Author Archives: Nastja

Vacancy for a volunteer from Palestine to Estonia

We have a free spot available for a volunteer from Palestine to Estonia to work with us in 2018 at International House Tartu.

Duration of the volunteering period: 10 months, from first week of March 2018 to last week of December 2018.

Tasks of the volunteer
The main tasks would be
1) organizing diverse community events (target audience could be foreigners, local people, or mixed);
2) work at schools with Estonian kids (games etc) and at our center with refugee kids (activities that help them to develop),
3) work with foreigners, including refugees, helping them to adopt in Estonia, understand what are the norms etc.
4) information and outreach (website work, internet search, possible cooperation partner search)

Work time
Work time (proportions) and tasks vary according to the season. The total weekly work time has to fall between 30 -38 hours per week. The volunteer has right to two free days.
creating activities that are related to play, social cohesion etc.

Finance and living conditions:
The overall budget for covering the immediate needs of the volunteer is 480 eur/month.
This amount should cover everything: rent, utilities, food, phone, social activities and whatever else volunteer might need.
Travel compensation is according to the EVS rules (in case of Palestine; the maximum total amount we can supply is 520 eur, if the ticket costs more, the additional money has to be found by the volunteer).

The application

To apply, please send a CV and a motivation letter latest 28.01.2018.

For the CV – please write us the following information: birth date, citizenship, what you have studied and what work experience you do have (including voluntary work) and any talents you might have (cooking, singing, dancing, whatever)

For the motivation letter please write why you are interested in being a volunteer in Estonia, what do you like doing in life, what kind of person are you (are you more of a leader or you like more follow what others are doing, are you more into speaking or listening, do you like to try out many new things or you prefer doing the things you know well) . Also, please write what are your strong sides and what are your weak sides (we all have them and it´s ok).

Please send your CV and motivation letter to International House Tartu (hosting organization)

Dan Prits, info@internationalhouse.ee

and to NAFS (sending organisation):

Shadi Zatara, shadizatara@gmail.com

You can also get more information by calling Shadi at 0599372255

The volunteering is funded by Erasmus+  European Voluntary Service program

enarh logo pos pEU flag-Erasmus vect POS

Mental health and refugees

6.11.2017 13.00-16.00, 
Õpetajate Maja, Hansasaal
Raekoja plats 14, Tallinn

Estonia hosts an increasing number of refugees from different corners of the world, including from Syria. We do know that there´s war in Syria, but do we know what are the impacts on people? How to help traumatized children or adults?

Estonian Refugee Council and Ethical Links invite you to listen and discuss!

The guest speaker Dr Wael Alraas is Syrian psychiatrist from Union of Medical Care and Relief Organizations – an organization that works in Syria, Turkey and Lebanon.

We´ll also hear experiences from people working with refugees in Estonia and discuss the challenges.

PLEASE REGISTER

PROGRAM
13.00 Introduction, Eero Janson, Estonian Refuge Council
13.15-14.00 Impact of Syrian war on mental health, dr. Wael AlRaas, UOSSM (Syria/Turkey)
14.00-14.15 Work with Syrian refugees in Turkey, music therapist Liina Melanie Sarapik and psychologist Agne Põlder
14.15-14.30 Break
14.30-15.00 What experiences have we had in Estonia regarding psychological and mental health issues? Taavet Tomberg (Eesti Pagulasabi), Kristina Avdonina (JMK), Evelin Müürel (Ohvirabi)
15.00-16.00 Discussion: What can we do to support adoptation of refugees, incl. mental health issues?

Seminar is in English and free of charge.

Additional information:

Nastja Pertsjonok
51 32 891
nastja@ethicallinks.org

Seminar is funded by the Estonian Foreign Ministry’s Development Cooperation and Humanitarian Aid funds.

Arabic language course starts in September

We continue with Arabic language course for beginners in Tartu!

The course will beheld 21.09.2017 – 31.10.2017 and it consists of 13 lessons (26 academic hours).

Lessons will be held Tuesdays and Thursdays 17.00-18.30  (SPARK Demo, Narva mnt 3, Tartu)
Important! If the majority of the group wants, we can also make it 18.00-19.30!

Our first lesson will happen on 21th of September 18.00 and it is free!

The course costs 180 €; partly payment is possible. 

Which Arabic?
Arabic is widely spoken and has a number of dialects. Most often in class you´ll learn Modern Standard Arabic (MSA). While it allows you to explain what you want in most of Arab countries, you won´t understand local people (and sometimes even the response to your request).

We combine Modern Standard Arabic and Arabic spoken in most of the Middle East (Syria, Palestine, Jordan, Lebanon). In addition, you´ll get basics of standard language. We´ll also integrate some history and modern culture into the course.

Teachers and methods

Lessons are held in Estonian and English. Normally there would be two teachers in the lessons: Lamees and Nastja. It allows us to use the lesson time effectively and approach learners´ individual needs.

Lamees and Nastja have both long teaching experience. Often teaching Arabic is based on loads of grammar and writing. In our lessons we use modern methods that make learning more inspiring and that develop all basic skills of language proficiency:  writing, listening, reading and speaking.

Our course is short but intense – twice a week is the optimal frequency for not forgetting what you learned last time. Since Ethical Links is the founder of International House Tartu, you´ll also have plenty of options to meet people from the region, be it on the football pitch or in the cooking event!

Come and try it out!

      

Lamees Abdeljalil is from Palestine and has taught Arabic as foreign language since 2014. She works as interpreter and she helps refugees in Tartu – and she likes cooking and dancing. She speaks English and quite a lot of Estonian already!

Nastja Pertsjonok has taught different languages since 1998 and Arabic since 2015.  She has been teacher in Estonia, Denmark, Jordan, Palestine. She´s had a lot of time to think how to teach better and try it out! 

!أهلا وسهلا

Individual lessons

In addition to beginners course you can also have individual lessons. This one-to-one way of teaching allows the teacher to adapt the material according to the learners´ needs. The usual lesson will last 60 minutes, but ultimately it´s a matter of agreement between the student and the teacher. Individual lesson costs 19 eur / hour, first try-out lesson is free. Lessons are run by Lamees Abdeljalil and include Levant Arabic, MSA and Gulf Arabic.

Talvike Palestiinas: Meil õitsevad moonid ja nartsissid

Pühapäevane International Evening oli ülivahva, kuigi mitte nii “international” kui mõeldud. Väike kohvikuruum oli rahvast täis, muusika ja laul kõlas hilisööni.

Sain ka ise käe soojaks kohalikul instrumendil nimega buzuq. Annet on mul kõvasti, ütleme nii.

Dura Alqare’ koolis on üsna rahulik. Kohati tunnen end ülearusena, kuna tunnid on nii lühikesed (35min), et õpetaja jõuab sissejuhatuse ära teha ja juba heliseb kell vahetundi. Lisaks, kui proovin õpilaste hääldust parandada, saan õpetajalt vastuseks, etlas olla, see ei ole ju nende emakeel. Need väiksed pisiasjad kõrvale jättes on seal tore. Läbi koridori jalutades teavad kõik lapsed mu nime ja lehvitavad rõõmsalt. Õpetajad on hästi toetavad.

Naistepäeva puhul oli vaba päev, seega käisin taas Jeruusalemmas. Jalutasin Oliivipuude mäel ja Kunigate orus. Esimest korda siinoldud aja jooksul kogesin catcallingu rõõme. Ja mitte ainult. Lühikese jalutuskäigu jooksul sain koguni 3 suurepärast pakkumist! Nii meeldiv, olen täiega meelitatud, enesekindlus tõusis mitu head pügalat (see on sarkasm, just saying).
Järgnev video on teekonnast Betlemmast Ramallah’sse.

Siin teatris on üks pisike plika Celine, neljane. Iga kord tuuakse ta siiaotse lasteaiast tund aega enne balletitundi. Iga kord tuleb ta suure nutuga. Siis rahuneb maha ja hakkab kahe suupoolega lõunaks kaasa pakitud šokolaadikesi mugima. Magus teeb tuju heaks ja siis on ta kõigiga suur sõber. Selline krutskiline neiu.

Pildid mu töökohast Orient & Dance Theatre’ ist:

Talvike vabatahtlik orient kohvik

kohvikuruum

Talvike vabatahtlik orient outside

Talvike vabatahtlik orient office

step into my office, baby

Talvike vabatahtlik orient kassid

majaomanikud

Talvike vabatahtlik orient oues

Tegin taas tunni Hamsele, kellega harjutame rütmide kuulmist, treenime mälu ja tähelepanu klaveri abil. Muusikateoorias oli taas ainult üks tüdruk, kuid tund oli vahva ja lapsele oli väga meeldinud, mis tegi mul kohe tuju paremaks ja loodan, et ehk uuel nädalal tulevad koguni mõlemad tüdrukud tundi. Teiste laste vanemad ei ole kuigi vaimustuses sellest ideest, kuna nende lapsed mõnd instrumenti ei õpi ja seega ei näe nad mõtet teooriat õppida.

Reedel oli Ramallah’ s kirbuturg a la Müürilill. Päris kohatu tundus see siin kultuuris, kohalikud tüdrukud, kellega seal käisin, ei paistnud küll kuigi huvitatud vintage riietest või vinüülidest 😀 Selle asemel liikusime kiiresti kohvikusse šišatama. Toredad tüdrukud. Järgmisel reedel lähen nende ja kohaliku kirikuga jerikosse ja Qumrani.

Jehuu!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike in Palestine: Holy city and humanity

Last week brought lots of new things. On Monday I met with the boy with whom we are going to study music, once a week, and also be working on stimulating fine motor skills. He has a bit of trouble with focusing – sometimes he seems to disappear in another world and it is not easy to bring him out from there. But in clear moments he speaks good English and is cool and smart. We played drums, melodica and piano. Tomorrow we´ll try to make a more serious lesson. With special needs kids it is always difficult to estimate their capacity and intellectual skills during the first meeting, and it´s easy to underestimate a kid if he has speech disorder. I have to remember this.

On Tuesday I had the first solfeggio lesson. There was only one girl present – she studies ballet and piano here. Next week there´s going to be more. We´ll start with rhythms and meter – just to get used to each other. And then we go on with melodic dictation, muhahahaa.

On Wednesday we made plans with director at Dura School about cleaning up. It should not be too difficult to organize. She promised to check with municipality where to bring the garbage collected and ask from Ministry of Culture if they can spend one school day on cleaning up. I hope she´ll contact them now, because my previous (somewhat stereotyping) experience says that probably I´ll have to remind her to do it, few times.

I also met football girls, for the first time. It turned out that they didn´t get any information about us having lessons two times a week. Allright….  let´s hope they now will know and remember. Girls were nice, teenagers.  The sad thing about meeting hem was that they sincerely believe that One Direction and Justin Bieber is best the Western music has to offer. Makes me feel like crying.

On Friday we were in Betlehem. On the way I happened to sit next to a very interesting woman. Her name was Taghrid, she is an engineer and promotes rural life. We spoke about Palestine, Israel, settlements, about religion and meditation,  Taghrid´s grandmother was sufi. Now, in her forties, she has been muslim, has joined protestant school and contemplated buddhist lifestyle, ultimately reaching sufism herself. She dreams about making her own enterprise, so local people could have work. She dreams about travelling to India, so she could make a next step in her spiritual life.  During one and a half hour of speaking together she was radiating positive attitude, the hope that the dark period will be over soon and the life will be better.

When we reached the city, I met to French persons who were both volunteering in Ramallah. We walked the old city and visited Aida refugee camp. Qute an eye-opening experience. The life there is complicated – one  3×3 m2 room for up to seven people, no privacy, and they have water for only six hours every 25 days. But somehow they have managed to keep strong and have a big family, so new generations often odn´t want to move out of the camp. It would somehow mean that they would give up on their original home. The right of return is still a strong dream of people, even though the camp was built almost 70 years ago and the situation has not improved since.

On Saturday I visited once again a local farm, where I saw how to cut olive trees.It was so cool that I already knew half of the people. It´s so nice feeling which makes me feel more home here.

Tonight we have first event at Orient that I organize. Somee people to perform, open mic, and hopefully it´s going to be cool.

The volunteer program is funded by the Estonian Foreign Ministry’s Development Cooperation and Humanitarian Aid funds

LOGO ENG arengukoostoo

Talvike in Palestine: Football and dabke

So, last Wednesday I went to see my football kids for the first time. Before the lesson I spent some time at their coach´s home, with his wife Manar and their supersweet children, 3 of them. Even if we didn´t understand each other´s language too well, we managed to communicate and it was such a nice and warm family!

Football girls did not come. But with boys it was cool. We played some games, some drama and made big plans. Some of them speak English very well, some only few words, but I believe that as long as there are kids who are willing to translate, all kids are enjoying and developing.

English is being taught since 1st grade, but the level is very varying. Last week I joined English lessons for 10th-12th grades. The older they are, the less they dare to express themselves. It is sad to see, but maybe it was just nervousness of the first meetup.

The weekend was busy. I went to Mashjar Juthour eco-center to have a walk and then went to Om Sleiman farm to plant some lemons. I met nice people, both locals and foreigners. There´s loads of them – in Ramallah you have Danish House, German House, Spanish House, and many UN organisations and NGOs.

Talvike_ vabatahtlik_puudeistutamine

To make a hole in stony soil is quite a challenge! It´s as if the nature itself is against the farm. In addition,  Om Sleiman farm is under the constant threat to be demolished. I have huge respect towards these young men who have committed themselves to producing local good food.

Today I went again to Dura to meet football kids. Or well. Kids.
Only two football girls came. Boys had to see a match at the same time (in a building beside the club. When i asked when are they coming, they said “game is over in 5 minutes and we will be there”. You can guess how long these 5 minutes were).
However, meanwhile a whole gang of other local sweethearts gathered around me, so I played with them 😀 All of them could try my ukulele, and the more courageous ones tried to construct a local song. We danced dabke and played games.

Talvike_vabatahtlik_lapsedukulele

Talvike_vabatahtlik_lapsedukulele1

Tomorrow I have the first meeting with a “special need” boy. No one can really tell me what kind of special need it is, neither what do they expect from me. We´ll see.

On Tuesday I´ll also start with solfeggio lessons – might turn out an interesting challenge! And maybe one day I´ll also help music teachers with their violin or piano lessons.

In any case – life is interesting and weather is hot-hot-hot.

The volunteer program is funded by the Estonian Foreign Ministry’s Development Cooperation and Humanitarian Aid funds

LOGO ENG arengukoostoo

 

Talvike in Palestine: Dura Al-Qaria – I love you Tamia

Today I was in Dura Al-Qara Girls School. When we arrived with Maher, the lessons had already started, so we sat for a while in the director´s room, drank tea and coffee and had a falafel. there was also a supervisor from the Ministry who came to check the level of  teaching English. Finally, the school bell rang and I went together with art teacher who unfortunately didn´t speak English.

The lesson was cool. Girls were so sweet! The all asked me what is my name and came up with their own alternatives. Ultimately, I became Jude and Taimet. And of course my blue hair was quite a hit. When I walked through the corridor, I had smiles from every door – isn´t that great!

Thereafter i went to natural science lesson. The teacher was speaking Englsih very well and I thought it´s be easier to participate in the lesson. But also the topics were more serious – the sixth grade studied viruses, fourth grade studied planets and stars. And while the schools are gender-separated, fourth grade´s lessons were together.

Also in the other lesson I got some nicknames: Vega, Vika and Figa (which coming from Italy doesn´t sound quite nice). The communication with fourth grade didn´t go very well – only three kids out of twenty could say at least something in English, still, I got several “Iloveyou´s” at the end. Ah, and one boy asked me “Why are you dog?”. I wonder what should I think about it…

Anyway, I got a lot of new motivation and ideas. ON Wednesday I´ll meet football club (girls and boys separately). Right now I think to do some theatre with them, but let s see what they like.

At Orient I also met both music teachers, Daniele from Italy and Hanin, a local women. They teach piano, cello, viola and oudi (google it). I strat slowly understanding what I am expected to do and what I can expect from them. One night I should also go out and check out the nightlife which should be best in Palestine.

And finally, I am ashamed to say that yesterday I totally lost in chess – to a 10-years-old boy and also to his mother. So, it´s time to learn the game!

The volunteer program is funded by the Estonian Foreign Ministry’s Development Cooperation and Humanitarian Aid funds

LOGO ENG arengukoostoo

 

Talvike in Palestine: Yalla-yalla, Ramallah-Ramallah

Friday is a free day, so I used the day today to see my new hometown. And luckily, it was sunny and almost warm.

I live in Al-Bireh which is a twin city of Ramallah. Well, the more conservative of the twins.

Architecture is quite usual for Arab countries – sandstone buildings, many colorful ads in Arabic, some of them somewhat clumsily translated to English. Now and then few taller bank buildings hat have olive fields reflected on their blue glass walls. Streets are a bit dirty and unkept, but well, there´s nothing to do about that and one way or another it has it´s own beauty. As well as music in loud market noise, accented with prayer sounds from the mosque.

Back home it´s cold. So cold that I have to go with two sweaters and woolen socks in order to survive. During my first days in Palestine it was also raining, so the first look was sad and grey. My head and psyche need a lot of vitamin D to work, so also today I am tired and sleepy.

Yesterday was the first “workday”. I was shown Orient and Dance Theatre (you can google it)and I have t take care of some administrative tasks, some paperwork and speaking to parents. From next week there´ll be art lessons and young football with whom I can do whatever I want. I have already some cool ideas and I hope they´ll jump on them.

What else? Wednesday morning I had a bit of time in Jerusalem. Also tomorrow I´m planning to go there and play a tourist. luckily, on Wednesday, when I came to the bus station, I checked whether I have my passport in my bag – and of course I didn´t, I had left it at the hostel. Fortunately, the Old Town is small, so i walked back. There was a cool old man who joked about how often people forget all kind of things.

Yesterday we tasted Palestinian food with Maher, Nina and Claire.  It was cool. Nice people. I believe it´s gonna be nice time here.

About food: one can buy hummus and baba ganoush, not to talk about avocadoes that don´t have to stay home for a month but can be eaten immediately! #vegetarianwetdream
There´s also all kind of falafel shops and pastry, nuts, seeds, fruits. the seller in the nearest shop is Roda (Ryda?) , yet another cool man. And here are a lot of people who speak English – not only young ones, but also white-haired.

Check out the photos, too!

Talvike_vabatahtlik_ramallah

Talvike_vabatahtlik_kass

Talvike_vabatahtlik_saiad

Talvike_vabatahtlik_graffiti

Talvike_vabatahtlik_puukividevahel

Talvike_vabatahtlik_oliivipuud

Talvike_vabatahtlik_kaksmeest

The volunteer program is funded by the Estonian Foreign Ministry’s Development Cooperation and Humanitarian Aid funds

LOGO ENG arengukoostoo

Meet Alaa – volunteer from Palestine

My name is Alaa Zubaydi, I am Palestinian from a refugee camp called Jalazoun, I grew up there all of life. My studies were in education so I  graduated from Teacher’s College in Ramallah  in 2012 as a primary education teacher.

ala-pilt
I worked in many refugee schools in West Bank till 2015 and before that I worked as a volunteer in Qattan Foundation for 3 years. I was working in the field of education and educational research for 3 years in the Multimedia unit, documenting the Foundation’s activities. The work in the schools was for a limited period, this had an impact on my life, since the job was time-limited and didn´t give me any stability.

We sometimes say that Palestine is like paradise – there is no work. Because in my specialized field there was no work, I worked at construction sites and in restaurants.

Next to that I love to sing, I was always where the singing and music. I sung with a Palestinian band called Dar Qandil, I love to sing old Arabic songs in which the love of the land and the freedom of thought and freedom of human.

I also like to write, this is my hobby since I was at the age of sixteen, I started writing down my thoughts. In Arabic we call it khawater and it does mean “thoughts”. Actually many young people begin to write khawater when they are teens. Khawater is kind of emotional writing that overwhelms the mind, it is the free space (there are no very strickt requirements to form) and it has a diverse ways to rhyme.

And then I started to write poetry. I’ve always loved poetry: colloquial poetry, revolutionary poetry that I was reading from many books. I was influenced by the music of Iraqi poet called Muzaffar Nawab and the Palestinian writers Hussein Barghouti and Mahmoud Darwish, I can’t say I am a poet but I write it for long time, I keep writing.

For me coming to Estonia is the opportunity to discover myself elsewhere, opportunity to learn about a new culture, how human lives elsewhere in the world.

As I told, all my life I have lived in Palestine. I lived in the camp, and it is the place where my family have had to live in, after they were kicked out in 1948 from their home. Economic conditions in the camp are difficult and it´s also the most difficult political community.

Navigate from place to place is somewhat difficult! I had visited Estonia a year ago, I was in one of the workshops held by the Ethical Links. I loved the place, I met people from all over the world. The workshop was in a charming place in the nature, I felt the love of the land and nature and that’s one of the reasons I came to Estonia. These days the weather is somehow not what I remembered. I expected the weather to get cold, but I didn´t expect it to be like that.

