Delis Palestiinas: Kus ma olen?

Delis_4.9.16_tomatjakurk

Hei!

Istun siin hetkel ja söön hiiglama suurt võileiba hummuse, tomati ja kurgiga. Ahjaa, see ‘siin’ on Ramallas, Palestiinas.

Ilmselt paljud minu sõprusringkonnast ei tea, et ma siin olen. Ma ei ole seda väga reklaaminud ka. Tahtsin seda uudist jagada pigem siis, kui juba kohal olen. Nüüd ma olen. Järgmised kolm kuud.

Esimene küsimus: Miks/Kuidas ma siin olen?

Kevadel avastasin ( ma ei mäleta, mis teid pidi) MTÜ Ethical Linksi kodulehelt võimaluse kandideerida Palestiinasse vabatahtlikuks. Projekti, mida rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest. Inglise keelt õpetama. Ma kandideerisin, sest see võimalus tundus just selline, millest ammu mõelnud olin( Ilmselt juba sellest ajast, mil olin 16). Minna üksi välismaale, panna ennast proovile, tutvuda uue kultuuriga, uute inimestega, laiendada oma silmaringi, tutvustada oma kultuuri. Ma olen küll käinud välismaal, kuid ma ei ole kunagi nii pikalt olnud Eestist eemal.

Vajutasin kandideeri nuppu ja ausalt öeldes ei uskunud ma väga, et mulle see võimalus võib avaneda. Ei ole mul ju otseselt inglise keele õpetamise kogemust. Mul oli pealehakkamine ja tohutu soov, lootust ka natuke. Aga üks hetk hakkasid mingi ime läbi asjad liikuma ning sai selgeks- lähengi Palestiinasse.

Viimane kuu Eestis möödus olemasolevaid kohustusi lõpetades, ettevalmistusi tehes. Vanemate ja sõprade küsimustele vastates, sest ega nad ju hästi aru saanud, et miks peaks keegi minema ära oma turvalisest keskkonnast ja hüppama pea ees tundmatusse…ja veel nii kaugele ja võõrasse kohta.

Hakkasin ise ka mõtlema, et miks ma seda teen? Miks ma ei võiks elada oma turvalist ja mugavat elu, see on ju päris mõnus? Mõnus küll, aga minu jaoks on alati olnud elus midagi muud ja suuremat. Nii palju on näha, teha, kogeda siin maailmas. Nii palju inimesi, kellega kohtuda. Iga kord, kui ma olen enda soojast ja turvalisest kookonist välja tulnud, olen ma õppinud enda kohta nii palju, teiste kohta ka, kasvanud inimesena, saanud õppetunde, arenenud. Ma arvan, et praegune kogemus tuleb seni suurim ja põhjalikuim sellel pikal enesearengu teel.

Jah, oli küll natuke närvesööv ja hirmus tulla läbi piirikontrollist, leida tee oma uude kodupaika, näha vilksamisi pilte ühiskonnast, millest ma veel suurt midagi aru ei saa. Jah, ma ootan juba, et ma mõistaksin paremini ja kõik tunduks mu jaoks loogilisem. Aga see võtab aega ja iga uus algus on väike väljakutse. Aga ma võtan selle väljakutse hea meelega vastu ja loodan, et kõik läheb ikka hästi.

Eks ma siis annan teada, kuidas mul siin läheb ja mis ma täpselt tegema hakkan.

Lisan siia ka pildi võileivast, et näeksite ikka, et see kõik on päriselt.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga