Delis Palestiinas: Kaks matka hiljem

Hei!

Mina siin jälle. 10 päeva pärast eelmist postitust. Aeg liigub kuidagi teistmoodi siin.

Mis ma siis vahepeal teinud olen?

Esiteks, töö.

Enamus päevad on möödunud tantsukoolis, kus tegelen paberitega, samuti alustasime tantsukooli logo tegemist naeltega ning nende naelte ümber soovime tulevikus panna niidi, aga selleni jõudmine võtab aega. Kui mul jääb aega ja lapsi on tantsukoolis tundide vahepeal, oleme ka meisterdanud lihtsaid ja kiireid asju. Olen ka jalgpallilastega kohtunud, tähistasime ühe tüdruku sünnipäeva pargis ning poistele tutvustasin enda elu Eestis ja arutasime erinevatel teemadel. Meil poistega kohati jutt jookseb päris hästi ja huvitav on nende arvamusi erinevatel teemadel kuulata. Hetkel õpimegi üksteist paremini tundma, et saaksime usalduse tekitada. Vaikselt tunnen, kuidas lapsed hakkavad mind seal omaks võtma ja mul on alati väga hea meel neid näha.

Yasmina oma lindude Beauty ja Cutie’ga.

Delis-2.10.16-Yasmina

liblika käevõrud on väga popid

Delis-2.10.16-liblikak2ev3rud

sissepääs tantsukooli

Delis-2.10.16-sissekaik

taaskasutusena tehtud toolid

Delis-2.10.16-taaskasutus

Olen nüüd ka paar korda käinud sama küla koolis tunde vaatamas, kus jalgpallilapsi õpetan. Hetkel on neil seal suhteliselt segane korraldus, sest mõned õpetajad on puudu ja see tähendab, et neil ei ole kindlat graafikut, vaid nad saavad iga päeva lõpus järgmise päeva graafiku, mis teeb aga igasuguse planeerimise natukene keeruliseks. Olen jälginud põhiliselt 6-12 klassi tunde, sest noortematele tuli täiesti verivärske õpetaja, seega ei ole mind tema tundidesse väga tahetud veel lasta.. Klapime päris hästi vanemate klasside õpetajaga(9-12), kes on lasknud mul paari osa tunnist juba läbi ka viia ja kes on väga vastutulelik ja sõbralik. Nii palju kui inglise keele tunde olen vaadanud ja õpetajatega suhelnud, võin öelda, et üldiselt on siin tase päris nõrk. Lapsed oskavad küll lünki täita ja õpikut järgida, kuid suhtlemine ja hääldamine on problemaatilised. Vahetunnis olen üritanud lastega rohkem suhelda inglise keeles, kuid õpilased on kas arglikud inglise keelt rääkima või lihtsalt ei oska. On mõned õpilased, kes räägivad väga hästi, sest on elanud nt. Ameerikas. Samas on õpetajate poolt selline tagasiside, et ei olegi aega väga sellele faktorile keskenduda, sest riikliku plaani järgi on neil kindlad tähtajad, mille jooksul nad peavad teatud teemad läbima ja siis tulevad veel ka supervisorid töö tulemuslikkust hindama. Noortematel klassidel on igal nädalal 3×40 minutit inglise keelt ja vanematel 5×40, kuid kui selle ajaga peab täitma etteantud plaanid ja ajast jääb veel puudugi, on raske midagi aeganõudvamat rakendada. Eks me hakkame koos selle kallal töötama ja üritame mingeid muudatusi sisse viia. Samuti tahaksin selles koolis viia läbi loovtegevust-taaskasutust läbi inglise keele, kuid pean mõtlema ja vaatama, kuidas seda kõige parem teha oleks.

Muideks, kõik need järgnevad pildid tegid tüdrukud ise. Ma olen siin tähele pannud, et osadel noortel ja lastel on väga hea silm pildistamise peale, mis teeb meele heaks.

Delis-2.10.16-hanin

Delis-2.10.16-girls

Delis-2.10.16-kook

Delis-2.10-16-tc3bcdrukuud

Delis-2.10.16-park

veevõtukoht

Delis-2.10.16-vesi

Mina ja jalgpallikutid

Delis-2.10.16-poisid

Mina ja tüdrukud koolist

Delis-2.10.16-kool

Teiseks, niisama eluolu.

Olen üritanud suhtelisest chillilt võtta, palju falafeli võileibu söönud, jagelenud väikese kassipojaga, kes ei olegi enam nii väike ja kelle lemmiktegevus on näugumine igas olukorras. Positiivse poole pealt: Igapäevane kreisi higistamine on tunduvalt vähemaks jäänud (too much information?), keha hakkab harjuma juba. Negatiivse poole pealt: Olen ikka samasugune ülemõtleja ja muretseja, ei oska väga chillilt võtta alati. Samuti olen üritanud oma Eestis ootava kooliga tegeleda, tore uudis on see, et kontrolltöö, mis määrab, kas saan eksamile, toimub 2. detsembril, tagasi jõuan 1. detsembril :))) Aga ma üritan rohkem kohalikku attitude’i rakendada ja võtta natukene lõdvemalt kõike ja selle väikese pingeora, mis on ennast sügavale minusse istutanud, välja juurida.

Mõned tähelepanekud. Ramallas on Kentucky´s Fried Chicken (ka Arab Fried Chicken), Pizza Hut, Cinnabon (mis meenutab häid Kanada aegu), palju fro-yo kohti, Dominos Pizza ja nii edasi. Ramallas elu käib ja võib-olla seda ei osanudki ma oodata, et siin on nii palju kõike. Igas mõttes. Tänaval ikka põhilised tervitused mulle: Hello, How are you, Where are you from ja tuututused. Aga seda ei ole ülimalt tihti.

Ahjaa, matkamas olen ka käinud. Käisime Ramalla lähedal külas. Kõndisime umbes 12 kilomeetrit. Tänu siinsele mägisusele ja kivisusele tundus teekond palju pikem. Meie matk oli mingil määral ka allamäkke ronimine selleks, et jõuda orgu, kuhu otsest teerada ei viinud. See oli imeline kogemus. Mina oma Vansi tennistega, mis olid üllatavalt mugavad. Kuigi vahepeal ca. 90 kraadisest mäest üles ronides oli mul tunne, et that’s it, siis avanevad vaated ning ootus hilisema basseinikülastuse ees panid jalad ikka lõpuni sammuma. Boy, was it worth it. Ma üritan pildid kätte saada ja siia lisada, seni aga väike video. Kasutasin siin videos sellise koosseisu imelist muusikat (ilmselt varsti kaob see video natukene illegaalse muusikavaliku pärast though)

Pärast matka läksime Taybehi October Festivalile. Mul oli ka alguses küsimus, et midaa, October Festival Palestiinas? Aga nii see on. Nendel kahel päeval ärkab väike Taybehi küla ellu, et tutvustada kohalikele ja turistidele sealses külas valmivat õlu, mis on juba ka maailmas päris kuulus. Pidustusi saadavad õlu, erinevad toidud, muusika. Idee on iseenesest äge, aga mulle tundub, et rohkem turistidele suunatud. Millegi pärast ma seda üritust ei fiilinud, võib-olla olin liiga väsinud matkast, aga liiga palju inimesi ja liiga vähe ruumi. Samas olen õnnelik, et ära nägin.

Ainuke pilt sellest üritusest.

Üritan nüüd jõuda tänasesse päeva. Käisin jälle matkamas. Seekord Anatast (Ramalla lähedal) Jeerikosse selle sama kutiga, kes teeb tuure Petlemmas. Meiega olid veel kaks välismaalast, kes olid nii toredad. SEE OLI ÜLIÄGEEE. Matkasime läbi Keit Valley oru, alustasime kuivast maastikust, kuid mida kauem kõndisime, seda rohelisemaks kõik läks. Varsti olime justkui dzunglis. Vesi leidis oma tee orgu ning nii me turnisime kividel ja läbi bambuseliste koobaste nagu tarzanid. Meid saatev veevulin tegi mind nii rõõmsaks. Siis tegime pausi ning saime nautida Farah allika veemõnusid. Asja tegi natukene kurvaks see, et kohtasime tee peal ka Iisraeli asunduste elanikke, kes elavad antud oru üleval. Neil olid relvad vöö peal. Meie giid (kes on tegelikult palestiinlane, kuid räägib ülihästi inglise keelt), uuris inglise keeles, et miks neil relvad kaasas on. Ja talle vastati, et araablaste jaoks. See oli hirmus.

Farah allikas elavad kalad, kellele meeldib jalgadelt surnud nahka süüa (no need, keda Eestis ja mujal maailmas suhteliselt kalli raha eest spaades kasutatakse). Meie aga pistsime oma jalad vette ning nautisime täitsa niisama neid mõnusid. Edasi liikusime St. George’i kloostri juurde, mis on kalju seina ehitatud klooster. Kahjuks oli külastusaeg juba läbi, kuid vaatepilt oli sellegi poolest imeline. Edasi matkasime Jeerikosse ning oli tunda, kuidas temperatuur läks soojemaks. Jeeriko on nimelt maailma vanim jätkuvalt asustatud linn ning asub merepinnast all pool. Vot nendel viimastel kilomeetritel oli mul küll tunne, et ma lihtsalt ei pea enam vastu. Päike ja kuumus olid minu jaoks liiga palju. Pingutasin siiski lõpuni ning lõpetasime oma päeva maitsva palestiina toidu söömisega ning jalgade kastmisega külma allikavette. Mööda kitsaid ja käänulisi mägiteid tagasi kihutades imetlesin aknast päikeseloojangupunast mägist vaatepilti ja mõtlesin, et kas mul saab sellest kunagi küllalt? Niivõrd ilus oli see hetk.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga