Delis Palestiinas: Kõik nädalad ei ole vennad

Hei!

Ma ei hakka isegi enam mainima, et palju aega möödas. Tundub lihtsalt, et iga kahe nädala tagant ma kirjutan. Igastahes, kui ma matkal ära käisin tookord, siis alustasin oma nädalat valutavate jalgadega, kuid lustliku meelega.

Töö suhtes. Igal esmaspäeval ja teisipäeval olen kella üheksast kaheteistkümneni Dura Al-Qaris tüdrukute koolis. Igal pühapäeval ja kolmapäeval kella viiest seitsmeni veedan aega jalgpallilastega. Mul on ka tekkinud juba oma lemmik service’i juht, kes mulle hoogsalt araabiakeelseid sõnu õpetab ja alati nii lõbus on, et teeb kohe hommikud rõõmsaks. Ülejäänud aja veedan Orientis (eelnevalt olen sellele viidanud kui tantsukoolile). Tundide suhtes käin endiselt õpetajatega kaasas ja saan mõndasid tunni osasid läbi viia. Jalgpallilastega kohtumine on minu nädala kõrghetk.

Ütlen ausalt, et viimased kaks nädalat oli meel kuidagi nukker ja energeetiline seis mingil määral paigast ära. Ei tea, kas asi oli koduigatsuses või milleski muus. Nüüd on juba kõik hästi, aga ma ei taha jätta muljet, et mingeid low-momente ei ole ja kõik on rõõsa-roosa, sest elu ei ole alati selline. Samas on väga palju enda mõtetes kinni. Ja ma tean ka, et mul on enda mõtetega alati probleeme olnud.

Igastahes, eelmisel nädalavahetusel käisin korra läbi Arafati mausoleumist, kus vaiksel reedel tervitasid mind tüdinud, kuid naerusuised sõduripoisid. Siis istusin siinses pargis ja jälgisin inimesi ja siis käisin kinos üksi, kus arglik kinopoiss küsis käte värisedes minu feissbuuki, et inglise keelt praktiseerida. Vaatasin filmi Bilal, mis oli täitsa vahva. Laupäeval käisin ujumas (õnneks olen ma saanud sõbrannaga ujumas käia, kuid üldiselt on ühekordne pääse päris kallis, 80 NISi, mis on ca 20 eurot, küll piiramatu ujumine, kuid basseini osas põhimõtteliselt nagu Vinni ujula) ja siis Prantsuse-Saksa instituudis väikesel koosviibimisel ja siis ühel kunstinäitusel. Muideks, alustasin ka contemporary ballet tundidega, kus hetkel õpin tantsukava Kings of Leoni-Around the World muusikaga. Mõnus on ennast jälle liigutada.

Algas uus nädal (9. oktoobril), mis oli natukene shitty. Esiteks, nägin esimest korda konflikti Iisraeli sõdurite ja Palestiinlaste vahel. Päris jube oli see pilt, kuidas nad mööda teeäärt ronisid, relva sihtisid ning tulistasid. Kohalikud ei teinud teist nägugi ja küsisid ohates: ,,Esimest korda näed, jah?”. Olin just teel oma jalgpallitüdrukute juurde ja väga sobivalt oli üks tüdruk võtnud kaasa sobiva teksti, mida ma teiega ka jagan.

Delis VABATAHTLIUDK 16.10.16kiri

Koolis, 12.klassi tunnis, pidid õpilased rääkima oma eesmärkidest uueks aastaks ja takistustest, mis võivad nende täitumisel esineda ning määrama õnnestumise protsendi. Enamus tüdrukuid rääkisid, et soovivad lõpueksamid hästi sooritada, kuid panid oma õnnestumise protsentideks ainult 50%, mitte rohkem. Üks tüdruk rääkis, kuidas ta sooviks minna õppima mõnda inglisekeelsesse riiki, takistuseks märkis ta okupatsiooni, kuid õnnestumise protsendiks 95% ja see hetk oli kuidagi bittersweet mu jaoks. Mul oli niigi kuidagi eriti emotsionaalne olla seesmiselt ja ma tundsin, kuidas mul läks silm kergelt niiskeks. Teine tüdruk rääkis, et ta sooviks maailmale tutvustada, et islam on rahu usk. Takistuseks märkis ta inimeste eelarvamused islami suhtes, kuid õnnestumise protsendiks siiski 95%! Jee!

Reedel läksime sõbrannaga Birzeiti, mis on siinne ülikooli küla?linn?. Väga armas teine. Kõndisime selle ümbruses, aga meil väga suurt matkajaksu ei olnud, seega pöördusime suhteliselt kiirelt väikesesse kohvikusse ülimalt maitsvat kõhutäidet püüdma. See oli AMAZING.

Delis vabatahtlik birzeit

Delis vabatahtlik birzeit2

Delis vabatahtlik birzeit3

Delis vabatahtlik birzeit5

Delis vabatahtlik birzeit6

Delis vabatahtlik birzeit7

Delis vabatahtlik birzeit8

Kuid kuna see nädal oli üldjoontes juba poolel teel allamäge(mõningate tõusudega), siis tuli ikka paar piiska veel, sest reedel koju jõudes nägin meie kodukassi, Abussambra, elutut keha lebamas meie hoovis. Ta oli nimelt maja ees tänaval auto alla jäänud. Asja tegi minu jaoks eriti kurvaks see, et hommikul olin just temaga natukene tülitsenud, kui ta jälle mu tuppa njäuguma tuli. Seega, meie viimane hetk ei olnud kõige sõbralikum. See tegi meele kurvaks ja andis ka elulise õppetunni. Eks te mõelge ise, mis see olla võis. Sel õhtul sõime jäätist, Nutellat ja vaatasime filmi Roman Holiday. Laupäeval käisime Days of Cinema esimese dokumentaalfilmi linastusel. Filmiks oli Our Last Tango ja kui kellelgi teist avaneb võimalus seda vaadata, siis soovitan soojalt. Ülimalt eluline, kirglik ja ilus oli ning tõmbas ikka silma niiskeks ka.

Jõuame siis tänasesse. Pärast tööd tahtsin nende samade kinopäevade raames minna vaatama filmi Rough Stage, mis on lugu meie Orienti asutajast Maherist. Idee poolest pidi teekond hoonesse, kus film linastus, olema ülimalt lihtne. Arvake, kas oli? Esiteks, ei kirjutanud ma endale üles, kuhu ma minema peaks (araabia keeles), teiseks, mul puudus telefonis internet, et järele uurida. Filmi alguseni oli jäänud 5 minutit ja ma ei teadnud, kuhu ma minema pean. Pöördusin siis enda lähedal olevasse mersude ja bemmide esindusse ja küsisin, et kas neil telefonis netti on ja kuhu ma minema pean. Lõpuks jõudsime selgusele, kuhu minek ja ühel kutil kästi mind ära visata. Kuna kutt ei saanud päris täpselt aru, kuhu minema peab, võtsime peale ta tüdruksõbra, kes valdas ülihästi inglise keelt ja oli palju Euroopas reisinud. Nad helistasid oma sõbrad läbi( kuna neil polnud ka netti telefonis), kuid keegi ei teadnud, kus see hoone peaks asuma. Lõpuks astusime ühte kohvikusse, laenasime wifit ning jõudsime selgusele, kuhu minek. Vahepeal sain jutustada telefonis ka nende sõbraga, kes töötab turimisbüroos. Nad olid tõesti ülimalt sõbralikud ja südamlikud inimesed. Tüdruk rääkis, kuidas talle tohutult meeldib käia välismaal, ja ka siin Vahemeres, kuid lubade saamine on raske. Praegu nimelt peab tema boyfriend ainult piltidelt vaatama, kuidas tüdruk ujumas käib, sest ta ise luba ei saa, kuna oli vahepeal kaks kuud vangis, sest andis ühele juudi mehele tutakat. Muideks, tüdruk mainis ka, et kui mul on soovi kohtuda Palestiina presidendiga, siis andku ma ainult talle teada, sest ta isa töötab presidendiga. Ehk on järgmine postitus kohtumisest presidendiga haha. 40 minutit hiljem jõudsin filmile, kallistasin oma päästjaid ning vahetasime telefoninumbreid, et millalgi koos chillida.

Olemegi jõudnud tänasesse õhtusse. Ütlen ausalt, tänasega muutus mu emotsionaalne seisund jälle heaks ja see madalseis läks mööda.

Yalla,Bye

Delis vabatahtlik ODT Maher

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga