kaotasin aga esialgsed reisijuhised ning läksin bussile Jeruusalemma poole teisest kohast kui mul kirjas oli. Õnneks tutvusin ühe väga toreda tüdrukuga, kes ka Jeruusalemma kohale jõudes edasi juhatas. Läbisin turvaväravaid ja jõudsin päikeseloojanguks Jeruusalemma linna, et trammile minna. Õhk on siin sametine ja valgus oli õhtupoolikul beezikasorants ja väga müstiline. Piletiautomaadid streikisid ja olin paar peatust kohvriga jänes. Kontrolli moodi mees nõjatus seinale ja märkis pidevalt midagi üles. Ühel hetkel ütlesid mu närvid üles ja otsustasin edasi jala minna. Väga meeldiv retk vanalinna poole. Nii palju erinevaid inimesi:) jõudsin juhiseid küsides Ramallah bussile. Laadisin kohvri bussi alla hõbedaste ilukilpide ja kanistrite kõrvale ning asusin teele. Õues oli juba pime ning R.-sse jõudsin kusagil kella 21 paiku ning teatri direktor ja M. olid taksoga vastas:) Sõitsime teatrisse, kus mind tervitas teiste seas ülienergiline väike orants kiisu…kes mulle tantsusaalis ka väikese tervitustantsu esitas (video FB-s). Käisin dushiall, rääkisime natuke juttu ja jõime teed. Peale südaööd läksime ühe kohaliku tüdrukuga teatrist 5. minuti kaugusel asuvasse korterisse kus ööbime. Korter ei ole veel päris valmis… üks sein on pooleldi maha raiutud, vett hetkel ei ole (peaks peatselt tulema) ja tänavakass käib läbi katkise akna toas magamas. Aga muidu on kõik okei. Peatselt hakkame tegutsema. Poole tunnipärast on koosolek kus arutame mis toimuma hakkab!:) Sisseelamine on käimas………..

Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

Mari-Liis Palestiinas: Hebron

Täna lõpuks käisime Hebronis. Mina tahtsin juba eelmine laupäev minna, aga jäime oma plaanimisega hiljaks. May, meie teejuht läks ise ka esimest korda. Pärast kaht kuud siinolemist oli küllaltki õige hetk minemiseks. Seal oli see õige kauplemise/turisti turg. Sain endale 46nda aasta rahaga kõrvarõngad, muskust, mis küll ei olnud nii hea, kui Maroko oma, ja nahast või pooleldi nahast rahakoti. Aga põhiline oli kauplemine, mulle nii meeldis see. See siin oli muidugi väga leebe. Müüjaid oli vähe ja polnud sugugi nii pealetükkivad, mistõttu oligi seal totaalne nauding. Enamik hindasid ma lihtsalt küsisin, et kuulda kuidas nad neid langetasid, kui ma minema hakkasin.

Vanalinnas olid paljud poed suletud iisraellaste poolt ja sellist tõelist araabiameelset kauplemist oli ikka vähe. Linna sees oli checkpoint. Läksime väravatest läbi ja teisel pool olid Iisraeli sõdurid. N tegi suurest ehmatusest sõduripoistega pilti.

NELE vabatahtlik Hebron

Tänavad teisel pool olid küllaltki tühjad. Need üksikud, kes meile tulid selgitama, et mis kuskil on, need võeti pärast sõdurite poolt vahele ja ma tõesti loodan, et sellest suuremat jama ei tekkinud neil.

Mari-Liis vabatahtlik Hebron

Mehel oli seal enne pood:

Mari-Liis vabatahtlik hebron 2

Pärast kõndisime tuldud teed tagasi ja lisaks checkpointis nähtud sõduritele kohtasime tänaval luuravaid sõdureid. Ma isegi ei tea täpselt, kuidas nimetada seda, mida nad seal tegid, aga tundus, et tarvidusel on nad valmis tulistama. Vaatasin mõnele neist silma, aga suurt midagi aru ei saanud. Jube kiiresti läksid teised mööda.
Püüdsin salaja neist pilti ka teha. Neid oli ikka terve salk. Mehed ja naised.

Mari-Liis vabatahtlik soldiers street hebron

Aga nii halvasti kui see ka ei kõla, siis elu läheb edasi ja suundusime neidudega Ramallah poole. Et meil pisut aega oli, siis tuiasime linna peal veel ringi. Otsisime tualetti ja May otsustas teeselda välismaalast, et näha kui kerge võib olla see elu. Üks hetk leidsime end kingapoest, kus müüja meid knafega kostitas ja oma uut disaini näitas.

Mari-Liis vabatahtlik Hebron shoe

Tuleb tunnistada, et siin läheb aina põnevamaks, veidi “seepi” on ka. Aga millestki avalikult rääkida ei tohi. Lahe on see, et oleme üha rohkem aru hakanud saama sellest pingest, mis neil on. On mingid kellaajad, kus ei tohi enam üksi välja minna ja mingid kohad, kuhu minnes sosistatakse eelnevalt kõrva:
“Be careful!”
Kummaline on aga see, et tõenäoliselt midagi ohtlikku ei juhtu, aga inimesed räägivad. Ja kui inimesed räägivad, siis maine kannatab. Ütleme nii, et mõne koha pealt olen ikka üpris segaduses, aga samas, kui mulle alles pärast kaht kuud hakatakse rääkima mingitest reeglitest, siis on see segadus vast ka mõistetav.

Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

Mari-Liis Palestiinas: Tagantjärgi jutud ja mõned arusaamised

Senistest tegemistest nii palju, et lisaks tundidele, mis ma ODT-s annan andsin kahe peale ka kaks tundi Palestiina tsirkuse kooli treeneritele. Mul on tegelikult jube kahju, et ma ei saagi üksinda seal tundi läbi viia, sest mul on hingel ikka üks korralik kontaktimpro tund, mille jaoks on sealsete õpilaste puhul tegemist väga sobiliku publikuga. Aga see selleks.

Nädal aega tagasi lõppes siin muusikafestival Music without Borders, mille eestvedajaks oli ODT. Tutvusime ka M-iga mõne muusikuga nende hulgast ja pidime nendega koos veidike reisima. Aga ei juhtunud seda mitte. Paar piinlikku olukorda ja me lõpuks otsustasime, et selmet jääda veel üheks päevaks teatrisse kükitama, lähme parem Tel Avivi. Randa jõudsime liiga hilja ja teel oli veel igasugu ebaõnnestumisi, lõppedes sellega, et peaaegu poleks ööseks Ramallah’ssegi jõudnud.

Sealt edasi läks küllaltki vaikne elu teatris. Neljapäeva õhtul aga läksime välja. Esimest korda siin päriselt peole. J, Austriast pärit vabatahtlik, kes samuti tantsu õpetas, lahkus laupäeval ja siis koos tema ja tsirkuse poistega saigi veidi pidutsetud. Pidutsemiseks väga mõnus seltskond: tantsida oskasid ja tahtsid ja laua taga ei jäänud ka hätta. Meile näidati vist kõik baastrikid müntidega ära.

Tähelepanu oli ka. Olin end uuesti tantsuplatsile vedanud kui üks meesterahvas mu ees ümber keeras ja hakkas rääkima. Mul võttis aega enne kui aru sain, mis toimub. Mees märkas mu hämmeldust ja vabandas ja uuris, et millega ma tegelen siin Ramallah’s. Isegi huvitavat juttu ajas, aga mul polnud üldse isu kuulata ja ma kartsin temaga pikalt vestlema jäämist või tantsimist. Hiljem istus toosama mees mu kõrvale vabale toolile ja rääkis, et on iseõppinud derviš. Ja nüüd te kindlasti küsite, et miks ma temaga siis kontakte ei vahetanud. Ok, võib-olla ei küsi ka, sest vist enamik isegi ei tea, et mind natuke huvitab see. Aga ma siiski vastan minu oletatud küsimusele. Teate, ma olen õppinud, et siin on asjadel tihtilugu suuremad nimetused kui tegelikult teod nende taga ja vot too hetk mul ei tekkinud seda usaldust või entusiasmi, et oleks võinud temalt selle kohta rohkem pärida. Ja sinna see jäi.

Arusaamistest nii palju, et ma tulin siia N sõnad peas kumisemas, et liiga kergesti hinnanguid anda ei tasu. Muidugi läheb see mul meelest ära ja siin olles olen aru saanud, et tegelikult pole ma sugugi nii avatud mõtlemisega kui ma olen arvanud. Ma ei oska sellele tundele täpset selgitust anda. Aeg-ajalt siiski taban end meenutamast N sõnu ja mõistan, et olen teinud oma keskkonnale ülekohut. Keeruline on aru saada inimeste omavahelistest suhetest (eks, see keelebarjäär aita kõvasti kaasa) ja kuidas asjad täpselt toimivad. Mõned nädalad tagasi põrkasime J-iga väga kummalise asjaolu vastu. Hetkel pikemalt ei hakka seletama, aga ma natuke üllatusin selles, kuidas Mh meist kinni haarab. Ma tean küll, et tegemist on hea inimesega, aga see ja mittearusaamine, kuidas siin asjad tegelikult toimuvad, panid mind endasse tõmbuma.

Ma arvan, et on aeg oma väärtushinnangud üle vaadata.
Aitäh kuulamast!

Projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabivahenditest

Eesti arengukoostöö

Marin Palestiinas: Algus

Minu teine päev siin. Täna sai esimest korda turul käidud. Kõige selle idamaise kära ja sebimise juures olid kõige üllatavamad kaupade hinnad, mis kahtlaselt kõrged tundusid. Proovisime korduvalt kaubelda, nagu turul ikka tehakse, kui täiesti lootusetult. Põhimõtteliselt allahindlust meile ei tehtud, hoolimata meie ponnistustest. Puu- ja juurviljad said meil siiski ostetud.

Tagasiteel jäi tee äärde üks huvitav mees, keda võiks kutsuda vahest tekimeistriks. Igatahes tekke oli tal siin-seal kuhjades, nii terveid kui katkiseid, osa neist ka otsaga juba uksest väljas. Mees ise õmbles parajasti ühte kokku. Arutlesime omavahel, et ju ta tegeleb siis tekkide ümbertöötlemisega. Miks ka mitte.

Õhtupoole sai koos Toomasega käidud mööda linna ja ka vanalinna. Tema filmis, mina tegin oma turistifotosid, kord ristidega, kord minarettidega. Vanalinnas oli harjumatult vaikne, samas mõnus vaheldus linnakärale.

Ahjaa, eilne päev … Hoolimata sellest, et ma pool päeva öise ärkvel reisimise tagajärjel maha magasin, kogunes muljeid siiski palju.

Kohtusin esimest korda Maheriga, teatri loojaga, kes on ise ka tantsija. Tundub sümpaatne, avatud ja abivalmis. Teeb kõike ilma palumata.

Õhtul tutvusin Orient and Dance Theatre’i endaga. Sain teada, et kõik mis seal on, on loodud mitte millestki. Tegutsenud on see paar aastat. Põhiliselt finantseerib seda Maher, kes ise töötab muidu elektrifirmas. On näha, et inimene on kogu oma südamega (ühtlasi ka oma aja ja rahaga) asja juures.
Käigus on mitu projekti ja workshopi, mis kaasab muuhulgas ka puudega lapsi ja noori. Esinemas käiakse ka väljaspool Ramallah’t ja Palestiinat. Sellel kuul peaksid nad jõudma ka Eestisse.

Õhkkond on siin väga vaba ja loominguline, see ei ole vist väga üllatav, kuna tegu on teatriga. Meisse suhtutakse väga hästi. Maher nõuab pidevalt, et me tunneks end nagu kodus ja ei häbeneks abi paluda, kui mingi mure on. Sain teada, et ma peaksin enne rahulikult ümbrusega tutvuma ja end sisse seadma, kui midagi tegema hakkan. Ja iga väike asi, mida ma teen, tähendab teatrile väga palju. Et siis ühesõnaga – olgu ma rahulik ja ärgu muretsegu, küll ma varsti ülesandeid saan, nad õnnelikud igasuguse abi üle, mida keegi pakub.

Minu esimene inglise keele tund läks hästi (ja samas hästi kiiresti), kuigi alguses oli keeruline erinevate tasemetega õpilastega hakkama saada. Kaks õde tahtsid visandada tahvlile teineteise võidu Käsna-Kallesid, ülejäänud õpilased olid pigem tagasihoidlikud. Tunni lõpupoole mängisime kõik koos „poomismängu“, mis tõmbas kaasa ka lapsed, kes muidu minu tunnis ei käi. Rohke joonistamise ja taidlemise saatel jõudis tund kenasti lõpule.

Uutmoodi elamus oli sünnipäevapidu Palestiina moodi e. suur hunnik toitu, mida siis kõik sünnipäevalised sulle korraga sisse üritavad sööta! Aga ma ei kurda üldse, toit oli väga maitsev! Tutvusin paari noorega ning selgus, et tegu on intelligentsete inimestega, kellel sihid olemas ja kes nende nimel vaeva näevad.
Kaks asja, mida ma siin teada sain: 1) inimesed tunnevad siin siirast rõõmu igasuguste külaliste üle, 2) nad tahavad neid külalisi pooleks toita 🙂

Mari-Liis Palestiinas: Eluolu jätkub

Esimesed tunnid olid kaks päeva tagasi. Olin parajalt närvis ja hommikul avastasin, et arvuti, millest mul plaanis muusikat oli lasta, lõpetab õige pea töötamise ja akulaadija absoluutselt ei töötanud. Huvitav, et see just sel päeval juhtus, kui minul esimesed tunnid olid.

Muidugi muutusid tundide käigus kõik mu etteplaneeritud asjad. Väike improvisatsioon peab ikka sees olema, sest lapsed nõuavad seda ja endal on ka huvitavam kui midagi uut välja mõelda. Aga need tunnid siin ongi mu suurim atraktsioon. Ja kuigi peaksin andma neile tugevat balletti, siis mitte ei ole mul südant (ja võib-olla jääb ka oskustest puudu), et neid sundida ainult harjutusi nühkima. Vanema grupiga küll. Nad saavad teistmoodi aru.

Aga väikesed, huuh, sellised energiapallid ja jube head tantsijad. Loodan, et selleks ajaks kui P siia jõuab, suudan neile selgeks teha vähemalt mõned baasliigutused ja luua korraliku tunnirütmi. Kuidagi peab nad ju tööle saama.

Ja homme juba päris pisikesed. Ma ei teagi, kas see on mul siin kummaline valik, et ma läbi loovtantsu üritan neile mingit tehnikat anda, aga ega ma vist muudmoodi ei oska ka.

Paar päeva tagasi lisandus meie eestlaste punti ka M, kes muidugi araabia keelt mõistab. Läksime siis üks päev turule kauplema. Kauplemine välja ei tulnud. Ilmselt hinnad ongi sellised nagu ütlevad. Turul käimine on iseenesest lõbus, õpib uusi sõnu ja suhtlemine müüjatega on ka vahva. Ostsin parasjagu avokaadosid, kui müüja leti taga kutsus meid ühinema nende toidulauaga. Kummalisi tegelasi oli ka. Üks meesterahvas pärast seda kui vastas, et need porgandid Iisraelist on, kordas mitu korda kõva hääle ja täie tõsidusega:
“I love Israel!” samal ajal endale rindu tagudes.

Me lihtsalt vaatasime.

Inimesed on toredad. Siin teatrikontekstis on nendega vahva tutvuda. Täna tegin süüa ja mu õpilased, kes jäid ootama oma ema, tulid kööki. Vanem neist hakkas kohe nõusid pesema, midagi ütlemata. Noorem tuli ja võttis puulusika mu käest ja hakkas toitu segama. Üritasin ikka ise toidu tegemisega jätkata, aga ükskõik, mida ma ka tegema ei hakkanud, see võeti mult käest ja toimetati ise edasi. Lõpuks ilmus välja ema, kes pakkus ka mõned nipid ja siis lahkus. Lapsed esialgu ei pannud tähelegi, alles siis kui ema hüüdis: “Jalla! Jalla!” kadusid mu abilised sama kiiresti kui nad ilmusid.

Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Eesti arengukoostöö

Mari-Liis Palestiinas: Esimene päev

Pärast öist ebameeldivat poolunes lendu, samas korralikult välja puhkamata, jõudsime Ben Gurioni lennujaama. Pesin hambad ja näo ära ja läksime siis oma passe näitama.

Läksime koos ja kõik tundus sõbralik sinnamaani kuni ma teatasin, et jään kolmeks kuuks.
Passikontrollija üllatunud nägu ja küsimused, et kui palju mul raha on ja veider telefoni kõne, vihjasid sellele, et ega ma vist nii kergelt ei pääse.

Närvi läksin. Millegipärast on see mul sagedane, et selliseid natuke keerulisemad piiriületused satuvad olema mul siis kui ma olen täiesti magamata. Ärge saage valesti aru, ega ma enesekontrolli kaotanud, aga värin oli sees küll.

Meid kutsuti kuhugi kahe ruumi ette ooteruumi. Ühe toa uks oli avatud ja nägime, kuidas blond prillidega naisterahvas küsitles reisijaid. Ta tundus südametu. Eks ta oma töös seda vast ongi. See kuidas ta pea kordagi küsitletavale otsa ei vaadanud ja siis aeg-ajalt pidas vestlusi teiste inimestega, kes sisse tulid…see kõik tekitas minus ebakindlust ja ma päris kartsin vestlust selle naisega.

Siis aga tuli teisest ruumist välja teine naisterahvas ja kutsus mind. Muidugi läksime T-ga eraldi. Too tüpaaž aga oli palju lihtsam. Kuidagi saavutasin mingi usalduse temaga ja pärast udupäist hipiränduri mängimist lõi ta mu passi templi: “Enjoy!”

T-l läks asi muidugi palju lihtsamini.

Siis algas retk Läänekaldale. Buss, mis meid Jeruusalemma viis suri välja, mille peale äratati keegi unest ja tuli teine buss, mis viis meid soovitud paika.
Seal oli tänavatel juba midagi tuttavat, mis tekitas teatava turvatunde. Kui me siis teisele poole müüri jõudsime, muutus linnapilt. Veidi ootasime, et peame checkpointis oma passe näitama, aga buss lihtsalt sõitis.

Ramallah üllatas mind. Ühelt poolt soe teatripere ja autistist lapsed, kes kohe suhtlema hakkasid, teisalt mingisugune veider rikkus ja kuidagi sellega seotud ootused. Reaalselt mulle tundub, et enamik kohalikke on rikkamad kui mina. See pole muidugi keeruline, arvestades sellega, et ma ei ole iseenda materiaalse kindlustamisega just kuigi palju tegelenud. Aga igasugu nutitelefone ja muud väga head tehnikat nähes tekib korraks selline veider tunne.

See kohatu tunne saatis mind terve õhtu. Käisime vaatamas teatrietendust, mis oli tehtud belglaste ja palestiinlaste koostöös. Seda oli raske seedida, vormi ja info mõttes. Alles sellele järgnev vestlus autoritega ja veel hilisem vestlus meie teatridirektoriga, suutsid selle veidra tunde lahustada. M-l oli täna sünnipäev ja ta on päris inspireeriv inimene. Siin on üldse päris palju teha ja vaadata ja kergelt pabistades ootan juba, et saaks reaalselt tegutsema hakata.

Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Eesti arengukoostöö

Barbara: Salsa ja muu

Ma panin oma pesu pesema. Pesu hulgas oli näiteks sinine triiksärk ja nüüdseks heledapoolseks määrdunud valge kott, valgete täppidega tumedad sokid, valgetriibuline kampsun ja oranž diivanilina, mille meie väike koer veel enne Eestisse minekut täie mõnuga täis kuses.

Masinast välja tulid aga okseroheline triiksärk, paduoranž hipisugemetega märss, punaste täppidega tumedad sokid, oranži-punase kirju kampsun (väkk!) ja oranž diivanilina, millelt vähemalt kusi vist ikka maha tuli. Kui tuli. Rõõm.

Eile käisin aga salsat tantsimas. Jah, mina, Preili Puujalg-Mättaots, käisin salsat tantsimas. Esimesed viisteist minutit käitusin oma kodakondsusele vastavalt ja jõin oma viie eurost laket, et ikka väikegi vunk sisse tuleks. Ei, tantsida mulle meeldib ja julgust on ka täitsa piisavalt, aga lihtsalt te oleksite pidanud nägema seda karusselli, mis tantsupõrandal toimus. Kõik keerlesid ja pöörlesid nagu Eda-Ines! Puusad muudkui käisid vinksa-vonksa… tilksa-tolksa.

Aga ei, ma olin ka lõppeks ikka juba täitsa (ma ei mõtle, et purjus, selleks pole raha) ja läksin ka tantsima kui kutsuti. Esimese tantsu ajal kuulsin vaid meie profitantsija Maherilt, et “let gõu änd muuuuuv!”, aga no ei tulnud välja. Teise tantsu jooksul tantsisin mingi järgmise tüübiga, kes oli veidike aeglasem ja no nõnna palju lihtsam oli. Muudkui juhendas ja ma muudkui keeeeerlesin. Õnneks kunagi ammu me tegime Paavlis mingeid balletti pöördeharjutusi ka, seega oli lihtne pärast tiiru jälle silmadega sama kohta jõllitada ja kõik kokku ma vurrisin täitsa edukalt ja nägi ilus välja ka. No ja õhtu lõpuks tundsin end juba väga hästi ja muudkui salsatasin! Mul on nüüd viis telefoninumbrit ka, nii et kui keegi tahab mehele minna, siis andke teada onju?

Muidu aga ongi nii, et täitsa kohaliku tunne on mõnes mõttes. Seega aga lähevad ka kultuurilised erinevused meelest ja aeg-ajalt tuleb oma käitumist ja suhtumist siiski korrigeerida, et niiviisi kena inimest edasi mängida. Kas või vägisi olen kena, eks ole.

Näiteks… (nüüd tuleb rõve osa, aga mulle endale nii ko-hu-ta-valt meeldib tavaliselt rõvedusi lugeda, nii et kütan edasi) on siin WC-s käimisega noh.. natuke teisiti. Nemalt nimelt ei kasuta paberit vaid pesevad end mingis bidee laadses tootes. Alguses käisin teatris esimesed nädal aega rull taskus ja varjasin kiivalt oma paberit, aga nüüd juba võtan ikka julgelt lehekesed näppu ja tantsan uhkel sammul pellerdise suunas. Alati on kangelase tunne…

Ja kusjuures mina veel alguses mõtlesin, et miks kurat kogu aeg põrand vett täis on?! Või miks ukse küljes mingid haisvad käterätid ripuvad… HEA ET KÄSI EI PÜHKINUD, VANA PERSE (sõna otseses mõttes!).

Siis näiteks eile istusime rahulikult koos ja plaanisime Tantsija lõpupidu, kui üks hetk oli tunne, et elame Chicagos ja gängsterid ja vaesuskriis, sest kõik sireenid undasid ja tunne oli, et nüüd on siis jälle sõda ja kõik linna politseinikud osalevad! Jooksime välja tänavale ja mis me näeme? Peatänaval (teater asub siin) on suur ummik! Ja miks? Sest ummiku esimese otsa autod seisavad ja inimesed tantsivad autode katustel! Kõik sireenitavad suurest rõõmust muidugi kaasa ja politseiautode vilkuridki töötavad tantsu taktis! Siis sõitsid veel natuke aega edasi-tagasi nii umebs 90 kilomeetrit tunnis ja viie minuti pärast oli jälle haudvaikus.

Me püüdsime ikka mõistada ka, et millest siis nii hea meel ja puha ja mõtlesime, et ehk siis nüüd see, et 141 riiki tunnistasid, et Palestiina on siiski riik (muidugi mitte Eesti, kardame liialt oma suurt venda Ühendriike), aga sellepärast tantsiti ju eelmistel päevadel.. Mine võta kinni… ega küll küllale liiga ei tee. Äkki oli lihtsalt reede?

Ja et te ei arvaks, et ma siia aint kusma-tantsima-puhkama olen tulnud, siis tegelikult ikka teatrilainel surfan ka. Tantsija tegi lavastuse ja täiesti tore oli. Selline installatsioonitüüpi lavastus, kus osaleb tema ja kaks kurti Palestiina poissi, kes tantsivad. “Lost in translation”. Alguses lugesin mingit teksti sisse, et oma abihäälepaela ulatada, aga nüüd Tantsija lendas kodu tagasi ja Maher tahab seda paar korda siin veel mängida, nii et õpin viipekeelt. Araabia viipekeelt.

Ja see kah, et mu oma projektike hakkab valmis saama, seega järgmine reede on esietendus. “Freedom on sale” on ka installatsiooni tüüpi etendus. Näitlejatega alles peamine töö algab, aga kõik on paberil ja valmis ja vaja vaid sädet pilduda. Kui siin kõik hästi läheb, saab seda sama lavastust jaanuari lõpus ka Berliinis näha. Siis küll uute inimeste ja sellest johtuvalt ka uue sisuga, aga see selle mõte ongi. Ehk saame ka Eestis korrata ja veel kuskil. Ja ma lihtsalt mainin, et selles osas tahab õnn täiesti ära tappa.

barbara-poster