I was working in the field of education in Palestine and now there is a chance to volunteer in Estonian schools as assistant teacher. I learn about teaching methods followed in Estonian schools and I give to schools my experience from home. Through my work I develop my language skills both in learning English and Estonian. A year ago, I got to know many friends from Estonia who came to Palestine as volunteers and now I met them in their country. This in itself the challenge for myself to live in another reality in new conditions and with new rules. But Estonia, it´s calm enough to think about what I want in my life.

The volunteering is financed by Erasmus+ , European Voluntary Service program 

enarh logo pos pEU flag-Erasmus vect POS

علاء في إستونيا: سر في التربة

لتتسع أخضراً في الكلام تخط أحمر دم المسحوقين في ذاكرة الخلود
لو سئلت عن من يصمت كالعبادة إن أشتكى يجيبك اللهُ إن آمنت بك أمنت و إن حنيت لحنين في ذاكرة كنت مكانك
فلتمضي نحوك بكل ما انساب بك من ماء الحب , سرٌ تبوحه إلاك تلاقاه في عين تربةٍ نجت و نما ما تركه السرٌ في تاريخ صدفةٍ أو اشارةُ لموتٍ فككه من مات و لم يعي عودته
ابحث عنك في كل مرايا الوجوه تجدك تحت جلدك
ماء ٌ في داخلك جيد التغير نقيٌ للبكاء إن لزم الأمرُ
لا لمعنىً إن عٌدت إلى ما وراء الكلام و بعد الفهم,
فكر أن لا تفكر و إن لزم التفكير, هو حلٌ للذهاب مع الفهم و المفهومين,
قد تتقن الغياب إن عدتَ بوعدٍ , الأ تقدم فهمهم فيكَ,
 و تكمل المسير نحو الهاوية, فهم الهاوية لهاوٍ يبتعد ليس الا استسلام للراحة إن قبلت خسارة الحياة لراحة بهم أخذت ما تبقى من حربٍ تود
فركها في رمل الساعة و تنتظر الخلاص 
Alaa blogi nostalgia

Delis in Palestiine: Lots of food

English translation felt like too much hassle, so just enjoy the pictures 🙂

Party time in the village (someone got out of prison).

DELIS vabatahtlik autodoos

Delis vabatahtlik autodoos1

Trip to Sebastia (village close to Nablus).

DELIS vabatahtlik midagivana

DELIS vabatahtlik vaade

DELIS vabatahtlik vaade2

DELIS vabatahtlik vaade3

Delis vabatahtlik kaardid

Delis vabatahtlik p2ikeseloojandg

DELIS vabatahtlik loojang

DELIS vabatahtlik food

deliseating

Some of my family have asked if I have lost weight. I probably haven´t. The food here is so good that I´ll be missing them greatly!

One more month and then back home! (honestly, I don´t know where did October disappear, time goes so quickly!)

he volunteer program is funded by the Estonian Foreign Ministry’s Development Cooperation and Humanitarian Aid funds

LOGO ENG arengukoostoo

 

Delis in Palestine: Weeks are not brothers

No English translation this time, but let the pictures tell the story!

This is written by a girl in the football team I am teaching English to:

Delis VABATAHTLIUDK 16.10.16kiri

Trip to Birzeit was AMAZING:

Delis vabatahtlikud birzeit

Delis vabatahtlikud birzeit2

Delis vabatahtlikud birzeit3

Delis vabatahtlik birzeit5

Delis vabatahtlik birzeit6

Delis vabatahtlik birzeit7

Delis vabatahtlik birzeit8

Yalla, Bye

Delis vabatahtlik ODT Maher

The volunteer program is funded by the Estonian Foreign Ministry’s Development Cooperation and Humanitarian Aid funds

LOGO ENG arengukoostoo

 

Photo exhibition: “The two sides of the borders”

The exhibition “The two sides of the borders” will open on Sunday, October 16th, 18:00 in White Gallery of Telliskivi Loomelinnak. The exhibition consists of analogue photos made in Palestine and Israel in 2016. Photos are taken with Kiev-60 camera.

The exhibition will be kicked off by the photographer Gregor Jürna and Kätlin Kuldmaa who worked as volunteer in Palestine in Orient and Dance Theatre.

Kätlin´s reflections on her work can be read in blog, Gregor´s works can be found here. For updates see FB event.

Kätlin Talllinna ürituse jaoks 16.10.16

The exhibition is made as part of Kätlin´s voluntary work with Ethical Links. It is also supported by Tallinn University and Telliskivi Loomelinnak.

Estonian Development Cooperation scholarships are funded by the Estonian Foreign Ministry’s Development Cooperation and Humanitarian Aid funds.

LOGO ENG arengukoostoo

 

 

 

Delis Palestiinas: Kaks matka hiljem

Hei!

Mina siin jälle. 10 päeva pärast eelmist postitust. Aeg liigub kuidagi teistmoodi siin.

Mis ma siis vahepeal teinud olen?

Esiteks, töö.

Enamus päevad on möödunud tantsukoolis, kus tegelen paberitega, samuti alustasime tantsukooli logo tegemist naeltega ning nende naelte ümber soovime tulevikus panna niidi, aga selleni jõudmine võtab aega. Kui mul jääb aega ja lapsi on tantsukoolis tundide vahepeal, oleme ka meisterdanud lihtsaid ja kiireid asju. Olen ka jalgpallilastega kohtunud, tähistasime ühe tüdruku sünnipäeva pargis ning poistele tutvustasin enda elu Eestis ja arutasime erinevatel teemadel. Meil poistega kohati jutt jookseb päris hästi ja huvitav on nende arvamusi erinevatel teemadel kuulata. Hetkel õpimegi üksteist paremini tundma, et saaksime usalduse tekitada. Vaikselt tunnen, kuidas lapsed hakkavad mind seal omaks võtma ja mul on alati väga hea meel neid näha.

Yasmina oma lindude Beauty ja Cutie’ga.

Delis-2.10.16-Yasmina

liblika käevõrud on väga popid

Delis-2.10.16-liblikak2ev3rud

sissepääs tantsukooli

Delis-2.10.16-sissekaik

taaskasutusena tehtud toolid

Delis-2.10.16-taaskasutus

Olen nüüd ka paar korda käinud sama küla koolis tunde vaatamas, kus jalgpallilapsi õpetan. Hetkel on neil seal suhteliselt segane korraldus, sest mõned õpetajad on puudu ja see tähendab, et neil ei ole kindlat graafikut, vaid nad saavad iga päeva lõpus järgmise päeva graafiku, mis teeb aga igasuguse planeerimise natukene keeruliseks. Olen jälginud põhiliselt 6-12 klassi tunde, sest noortematele tuli täiesti verivärske õpetaja, seega ei ole mind tema tundidesse väga tahetud veel lasta.. Klapime päris hästi vanemate klasside õpetajaga(9-12), kes on lasknud mul paari osa tunnist juba läbi ka viia ja kes on väga vastutulelik ja sõbralik. Nii palju kui inglise keele tunde olen vaadanud ja õpetajatega suhelnud, võin öelda, et üldiselt on siin tase päris nõrk. Lapsed oskavad küll lünki täita ja õpikut järgida, kuid suhtlemine ja hääldamine on problemaatilised. Vahetunnis olen üritanud lastega rohkem suhelda inglise keeles, kuid õpilased on kas arglikud inglise keelt rääkima või lihtsalt ei oska. On mõned õpilased, kes räägivad väga hästi, sest on elanud nt. Ameerikas. Samas on õpetajate poolt selline tagasiside, et ei olegi aega väga sellele faktorile keskenduda, sest riikliku plaani järgi on neil kindlad tähtajad, mille jooksul nad peavad teatud teemad läbima ja siis tulevad veel ka supervisorid töö tulemuslikkust hindama. Noortematel klassidel on igal nädalal 3×40 minutit inglise keelt ja vanematel 5×40, kuid kui selle ajaga peab täitma etteantud plaanid ja ajast jääb veel puudugi, on raske midagi aeganõudvamat rakendada. Eks me hakkame koos selle kallal töötama ja üritame mingeid muudatusi sisse viia. Samuti tahaksin selles koolis viia läbi loovtegevust-taaskasutust läbi inglise keele, kuid pean mõtlema ja vaatama, kuidas seda kõige parem teha oleks.

Muideks, kõik need järgnevad pildid tegid tüdrukud ise. Ma olen siin tähele pannud, et osadel noortel ja lastel on väga hea silm pildistamise peale, mis teeb meele heaks.

Delis-2.10.16-hanin

Delis-2.10.16-girls

Delis-2.10.16-kook

Delis-2.10-16-tc3bcdrukuud

Delis-2.10.16-park

veevõtukoht

Delis-2.10.16-vesi

Mina ja jalgpallikutid

Delis-2.10.16-poisid

Mina ja tüdrukud koolist

Delis-2.10.16-kool

Teiseks, niisama eluolu.

Olen üritanud suhtelisest chillilt võtta, palju falafeli võileibu söönud, jagelenud väikese kassipojaga, kes ei olegi enam nii väike ja kelle lemmiktegevus on näugumine igas olukorras. Positiivse poole pealt: Igapäevane kreisi higistamine on tunduvalt vähemaks jäänud (too much information?), keha hakkab harjuma juba. Negatiivse poole pealt: Olen ikka samasugune ülemõtleja ja muretseja, ei oska väga chillilt võtta alati. Samuti olen üritanud oma Eestis ootava kooliga tegeleda, tore uudis on see, et kontrolltöö, mis määrab, kas saan eksamile, toimub 2. detsembril, tagasi jõuan 1. detsembril :))) Aga ma üritan rohkem kohalikku attitude’i rakendada ja võtta natukene lõdvemalt kõike ja selle väikese pingeora, mis on ennast sügavale minusse istutanud, välja juurida.

Mõned tähelepanekud. Ramallas on Kentucky´s Fried Chicken (ka Arab Fried Chicken), Pizza Hut, Cinnabon (mis meenutab häid Kanada aegu), palju fro-yo kohti, Dominos Pizza ja nii edasi. Ramallas elu käib ja võib-olla seda ei osanudki ma oodata, et siin on nii palju kõike. Igas mõttes. Tänaval ikka põhilised tervitused mulle: Hello, How are you, Where are you from ja tuututused. Aga seda ei ole ülimalt tihti.

Ahjaa, matkamas olen ka käinud. Käisime Ramalla lähedal külas. Kõndisime umbes 12 kilomeetrit. Tänu siinsele mägisusele ja kivisusele tundus teekond palju pikem. Meie matk oli mingil määral ka allamäkke ronimine selleks, et jõuda orgu, kuhu otsest teerada ei viinud. See oli imeline kogemus. Mina oma Vansi tennistega, mis olid üllatavalt mugavad. Kuigi vahepeal ca. 90 kraadisest mäest üles ronides oli mul tunne, et that’s it, siis avanevad vaated ning ootus hilisema basseinikülastuse ees panid jalad ikka lõpuni sammuma. Boy, was it worth it. Ma üritan pildid kätte saada ja siia lisada, seni aga väike video. Kasutasin siin videos sellise koosseisu imelist muusikat (ilmselt varsti kaob see video natukene illegaalse muusikavaliku pärast though)

Pärast matka läksime Taybehi October Festivalile. Mul oli ka alguses küsimus, et midaa, October Festival Palestiinas? Aga nii see on. Nendel kahel päeval ärkab väike Taybehi küla ellu, et tutvustada kohalikele ja turistidele sealses külas valmivat õlu, mis on juba ka maailmas päris kuulus. Pidustusi saadavad õlu, erinevad toidud, muusika. Idee on iseenesest äge, aga mulle tundub, et rohkem turistidele suunatud. Millegi pärast ma seda üritust ei fiilinud, võib-olla olin liiga väsinud matkast, aga liiga palju inimesi ja liiga vähe ruumi. Samas olen õnnelik, et ära nägin.

Ainuke pilt sellest üritusest.

Üritan nüüd jõuda tänasesse päeva. Käisin jälle matkamas. Seekord Anatast (Ramalla lähedal) Jeerikosse selle sama kutiga, kes teeb tuure Petlemmas. Meiega olid veel kaks välismaalast, kes olid nii toredad. SEE OLI ÜLIÄGEEE. Matkasime läbi Keit Valley oru, alustasime kuivast maastikust, kuid mida kauem kõndisime, seda rohelisemaks kõik läks. Varsti olime justkui dzunglis. Vesi leidis oma tee orgu ning nii me turnisime kividel ja läbi bambuseliste koobaste nagu tarzanid. Meid saatev veevulin tegi mind nii rõõmsaks. Siis tegime pausi ning saime nautida Farah allika veemõnusid. Asja tegi natukene kurvaks see, et kohtasime tee peal ka Iisraeli asunduste elanikke, kes elavad antud oru üleval. Neil olid relvad vöö peal. Meie giid (kes on tegelikult palestiinlane, kuid räägib ülihästi inglise keelt), uuris inglise keeles, et miks neil relvad kaasas on. Ja talle vastati, et araablaste jaoks. See oli hirmus.

Farah allikas elavad kalad, kellele meeldib jalgadelt surnud nahka süüa (no need, keda Eestis ja mujal maailmas suhteliselt kalli raha eest spaades kasutatakse). Meie aga pistsime oma jalad vette ning nautisime täitsa niisama neid mõnusid. Edasi liikusime St. George’i kloostri juurde, mis on kalju seina ehitatud klooster. Kahjuks oli külastusaeg juba läbi, kuid vaatepilt oli sellegi poolest imeline. Edasi matkasime Jeerikosse ning oli tunda, kuidas temperatuur läks soojemaks. Jeeriko on nimelt maailma vanim jätkuvalt asustatud linn ning asub merepinnast all pool. Vot nendel viimastel kilomeetritel oli mul küll tunne, et ma lihtsalt ei pea enam vastu. Päike ja kuumus olid minu jaoks liiga palju. Pingutasin siiski lõpuni ning lõpetasime oma päeva maitsva palestiina toidu söömisega ning jalgade kastmisega külma allikavette. Mööda kitsaid ja käänulisi mägiteid tagasi kihutades imetlesin aknast päikeseloojangupunast mägist vaatepilti ja mõtlesin, et kas mul saab sellest kunagi küllalt? Niivõrd ilus oli see hetk.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Delis Palestiinas: Kaks ja pool nädalat

Olengi juba pea kolm nädalat Palestiinas olnud. Aeg on läinud nii kiiresti. Kohati mulle ei jõua kohale, et ma elangi nüüd siin. Blogisse pole väga jõudnud. Peaksin seda tihemini tegema, sest muidu kipub meelest minema, mis ma teinud olen. Aga ma üritan praegusel reedesel lebopäeval midagi kirja panna (Edit: siis ei jõudnud lõpuni, aga üritan nüüd uuesti, 20.09)

Esimesel nädalal tutvusin tööga, mida hakkan tantsukoolis tegema. Nagu ma aru olen saanud, on mul seal selline administratiivne roll, st. aitan luua korda failides, tegelen avaldustega ja lapsevanematega. Olen olemas. Samuti pildistan, filmin balletitunde ning sisustan ka laste aega kui nad pärast tunde kauemaks jäävad.

Tutvusin ka lastega, kellele hakkan inglise keelt õpetama. Teen seda jalgpallitüdrukutele-ja poistele kaks korda nädalas. Mul ei ole mingisugust ranget kava, mida jälgin, eesmärk ongi pigem nende keelelist oskust arendada lõbusate ja ka harivate, loovate tegevuste kaudu. Lapsed olid hästi armsad ja ma arvan, et mul saab nendega tore olema.( Edit: Esimene tund oli ära, väga tore oli, aga ainult inglisekeelset tundi on pisut raske läbi viia, aga eks see ole mõistetav ka)

Samuti käisin üks õhtu Ramallas ringi jalutamas koos balletiõpetajaga ning käisime külas ka tantsukooli direktori sõpradel. Kõik on hästi soojad ja südamlikud inimesed, keda kohanud olen. Laupäeval käisime ka siinses Türgi saunas. Alguses oli natukene piinlik, sest naised, kes Türgi sauna eesruumis istusid, mõtlesid, et ma tervitasin neid ”Shalom”, kuigi tegelikult ütlesin ”Hello” ja ehmusid korraks, aga pärast naersime juba selle eksituse üle. Eks need awkward momendid saadavad mind ikka läbi elu. 🙂

Ma arvan, et üldiselt võibki öelda, et esimene nädal möödus suuresti kohanemise all. Oli küll hetki, mil mul tekkis mingisugune koduigatsus, aga see kadus kiiresti.

Teisel nädalal aga oli siin selline püha nagu Eid, mis tähendas, et terve nädal oli vaikne, paljud poed suletud ning inimesed veetsid aega koos peredega. Ka mina kasutasin seda ära, sest inglise keele tunde mul sellel nädalal polnud ja ka tantsukoolis oli väga vaikne.  Teisipäeval käisime Nabluses, mis on Ramallast u. tunni aja kaugusel. Plaanisime küll Jeruusalemma minna, aga kuna ainuke buss, mis sel varajasel hommikul bussijaamas ootas, oli minemas Nablusesse, hüppasime selle peale.  Muidugi oli ka Nabluses täiesti vaikne, poed kinni, kuid see oli mõnus. Hea oli jalutada ja lihtsalt sisse võtta kõike ümbritsevat. Läksime ka mäkke, kust avanes imeline vaade. Seal proovisin esimest korda siinset vesipiipu (maksis 15 šeeklit, ehk umbes 3,70) ning jõime muidugi araabia kohvi. Hästi rahulik ja chill oli.

Kätlin Palestiinas: Tagasi kodus

Jõudsin pühapäeva õhtul rõõmsalt tagasi koju. Viimane nädal Palestiinas oli omamoodi hullumaja – ürtasin kõigi sõpradega veel aega veeta, samal ajal filmimise lõpuks üles oma ühise video Meropiga ja osalesin ka kaasaegsetantsuõpetajatele mõeldud koolitusel. Emotsioone rohkem kui küll. Mul oli hea meel koju tulla – igatsesin oma inimesi, anonüümsust Tallinna tänavatel, regulaarset ühistransporti ja ka veidike jahedamat kliimat. Ja ka Eesti sööki – meie toidukraami kvaliteet isegi tavalistes supermarketites on päris hea. Samal ajal oli kurb maha jätta neid toredaid inimhingi, teadmata kas või millal ma neid uuesti näen. Ma armastan öelda, et maailm on väiksem kui me arvame, tõenäoliselt ma siiski kohtan endale südamelähedasi inimesi siiski veel.

Kokkuvõtteks tahtsin natuke kirjutada Palestiina poliitilisest olukorrast. Siinkohal tuleb arvestada, et veetsin enamiku oma 3st kuust Palestiina poolel, iisraellastega mul nii palju kokkupuuteid ei olnud ning mu arvamus on kohe kindlasti kallutatud. Teiseks on tegemist konflikti mis on kestnud üle 60 aasta ning kõiki selle külgi ma ei näeks isegi terve elu Palestiinas või Iisraelis elades.

Juhul kui oled teemas täiesti võhik teen sinu jaoks lühikese kokkuvõtte, rohkem infot saab wikipeediast ja sellel teemal on kirjutatud ka tuhandeid raamatuid. Palestiina kuulus veel 19.sajandil Ottomani impeeriumi alla, impeeriumi lagunedes läksid alad Britide mandaadi alla. Oma riiki pole neil tegelikult kunagi olnud, küll oli aga kunagi oma valuuta ja passid. Juudid hakkasid suuremas koguses Pühale Maale kolima 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi alguses, umbes samal ajal hakkas neil tekkima ka idee juutide riigi loomisest. Lõplikult asuti selles suunas tegutsema pärast teist maailmasõda. Iisrael riik kuulutati välja 1948, juba siis olid tuhanded ja tuhanded palestiinlased sunnitud oma kodudest lahkuma. Hiljem 20. sajandi jooksul läbi sõjaliste kokkupõrgete laienes Iisrael riik veelgi, lükates palestiinlased aladele mida praegu teatakse Gaza ja West Bank’i nime all. Rääkimata veel kümnetest tuhandetest põgenikest Liibanonis, Jordaanias, Süürias, Egiptuses ja igal pool mujal üle maailma. Lisaks sellele on Iisrael ( ja vahel ka lihtsalt fanatid oma algatusel, mitte valitsuse toetusel) läbi aastate rajanud palestiinlastele lubatud aladele ka settlemente – väikseid turvatuid iisraeli linnakesi. Ma ei räägi pikemalt sellest, kuidas olukord on kujunenud selliseks nagu see täna on – selle kohta leiab infot wikipediast, kuid viimane kokkulepe, mis kahte osapoolt mõjutab on 1990ndatel sõlmitud Oslo kokkulepe. Konflikt on kestnud üle 60 aasta, viimased verisemad kokkupõrked olid 2000ndate alguses ja 2006ndal aastal.
Ma tahaksin teile pigem rääkida, milline on palestiina inimeste elu 21.sajandil. Kurvastusega tuleb tõdeda, et nad peavad päris palju rinda pistma ebaõigluse, ebainimlikkuse, rassismi ja ahistamisega. Seda riigi poolt, kes on suur USA ja mitmete Euroopa riikide sõber.
Gazas on kokkupõrkeid olnud tihedamalt pärast Hamasi võimuletulekut 2011.aastal. Hamasi loetakse mitmetes lääne riikides terrorirühmituseks ja üks nende nö valimislubadustest oli lubadus iisraellaste elu põrguks teha. Tänu sellel teeb iisraeli sõjavägi ka sealsete elanike elu põrguks. Gazasse pääseda on pea võimatu ja sealt välja pääseda on samuti pea võimatu. Ühe mu sõbra pere smuugeldas Gazast Ramallasse oma vanaema, sest nad ei tahtnud et ta üksi nõnda ligipääsematus kohas elaks. Gazasse ei lubatud ka näiteks betooni vedada, seetõttu on keeruline ka pommitamiste järel ülesehitustöid alustada.

Milline on aga inimeste olukord West Bank’is? Oleneb jälle sellest, kus sa täpsemalt viibid, kuid kuskil pole võimalik unustada oma riigi olukorda. Isegi Ramallale väga ligidal asub paar iisraellaste settlementi. Omaette depressiivne on ka üks enimkasutatavaid checkpointe Ramalla ja Jeruusalemma vahel. Westbanki tulek ei ole eriti keeruline, kedagi ei huvita kes sa oled. Jeruusalemma tagasi minnes peavad kõik läbima dokumentide kontrolli. Üldiselt lubatakse välismaa passi omanikel lihtsalt koos passiga läbi sõita, kuid kui sul on palestiinlasena lihtsalt luba paberi kujul peab läbima lennujaama turvakontrolli meenutava protsessi. Ainult selle vahega, et iisraeli turvajõud puutuvad sinuga kokku võimalikult vähe ning jagavad käsklusi läbi mikrofoni või lihtsalt puldist väravaid avades ja sulgedes. Suva järgi ja ilma põhjendamata suletakse ka erinevaid väravaid ning kui sul üldse ei vea või 3 korda uuesti järjekorras seista, kuna see punkt kus sa seisid suleti. Juba see turvapunkt tekitab tunde, et inimesi koheldakse nagu kanu, kes lähevad tapalavale. Tunnistasin oma silmaga kuidas näiteks karguga mees ja rase naine peavad lonkama läbi väravate. Mitmed Jeruusalemma ID-ga palestiinlased peavad seda punkti läbima iga päev, teadmata kunagi kaua see täpselt võib aega võtta. Veel sellel kevadel tapeti seal punktis noor 20-aastane palestiina neiu, kes ei saanud aru talle heebera keeles karjutud käsklustest. Selliseid üksikuid ebainimlikke intsitente juhtub pidevalt, üldiselt palestiinlastest hukkunud lääne meedia poolt tähelepanu ei saa.
Palestiinlastel pole ka lihtne reisida. Nad saavad reisimiseks kasutada vaid Ammani lennujaama Jordaanias ning sinna jõudmiseks tuleb neil läbida sisuliselt 3 piirikontrolli. Teekonna ajakulu on pea võimatu prognoosida võib kuluda 3-12 tundi. Sama marsuudi läbimine võtab diplomaadil poolteist tundi. Aegajalt saadetakse palestiinlasi ka piirilt iisraellaste poolt tagasi.
Ka iisraeli turvakontroll võtab tunduvalt kauem aega välismaalastel, kes plaanivad minna West Banki, või juhul kui nad tulevad sealt. Minul kulus lennujaamas turvakontrollile väljudes veidi üle 2 tunni. Ja see aeg ei kulunud järjekorras seistes, vaid küsimustele vastates ja turvameeste poolt pakutud jalamassaži nautides.

Üleüldiselt välismaalase jaoks ei ole ohtlik Palestiinat külastada, inimesed on sõbralikud ja rõõmsad külalisi nähes. Väiksemates kohtades võid lihtsalt tänaval kõndideski saada kutseid endaga teed või kohvi jooma. Nende külalislahkus hämmastas mind alati. Omalt poolt soovin, et neil jätkuks meelekindlust selles hullumeelsuses endiselt inimesteks jääda.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

We need an English teacher in Palestine!

Can you teach English? Come and discover Palestine!

We need a volunteer English teacher in Ramallah and surroundings to work both in schools as well as in non-formal settings. The work lasts for three months. If you can do something creative with kids in addition to language teaching (music, dance, handicrafts, recycling etc), it´s an added benefit.

Upon return to Estonia the volunteer will need to spend some time on sharing the experiences from Palestine – we´ll talk it over and find a way to do it, so it will suit all of us .

Who can become volunteer?

– You have to be able to teach English. We do not need a certificate to prove that, but please be aware that being a teacher is more than just being able to speak fluently!
– You have to be patient and be prepared to work in a new culture.
– You have to be able to take initiative yourself rather than wait for someone else to tell you where to go.
– You have to be responsible and flexible.

We offer:

– Training and support throughout the whole stay.
– We cover most of the costs (flight, accommodation, some money for food). You have to make health insurance and of course if you want to trip a  bit around, that´s on you.

If you are interested, please send an e-mail (describe your background, why you want to go and what can you do) and send to nastja@ethicallinks.org

The volunteer period is February 2017- April 2017, exact dates can be discussed.

For additional information please contact Nastja on the e-mail above or call on + 372 51 32 891

The volunteer program is funded by the Estonian Foreign Ministry’s Development Cooperation and Humanitarian Aid funds

LOGO ENG arengukoostoo

Delis in Palestine: Where am I?

Delis_4.9.16_tomatjakurk

Hei!

I am sitting here eating a big hummus-tomato-cucumber sandwich. Oh, yes, and by here I mean in Ramallah, Palestine.

Most of the people I know probably don’t know I am here. I haven’t advertised it pretty much at all. I wanted to break the news when I was here already. Well, now I am. For 3 months.

First question: Why/ How am I here?

In spring I discovered an opportunity on the website of the NGO Ethical Links to become a volunteer in Palestine. To teach English. I applied because it seemed exactly the type of opportunity I had thought about a lot. Go to a foreign country alone, test myself, get to know a new culture, new people, broaden my mind and introduce my own culture. I have been abroad, but I have never been away from Estonia for that long.

So I applied and to be honest I didn’t think this opportunity would come my way. I didn’t have any (formal) experience teaching English. I had motivation, a wish, and a little bit of hope. One moment, things started moving and it was decided- I was going to go to Palestine.

The last month in Estonia passed by fast. I had to finish everything I had started here. I had to do some preparations. Had to answer A LOT of questions from my parents and friends because they didn’t really get why anyone should go away from their safe environment and jump head on to unknown waters…to a place so far and so foreign.

Why am I doing this anyway? Why shouldn’t I live my safe and comfortable life, overall it is pretty nice and easy isn’t it? Definitely, but for me there is so much more to life. So much to see, do and experience in this world. So many people to meet. Everytime I have come out of my safe and warm cocoon of comfort, I have learnt so much about myself, about others as well, grown as a person, got life lessons, evolved. I think this experience will do that to me but probably on a bigger scale.

Yes, it was a little nerve wrecking and scary to pass the customs, to find my way to my new so-called home, to see glimpses of the society of which I in most parts don’t understand yet. Yes, I am waiting to understand it better and for it to make more sense to me. But it surely takes time and every beginning is a small challenge, isn’t it. I will accept the challenge though and hope that everything goes well.

I will let you know how I am doing and what exactly I will be doing here.

The picture of the sandwich is a photo proof that I am actually here.

The volunteer program is funded by the Estonian Foreign Ministry’s Development Cooperation and Humanitarian Aid funds

LOGO ENG arengukoostoo

Maailma koolid

Tartus on palju teistest riikidest pärit inimesi. Kuidas Sulle meeldiks teada paremini neid, kes meie kõrval elavad? Koolis käimine on üks neid asju, mida enamik meist on läbi teinud – rõõmu või pisaratega, enamasti mõlemiga. Mida on ühist Eesti ja Iraagi koolil? Kas New Yorgi koolid on valgusaastaid Eesti koolidest ees või ei ole? Kui pikk on Lõuna-Korea koolilapse päev?

Tule uue kooliaasta alguse puhul kohvi jooma ja kuulama-rääkima koolidest ja koolilastest erinevais maailma paigus kolmapäeval, 7.09.2016, 18.00, Tartu Ülikooli kohviku talveaeda (Ülikooli 20, II korrus).

Õhtu on tasuta, aga kohtade arv on piiratud, palun registreeru ette register@ethicallinks.org

Oma mälestusi ja kogemusi jagavad inimesed Lõuna-Koreast, Palestiinast, Indiast, USAst, Lõuna-Aafrikast, Singapurist, Mehhikost ja Iraagist. Suupistete valik peegeldab erinevate kultuuride maitseid. Üritus on avatud kõikidele huvilistele.

Õhtut juhivad Kristi Aria, Tartu Rahvusvahelise Kooli direktor & Nastja Pertšjonok Tartu Rahvusvahelisest Majast.

Üritus on inglise keeles, vajadusel võime aidata tõlkida teie küsimusi-kommentaare inglise keelde.

Korraldavad: Ethical Links/Tartu Rahvusvaheline maja ja Tartu Rahvusvaheline Kool. Toetab EV Välisministeerium ja Kultuuriministeerium.

Kätlin: A Few Hints

So what has happened in the meanwhile?

I had 2 friends visiting me from Estonia for a few days. And like all tourists in the world they also wanted to float on the Dead Sea. ( By the way, i think it is really funny that they are calling it the Dead SEA, cause it is really small – even Peipsi lake is bigger than that. Maybe we should call Peipsi lake, Peipsi SEA instead?) On the way my friend got her wallet stolen while crossing the checkpoint. Luckily the passport was not together with the wallet. She actually got the chance to see the security footage, and she did saw who was it – a woman with a hijab. This knowledge didn ‘t really help us to get it back, but it is a little bit hypocritical.
One morning I was invited to give a hip-hop class at the Spanish festival. Well, you can only imagine how well-organized is a festival that is organized by Spanish people living in Arabic culture. There is some festival going on and they actually asked 80 NIS for the entrance ( which is a lot here), but what is going on exactly or when or where, nobody knew. But it was still fun 🙂

I have also discovered some Arabic music i actually enjoy:

We visited Nablus this Sunday and I managed to see the true power of the Palestinians if something is upsetting them. There has been something going on in Nablus already a week or so and the people were having a funeral parade for one of the people who died. I would say that there were around 2000 people on the streets showing respect to this guy.

Kätlin-29.08.16-nablusmatuserongk2ik

Since I have had quite a few opportunities to travel around, I will give you guys a few hints:

– Definitely visit both sides! The contrast is huge.
-West bank is a lot cheaper than Israel (except Jericho and the Dead Sea areas).
– Hike! It is not as easy as using www.rmk.ee, but it is worth it! I did a few hikes from the book “25 walks in Palestine”, but there are also marked trails.
And my favourite places so far:
– Wadi Qelt – it is a desert valley before Jericho. It is really something special if you haven’t been to desert-like landscapes before.
– Masada Fortress. Also impressive for the same reason.
– Ramon crater in the Negev desert. Feels like planet Mars.
– Golan heights and the see of Galilee (yes, another “SEA”). Worth visting because of the nature!
– Oldtown of Nablus. It is a little bit similar with the old town of Jerusalem, but there is something special to it.
– I don’t recommend visiting arabic karaoke nights and I dont wanna speak about it. 😀

katlinportree

Estonian Development Cooperation scholarships are funded by the Estonian Foreign Ministry’s Development Cooperation and Humanitarian Aid funds.

LOGO ENG arengukoostoo

Kätlin: Enjoying my time

I totally forgot to share my emotions – last week a friend taught me some dabka. Dabka is a traditional dance here. It is a bit more advanced than the Estonian folklore dance, but they danced in weddings and also on the big stages. Most of the time you have to jump on right leg, so no wonder that a lot of the dabka dancers have their right knee f*cked. If anybody would want you could mix it house dance dough.

I went to relax at the Turkish bath. How does that look like? Well, you hang out in the steam room for a while, jump into the cold pool, go back to the steam room, get a full body scrub, maybe even a massage, then you lay on the hot stones and the you repeat it all over again. Massage and the body scrub you get only once. You should just call there and warn the people that you are coming: 022428281 number for the Turkish bath in Al-Bireh. I managed to relax there for 2 hours, some people stay there for the entire day.

On Saturday we went to hike in Wadi Qelt, it is a little bit before Jericho – rather hot area. Wadi means a valley in Arabic. In this specific valley there is a monastery of St. George. Women can only enter it with skirts. The sign describing the proper outfit is of course on the top of the hill. So if you are not properly dressed you can enjoy the walk back down the hill. I enjoyed the most the fresh water springs on the bottom of the valley. In that heat it is like a dream come true, a perfect hide out for the evil sun. Water gets a new meaning in that context.

Sunday-Monday I managed to go to Haifa. That is one of those places that people talk about a lot. It is beautiful, but since it was talked about so much, i expected something more. I think a lot of people recommended it because it has a big arab neighbourhood. When your tummy calls for a falafel, you will definitely find it there.

Yesterday i went to see a stand-up comedy. The performers were mainly american-palestinians so a lot of the jokes were comparing american and palestinian traditions. They also made some pretty good occupation-jokes. For example arabs are known for not leaving at once when they are visiting you. First they would start leaving – a process that might take up to 45 minutes. Same story with the palestinians – israellis asked them to leave 70 years ago, and palestinians are still starting to leave. I must say it is a little bit more fun to joke about the soviet occupation because it is over……

P. S. The workshop went great yesterday. I might do another class on Monday, if enough people are interested.

Kätlin-24.08.16-vesi

Kätlin-24.08.16-tants

Kätlin-24.08.16-eesliseljas

The volunteer program is funded by the Estonian Foreign Ministry’s Development Cooperation and Humanitarian Aid funds

LOGO ENG arengukoostoo

 

Kätlin Palestiinas: Keeping you updated

Viisin läbi just omaalgatusliku revolutsiooni ja lõpetasin suvekooli ära. Enamik lapsi ei oleks saanud enam tulla ning kõigest 1 või 2 lapsega pole tegemist enam õpetamisega suvekoolis vaid lapsehoidmisega. Usun, et on paremaid viise oma aja kasutamiseks viimastel nädalatel Palestiinas. Vabadus! Tegelikult töötan tantsukooli ametliku profiili loomisega ja muude projektiavalduste koostamisega. Ja tantsimisega. Inimesed on päris pettunud, kui kuulevad, et ma lahkun juba 4.september ja ma ei teagi millal ma tagasi tulen.

Tahate naljakat lugu kuulda? Esmaspäeval viin läbi avatud hip-hopi klassi Ramallah Ballet Centre’s. Tegime sõbrannaga nalja teemal, kuidas seda täpselt läbi viia ning ta sheeris üritust facebookis tekstiga, et Kätlin räpib, beatboxib ja tantsib samal ajal. Sest see on füüsiliselt võimalik. Ja inimesed uskusid seda ja nüüd käivad linna peal jutud, et esmaspäeval näeb beatboxivat ja räppivat hiphopitantsijat. Ma siis annan endast parima, et nende ootusi mitte petta. Pöidlad pihku 🙂

I just started a one-girl revolution and finished the summerschool earlier then planned. Most of the kids couldn’t have come anymore and with 1 or 2 kids it is not a summerschool anymore it is babysitting. I believe that there are better ways to spend my last weeks in Palestine. Freedom! Actually I am working with creating the official profile for the danceschool and with some other project applications. And dancing. People are really intrested in streetdances and they are quite dissapointed when i say I am already leaving on the 4th of september and i don’t know when I am coming back.
Do you wanna hear a funny story? On monday I will do an open hip-hop class in Ramallah Ballet centre. We were making jokes with a friend of mine about how to do it exactly. So she shared the event with a text that Kätlin will rapp, beatbox and dance at the same time. Cause it is physically possible. And people believed it and now people are talking that on monday you will see a rapping, beatboxing hiphop dancer. Well, I will be giving my best not to dissapoint them.

Thumbs up!

katlin-naljapilt

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Mõtteid

Ma olen vist vaikselt kohanemas. On tekkinud olukordi, kus ma pean osadele inimestele ütlema, et kahjuks on mul plaanid juba õhtuks tehtud. Kuu aega tagasi seda vaevalt juhtunud oleks. See nädal lõppes Ramallas tantsijate suvelaager. Mina seal küll ei osalenud, sest see oli eelregamisega ja täpselt samal ajal suvekooliga Orientis, kuid tänu sellele on linn täis tantsijaid ja artiste. Olen tutvunud päris paljude lahedate inimestega. Hip-hop ( + muud tänavatantsustiilid) ei eksisteeri siin. Üks punt breikareid Nablusest on. Ja nemad on suht hullud. Nad on õppinud läbi youtube-i põhiliselt ja neil on haige energia. Tuleb Submission crew siia vedada või see Nabluse punt Battle of ESTile smuugeldada. Ja ülüldse on vaikselt tunne, et aeg jookseb näppude vahelt läbi nagu liiv. Muidugi on mul ka koduigatsust. Igatsen Eesti toitu, oma perekonda, koera, kassi ja ka Gregorikest. Kuid samas oleks tööpõld siin minusugusele suur ja lai. Tantsuõpetajate palgad on siin ka päris motiveerivad. Teiseks on siinolek mulle kuidagi eriti motiveerivalt mõjunud. Kindlasti aitab kaasa see, et sisuliselt olen ma siin nagu puhas leht. Kõik mõtted, mis pähe tulevad on võimalik teoks teha. Inspiratsiooni ja motivatsiooni olen küll kuhjaga saanud ning tunnen ennast taas nagu tantsija. Kindlasti aitab kaasa ka see, et mul on vaba saal kodunt 5 minuti kaugusel. Iga tantsija unistus. Kuna mu töö on olnud viimased 2 kuud lastega mängimine, näen ma peaaegu kõigis tegevustes mängu. Isegi basseinis ujumine ja lihtsalt sulistamine tundub ekstreemselt lõbusa tegevusena. Sisemine laps on totaalselt esiplaanil!

I think I am quietly settling in. There has been situations, where I actually have to tell some people that I have already made my plans. A month ago it would have not happened. This week a summercamp for dancers ended in Ramallah. I didn’t participate, cause the registration was ages ago and the summerschool was exactly at the same time, but thanks to that the entire town was full of dancers and artists. So I have met some pretty cool people. Hip-hop and other streetdance styles basically don’t excist here. There is onw group of b-boys in Nablus. And they are crazy. They have basically learned everything through youtube and their energy is sick. We should bring Submission Crew here to teach or smuggle the Nablus boys to Batlle of EST. Overall I am getting a feeling that the time is running through my fingers. Ofcourse I miss home as well. I miss Estonian food, my family, my cat, dog and my Gregor. But at the same time the working field for me here would be wide and big. The salaries for dance teachers are also good. I have gotten a lot motivation from being here. It helps to be a clean sheet. I can basically do whatever pops in to my head. I have gotten loads of inspiration and motivation and I feel like a dancer again. I think it helps to have an open space for practising 5 minutes from my house. It is like a dream of every dancer. Since my job for the last 2 months has been playing with kids, I basically see games everywhere. even swimming in the pool feels like the most entretaining thing ever. My inner child is completely in charge!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin in Palestine: Fry-Yay

Another week under the sun in Palestine has passed. I am enjoying my Friday just like the cats on the picture below. Their biggest problem is to figure out which position they should be sleeping in. I have quite a lot of plans for august – ideas i want to fulfill and places i want to see before i go back home. I will speak about the ideas if I actually manage to fulfill them. Don’t want to jinx them. So I am also relaxing today and enjoying myself.

Kätlin 5.08.16 kassid

I ask nobody to be surprised if I will 6 times more childish then I usually am when i go back home. (Yes it is possible to be even more childish). Some day I spend playing to be a Disney princess. On the picture below you can see Elsa and Snowwhite for example. The other day we were sorting all the drawings from this summer. My pictures got pretty nice comments until I admitted that they were mine. But I would be a really talented 6-year old artist.

Kätlin tüdrukud teater 5.08.16

Yesterday night I was invited to an engagement party. Yes people – you should celebrate the engagement with your family, then with friends and you should arrange a proper wedding party with at least 200 people and only then it is all over. You can only dream about having a tiny wedding. The party was held on beautiful roof terrace with beautiful people. I always feel a little bit bad for not taking any really formal outfits – i look like a random lost tourist in these parties.

Katlin 5.08.16 ilus vaade

Hugs & Kisses!!

Estonian Development Cooperation scholarships are funded by the Estonian Foreign Ministry’s Development Cooperation and Humanitarian Aid funds

LOGO ENG arengukoostoo

 

Kätlin Palestiinas: Parim viis Tel Avivi minekuks

Juulikuu suvekool  sai läbi. Lastel oli idee teha etendus teemal, miks ei tohiks osta Iisraeli tooteid poest. Miks siis? Sest iga šeekel, mille kulutad Iisraeli tootele läheb relvadele ja kuulidele, mida kasutatakse palestiinlaste vastu. Etendus oleks olnud tantsu ja näitlemisega segamini. Ehk kujutate ette, kuidas lapsed tantsivad suurest rõõmust, sest nad on ühiselt otsustanud enam mitte Iisraeli tooteid osta. Mulle meeldis vist see juunikuu suvekooli lugu elevandist ja jahimehest rohkem. Poliitikavaba ja neutraalne.  Mõtte mõtteks, aga juulikuu etendust me ei jõudnud tänaseks valmis. Augustikuus algab uus suvekool, võibolla jätkame seal selle idee arendamisega. Tänase seisuga oli järgmiseks suvekooliks ennast kirja pannud 4 last, kellest 1 tuleb vaid nädalaks. Eks mul on nende 4 paharetiga juba piisavalt tegemist, kuid varasematel aastatel on neil ikka rohkem lapsi olnud… Ei olegi aru saanud, kas see on kooli juhataja soov vähem lapsi võtta või lihtsalt mingite muude asjaolude kokkulangevus?
Mulle on Palestiinas viibimine siiamaani meeldinud – tegemist  on päris intensiivse kogemusega, iga päev on mul siin midagi uut avastada. Sellele vaatamata ei saa ma siiski tõenäoliselt sellest ühiskonnast päris terviklikku pilti. Enamik mu sõpru on kristlikest peredest, mis moodustab kõigist palestiinlastest ligi 2 %. Inimestega olen tutvunud läbi tantsu või spordi, sellised tegelased kuuluvad siin pigem vabameelsemate ja liberaalsemate tegelaste hulka.
Laupäeval käisin Jerusalemmas poodlemas ning Tel Avivis ujumas Tatiana ja Reem’iga. Reem on see tüdruk, kes mulle aeg-ajalt araabia keelt õpetab ning Tatiana töötab Vene saatkonnas. Turvalisuse pärast on vene saatkonna töötajatel keelatud/mittesoovitatav jala käia. Nii on neil kõigil isklikud saatkonna autod. Checkpoint’id pole mingi probleem, samuti pole probleem ka parkimine ei Jerusalemmas  ega Tel Avivis. Rendikaga oli parkimine Tel Avivisüks suur õudusunenägu. Ööseks oli tänavale autot jätta lubatud vaid linna elanikele. Rendi auto ja külasta Tel Avivi! – ei soovita :D. Ülejäänud Iisraeli küll.  Tagasiteel käisime läbi ka üüratu suurest vene toidupoest. Kohupiim, hapukoor, kiievi kotletid, pelmeenid,  vene õlu, viin, kotletid, kohupiim ja kõik muu mida Ramallas võib tikutulega otsida. Ise ostsin kõhutäiteks vaid pelmeene – Iisraeli toidupoed on lihtsalt kõvasti kallimad kui Palestiina omad. Jään truuks oma saia & hummuse dieedile!
Vaikselt mõtleme ka mingite koostööprojektide peale eesti ja palestiina tantsijate vahel. Ei luba veel midagi, aga loodan parimat :).

The summerschool in July has ended. The kids had an idea to make a show about why you shouldn’t buy Israeli products. Why? Because every shekel you spend on an Israeli product goes to weapons that are hurting palestinians. The show would mix acting and dancing. Can you picture kids dancing from joy, cause they decided not to buy israeli products anymore? I think i liked the show we had in june more – about the elephant and the hunter. Non-political and neutral. Well that was the idea, but we didn’t finish it for today. Maybe we will continue developing the idea in August. Right there are 4 kids signed up for the next summerschool. Well this is enough trouble for me, but we will see how many will actually come. I haven’t understood yet, if having less kids is the desire of the school director or just the way it is?
I have enjoyed my stay in Palestine so far – the experience has been quite intense, every day i lean something new. Despite that, I think I will not get a full picture of the country and it ‘s society. Most of my friends I have met in Orient Dance Theatre or through sport. Also most of my friends come from christian families, which actually is a minority here. To be exact only 2 % of the population is christian. So they tend to be more liberal and openminded then rest of the society.
On Saturday we went to Jerusalem and Tel Aviv with Tatiana and Reem. Reem is the girl who teaches me arabic and Tatiana works in the Russian embassy here. For their own safety they are not recommended/allowed to walk by foot. So all the embassy workers have diplomatic cars. No problems with the checkpoints and also no problems with parking, especially in Tel Aviv. With the rental car, parking was a nightmare in Tel Aviv. At night parking is only allowed for the locals. So come to Tel Aviv and rent a car! Maybe not… On the way back we visited a huge food store for russian food. I stayed true to my hummus & bread diet and didn ‘t buy the things i could not have in Ramallah.
We are also thinking about making some cooperation projects between estonian and palestinan dancers. We will see how it goes….

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

 

Kätlin Palestiinas: Lõbusid mõtteid

Laupäeval käisime Martiniga Haninil ja Mohammadil Jerichos külas. Meie läksime sinna pärastlõunal, kohale jõudsime kuskil pool viis. Kuid Jericho oli ikkagi talumatult palav. Samal päeval oli kell 12 temperatuur olnud 47 kraadi… Täiesti teine level kuumust. Ramallah 30-36 kraadi tundub selle kõrval jaheda tuulekesena. Me käisime Jerichos vaid sõpradel külas niiet võibolla leian ma endas siiski millalgi energiat, et sinna uuesti minna. Jericho on nimelt üks maailma vanimaid linnu ning linna kõrval asub Kiusatuste/ahvatluste mägi – Koht, kus Jeesus, millalgi paastumas käis. Mohammadi ja Hanini pere (nad on õde ja vend) on kõige religioossem moslemite pere, keda ma siin kohanud olen. Ja nemad on ka pigem vabameelsed. Nende isa on Jericho kuberneri järel piirkonnas teine mees – lihtsalt lõbus faktike. Mohammad ja Hanin ise tegelevad mõlemad muusikaga ja on tänu sellele ka päris palju reisimas käinud ning tegid enda kohta päris palju iroonilisi terroristinalju.
Pühapäeval sattusin huupi kaasaegse tantsu koolitusele, mida viisid läbi ühed hetkel siinkandis tuuritavad ameerika tantsijad. Eile käisime taani plikadega Samer Rashed’i kontserdil. Tegemist on viiulimängijaga, kes esitab araabia ja türgi muusikat. Tore oli endale kinnitada, et peale araabia muusika millele mingi räme tümakas taustaks pannakse on ka vägaväga ilusat ja inspireerivat araabia muusikat.
Täna käisin oma sõbraga Taybeh õllepruulikojas. Meile tehti pruulikojas väike tuur ning pärast jäime õllesid mekkima ja juttu puhuma. Taybeh õllekoda pandi püsti juba 22 aastat tagasi, tegemist on ainsa mikropruulikojaga Lähis-Idas. Õlu on populaarne nii Palestiinas kui ka Iisraelis ning kaupa eksporditaksega ka Euroopassegi ning sügisest plaanitakse Ameerika turge vallutama minna. Õllekoja inimesed olid arvamusel, et viimastel aastatel on äri tegemine ainult raskemaks läinud (müür iisraeli-palestiina vahel, veepuudus jnejne). Vaatamata sellele alustasid nad 3 aastat tagasi ka veinitegemisega. Vahva igal juhul!
Kui aus olla on see nädal mu täitsa ära väsitanud. Täpsemalt on lapsed mu ära väsitanud. Esmaspäeval andsin külalisklassi Ramallah Ballet Centre’s – sealsete laste puhul oli probleemiks nende liigutama saamine. Suvekoolis on suuremaks probleemiks nende paigale saamine.
Tasa ja targu liiguvad ka mu araabia keele õpingud, oskan ennast juba natuke rohkem väljendada. Aeg-ajalt tundub, et see keel on täiesti hääldamatu ning juba tegusõnade pööramine tundub grammatiliselt level UFO. Soovitan soojalt!
Mängin oma peas mõttega siinkandis ühe freestyle-video tegemisest. Vaatab kas saan ühe videopoisiga jutule või ei :).
Õhtul külastan vist veel ühte pulma. Siin on hooaeg peal!

Vabatahtlike lähetamise projekti ja näituse läbiviimist rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Poole peal

Täna hommikul saatsin Gregori bussi peale. Kokkuvõttes läks tema lennujaama minek läbi Jeruusalemma pea sama kalliks kui oleks läinud otse Ramallast takso võtmine, nimelt ei õnnestunud tal leida Jeruusalemmast lennujaama sõitvaid serviise, kuigi teoreetiliselt neid võiks nagu reede hommikuti ikkagi olla…..
Mul oli päris kurb meel, et mu parim sõber ja tiimikaaslane lahkuma pidi. Enne ta tulekut jõudsin üksi olemise ja tutvumise ja ringiuudistamisega peaaegu ära harjuda, nüüd tuleb uuesti mingiks ajaks ümber koolitada ennast. Me jõudsime ka koos päris palju ringi käia, teha, näha ja olla. Mõned kohad veel on, mida sooviks uudistama sõita.
Enne Greksi minekut jõudsime veel Birzeit Heritage Festivalil uudistamas käia. Suurim avastus festivalil oli kaasaskantav ühekordne agrila (vesipiip). Selline toode tundub ka näiteks Eesti fetivalisuvesse hästi passivat. Festivalil toimus mitmeid esinemisi kohalike muusikute poolt, lavastati traditsiooniline Palestiina pulm ning pakuti muud head paremat. Gregori viimasel siin veedetud õhtul käisime kuulamas 1 taanlase ja 2 palestiinlase ühist klassikalise muusika kontserdit ning pärast jaurasime sõpradega Snowbaris. Niiet sai ka Gregoril see Snowbari nali ära nähtud.
Eile ja täna juhtusid minuga ka esimesed natuke ebameeldivamad juhtumid. Esiteks Gregoriga kahekesti tänaval jalutades haaras üks vanem tüse härra möödaminnes tagumikust – ta tegi seda nii sujuvalt, et ei jõudnud korralikult reageeridagi…. Ning täna ajasid 2 marakratti minuga tänaval juttu, tundusid täitsa toredad, kuni ma telefonist kaardilt oma asukohta kontrollisin ja üks sindrinahk selle enda kätte võttis ja jooksu pistis. Tema sõber jäi minu juurde ja röökis vihaselt oma sõbra peale, kes siis mingi aja pärast mu telefoni tagasi tõi. Siis ma küsisin araabia keeles ta nime ja lubasin ta emale ära rääkida. Sellepärast tasubki kohalikku keelt natukenegi õppida – saab vajadusel marakratte nende emaga ähvardada. 😀 Siuksed asjad võiks vabalt ka Tallinnas juhtuda, kuid siin on inimesed üldisemast sõbralikumad ja uudishimulikumad ning vahel on raske vahet teha kahtlasel tegelasel ja uudishimulikul tegelasel.
Täna käisin kaljuronimas. Selliseid päevaseid trippe korraldab siin Wadi Climbing Gym. Paned ennast reisile kirja, saate ronimisjõuksis kokku, saad traksid selga, kuskil pool tundi saad siseruumis ronimist katsetada ning siis panete bussiga kaljude poole ajama. Ma nüüd mõtlen, et see siseruumis “harjutamine” ei tundunud üldse aitavat :D, aga eks mul oli ka täitsa esimene kord ronida. Kaljuseintel ronimine on ülilahe tegevus – nõuab suhteliselt palju keskendumist, jõudu, loomingulisust ning tahtejõudu. Tuleb endaga võidelda, et ikkagi alati lõpuni välja ronida, mitte paluda ennast alla lasta. Pagana raske on, aga see kergendus kui lõpuks alla tagasi saad on päris tore. Kergematel seintel oli ronimine ise ka lustakas, raskematel lihtsalt tuli nii vaimselt kui füüsiliselt pingutada. Soovitan soojalt! Ja loodan, et mul tekib veel võimalusi ronida.
Kogu ronimisvärki Ramallah kandis veavad eest kaks ameerika kutti, kes on teinud seda viimased poolteist aastat. Alustasid tühjast kohast ning avasid 3 kuud tagasi ronimisjõuksi siseruumides. Lahe.
Mis me see nädal suvekoolis tegime?
Ühel päeval ehitas Gregor lastega kassidele maja. Kassid ei ole siiani sellest majast huvitatud olnud. Mõte loeb.

Vabatahtlike lähetamise projekti ja näituse läbiviimist rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Siin ja sealpool piire

Möödunud on üks intensiivne nädal. Eelmine pühapäev lõpetasime väikse show’ga ametlikult esimese suvekooli. Laste esinemine läks päris hästi ning ise olin üllatunud kui palju publikut kohale tuli.
Esmaspäeva õhtul rentisime Jeruusalemmast auto ning teisipäeva öösel asusime sellega teele Masada poole. Masada on peaaegu 2000 aastat vana pea ligipääsematu kaljukindlus surnumere ääres. Kuskil kolmveerand tundi ronisime selle kalju otsa ning seejärel nautisime mõnusat päiksetõusu. Üleüldse oli meie 4-päevane tripp üpriski intensiivne. Jõudsime nautida kahte päiksetõusu (päike tõuseb siin kuskil 5:45 paiku) ning ilmselgelt kõiki päikseloojanguid. Peale Surnumere ääres trippimise käisime ka Ramoni kraatrit uudistamas – sealkandis tuli ka natuke kruusateid sõita ning kuna maastik on siin päris mägine, käisid mõned kohad meie väiksele rendipunnile natuke üle jõu. Pärast Surnumere meeletut palavust tundus Ramoni kraater Negevi kõrbes isegi jaheda kohana. Need sihtkohad kattusid ka Birthright gruppide peatuspaikadega. Birthright on pmts Iisraeli poolt rahastatud (saab mingitest fondidest ka toetust) ringreis Iisraelis, mis kestab tavaliselt 10 päeva. Sul on võimalik sellele tasuta reisile kandideerida, juhul kui su üks vanematest on juut ning sa ei ole Iisraelis elanud. (kui tahate rohkem teada, siis guugeldage birthright Israel, saate täpsemat infot). Lugesin hiljem, et iga neljas birthrightil osaleja abiellub mõne teise osalejaga. (neid reise on korraldatud alates 90ndate lõpust). Grupis, mida me kohtasime oli 46 inimest… ehk kuskil 10-12 inimest sealt abiellub üksteisega?
Ühe päeva peatusime Tel Avivis – parkimine on seal kas üüratu kallis või lihtsalt võimatu. Linnas ise käisime erinevaid kunstigaleriisid uudistamas ning kohtusime ühe Martini sõbraga – hiina tüdruk, kes 13-aastaselt Iisraeli kolis ning parasjagu oma armeekohustust täitis. Ajateenistus on teoreetiliselt kõigile kohustuslik ning kestab 2 aastat (kui ma õigesti aru sain), kuid mitmetel juhtudel on võimalik armeed vältida. Näiteks religioossetel põhjustel. Tüdruku jutust sain aru, et samas annab armee väga paljudele ühised väärtused – Iisraelis on armee ja riik lihtsalt väga-väga läbipõimunud.
Peale Tel Avivist lahkumist suundusime põhja. Peatusime Naatsaretis ning ülejäänud päeva üritasime Golani mägedes mõnda head matkarada leida, kuid kahjuks oli mets kinni. Täpsemalt oli kinni see loodusreservaat, kuhu me matkama tahtsime minna. Õhtu veetsime Tiberiaseses, linnakeses Galilee mere (meri on selle kohta küll palju öeldud) ääres. Tegemist oli viimase Eidi päevaga – moslemite püha, millega tähistatakse ramadani lõppu. Niiöelda mereäär oli täis tähistavaid araablasi ning meil õnnestus napilt ühes hostelis viimased vabad voodid krabada.
Hämmastusega tuleb tõdeda, et sisuliselt jõudsime 4 päevaga Iisraelile ringi peale teha. Mõned kohad jäid endiselt, kuhu me ei jõudnud – näiteks Haifa – kuhu ma jõuan veel oma vabast ajast minna. Päris palju küsiti, kas meile Iisrael meeldib. Kuidagi ei osanud tavaliselt sellele küsimusele siiralt öelda, et jaa täiega meeldib. Meeldisid kohad, kus me käisime ning inimesed, keda kohtasime, kuid me siiski viibisime seal mingi tunnetuse tekkimiseks liiga lühikest aega. Kui pindala on Iisraelil pea kaks korda vähem kui Eestil, on inimesi kuskil 4 korda rohkem ning maastik vaheldub kõrbest mägiste viinamarjaistandusteni.

Kätlin Iisraelis 11.07.2016 jõgi

Kätlin Iisraelis 11.07.16

Kätlin iisraelis kõrb 11.07.16

Laupäeval kutsus sõber meid oma sõbra pulma Birzeitis. Tegemist oli kristlastega ning üldiselt oli tegu tavalise laulatusega suures kirikus. Enne tseremooniat viibisime me oma sõbraga peigmehe kodus, kus suure laulu ning jalutuskeppidega vehkimise saatel sai nii peigmees kui ka isamees värske soengu ja habemelõikuse. Habemevahu loputamisel kasutati ka alkohoolset “araabia piima” – ara. kuskil Lähedasemad sõbrad aitasid peigmehe ka puhtaks pesta. Aegajalt võeti üksteist ka õlgadele ning patsutati julgelt üksteist nende jalutuskeppidega tagumikele. Kui peigmees ja isamees olid puhtad riided selga saanud mindi peigmehe kodunt rongkäiguga kirikusse. Rongkäiguga kaasnes samasugune laulmine ja toigastega vehkimine. Üldiselt vabas formaadis lõbus jauramine. Kui Tallinnas häirib liiklust isegi Tour ‘d ÖÖ, siis Birzeitis enamik autosid pöörasid rongkäiku nähes oma nina teises suunas ja otsisid uue marsuudi. Pulmas oli külalisi kuskil 600 ringis. Meie sõbra sõnul oleks väike pulm mõeldamatu – inimesed solvuksid meeletult.
Eile hakkas uuesti suvekool peale, esimesel päeval oli kohal vaid 3 last, kuid täna juba 5. Vaatamata mu olematule araabia keelele on juba kaks päeva kõik lapsed ellu jäänud.
Eile käisime pärast suvekooli ka oma sõbraga Petlemmas. Sõbra õemees töötab ühes palestiina reisiagentuuris reisiagendina ning ta näitas meile linna peal ringi. Petlemmas on üks kirik, mis asub kohal, kus Jeesus sündis ning teine kirik, kus Maarja Jeesust imetas (väidetavalt pillas ka tilga piimakest maha). Ühesõnaga palju väga otseselt piiblilugudega seotud kirikuid. Meie jaoks meeldivaimad üllatused olid Banksy joonistused. Meil joppas selle sõbra õemehega – ta oli juhtumisi abiks Banksy Gazas tehtud filmi tegemisel. Film ise vist ei ole netis kättesaadav, aga väike tutvustav youtube’i klipp : https://www.youtube.com/watch?v=3e2dShY8jIo

P.S. Rohkem pilte näiteks Gregori Instagramis www.instagram.com/gjyrna

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Birzeit & Tel Aviv

Esimene suvekool sai neljapäeval läbi ning sisuliselt algas mul puhkus, mis kestab 10.juulini. Siis algab järgmine suvekool. Väike puhkus on alati teretulnud ning ma kasutan võimalust, et väheke rohkem ringi trippida. Esmaspäeval rendime Jeruusalemmast auto ning teisipäeva varahommikul ( 03.00 paiku öösel) asume teele! Mõte vahelduseks autoga ringi vurmisest meeldib mulle väga. Kuigi Läänepanga poolel pean selgeks õppima siinsete autojuhtide tuutamiskunsti. Tegemist on tõesti omaette kunstiga. Nad tuutuvad jõle palju, ja igal signaalil on oma tagamõte. Kas nägid tänaval tuttavat, või välismaalast, kui oled takso annad sellega märku, et võtad sõitjaid peale, kui sõidad ristmikult üle annad märku, et sa oled tulemas, samamoodi ka järsemate tõusude või kurvide puhul jne. Kujutan ette, et neil on signaalilaskmine samasugusel automaatrežiimil nagu meil suunatuli.

Sattusime eile ka Yassir Arfati mausoleumit külastama. Me elame sellele suht lähedal ja pidime seal kellegagi kokku saama, kes jäi hiljaks. Arafati mausoleumit võib pidada Ramallah üheks vähesteks vaatamisväärsuseks selle sõna otseses tähenduses. Kaudselt võin omaette vaatamisväärsuseks pidada peaaegu kõike, mida ma siin tänavatel näen. Mausoleum on üks ilusamaid ehitisi siin, minu arvates ning igal mõõdul, kivil ja numbril seal oli mingi seos Arfati elu, surma või tema ideedega.

Kätlin Arafat grave 3.7.16

Reedel tegime Martini ja Gregoriga väikese matka Birzeitis – linnake, mis on Ramallast kuskil 10 km kaugusel. Meie matkake kulges põhiliselt läbi oliivisalude, mis linnakest ümbritsevad. Päris tore vaheldus oli nö maapiirkonnas ringi jalutada. Igas teises aias leidus erinevaid loomakesi: hobuseid, kitsi, lambaid, muulasid ja kanu. Mõned härrad jagasid meiega ka ploome.

Kätlin hills 3.7.16

Kätlin 3.7.16 oliivipuu

Eile käisime ühe oma kohaliku sõbraga Tel Avivis. Meie sõbra soov oli sisuliselt randa ujuma minna. See oli ka ainuke viis, kuidas ta tavaliselt oma Iisraeli-luba kasutas – mere äärde pääsemiseks. Väidetavalt oli tegelikult Tel Avivi kandis millimallika hooaeg, kuid inimesi see ujumast ei takistanud. Meid ka mitte, kuigi vist natuke saime ikka kõrvetada (tõesti väga vähe). Pärast ramadani ajal Ramallas viibimist oli Tel Aviv nagu teine maailm – tänavad on täis inimesi kõigilt kontitendinentidelt, seljas kantakse pigem vähe riideid ja nägime ka paari purjus inimest.
Pärast ujumist jalutasime Jaffasse ning einestasime restoranis Old Man and the Sea. Meie sõbra väitel on mõeldamatu käia Jaffas ja mitte seal kohas süüa.

Kätlin kala püüdmas 3.7.16

NB! Palestiina on kasside maa. Meie majas elab üks hulkuv/kodukass ning ka Orientis on 3 salakavalat kassipoega. Siin pildil magavad nagu süütukesed. Üks neist on nii minul kui Gregoril vere välja hammustanud. Võite pakkuda kumb.

Kätlin kassid kõrvuti 3.7.16

Kõik pildid on teinud Greks, väljaarvatud see üks kus ta ise peal on.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Pilte!

Jaanipäeval (mis oli siin täiesti tavaline päev ja ei kottinud kedagi) tuli mulle mu partner kõigist kuritegudes – Gregor! Nii on mul võimalus teiega ka vähe ilusamaid pilte jagada.
Gregor tuli samuti reedel ning ma läksin talle vastu Jeruusalemma. Reede on moslemite jaoks palvetamise päev ning eriti meeldib neile seda Jeruusalemmas teha. Neid oli palju. Nii hommikul kui ma Jeruusalemma läksin kui ka siis kui me Jeruusalemmast tagasi tulime. Ühe bussijuhi nägu sellest päevast jääb mulle meelde, kui kõige siirem üllatunud reaktsioon, kui keegi näeb heleda peaga neiut Ramallah’isse sõitmas. Mis tegelt ei ole nii suur asi, kuid ma lihtsalt tegin seda reedel sellisel kellaajal, kus enamik moslemeid tagasi Palestiinasse sõidavad. Enamik tähendab palju. Tõesti palju. Ma loodan mõnel normaalsel päeval ka Jeruusalemma minna – õnnestub seal äkki midagi peale inimeste ka näha.
Peale selle käisime ühel vabal päeval ka Nabluses. Kui Ramallah asub mitme künka peal, siis Nablus asub rohkem ühes orus. Ning ta on ka veidi suurem linn kui Ramallah.
Järgmine nädal on mul “puhkus” 7 päeva. Peame Gregori ja Martiniga (taani vabatahtlik) plaani auto rentida ja trippima minna. (jee, roadtrip). Gregoriga katsetame ka võimalust siin mingi vana romu osta. Teoorias tundub hea mõte – 200 euro eest 4 ratast, mis võiks lihtsalt augusti lõpuni vastu pidada. Autorent 4ks päevaks läheb juba 120 eurot (vähemalt). Nii palju kui inimestelt küsinud oleme, siis kõik väidavad, et hinnad algavad 1000 eurost. Võibolla peame siiski autorendiga leppima. See autoostmise idee tundub lihtsalt ahvatlev. Hetkel kõnnime iga päev ligi 20 000 sammu, mis kõlab nagu päris hea fitnesslaager. Jalutamine siin meenutab veidike takistusraja läbimist – pidevad tõusud ja mõõnad ja palju kola, prügi ja muid suvalisi asju tänavatel.
Esimene suvekool hakkab vaikselt läbi saama ning üllatus-üllatus, tõenäoliselt on järgmistes suvekoolides täpselt samad lapsed. Mu lootus, et saan samu tegevusi, mis siiamaani teinud olen uute lastega teha on kustunud. Tuleb ikkagi uusi ideid jälle genereerima hakata. 😀 Õnneks on mul mõned mõtted veel tegemata.
Eile käisime Fuegos Paula sünnipäeval (Martini toakaaslane). Tegemist on kohaga, kus üldiselt mängitakse salsamuusikat ning kuhu varjub siinne hispaania “kogukond” – inimesed, kes siin erinevates NGOdes töötavad. Ja neid on päris palju.

Kätlin 29.06.16 hauad jeruusalemmas

Hauad Jeruusalemmas

Kätlin 29.6.16 linnud puuris

Mõned lihapoed on ka sellised

Kätlin liiklus 29.6.16

Liiklus

Kätlin 29.6.16 Ramallah

Ramallah

Kätlin 29.6.16 Ramallah turg

Kätlin Ramallah2 29.6.16

Kätlin 29.6.16 Ramallah3

Kätlin 29.6.16 töökojas

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

 

Kätlin Palestiinas: 23. juuni

Olen paar päeva käinud Orientis vaba saali kasutamas – sest mul on võti ja pmts ligipääs 24/7. Ühel päev proovisime improviseerida koos Danielega. Nii, et tema mängib tšellot ja mina tantsin samal ajal. Eksperiment oli väga huvitav, aga nõuaks palju tööd, et sellest mingi suurema asja saaks. Ja meil pole võimalust seda teha, sest Daniele läheb kaheks kuuks Itaaliasse perele külla.

Üks teine päev käisime Snowbar-is. See on koht, mis kõigile, nii kohalikele kui väljamaalastele räigelt peale läheb. Nimelt seal on bassein, kus saab vabalt ujuda ja sulistada. Eks basseine ole siin linnas veel, aga sellele basseinile on kõige vabam ligipääs. Üldse kogu see koht on nagu oaas selles linnas – peale ujumise saab ka poolalasti päevitada. Ma juba jõudsin mõelda, et võib juhtuda, et ma unustan kuidas mu jalad välja näevad selle aja jooksul, mis ma siin olen.

Eile lihtsalt hüppasin sisse Ramallah ballet center’sse, tutvustasin ennast ja esimene asi, mis mult küsiti oli see, millal ma klasse tahaksin anda. Lihtsalt enamik tantsijatest, kes siia Eestist tulnud on, on balleti või kaasaegse tantsu tegijad. Ma hüppasin sealt rohkem läbi selle mõttega, et äkki saan ise balleti või kaasaegset tantsu proovida. Aga nad ei tee suvel vist suurt midagi. Võibolla lähen siiski sinna lastega tantsima (lastele mingit tantsu tegema). Eks näis.

Hakkasin ka araabia keele tunde võtma. Tüdruk, kes mind õpetab on kõige hipim palestiinlanna, keda ma siiamaani kohanud olen. Ninarõngas ja väga stereotüüpide vastane. Tasub ta tunde võtta juba ainult selle pärast, et kuulda teistsugusi arvamusi Palestiina kohta.

Paar päeva tagasi tutvustasin lastele Eestit, rääkisin lugusid ja legende meie riigist ning pärast tutvustasid nemad mulle Palestiinat. Mis oli päris armas – 5-aastased olid veendunud, et Palestiina on maailma suurim riik, kõige ilusam ja siin elab kõige rohkem inimesi.

Vahepeal suutsin teha ka 4 ja pool minutit kestnud Skype vestluse Tartu Ülikooli magistrisse, mis oli ka päris naljakas. Homme lähen Jeruusalemma Greksile vastu (Jee, juudid, long time, no see). Järgmise nädalaga saab suvekool läbi ja pärast seda katsume Greksiga Iisraelile ja Palestiinale kuskil nädalaga ringi peale teha.

Päikselist jaanilaupäeva 😉

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Elust ja olust

Mõned laused inimeste kohta, kellega olen tutvunud.

Suzu, kes arvab, et mu juuksed on nagu macarona. Ta on 6-ne.
Danielle, itaallane, kellel on palestiina naine ja mängib/õpetab siin tšellot. Kui viitsib. Ja kuna ta hetkel ei tööta olen teda ainult pilves olekus näinud. Tutvustas Ramallah’ile mingit ekstrakummalist kaardimängu (burano või burako vms), mis Itaalias pidi megapopp olema ja nüüd on siin ka.
Assal, tudeng Berzeit ülikoolist, kes väitis, et igat palestiina naist on ahistatud või jälitatud. Ja on veendunud, et kui tänaval kõnniks ükssarvik, siis jõllitatakse ikkagi mind rohkem. (Endal sellist tunnet pole, aga ma olen ka parandamatu optimist).
Karmel, kes on 8 ja on elanud pool oma elust Belgias, aga ta pole täpselt kindel millal see juhtus.

Eks mul on Euroopas ka sõpru, kes paastuvad ramadani ajal, aga see kui terve linn või piirkond paastub mõjutab seda kohaliku eluolu päris huvitavalt. Liiklus on näiteks poole kaheksa paiku täis näljaseid inimesi, kes tahavad sööma jõuda kuhugi.
19-21 on tänavatel vaikus, sest rahvas mugib nagu oleks viimnepäev käes. Nad on ka päev otsa paastunud, eks neil ole kõhud tühjad. Pärast lällatakse ringi :). Muidu on Ramadan uimane periood. Ja üldse hetkel, mul ramadaniga seoses kahtlased emotsioonid. Olenevalt perest paastuvad ka lapsed näiteks alates 6-aastasest. Kujuta nüüd ette, et sul on see näljane laps suvekoolis ja 5-sed lapsed panevad rõõmsalt näost leiba oliiviõliga näost sisse. Paastuvad lapsekesd on juba 12st suht uimased. Täiskasvanutega sama – mida hilisem kell (enne päikseloojangut), seda segasemad inimesed. Üks päev sattus selline, et ei söönud päev otsa ja siis kutsuti mind iftar’ile (SÖÖMA). Ja ei ole üldse mõnna magada või hommikul üles saada, kui hilja õhtul niiviisi pugida. Kui ma peaks kunagi tahtma ise paastuda, siis ma teeks seda vist kuidagi teistmoodi.

Lastest ja suvekoolist veidi.
Osad lapsed paastuvad, siis on veidi naljakas, et mina ei paastu… Suhteliselt imelik täiskasvanu. Mulle on jäänud mulje, et nende jaoks on paastumine osa suureks saamisest. Päris pisikesed ju ei paastu, järelikult on nemad juba suuremad. Kuigi nad natuke vahel petavad ikka. Lisaks väide, et sa ei kuulu ühtegi religiooni võib neil kupli all asjad päris segi pöörata. No muidugi on nende meelest maailmas 3 tüüpi inimesi : juudid, moslemid ja kristlased.
Kuidas on õpetamisega läbi keelebarjääri? Nooo, kui need marakratid ei viitsi midagi enam teha, siis on neil lihtne teha nägu, et nad ei saa minust üldse aru. Moraali väga neile lugeda ei anna. Ma pean keerulisemaks 5-8 aastastele ühiste tegevuste väljamõtlemist – 5stega väga võistlusmänge ei ole hea teha (solvuvad hirmsasti kui kaotavad) samas 8-aastased tahaks juba natuke keerulisemaid asju teha. Ja vahel 8-sed ei taha nõmedate 5-aastastega mängida. Aga ükspäev mängisime näiteks pool päeva veesõda…… Kasulikke asju oleme ka teinud. (aga mäng ongi lapse töö).

Ja ma vist hakkan edaspidi ainult kiividest toituma, sest need on nii uskumatult maitsvad siin.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Right to movement

Mis vahepeal põnevat toimunud? Üldiselt tegelen endiselt vaikselt sisse elamisega ja kohanemisega. Elan hetkel Orient Dance Theater’i külalistemajas kahekesti koos tantsukooli direktoriga. Direktorihärra on muidu igati tore tegelane, aga selline isalik kaitsev tüüp – vähemalt praegu veel ei oska ma temaga mingit head jou-jou nalja visata. Kodune elu on hetkel rahulik.
Eile tegi tore direktorihärra mulle kuskil 3-tunnise tuuri rolleriga Ramallah’is ja selle ümbruses. Maa on selline künkaline ning ka linn ise asub küngaste peal ja vahel. See tähendab, et iga järgmise nurga tagant asub uus mõnus vaade. Linn läheb sujuvalt üle külakesteks selle ümbruses. Nägin ka paari telkelamut sateliidipanniga ning ühte noormeest kitsekesi üle tee ühelt künkalt teisele ajamas. Ei jõudnud kitsi ära lugeda, no ikka kuskil mitusetu minutit tuli nende kakerdamise järgi oodata. Veel nägin kaugusest ühte Iisraeli “settlementi”, näeb välja nagu tavaline külake, aga rohkem müüre ja väravaid ja iisraeli sõdureid. Sügavaima mulje jättis mulle endale Palestiina Tsirkusekool. Päris badass trampoliinid & batuudid.
Täna oli mu esimene päev lastega tööd teha. Lapsi ei ole palju – kuskil 6-8 tükki. Täna oli 6 kohal. vanus jäi 5-8 aasta vahele. Suvekooli poliitika on freestyle – väga ranget programmi ei aja keegi taga, peaasi, et lapsed oleks rõõmsad. Mis iseenesest on tore, aga iseenda jaoks tunnen vajadust küll mingi plaani järele. Et oleks mida siis vajaduse järgi muuta või ümber teha. Üks lastest räägib inglise keelt, teised eriti mitte. Mina õppisin täna 7 araabiakeelset sõna: liblikas, lennuk, lõpeta, lähme, vesi, tere, aitäh.
Õhtupoole läksin otsima sõpru, kelle keskmine vanus ei jääks 5-8 aasta vahele. Läksin jooksma “Right to movement” jooksugrupiga. Nad treenivad koos 3 korda nädalas, korra nädalas teevad ka joogat (jessjessjess). Kuna valisin just sellise strateegia inimestega tutvumiseks, on mul tunne, et tuleb väga sportlik suvi :D. Joosta on päris hull – kogu aeg jooksed üles- alla ja palav on kah raisk. Ja lühikesed püksid on ka mängust väljas.
Tänast jooksmas oli filmimas ka üks Jaapani TV kanal ( need japsid jõuavad ka igale poole). Asi on selles, et selle grupiga treenib ka Mohammed Al-Khatib ( teda ikka teate ju, eks ole?), palestiina jooksja, kes läheb Rio olümpiale. Japsid tegidki saadet temast. Kui ma siis jooksmast just tagasi stardipunkti jõudsin, näost roosa nagu põssa, tahtsid nad ka minuga intervjuud. Põhiliselt sellepärast, et ma olen silmnähtavalt välismaalane (no vaadake seda alumist pilti). Küsiti kuidas Mohammed mind inspireerinud on ja mis ma arvan tast. Kuna ka mina kuulsin Mohammedist alles täna vastasin väga ilusti, et see on imeline, mis ta oma unistuste saavutamiseks on ära teinud.

Kätlin päikseline Ramallah 29.6.16

Päikseline Ramallah

Kätlin künkad 12.6.16

Künkad. Künkad kõikjal.

Kätlin right to  movement 12.6.16

Right to movement (enne jooksu ikka).

Päikest ja palju armastust!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Esimene päev

Lennujaamas ootas mind väike üllatus – minuga sama lennuga läksid Istanbuli ka Jan ja Kristi. Täpselt nii väike Eesti ongi, et isegi Tallinnast Istanbuli ei saa enam uhkes üksinduses sõita. Need kaks läksid Istanbulist hoopis Varnasse peesitama. Minu teekond viis mind Istanbulist järgmise lennuga Tel Avivi, mida ma ka natuke pelgasin. Seda nimelt selle tõttu, et Iisraeli piirikontrollist oli mulle eelnevalt räägitud ning olin ka oma tuttavatelt selle kohta lugusid kuulnud. Nimelt küsitakse maalesaabujatelt paar täpsustavat küsimust nende reisi põhjuste kohta. Mida tehakse ka enamikes riikides väljaspool Euroopat. Minu südame panin kergelt põksuma asjaolu, et ei plaaninud neile päris õigeid vastuseid anda. Palestiinasse minekut on piiril mõttekas mainida juhul, kui soovid lennujaamas ilgelt palju aega veeta. Ma olin unine ja ei soovinud seda teha.
Kui kohver edukalt pakilindilt kätte saadud tuli mul üles otsida marsuuttakso Jeruusalemma. Selle leidmine oli lihtne, kuid seda õiget masinat tuli mul päris kaua oodata – üks kõva häälega ärimees organiseeris inimesi bussidesse selle järgi, kuhu keegi täpsemalt sõidab. Vanalinn ei olnud ülipopulaarne, nõnda oli mul aega lühikeseks vestluseks ühe rumeenia ränduriga. Marsaga sõites pani mind veidike muretsema see, et kõik reisijad küsisid ise maha seal, kus vaja oli. Minu polnud õrna aimugi kuhu ma täpsemalt saada tahtsin. Õnneks oskas üks kaasreisija marsajuhile seletada, kus oleks mind kõige parem maha lasta – vanalinna väravate ees. Sealt oma hostel üles leida oli käkitegu. Kohvriga mööda vanalinna treppe kakerdada ei olnud käkitegu. Soovitan soojalt kõigile rännuhingedel võimalusel ikkagi mingi seljakotiga rännata.
Natuke keerulisem oli hommikul üles otsida Ramallah’sse viivat bussi. Alguses tiirutasin ise natuke vales suunas, kuid abivalmis inimesed suunasid mu tagasi õigele poole. Lisaks sellele suutsin trehvata 3 saksa noort, kellest üks oli samuti Ramallah’is vabatahtlikuna töötanud ning neil oli sama siht, mis mul. Parim taktika – kui sa ise ei tea kuhu minna, jälita endast targemaid :).
Täna Jeruusalemmast Ramallah’sse sõidu tegi keerukas ka reede & ramadan. Bussid nimelt sõitsid ainult checkpointini. Sealt tuli bussist maha ronida, üritada erinevate nurkade all checkpoindist läbi minna ja siis uuesti üks jagatud taksobuss võtta. Meie kuskil passe näitama ei pidanud, ma olin ka piisavalt segaduses, et mitte aru saada, mis seal üldse toimus. Jeruusalemma suundus küll päris suur hunnik inimesi.
Hetkel olen oma uue kodu üles leidnud, oma toa kätte saanud, möödaminnes ka tantsukooli näinud, araabia kohvi joonud ja palestiina leiba hummusega söönud. Üldiselt puhub täna tänavatel tuul ja heinapallid (või noh need pallid, mis texase filmides ka ringi rullivad), sest on reede ja ramadan.

Kätlin 10.6.16 Damascus väravad

Damaskuse väravad Jeruusalemmas

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Enne minekut

Täna õhtul võtan suuna Tel Avivi poole, vahemaandumisega Istanbulis. Hilja õhtul panen oma pea padjale puhkama juba Jeruusalemmas.
Lähen kolmeks kuuks Ramallah’sse, Palestiinas. Minu põhitegevuseks saab Oriental Dance Theater’i korraldavates suvekoolides õpetamine. Kas ma õpetan neile tantsu, liikumist või hoopis meisterdamist, selgub lähima paari päeva jooksul. Ilmselgelt suurima heameelega õpetaks ma neile erinevaid tänavatantsu stiile, kuid kool ise on suunatud kaasaegsele tantsule ja balletile. Minu minekut ja sealolekut finantseerib Eesti Välisministeeriumi humanitaarabi fond, konkreetsemalt kordineerib tegevust MTÜ Ethical Links, kes on vabatahtlikke Palestiinasse vahendanud juba viimased 5 aastat. Lähen küll üksi, kuid siiski mitte päris tundmatusse – enne mind on seal päris mitu samasugust eksinud hinge seiklemas käinud.
Miks ma siis üldse lähen ? Põhilised märksõnad võiks siinkohal olla “põnev” ja “miks ka mitte”. Lisaks soovin näha, kas ma täiesti võõras keskkonnas olen sama kõva muti, kui ma enda arvates kodus olen. Vabatahtlikuna välismaal töötamise soov tekkis mul mingil arusaamatul põhjusel juba 13-aastaselt. Käisime perega Sri Lankal ning seal olles külastasime ka elevantide orbudekodu. Päris pikalt väitsin, et pärast gümnaasiumi lõpetamist lähen otsejoones Sri Lankale elevante päästma. Elevandid on küll siiamaani päästmata jäänud, kuigi nad vahel siiski helistavad mulle ja küsivad, kuhu ma jäänud olen. 😀 Nüüd on käes siis ülikooli lõpp ja päästma ei lähe ma otseselt mitte kedagi.
Piirkond ise on meeletu ajalooga. Kui me siin Eestis vahel laulame, et küll me kõik kannatused ära kannatame, siis meie tragöödiad pole isegi võrreldevad nende aladega. Konflikt kestab seal ka mingil määral endiselt, kuid samamoodi läheb ka inimeste elu edasi. Eks ma nendel teemadel oskan rohkem kirjutada, kui olen ise pärale jõudnud ja sealset elu mekkida saanud.
Viimase nädala enne minekut jätsin enda graafikus teadlikult suhteliselt vabaks. Vaba aeg on jätnud ruumi ka ootuseärevuse kuhjumiseks – tänaseks olen juba päris õhinal ja ärevil.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Karolin Palestiinas: Millal see päike loojub

Juba hommikul marssis akna all trummidepõrinal orkester – kujutasin ette, et see oli minu lahkumise auks tellitud.

Sain Helenaga kokku ja suitsetasime minu selle hooaja viimast vesipiipu(nätsu tubakaga!) ning jututasime.

Õhtuks kutsusin sõbrad maja katusele päikeseloojangut vaatama. Selle maja katusega oli mul juba algusest enda story ning tore oli seal see seiklus ka lõpetada.

Karolin vabatahtlikud sunset

KAROLIN vabatahtlik lastdays

Karolin vabatahtlikud lastdays

Pärast läksime baari ja unustasin äragi, et samal õhtul Tallinna poole kimama hakkan. 10 minutit enne taksoga kokkulepitud aega tõid sõbrad tagasi koju ja ootasime mu toas taksolt kõnet. Just sellesse hetkesse tahaksin tagasi minna, kus enne takso kõnet tundub minu minemine absurdne nali. Ja pärast kõnet reaalsus ja paanika.

Kuιdas καlliƽtada ռᎥi٫ eᴛ selІеst ϳätkᴜks ⋁äհeᴍɑstι aαstαks ॽ ᗰidα öelᑯa, ℮t nαd jääκƽid ʍälеtaᴍa ĸᴜi ᴛäռᴜlᎥk oƖeռ πeᴨde еκsisт℮ոsӏ üleᎮ Miᑯa ve℮l ĸaαѕα հaаrata mäƖeƽтusеᴋs? Mɪdɑ veеl ﺔ℮ldɑ, miѕ ütleᴍaτa jäι?

KAROLIn vabatahtlik sayingbye

Lahkumised on veidrad. Sammud muutuvad aeglaseks ja lohisevaks. Tunned õhku enda ümber tiirlemas kuni sõrmedeni. Nina tunneb lõhnu ja salvestab need sügavale haistmismeele ajju. Just nagu kits/lammas/lehm/hobune, kes enne vihma rohtu hakkab sööma- et ikka kõik viimasel hetkel sisse ahmida.

Ja siis sa lihtsalt istud taksosse, näed aknast sõpru kaugenemas või sina kaugened nendest(?) nii meetrites kui ka elus. Ja lahkumine ongi läbi. Üks ukseprõmm, üks pilk – see on nii lihtne ja kiire. Sa ei tunnegi, et lahkud, alles pärast sellele mõeldes saad aru kibedusest.

Aga see ei olnud sugugi viimane kord kus teel Ramallah´st Tel Avivi lennujaama pidin takso ukse enda järel kinni lööma. Esiteks Kalandia kontrollpunktis kahtlustati, et Eesti on Pakistani lähedal, mis omakorda tõstis potensiaalset terroristi protsenti! Pidin autost väljuma ja kohvrid lahti tegema.

Pärast 20 minutilist sõitu tuli järgmine kontrollpunkt, kus taaskord meid rajalt maha võeti. Otsiti läbi terve takso ning minu pagas tegi mitmel korral lõbusõitu läbi röntgenmasina. Küsiti küsimusi. Pandi punaed kleepsud number seitsmeteistkümnega….mõtlesin, et saan vähemasti enda kleepsualbumisse kleepida.

Lennujaamaski ei läinud turvakontrollist läbi nagu libe kala, vaid võeti rajalt maha nagu metskitse. Kogu käsipagasilt võeti lõhkeaine proovid, arvutit kontrolliti 5 minutit läbi masina – tegemist on ipadi moodi vidinaga. Mina pidin x-ray masinas käed üles tõstma, pärast seda püksivärvli alla keerama pommi prooviks ja jalgevahe piiksutati masinaga läbi. Mitmel korral silitas turvatädi sääri, et kindlaks teha ega mul seal midagi ei ole, kuigi see oli ilmselge – mul olid seljas liibuvad retuusid, kust kõik oleks läbi näha. Õnneks paljaks ei pidanud võtma.

Kuna relvi kandvaks terroristiks ei osutunud siis lennukist maha ei jäänudki. Kahjuks kaotasin küll kottide pealt punased nr17 kleepsud ära nii et kleepsuraamat jääb tühjaks.

Eestis maandumisel tegi lennuk tavapärase jõnksu kokkupuutel maaga, mina aga nägin parasjasti unes, et olen Palestiinas autos ja tegemist oli järjekordse magava politseinikuga.

Millal see päike juba loojub, olen viimasel kolmel päeval Eestis omaette arutanud….

Ei saa aru, kas see, et praegu Eestis olen on uni või oli Palestiina uni ning see reaalsus. Või on reaalsus kusagil kolmandas kohas peidus ?!

Homme lähen vanemate kodust Viljandi koju, kus minu kohalolu konsentratsioon oli suurem. Ilmselt tunnen seal rohkem muutusi ning ehk niidab jalust maha see tagurpidine kultuurišokk. Mitte, et ma seda ootaks…

…ootan aga võimalust tagasi Palestiinasse minna.

Tavaline õnnelik palestiina Karolin:

KAROLIN vabatahtlik karolinpalestiinas

Väike muusikavideo lõppu:

PS! 26.aprillil näeb mu lavastust “Ligament” Kanuti Gildi Saalis wuup-wuup

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Karolin Palestiinas: Embamised pikenevad

Ängisτɑѵ äᴦɑrniᴨemӏƽe valυ oϖ јä1Ꭵtɑᴨud ʍind juᏏɑ ϖädalaiᑯ۰

Viimased nädalad möödusid Ramallah Kaasaegse Tantsufestivali nime all. Palestiinas olen saanud “täie raha eest” tantsu-vaadata-kuulata-arutleda-kritiseerida-esineda

Orient & Tantsuteatri tantsuetenduse tagasiside on olnud positiivne. Eriti tore on see, et koostöö minu ja nende vahel loodetavasti jätkub tulevikus ja saan Palestiinasse külla sõita
Maher, Miisu, Mina, Meropi, Muhhamed Orient´is:

KAROLIN vabatahtlik odtteam

Pühapäeval oli minu viimane esinemine Palestiinas (vähemasti sellel hooajal), nimelt Nabluse Culture and Art Festival´il esinesin koos breiktantsu poiste ja kahe muusikuga. Jälle üks lahe kogemus:

Karolin vabatahtlik nablusefestival

Kindlamalt kui kunagi varem on balletilapsed mu südamesse pesa teinud. Viimane tund – lilled ja kommid ja pommid ja jänesed:

KAROLIN vabatahtlikud balletilapsed

KAROLIN vabatahtlikud balletilapsed2

Riided kleepuvad külge- ilmad on kuumad. Oleme korteris päikesetõusu poolselt päikeseloojangupoolsesse rõdule kolinud.

Inim-päikesepaneelid oliivipuude vahel:

KAROLIN vabatahtlikud oliivipuudjap3llud

Käisin seebivabrikus, võtsin oliivi seebi tornist tüki seda lammutamata ja tantsisin Dabket
töölistega. Hetkes oli kõik loogiline, tagasimõeldes aga veider.

KAROLIN vabatahtlikud seebitorn

Rahakott avaneb Palestiina lipuvärvides suveniiridele lihtsamalt kui kunagi varem.

Embamised pikenevad

Käed haaravad kramplikult kinni tuleviku mälestustest olevikust. Miks kõik peab alati muutumises olema?!

Ꮥee τᴜleb aiոа 1äհemale. S℮℮ hüνɑѕτɪjätt. Kolm νiімasτ päevɑ۰

Ja kui veel jaksu on siis vaadake 3.minutit minu vaba improvisatsiooni:

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Maarja: Aitab küll. Tagasi koju.

Maarja_17.04.2016_Tagasikoju

Peaks hakkama kokkuvõtteid tegema. Ei oska. Kuidas on pool aastat Palestiinas elamist mind muutnud? Mida ma siit õppisin? Ei oska öelda. Vara ehk.

Siin aga mõned ideed, kuidas mu igapäevane elu Eestis alguses teistmoodi olla võib.

Kui restoranist maksamata välja jalutan, siis ma olen lihtsalt harjunud, et mehed maksavad.

Kui lühikestes seelikutes naisi jõllitama jään, siis see on mu jaoks harjumatu vaatepilt.

Kui mind ärritavad purjuspäi ringi kakerdavad inimesed, siis olen lihtsalt aru saanud kui ebanormaalne see tegelikult on.

Kui ma bussijuhilt küsin, kuhu ta sõidab, siis see on normaalne.

Ilmselt on veider ühest Eesti otsast teise sõita ilma et peaks vahepeal kontollpunktis aega raiskama, tulistamisvalmis sõduritele passi näitama või ümbersõite tegema.

Kui tänaval pearätiga naist kohates rõõmsalt naeratan, siis see on normaalne.

Kui kuulen kedagi araabia keeles rääkimas, siis tahan kohe ligi astuda ja natuke rääkida. Igati normaalne.

Kui ma otsekohe sööma ei asu, siis ma pole lihtsalt harjunud, et ma pean endale ise toidu tõstma.

Kui ma oma taldrikuga põrandale sööma istun ja kõiki toite lusikaga söön, siis see on normaalne.

Kui ma tšillipipart haukuan, siis see on normaalne.

Kui ma Sulle rohkem komplimente jagan kui kunagi varem, siis ka see on norma

Kui ma külalisi järjepidevalt poputama juhtun, siis see on normaalne.

Kui ma…

Varsti näeme ja saate aidata mul listi jätkata. 🙂

Kõigest paar päeva veel ja tagasi vanas normaalsuses.

Maarja_17.4.16_tagasikoju2

Niisama naistega piknikul. Tegime nalja.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Karolin Palestiinas: Reisikunn

Hääl meie peale karjumas ja valvur sujuvalt/kogemata automaadiga meid sihtimas. Piiriületusel aeti meid ühest ruumist teise nagu karimloomi, tahtsin hüüda “Ammuuuu!” :

KAROLIN vabatahtlikud piiriyletus

Ainus õige relv on armastus. Jeniinis, Freedom Theater´is:

Karolin 2015_freedomtheatre

Naatsareti idüllilised tänavad olid tühjad:

KAROLIN vabatahtlikud naatsaret

Tee nii nagu öeldakse…

KAROLIN vabatahtlikud dowhathetellsyou

Väikseid baleriine lisandub tundi nagu seeni peale vihma. Õpilase joonistatud pildilt võib näha, et ma ei ole palju muutunud:

KAROLIN vabatahtlikud tydrukpildiga

Ilmad on soojad, oliivipuude all saab logeleda:

KAROLIN vabatahtlikud karolin-ilus

Ja magustoiduks video, kus ma esimestkorda elus sõitsin eesliga!
Käisime beduiini perekonnal külas, kes olid imeilusad ja sümpaatsed. Filmis perepoeg, kes on Palestiina kõige kiirem jooksja.


Eestis vihikusse märgitud külastamist vajavad kohad on kõik külastatud. Olen uhke reisikunn!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Karolin: Reisikunn

Hääl meie peale karjumas ja valvur sujuvalt/kogemata automaadiga meid sihtimas. Piiriületusel aeti meid ühest ruumist teise nagu karimloomi, tahtsin hüüda “Ammuuuu!” :

Karolin 13.4.2015_piiriyletus

Ainus õige relv on armastus. Jeniinis, Freedom Theater´is:

Karolin 13.4.2015_Freedomtheatre

Naatsareti idüllilised tänavad olid tühjad:

Karolin 13.4.2015_Naatsaret

Tee nii nagu öeldakse…

Karolin_13.4.2015 _TrustJesus

Väikseid baleriine lisandub tundi nagu seeni peale vihma. Õpilase joonistatud pildilt võib näha, et ma ei ole palju muutunud:

Karolin _ 13.4.16_laps joonistusega

Ilmad on soojad, oliivipuude all saab logeleda:

Karolin 13.4.2015_IlusKaolin

Ja magustoiduks video, kus ma esimestkorda elus sõitsin eesliga!
Käisime beduiini perekonnal külas, kes olid imeilusad ja sümpaatsed. Filmis perepoeg, kes on Palestiina kõige kiirem jooksja.

Eestis vihikusse märgitud külastamist vajavad kohad on kõik külastatud. Olen uhke reisikunn!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Integratsioonist Norras

Märtsis 2016. a. käis Ethical Links õppereisil Oslos, Norras, koos kahe kooliõpetajaga Tartust ja Tallinnast. Norras on pikaaegsed kogemused immigratsiooniga ning tahtsime aru saada, millised probleemid ja väljakutsed nende ees seisavad ning milliseid algatused aitavad ühiskonnana paremini toimida. Õppereis sai teoks tänu Avatud Eesti Fondile.

Kohtusime Norra IOM-ga, kus üheks huvipakkuvaimaks teemaks olid läbiviidavad kultuurilise orientatsiooni töötoad, mida viiakse läbi nn. kvoodipagulastele juba nende lähteriigis. Norra valitsus otsustas möödunud aastal vastu võtta 8000 Süüria nn. kvoodipagulast, 200 neist Jordaaniast, 600 Türgist ja ülejäänud Liibanonist. Töötoad on 2 – 5 päevalised (5 päeva täiskasvanute jaoks) ning toimuvad asukohariikides, ehk enne kui pagulane on sihtriiki jõudnud. Koolituse jooksul räägitakse Norra kultuurist, seadustest, tavadest ning sellest, mis üldse on integratsioon ja assimilatsioon; kogu koolituse jooksul kehtivad Norra reeglid –  koolitusruum muudetaksegi “väikeseks Norraks”. Koolituse lõpuks teavad inimesed kuhu riiki nad lähevad, mida neilt eeldatakse ning see aitab maandada müüte Euroopast kui roosast pudrumäest juba enne riiki jõudmist, vähendades seega hilisemaid probleeme, pettumusi ja arusaamatusi.

Kohtumisel Norra integratsiooni ja mitmekesisuse direktoraadi esindaja Anne Edmaniga tutvusime ka populaarse riigi poolt Oslos korraldatava 3 – 5 aastast terviklikul lähenemisel põhineva integratsiooniprogrammiga, mis soodustab nii lõimumist kui tööturule jõudmist. Programm paneb äärmiselt suurt rõhku just tööhõivele ja keeleõppe- ja edasiõppimisvõimalustele. Keeletunnid on kohustuslikud ning nedest puudumisel kaotatakse teatud protsendi toetustest. Programm on osalejate jaoks sisuliselt täisajaga töökoht ja koolis puudumisele ei vaadata läbi sõrmede.

Programm on põhjalik ning seda viiakse ellu Norra erinevate asutuste koostöös – ka Eestil on sellest palju õppida.

Käisime ka Oslo Tøyen põhikoolis, kus enamus õpilastest (üle 95%) on sisserändetaustaga. Saime rääkida nii üldiselt õppemeetoditest, probleemidest ja lahendustest, kui ka vaadelda tundi, milles kasutati uut intensiivset keeleõppemetoodikat (NISK kursus), millo on välja töötanud norra keeleõpetajad ja psühholoogid (PPT tjeneste). See põhineb kategoriseerimisel ja kordamisel, ning 30 minutit igal hommikul toob kaasa uskumatult kiire edasiliikumise. Siin lisalugemist neile, kes norra keelest aru saavad.

Külastasime täiskasvanute kooli, kus kohalik õpetaja õpetas u. 30 õpilasega keeletundi. Õpilased oli üks kirju kamp: 18-aastasest Somaaliast neiust Qani´st 62-aastase Iraagi vanaema Fadwa´ni. Kaks meest oli ka grupis, aga peamiselt naised. Inteaktiivne tahvel, ühe Norra pere igapäevaste tegemiste ümber ülesehitatud materjal ja hästi palju kordamist – kooris, ühekaupa, mitmekaupa, läbi naeru ja vahel ka haigutuste.

Norra keeleõppeklass img_0579

Täiskasvanute keeleõppeklassis peale tundi õpetajaga rääkimas

Täiskasvanute kool valmistab oma õpilasi ette tööturuks – kuigi vähese haridusega sisserändajate puhul on raske sobitada kokku tööturu nõudlus ja pakkumine. Siiski on parem omandada käsitööoskusi, mis ei pruugi kiiresti tööturule viia, kui istuda kinni oma kodus, suhtlemata teiste inimestega, ja kaotades sidet ühiskonnaga. Majandusliku poole tõhustamiseks proovitakse turustada kohapeal tehtud käsitööd.

Norra img_0598

Norra img_0599

Pood täiskasvanutekoolis

Norra img_0585

Täiskasvanutekooli õmblustuba

Ruth Paintsil tutvustas Primary Health Workshopi tegevusi, mis mis tihtipeale jäävad kõrvale tavapärastest integratsiooniprogrammidest. Palju keskendutakse immigrantide põlvkondadevahelistele ja peresisestele konfliktidele, samuti viiakse kokku äsja saabunud pagulasi juba lõimunud välismaalastega. Organisatsiooni peamiseks märksõnaks on avatus, keskuses räägitakse üle 26 erineva keele, koos käiakse ujumas, sportimas, regulaarselt toimuvad kokandusõhtud ning raskete teemadega tegeletakse just näiteks spordi, kokkamise jne. vahendusel, et inimeste vahel tekitaks sõbralik ja usaldav suhe.

Tutvusime ka juba 1980ndatest saati tegutseva rassismivastase keskusega Antirasistisk Senter, kus tegeletakse rassismi dokumenteerimisega ning diskrimineerimise ja rassismi all kannatavate inimeste nõustamisega. Arutasime Eestis kui ka Norras pead tõstva paremäärmusluse ning rassismi üle ning püüdsime leida strateegiad, mis muudaks ühiskonda lõhestava debati konstruktiivsemaks. Antirasistisk Senteri üheks tuntuimaks initsiatiiviks on äärmiselt edukas Tea Time kampaania, mis viib kokku moslemitest sisserändajad ja etnilised norrakad üksteise kodudes – et juua koos teed. See lihtne žest on osutunud väga mõjusaks ühiskondliku usalduse suurendamiseks.

Käisime ka Refstadi transiitkeskuses, kus elavad Norrasse saabuvad pagulased. Kuigi Norrat kujutatakse meedias sageli “pagulasparadiisina”, on Refstad täiesti lihtne endine ühiselamu, kuhu pannase äsjasaabunud. Refstad on algselt olnud planeeritud transiitkeskuseks, kust varjupaigataotlejad liiguvad mõne nädala jooksul edasi püsivamatesse elukohtadesse (teistesse keskustesse või kohalikesse omavalitsustesse). Ent tänane pagulaskriis on muutnud keskuses viibimise aja oluliselt pikemaks – paljud elavad seal mitmeid kuid ning kriis ei näia ka märke leevenemisest. Kohalikud vabatahtlikud on hakanud varjupaigataotlejatele korraldama norra keele tunde. Taas näeme, kuidas läbisegi on erinevas vanuses lapsed ja noored, kes saavad paralleelselt matemaatikat, keeleõpet, loovaineid – Süüriast, Iraagist, Albaaniast, Somaaliast pärit lapsed. Ka seal kiidetakse NISKi metoodikat nende laste ja noorte õpetamisel, kellega õpetajal ei ole ühist keelt. Õpetamise eesotsas on range, aga lõbus koolidirektor, kes oma põhitöö kõrvalt on tulnud appi keskusele. Range ei ole ta mitte ainult laste vastu, vaid ka meie vastu: kui üks meie grupist võtab välja mobiiltelefoni, tuleb ta juurde ja ütleb lihtsalt ja selgelt, et me paneks selle ära, sest me näitame lastele halba eeskuju. On näha, et lapsed armastavad teda – selged reeglid teevad asja lihtsamaks, aga reegleid ei ole vaja niisama, moepärast. Võib ringi liikuda, võib abi küsida. Kaks poissi, kes on saanud mingi koerusega hakkama, jäävad pärast tundi ruumi, teistel, sealhulgas meil, palutakse välja minna ja ukse taga oodata, kuni küsimus tõlgi abiga ära klaaritakse.

“Loomulikult me püüame korrigeerida noorte käitumist, mis on problemaatiline, aga seejuures ei pea nad panema olukorda, mis võtab neil ära väärikuse. Tõsiste asjade läbirääkimise juures ei ole vaja, et asjassepuutumatud inimesed juures oleksid.” ütleb direktor pärast, klassist väljudes. Ja surub meile kätte kaks kasti raamatuid, mida peab viima raamatukokku. Kui me juba sinna tulime, võime ju aidata.

Norra Refstad img_0604

Refstadi vastuvõtukeskusesse ei pääse lihtsalt sisse jalutama. Aga kuigi see näeb välja nagu kinnipidamisasutus, ei ole see sugugi vangla – eesmärk on kaitsta saabuvaid varjupaigataotlejaid, kellest paljud on veel teismelised. Küll on narkodiilereid, küll kuritegelikesse gruppidesse värbajaid. Nemad ei saa sinna sisse nii lihtsalt. Refstadi elanik saab sisse nii, et paneb sõrme vastu andurit -sõrmejäljelugejat.

Norra Refstad img_0632

Norra Refstad img_0606

Norra Refstad mg_0631

Eestisse tagasi tulles oleme juurelnud selle üle, mida see õppereis meile õieti andis, milliseid kogemusi saame rakendada ka Eestis. NISKi materjale oleme juba kasutanud pagulastele eesti keele õpetamisel. Primary Health Workshopi lähenemine on inspireeriv ja proovime seda kasutada Ethical Linksi poolt loodavas rahvusvahelises majas. Kindlasti aitas see õppereis struktureeritult veel kord läbi mõelda, mis soodustab kohanemist ja kogukonnas sidusust tekkimist, mis takistab.

Meiepoolsed tänud õpetajatele, kes meiega õppereisil käisid ja kes jagasid oma kogemusi teistest keelruumidest ja kultuuridest pärit laste õpetamise osas, Norra partneritele, kes leidsid aega oma kogemusi meiega jagada ning Avatud Eesti Fondile, tänu kellele kogu õppereis teoks sai.

Projekti rahastas EMP toetuste Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi Vahendusel

AEF_logo

Karolin: Vaade

Autode magalat ümbritseva müüri ääres on alati müüjad, kes ostjaid hõikuvad. Meie verandalt avaneb neile ideaalne vaade:

Seal on mees, kes igal hommikul kollased üleskeeratavad pardid ritta seab. Kujutan ette, et ta elus on kõik olemas, sest his got his ducks in a row.

Ühel pool teda on raamtukaupmees, kelle raamatud võtavad viie meetri ulatuses päikest.

Temast edasi on aga kuni 6 poisikest, kellest vanemail on juba kerge habemetüügas. Need kamraadid müüvad erinevaid asju, vihma korral vihmavarje, koraani väljakirjutisi, mis pidavat õnnetustest eemale hoidma, käekotte ja palju muud. Praegu on nad kauplemas valgete väikeste raamatutega või kaustadega.

Vabal ajal istuvad nad meie trepikojas, kus nad söövad, pissivad, suitsetavad ja põletavad tikke. Minust palju humanitaarsemad korterikaaslased ei ärritu kuse haisu peale vaid nendivad, et poistel on ju vaja kohta, kus pissil käia ning ei ole ühtegi mänguväljakut kuhu minna. Ja mina upun nende armsatesse pruunidesse silmadesse ja tahaks marakratte tantsima õpetada.

Edasi tuleb aga mänguasjade müüja, seal on nii barbie´sid, kui pehmeid karusi, trummeldavaid ahve, veepüsse ja palju muud värvilist. Just jäi ema enda väikse lapsega selle ees seisma ja nad ostsid….kaks roosas pakis olevat blondi nukku.

Teisel pool pardimüüjat on iga päev käruga maasika, kastani ja mingi rohelise asja müüja(silm ei seleta, mis see täpsemalt on). Preagu on muideks maasika ja apelsini/mandariini hooaeg.

Ja tema kõrval on magusate saiade müüja.

Pidevalt vahetatakse kaupa raha vasti ja vastupidi – kapitalism oma hiilguses.
Üldiselt ei ole veel “küsime välismaalaselt rohkem raha” suhtumist piisavalt häirivalt kohanud. Küll aga turul käies annavad kauplejad tasuta mõne mandariini või saiakese.

Pole ka kohanud ühtegi kodutut inimest- kõik hoolitsevad üksteise eest.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Lamees in Estonia: Italy, afew days to remind me of whats awaiting me back at home (Palestine I mean)

So I decided to go to Italy for a long vacation, first I had the perfect accompany, perfect places to go, good timing, so I was like why not, let’s do it! And so we did..

And the road trip began by getting into the wrong bus 😀 Yup we hopped on a bus going to Saint Petersburg, the bus driver was looking weirdly at me when I handed him the ticket, he gave me the are you sure look and I was brave enough to give him the yes I am pretty sure look back! Oopsie 😀

We first arrived to Milan, the temperature change was shocking, it’s been a while since I felt such heat! But yeah..

Lamees volunteer Italy

Milan as I saw is an industrial city with big skyscrapers and now with Expo taking place there it is too obvious. Still I enjoyed the parks, the walks and the place we stayed! Oh the place we stayed :$

Lamees volunteer Milan

lamees-milan-flags

Duomo was a big cathedral with lots of details; really people were too patient to make such beautiful buildings!

Lamees volunteer Duomo

And as expected Italian musicians, handsome good piano players! I could’ve stayed there the whole day listening to them rocking that Piano!

Lamees volunteer piano player

There was my first time going to an aquarium, sea world is a very interesting one, all the fish, sea creatures, made want to be one of them.. Beautiful and colorful..
Then it was time to go to Venice.. “The floating city”, “City of Masks”, “City of canals” or “City of gondolas”
If you don’t know Venice, it is a city built by man, all on islands divided by canals connected by bridges..

Lamees volunteer kanal

Lamees Itaalia kanal

Lamees volunteer Itaalia inimesed

Lamees: Italy, afew days to remind me of whats awaiting me back at home (Palestine I mean)


So I decided to go to Italy for a long vacation, first I had the perfect accompany, perfect places to go, good timing, so I was like why not, let’s do it! And so we did..

And the road trip began by getting into the wrong bus 😀 Yup we hopped on a bus going to Saint Petersburg, the bus driver was looking weirdly at me when I handed him the ticket, he gave me the are you sure look and I was brave enough to give him the yes I am pretty sure look back! Oopsie 😀

We first arrived to Milan, the temperature change was shocking, it’s been a while since I felt such heat! But yeah..

IMG 4996
Milan as I saw is an industrial city with big skyscrapers and now with Expo taking place there it is too obvious. Still I enjoyed the parks, the walks and the place we stayed! Oh the place we stayed :$

IMG 5003

IMG 5023

Duomo was a big cathedral with lots of details; really people were too patient to make such beautiful buildings!

IMG 5035

And as expected Italian musicians, handsome good piano players! I could’ve stayed there the whole day listening to them rocking that Piano!

IMG 5071

There was my first time going to an aquarium, sea world is a very interesting one, all the fish, sea creatures, made want to be one of them.. Beautiful and colorful..
Then it was time to go to Venice.. “The floating city”, “City of Masks”, “City of canals” or “City of gondolas”
If you don’t know Venice, it is a city built by man, all on islands divided by canals connected by bridges..

IMG 5107

IMG 5129

IMG 5168

The most beautiful thing about it was the small streets, especially those which end to the great canal. Buildings were too old and rusty. To me, how close were the buildings reminded me of the Palestinian camps, but here this type of architecture is called Venice there it’s called a camp, oh well!

Aaaah the smell of the sea, the walk by it, the sun, the bridges, all was amazing in Venice.

Weird and very creative thing you only find there 😀 I called the You are wearing too much, leave your bra Bar 😀

Lamees volunteer Italy bar

Lamees volunteer bra bar

I was too obsessed by laundry there 😀 I mean look at this picture, aren’t the colors amazing?!

Lamees volunteer laundry Italy

Oh Venice..

Our last stop was Bologna, there I very much sensed the Roman architecture, buildings were old and pretty to the eyes, and it looked like a maze from above its tower which considered the tallest medieval tower standing still in the world. It took us a while and two bottles of water (I drank both :D) to climb that tower but it was all worth it, the view from above was totally magnificent. There are two towers next to each other, the one we climbed (the tallest) and the other one which is completely tilted, I mean its about to fall!!! Not comparing it to Pisa tower, but it looked like it to me 😀 Unfortunately I don’t have a very good picture of them but you can google it.

 

Lamees volunteer Bologna towers

Asinelli (tallest) and Garisend towers or the Due Torri

Lamees volunteer church Bologna

San Petronia Church, one the world’s largest churches

Lamees volunteer neptune fountain

Neptune Fountain

Lamees volunteer viewfromthetop italy

Lamees volunteer view top 2 italy

The view from on top of the tower

It was recommended to climb a 300m high hill in Bologna, so we were yeah let’s do it! Weather was like nyahahah try! It was tooooo hot that day that it was the only thing we did!
To climb that hill we had to climb a 3.5km stairs under around 700 arches.

I liked Bologna the most; it was very relaxing and not very touristy. The hotel we stayed at was in a very cool calm neighborhood, in the way to the center, there was this fruit shop with a very cool guy, he was super nice to give us free fruits, I was sad to say goodbye to him, we were discussing that if we were living here we would’ve passed by him every day!

The last sunrise from Bergamo airport.

Then we are back to rainy, sunless Tartu 😀 Sweet sweet Estonia aren’t you a special place <3

Too much had happened in Italy, emotions I’ve experienced, people I’ve met, places I’ve been, memories I’ve made.. all together made Italy an unforgettable visit, and the country of a new beginning 🙂

The volunteering is financed by Erasmus+ , European Voluntary Service program 

enarh logo pos pEU flag-Erasmus vect POS

Lamees in Estonia: St John´s Day

My first Jaanipäev in Estonia, probably the last though!
47 days till I go back home, I can’t really believe that, all the feelings that I am having now, thinking about what I have established here, the friendships, memories I’ve made, places I’ve been, people I’ve met, national holidays celebrations I’ve attended, when no one in the country is working! I mean WHAT! even journalists? This you can’t see it in Palestine!

I’ve been to this county house of one of my awesome Estonian friends with other friends, we were 5 fasting Palestinians and 2 not fasting Estonians, it was harder on the Estonians more than us Palestinians not to eat :D, its like you can eat but you won’t because you’re too polit to do so in front of your fasting friends 😀

So this Jaanipäev (saint John’s day or Victory Day), it is called the victory day because in 1919 the Estonian forces defeated the German troops at that date.

But what I experienced was all about the family, the friends, the accompany that you have, having fun and setting things on fire 😀 not literally but things that you dont need anymore 😀 and its only allowed on that day to burn stuff, so we went wild 😀

Lamees volunteer jaanipaev

Carry (my Estonian friend with the house) he had this huge pile of branches to burn, one of them was very big to be ants home and it was! These poor poor ants they didn’t understand what was happening they went crazy, carrying all the eggs out of the burnt house, I felt like we were massmurderers, also with the huge amount of snails we fried by accident!

Lamees volunteer sipelgad

After that we went to see the bonfire made by the local town, it was super hot that about 2 meters of grass around it was burnt and we couldn’t really get close to it.

Then we went for fireflies (glowing worms) and yiiiiii we found one, she was all ”hey hey look at my yellow beautiful light I’m emmitting, I’m cool and you are not!!”

But one thing I just can’t handle anymore is the Mosqitues! I just can’t, I’m swelling all over, I am twice my size now because I am bitten everywhere but then I keep telling myself it’s all worth it and IT IS. The nature is soo amazing that you can forgive her for hating you, sending evil bugs to eat you alive!

The volunteering is financed by Erasmus+ , European Voluntary Service program 

enarh logo pos pEU flag-Erasmus vect POS

 

Lamees in Estonia: Last day in Luunja school

Today was the last day in Luunja Kool, which was as I expected heartbreaking. I can’t believe its been already 8 months with these incredible kids, I mean so much has happened, memories, events, talks, hugs, laughter!
My beautiful beautiful kids, Angelika, Laura, Kärt, Hanna, Kaur, Rebekka, Marleen, Daisy, Kretelis, Melissa, Merili, Kert,
Ketlen, Kaarel, Sandra, I don’t want to even think about not being able to see them every Tuesday, Thursday and Friday..

Lamees volunteer lastega
I recieved so much from them, all the “don’t go back to Palestine”,”I will miss you”, “I love you” messages!

The most amazing gift I’ve ever recieved is this book. Seeing yourself through kids eyes, I look pretty 😀
The fun we had in all the hikes we went, the school parties.

Lamees volunteer book Luunja

Lamees volunteer book Luunja-2

Lamees book Luunja3

Lamees book Luunja-4

The support and trust I was given by Kaie and Mari, the teachers whom I’m normally in touch with in the school, I will never forget that. Have to admit in several occasions Kaie put up with my punctuality, or the lack of it. Which I’m not very proud of. Kaie if you are reading I’m sorry 😀

lamees-ja-kaie

One of the things that I really appreciated was kids whom I don’t normally work with still approaching me to talk, which if you don’t know Estonians; it is a hard limit for them 😀

8 incredible months have passed yet 2 more to come..

Wish me luck people..

The volunteering is financed by Erasmus+ , European Voluntary Service program 

enarh logo pos pEU flag-Erasmus vect POS

Lamees: نظام التعليم في الوطن والخارج

في معظم اللقاءات التي يكون فيها الموضوع هو التعليم يُطرح السؤال التالي: ما هي الطريقة المثلى للتعليم؟ او ما هي طريقتك في التعلّم؟ الاجابات تكون اما ان أكتب ماذا تعلمت، او اسمع واركز، او اتعلم بالقراءة، او بالفعل.

انا من الناس الذين يتعلمون باعادة فعل ماذا تعلمت مع كتابته لاحقا، ثم كتابة عناوين بالاشياء التي تعلمتها جديدا على ورقة خارجية، لمعرفة ماذا لدي من مهارات وخبرات.

الان وبما انني في بلد جديد غير فلسطين، واشتغل حاليا في مدرستين احداهما عامّة والاخرى خاصّة، فانني الاحظ الطرق المستخدمة في التعليم في المدرستين وبما انني قضيت 17 سنة في مدارس وجامعات فلسطين فانني غالبا ما اقوم بالمقارنة في طريقة التعليم، وللامانة غالبا ما المقارنة تشعرني بالاحباط، لن اكون هنا مثال المواطن الذي خرج من وطنه العربي وانتقل الى الخارج فيبدأ بلعن الانظمة العربية وطرق التعليم و الوقت الذي نضيعه في دراسة وتعلّم مواد لن نستخدمها في حياتنا العملية لاحقا ولا في سوق العمل، لكنني سأفعل ذلك!

لقد درست في فلسطين في مدرسة حكومية من الصف الثالث حتى الصف العاشر، اذكر منها كم ثقيلة كانت حقيبتي!

اذكر ايضا انني كنت ذات صوت جهوري ممتاز لاداء الخطابات والالقاء، ولحسن حظي انتبهت مديرة المدرسة الى ذلك وشجعتني اكثر، بل وحصلت على المرتبة الاولى في الالقاء المدرسي!

اذكر ايضا انني كنت جيدة في اللغة الانجليزية ولحسن حظي انتبهت مدرستي لذلك فزاد اهتمامها بي، واصبحت تعطيني دروسا خارجية ومقالات وفيديوهات لاحضرها لاقوي لغتي!

لكن ما اذكره ان الحصص الدراسية كانت مملة! اجل كانت في بعض الاحيان لا تستطيع ابقاء عيونك مفتوحة، لانك ملزم ان تستمتع اكثر من ان تشارك، من هنا عرفت مدى تركيزي في الحصص لا يتعدى ال 20 دقيقة اذا كانت الحصة شرح وليس تطبيق، ستجدني بعد تلك العشرين دقيقة سارحة او غافية!

لا توجد لدينا في المدارس حصص موسيقى، وهذا شيء يدعو للحزن، وجود مثل هذه الحصص تفريغ للطاقة السلبية الكامنة في صدور الطلبة بعد يوم طويل من المعلومات (غير المفيدة في معظم الاحيان).

وبما انني قلت انني اقارن كثيرا، سأبدا في المدرسة الحكومية الاولى التي اشتغل فيها حاليا، لا يختلف النظام كثيرا، لديهم مقرر ويجب السير طبقه، لديهم حصص ومواعيد، لديهم نفس المعلمين الذين اذا اهديتهم رسمة يبتسمون في وجهك ثم يقولون لمعلم اخر: انظر الى هذه الرسمة خالية من الابداع والجمال!

في المدرسة الخاصة (للعلم لا اعرف ما نظام المدارس الخاصة في فلسطين) لا يوجد لديهم كتب، ما فهمته انه لديهم مواضيع يجب في نهاية السنة ان يكونوا متعلمينها، لكن لا يوجد طريقة او مقرر معين لذلك، وهذا يتطلب ابداع المعلم وقدراته! حضرت حصة للغة الانجليزية لطلبة الصف السادس، كانت المعلمة فيها لا تتحدث الا اللغة الانجليزية لم تستخدم اللغة الاستونية قط، لم تجب الطلاب الذين يسألونها باللغة الاستونية الا عندما يعيدون السؤال باللغة الانجليزية، طريقة التعليم والحث على التحدث باللغة كانت جميلة جدا، شارك جميع الطلاب بالحديث، وانا اعني جميع، جميع الطلاب مارسو التحدث باللغة الانجليزية لم يستثنى احد منهم.

جعلتني هذه الحصة افكر جديا في ان أصبح معلمة لغة انجليزية عندما اعود الى الوطن، بل وقد بدأت بالتقديم لمنح لاكمال درجة الماجستير باللغة الانجليزية حتى اكون مرشحة اقوى للاختيار بان اصبح معلمة!

مللت نظام تعليم اللغة الانجليزية في مدارسنا الحكومية واريد ان اكون جزءا من التغير الذي سيحصل ان شاء الله 🙂

ملاحظة على الهامش: جميل جدا ان تعرف اخيرا ماذا تريد ان تصبح، وما هو هدفك بالحياة.. قضيت 4 سنين من حياتي في سوق العمل اتخبط بماذا افعل وما احب وماذا اريد ان احقق، لم اشعر براحة نفسية عميقة الا عندما وصلت لحقيقة انني اريد ان اصبح معلمة، وبدأت بوضع خطط لطريقة التعليم، وما المواضيع التي أريد ان اتحدث عنها، وما القصص والمعلومات التي اريد الطلاب ان يعرفوها!

انني سعيدة جدا 🙂

The volunteering is financed by Erasmus+ , European Voluntary Service program 

enarh logo pos pEU flag-Erasmus vect POS

Keity Palestiinas: Tel Aviv – hippid Herzl´i tänaval

Olin kaks päeva Ramallahs. Pakisin asjad lahti, sõin palju hummust, vahetasin raha seekliteks, jalutasin õhtul koos M. tänaval. Oli pühapäeva õhtu, tänaval istusid mehed koos oma teiste meestest sõpradega. Ühesõnaga palju mehi! Ma olin kogu linnas vist ainuke naine, kes kümme õhtul väljas jalutas. Pilke oli muidugi palju, võõra araabia mehega tänaval jalutamas üks blond lahtiste juustega valge neiu. Ühesõnaga sama tunne, kui ma ükskord nõustusin Hollikasse (parem seletus, kui klõpsata nimele) minema, enda arust oli küll kleit seljas ja puha, aga miskipärast tundsin ennast nagu oleksin alasti. Siiski, need mehed siin olid pigem huudishimulikud. Istsime kohalikus pargis keset linna ja ma proovisin palestiina jooki arak`it, mis ei ole midagi muud kui aniisiviin jääga. No meil Eestis vast ei jooda puhtal ära terve klaasitäis, ikka tehakse kokteili või shote, et siis pärast paari lonksu otsustasin õlu kasuks. Tegin “huqa`t”ehk “shishat” ehk ” hubbly bubbly” ehk vesipiipu. Nii mugav, nii kui süsi ei ole enam oma parimas vormis, tuleb poiss, kes paneb uue põleva süsi asemele. (5 EUR heas restoranis, mujal odavam).

Hommikul tahtsin minna Tel Avivi, tagasi Iisraeli. Kadri pidi tulema õhtul ja ma tahtsin teda näha. Muidugi mul oli ka põhjust, sest 4. sept. pidi uus eestlane Iisraeli saabuma, Carry, kes läks lastele inglise keelt õpetama põhja Palestiina külakesse, Al Aqaba`sse. Muidugi ärkasin natuke enne lõunat, kiiresti siis bussijaama, ees oli minu esimene kontroll Chek Pointis. Kui iisraelased lõpetavad keskooli ja on 18. või 19. aastased noored mehed või naised, vahet pole, lähevad nad kolmeks aastaks armeesse. No vot, Eesti poisid, ärge virisega oma 8 või 11 kuu peale! Kolm aastat kükitada täis varustuses, automaat kaelas kuskil Check Pointis, kontrollida passe, öelda enamus inimestele igavesti – “Ei, Teie luba ei saa, et meie riiki siseneda!” Ja milline palavus seal enamus ajast on! Huh! See ei ole ju kerge! Noor naine roosades päikeseprillides, automaat kaenlas sisenes bussi ja palus mõndadel inimestel jalgsi väravad läbida, kasaarvatud ka minul. Nüüd päeval sain alles aru, mis koht see on. Küsisin veel bussijuhilt, et kas ta ootab mind, jaa-jaa, muidugi ootab. Kontrolliti mu kotti ja pidin passi ja Iisraeli viisat näitama, siis küsiti, et kust ma pärit olen: “From Estonia” , vastasin. Muidu tõsine Iisraeli noor sõduripoiss naeratas mulle läbi klaasi ja ütles: “I want to go there!” Naeratasin vastu ja pärast kahte sammu olingi Iisraelis. Ja muidugi mu buss sõitis nina alt mööda! Otsisin siis omale uue. Pärast nelja ühistranspordi vahetust, kõik muudkui ütlesid, et pean seal ja seal maha minema, kuigi tundsin, et juba esimene buss oleks pidanud mind õigesse kohta viima ehk siis Jerusalemma bussijaama, jõudsin siis lõpuks kesklinna. Bussis soovitati trammile minna, kui küsisin kas jalutada ei saa, vastati “NO, NO!” Ei, mõtlesin, ega ma mingi paks turist ei ole, kes ei või natuke maad kõndida! Hakkasin siis mööda trammi teed minema ja pärast 15 min. leidsin odava niiöelda illegaalse autobussi – mitu korda odavam, aga piletit ei saa! Tel Aviv 50 min. pärast!!!

Vaade Jaffale

KAITY vabatahtlikud vaade JAFFA

KEITY vabatahtlikud vaade jaffa 2

Turul

KEITY vabatahtlikud kummikommid

KEITY vabatahtlikud kuivatatud puuviljad

KEITY vabtahtlikud oliivid

KEITY vabatahtlikud maitseained

KEITY vabatahtlikud maitseroheline

Vanaprõua esineb oma kuldsete lauludega kohalikul turuväljakul.

KEITY vabatahtlikud vanaproua esineb

Kohad

KEITY vabatahtlikud beauty store

KEITY vabatahtlikud puu

KEITY vabatahtlkud tsikkel ja lill

KEITY vabtaahtlikud meri mere ääres

KEITY vabatahtlikud meri mere ääres 2

KEITY vabatahtlikud meri

KEITY vabatahtlikud puhkpill

Benny, tema juurest saab parimat kohvi!

KEITY vabatahtlikud benny kohvi

Carry ja mina!

KEITY vabatahtlikud koos CARRY

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

 

 

Keity Palestiinas: Kui takso on liiga kallis, siis ära võta taksot…

Tegelikult sain lennukis olles ühe poisiga tuttavaks, ta oli profesionaalne tennisemängija, kes just tuli Gabonist võistlustelt. Saime juba nii hästi läbi, et ta lubas mind lennujaamast Tel Avivi sõidutada ja veel õige maja ette ka viia! Ta oli tõesti pikk, 1.98 m! Ma ju tean, kui vastik see on, kui inimesed mulle kogu aeg ütlevad: “Keity sa oled ikka nii lühike; ” või “Kuule, Keity, sa oled ju lühemaks jäänud!” Jobud!
Siiski, kui lennuk maandus ja ma vahekäiku astusin ja selja taha vaatasin, hüüatasin – “You A R E so tall!” Ta vaikis. Muideks, ta nimi oli Tal! 😀 Olgu, see selleks! Muidugi ei pidanud tema mingit kontrolli läbi tegema, leppisime lihtsalt kokku, et ta ootab mind. No ta ootaski ja ta ema ootas, aga kuna mul läks ikka nii kaua aega, siis läksid nad ära, mis oli ka väga mõistlik tegu, kell oli ju öö ja mina mingi hull tüdruk, kes läheb maale, mis on keelatud ja ohtlik, seda siiski tema silmis! Pidin siis takso võtma. Lennujaamast välja astudes nägin kohe taksode rivi vasakul. Mees juba avas mulle kõik uksed, küsisin siis, kui palju sõit linna maksab, 180 Seeklit, mis on mingi 40 EURi umbes 15 min. sõidu eest! Kurat, miks nad pidid mind seal nii kaua kinni hoidma! Arvutasin kiiresti ja need arvud ütlesid mulle, et see sõit on liiga kallis ja juba ma ütlesingi, et ei, ma ei taha taksot! Kõndisin ruttu minema mingis suunas. No jah, kell oli 03:30 midagi ja ma oma raske kohvri ja teiste kottidega hakkasin siis mööda parklat ringi kõndima, et ehk näen kedagi, kes tuleb ka lennujaamast ja sõidab Tel Avivi! Ei olnud kedagi! Leidsin siis mingi tee, hakkasin hääletama, järgisin mingit lauset, mida kuulsin kuskilt, et eurooplastele kõik lubatud! Autod kihutasid mööda, kuni üks peatus, siis selgus et see tee ei vii mitte Tel Avivi, vaid tagasi lennujaama, kuigi suurelt oli Tel Avivi silt! Hästi läks, läksin tagasi lennujaama ette, üks mees kisendas seal “To Jerusalem, to Jerusalem”, küsisin siis, et kui palju maksab – ainult 64 Seeklit! No oli ju reede öö, see tähendab puhkepäev ja tavaliselt siis ühistransport ei liigu, sellepärast pidin ka alguses Tel Avivi jääma, aga mõni ikka kasutab võimalust raha teenimiseks, turistid saabuvad ju linna iga päev! Ma siis otsustasin, et mis seal ikka, proovin kohe Iisraelist Palestiinasse pääseda! Pidin kuskil 20 min. ootama, et 10 kohaline väikebuss öiseid saksa turiste täis saaks ja siis hakkasimegi Jeruusalemma poole sõitma.
Minu kõrvale istus üks mees, kes oli nagu 70.-nendate reisikirjade raamatust. Suured kandilised prillid, riided mugavad ja naturaalsetes toonides, veidike lotendavad nagu 70.nendatel need võisid ühel matkajal olla, sellise muheda looduseuurija näoga, olgugi, et väga väsinud ja ma millegi pärast arvasin, et ta ei räägi inglise keelt! Bussis jäin varsti magama, kui ma silmad avasin, nägin esimest korda selle püha linna tulesid, naeratus ma näolt ei läinud ära, lihtsalt vahtisin aina aknast välja, et midagi märgata, oli selline püha tunne küll. Kui Jeruusalemma kesklinna jõudsin, siis esimesena nägin ma ühte noorpaari ja see ei olnud seda sorti vaatepilt, mida oleks just praegu siit oodanud. Tüdruk kükitas keset suurt ristmiku ohutussaarel palja tagumikuga ja pissis, poiss vaatas seal samas kõrval rahulikult pealt ja aitas siis tüdrukul pükse ülesse – hea küll! Võib-olla ma eksisin, püha linn küll, kuid mitte öösel ja vast on siis igal pool nii, et noortel peale pidu on ikka pissihäda! Bussijuht ütles mulle, et ma võin nüüd maha minna, hästi, aga teaksin ma vaid, kus ma olen ja mida edasi teha! Buss sõitis ära ja ma avastasin, et ma pole üksi, “70.-nendatest looduseuurija” , (edaspidi D.), küsis minult tugeva aksendiga: “Where are you going?” , “To Ramallah”- vastasin, “Me too!”. Seega, ma ei olnud enam üksi ja ta oskas inglise keelt! Kõndisime kohvritega läbi Ida-Jeruusalemma, värsked, hästi lõhnavad saiakesed lebasid laudadel kesest tänavat, ühtegi inimest ei olnud läheduses, kõik oli vaikne ja kuidagi suitsune. Võtsime takso, mis sõidutas meid check pointi.
See on hetk, mida ma ei unusta kunagi! Suure kohvriga tuli kuidagi mahtuda läbi keerlevate raudväravate, mis ainult edaspidi liikusid, peaaegu oleksin sinna kinni jäänud, kui D. mind aidanud poleks! Kui ma jõudsin teisele poole – nn. Palestiinasse – see oli müstiline, kell võis olla 5 hommikul, veel oli pime, kaugelt päe tipust kostis moslemite hommikune palvus, see “laul” kajas üle terve silmapiiri, tugev soe tuul, praht ja prügi, mis tiirles ümber minu jalgade, räsitud, lagunenud majad – täielik slumm! Põnev! See ei olnud veel Ramallah, vaid muu eeslinn! Keegi ei teadnud, et ma täna öösel Ramallahsse jõuan, ma isegi ei teadnud seda tund aega tagasi. Õnneks, D. aitas mind, ta laadis ruttu oma telefonile raha ja hakkas helistama inimesele, kes pidi mind siin vastu võtma, sest mul ei olnud aimugi kuhu edasi minna. Võtsime uue takso, et linna sõita, palju araabia keelt ja seletamist. D. lahkus taksost, lubasime veel kohtuda, ta on siin linnas muusikaõpetaja, tšellomängija. Jäin üksi taksosse, mis oli pigem nagu väike buss. Lõpuks nägin teeääres lehvitavat meest, M. ootas mind ja nüüd teadsin, et olen õiges kohas, õigete inimeste juures. Jalutasime minu uude koju, selline küllaltki vana maja, valgetest rustika kividest, kolme korruseline, meie (mina, Andaluusiast pärit tüdruk, kes õpib siin kaks kuud graafikat/kunsti, Eestist veel üks vabatahtlik tüdruk, kes tegeleb asutuste organisatoorse poolega ja kohalik mees, kes töötab tsirkuses) elame esimesel, kahes ülejäänus elavad kohalikud. M. tegi mulle teed, istusime hoovis katkistel plasstmasstoolidel, rääkisime juttu elust siin Palestiinas, tantsust ja õpetamisest ning vaatasime, kuidas valgust järjest rohkem kumama hakkab. Päike tõusis väga kiiresti ja kui mul juba väga palav hakkas, läksin 13 tunniks magama!

KEITY vabatahtlikud tänav pimedas reklaam

KEITY vabatahtlikud betoonmajad Ramallah

KEITY vabatahtlikud loojang

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

Keity Palestiinas: Jõudsin kuskile

Kõik algas sellega, et olin Madriidi lennujaamas ja astumas lennukile, mis pidi mind Istanbuli ja seejärel edasi Iisraeli sõidutama. Olin juba nädal aega olnud Madriidis ja harjunud kasutama ID-kaarti nagu meil siin Euroopas käib, kuid nad tahtsid mu passi näha, sest riik kuhu ma teel olin, ei olnud enam Euroopa. Võtsin kotist siis pasi ja näitasin seda uhkusega, see on mul ju täiesti uus. Mees vaatas seda ja siis hüüatas hispaania aksendiga inglise keeles: ” See on ju kehtetu!” Mida! Jah, vaatasin pilti ja seal oli mingi 16 aastane Keity, nägu paistes ja muidu väga teismeline! Ma tundsin kuidas ma seest tõmbun üleni kokku ja mul hakkas väga palav, niigi oli juba check in lõpenud ja mina oma suure kohvriga keset inimtühja lennujaama! Olin võtnud vale passi kodust kaasa! Mul oli vaja kehtivat passi, et sõita Istanbuli ja edasi Iisraeli, seega mind ei lastud mu lennule. See oli minu elus see hetk, kus inglise keel muutus mingiks pudiks ja ma ei saanud mitte kui midagi aru, mis teised 10 inimest minu ümber mulle räägivad! Õnneks oli seal üks väga rahulik ja sõbralik vanahärra, kes juhatas mind kõrvale ja seletas kõik aeglaselt üle, et kuidas ma nüüd käituma pean. Ta pilgutas silma ja kadus hetkeks ja siis ilmus tagasi, käes välja prinditud eestikeelsed lehed, kus oli kõik oluline kirjas Eesti saatkonna kohta Madriidis. Ta saatis mind metrooni ja soovis edu, et saaksin uue passi kiiresti tehtud. Öine metroosõit tagasi Madriidi -“Vabandus, kas võin jääda veel paariks päevaks teie juurde?” – hommikul jooksuga saatkonda – “Me ei saa midagi teha, kui sind ainult tagasi koju saata, aga sul ju ID-kaart olemas, uus pass võtab 1-2 kuud aega!” – “Emme, mu uus pass jäi Eestisse!” – “Kadri, see tuleb viia kontorisse enne tööpäeva lõppu!” – Kadri viis mu passi 19.00 kontorisse ja kiirkuller helistas mu Madriidi korteri uksele järgmisel päeval kell 12:00 – “Are you Keity Pook?”, “Yes, I am!” – KÄES!
Uuesti uuele lennule, jõudsin ilusasti Tel Avivi ja seda kõigest kaks päeva hiljem, kui oleksin pidanud! Elame ikka tõesti sellises tohutus globaalmaailmas! Kõik on võimalik!
Jõudsin küll Tel Avivi lennujaama, aga sealt välja saada, on teine asi! Lennujaamas kontroll küsitles ja küsitles mind, et mis on minu külastuse põhjus, kui kauaks jään, palju raha, kelle juurde lähen jne. Siiski ei jäänud ta minu vastustega rahule! Ta palus mul kuskile minna, suures segaduses astusin juba selja taga olevasse teise kontrollputkasse. Kuulsin siis, et “No, not there, stay, somebody come to you!” Siis tuli üks hipsteri välimusega töötaja, mees, ja küsis, kas räägin vene keelt ja viis mu uude ruumi. Muidugi ei räägi ma vene keelt, mis sest et mu vanaema on venelanna ja ma seda 6 aastat koolis õppisin. Ruumi kuhu jõudsin, oli täis venelasi, ameeriklasi ja teistest rahvustest inimesi, kes kõik soovisid Iisraeli pääseda. Mõni nuttis ja mõni oli väga pahas tujus! Midagi olime me kõik valesti teinud, et me seal nüüd siis istusime, mina antud olukorras kaks ja pool tundi. Tõesti oli mul tunne, et mind karistatakse, et ma olen midagi kohutavat halba teinud sellele riigile, millest ma veel midagi ei tea. Lõpuks kutsuti mind ühte väikesesse ruumi, kus andsin näpujäljed, pilti tehti, küsitleti veel. Läksin teise ruumi, kus küsitleti mind uuesti. Olin nii rahulik, sest reis oli nii pikk juba olnud ja kell oli kuskil kolm öösel. Rääkisin siis uuesti, et lähen 3 nädalaks Iisraeli, tagasisõidu piletit küll veel ei ole, kuid varsti prindin välja. Rääkisin, et jään Tel Avivi oma sõbranna sõprade juurde ja et mul on kaasas rohkem kui 1000 EUR. Siis ma pidin seda raha näitama ka veel. Lõpuks ütlesin, et kuulge ega ma siia elama taha jääda, ärge muretsege, naine hakkas naerma ja lasi mul minna. 03:30 astusin lõpuks lennujaamast välja – lõpuks jõudsin…kuskile!

KEITY vabatahtlikud fotokaga

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

Barbara: Salsa ja muu

Ma panin oma pesu pesema. Pesu hulgas oli näiteks sinine triiksärk ja nüüdseks heledapoolseks määrdunud valge kott, valgete täppidega tumedad sokid, valgetriibuline kampsun ja oranž diivanilina, mille meie väike koer veel enne Eestisse minekut täie mõnuga täis kuses.

Masinast välja tulid aga okseroheline triiksärk, paduoranž hipisugemetega märss, punaste täppidega tumedad sokid, oranži-punase kirju kampsun (väkk!) ja oranž diivanilina, millelt vähemalt kusi vist ikka maha tuli. Kui tuli. Rõõm.

Eile käisin aga salsat tantsimas. Jah, mina, Preili Puujalg-Mättaots, käisin salsat tantsimas. Esimesed viisteist minutit käitusin oma kodakondsusele vastavalt ja jõin oma viie eurost laket, et ikka väikegi vunk sisse tuleks. Ei, tantsida mulle meeldib ja julgust on ka täitsa piisavalt, aga lihtsalt te oleksite pidanud nägema seda karusselli, mis tantsupõrandal toimus. Kõik keerlesid ja pöörlesid nagu Eda-Ines! Puusad muudkui käisid vinksa-vonksa… tilksa-tolksa.

Aga ei, ma olin ka lõppeks ikka juba täitsa (ma ei mõtle, et purjus, selleks pole raha) ja läksin ka tantsima kui kutsuti. Esimese tantsu ajal kuulsin vaid meie profitantsija Maherilt, et “let gõu änd muuuuuv!”, aga no ei tulnud välja. Teise tantsu jooksul tantsisin mingi järgmise tüübiga, kes oli veidike aeglasem ja no nõnna palju lihtsam oli. Muudkui juhendas ja ma muudkui keeeeerlesin. Õnneks kunagi ammu me tegime Paavlis mingeid balletti pöördeharjutusi ka, seega oli lihtne pärast tiiru jälle silmadega sama kohta jõllitada ja kõik kokku ma vurrisin täitsa edukalt ja nägi ilus välja ka. No ja õhtu lõpuks tundsin end juba väga hästi ja muudkui salsatasin! Mul on nüüd viis telefoninumbrit ka, nii et kui keegi tahab mehele minna, siis andke teada onju?

Muidu aga ongi nii, et täitsa kohaliku tunne on mõnes mõttes. Seega aga lähevad ka kultuurilised erinevused meelest ja aeg-ajalt tuleb oma käitumist ja suhtumist siiski korrigeerida, et niiviisi kena inimest edasi mängida. Kas või vägisi olen kena, eks ole.

Näiteks… (nüüd tuleb rõve osa, aga mulle endale nii ko-hu-ta-valt meeldib tavaliselt rõvedusi lugeda, nii et kütan edasi) on siin WC-s käimisega noh.. natuke teisiti. Nemalt nimelt ei kasuta paberit vaid pesevad end mingis bidee laadses tootes. Alguses käisin teatris esimesed nädal aega rull taskus ja varjasin kiivalt oma paberit, aga nüüd juba võtan ikka julgelt lehekesed näppu ja tantsan uhkel sammul pellerdise suunas. Alati on kangelase tunne…

Ja kusjuures mina veel alguses mõtlesin, et miks kurat kogu aeg põrand vett täis on?! Või miks ukse küljes mingid haisvad käterätid ripuvad… HEA ET KÄSI EI PÜHKINUD, VANA PERSE (sõna otseses mõttes!).

Siis näiteks eile istusime rahulikult koos ja plaanisime Tantsija lõpupidu, kui üks hetk oli tunne, et elame Chicagos ja gängsterid ja vaesuskriis, sest kõik sireenid undasid ja tunne oli, et nüüd on siis jälle sõda ja kõik linna politseinikud osalevad! Jooksime välja tänavale ja mis me näeme? Peatänaval (teater asub siin) on suur ummik! Ja miks? Sest ummiku esimese otsa autod seisavad ja inimesed tantsivad autode katustel! Kõik sireenitavad suurest rõõmust muidugi kaasa ja politseiautode vilkuridki töötavad tantsu taktis! Siis sõitsid veel natuke aega edasi-tagasi nii umebs 90 kilomeetrit tunnis ja viie minuti pärast oli jälle haudvaikus.

Me püüdsime ikka mõistada ka, et millest siis nii hea meel ja puha ja mõtlesime, et ehk siis nüüd see, et 141 riiki tunnistasid, et Palestiina on siiski riik (muidugi mitte Eesti, kardame liialt oma suurt venda Ühendriike), aga sellepärast tantsiti ju eelmistel päevadel.. Mine võta kinni… ega küll küllale liiga ei tee. Äkki oli lihtsalt reede?

Ja et te ei arvaks, et ma siia aint kusma-tantsima-puhkama olen tulnud, siis tegelikult ikka teatrilainel surfan ka. Tantsija tegi lavastuse ja täiesti tore oli. Selline installatsioonitüüpi lavastus, kus osaleb tema ja kaks kurti Palestiina poissi, kes tantsivad. “Lost in translation”. Alguses lugesin mingit teksti sisse, et oma abihäälepaela ulatada, aga nüüd Tantsija lendas kodu tagasi ja Maher tahab seda paar korda siin veel mängida, nii et õpin viipekeelt. Araabia viipekeelt.

Ja see kah, et mu oma projektike hakkab valmis saama, seega järgmine reede on esietendus. “Freedom on sale” on ka installatsiooni tüüpi etendus. Näitlejatega alles peamine töö algab, aga kõik on paberil ja valmis ja vaja vaid sädet pilduda. Kui siin kõik hästi läheb, saab seda sama lavastust jaanuari lõpus ka Berliinis näha. Siis küll uute inimeste ja sellest johtuvalt ka uue sisuga, aga see selle mõte ongi. Ehk saame ka Eestis korrata ja veel kuskil. Ja ma lihtsalt mainin, et selles osas tahab õnn täiesti ära tappa.

barbara-poster