Islamofoobia

Mis on islamofoobia?

Islamofoobia teemat võib sarnaselt teiste teemadega alustada ühisest defineerimisest (nagu stereotüüpide, identiteedi ja diskrimineerimise puhul).


Ajurünnak: ISLAMOFOOBIA on….?

Aeg: 10 minutit.
Vanus: 9.-12. klassi õpilased.
Eesmärk: pakkuda õpilastele võimalust liikuda ise mõiste “islamofoobia” lahtimõtestamise poole.

Õpetajale:
Paluge õpilastel avaldada arvamust selle kohta, mida tähendab islamofoobia. Paluge neil nimetada märksõnu, mis seostuvad neil selle mõistega. Julgustage õpilasi pakkuma mitte valmis definitsiooni, vaid otsima märksõnu, mida võiks islamofoobia seletamiseks kasutada.
Kirjutage märksõnad tahvlile.
Kui ajurünnak on läbi (kestus on olenevalt üldisest dünaamikast enamasti 3-4 minutit), pakkuge õpilastele võimalikke definitsioone:

Islamofoobia on eelarvamustest tingitud tugev hirm, vihkamine ja vaen, mille sihtmärgiks on islam ja moslemid ning mille tulemusena tekib kallutatud suhtumine moslemitesse, nende diskrimineerimine ja tõrjumine sotsiaalsest, poliitilisest ja ühiskondlikust elust. (Center for American Progress)

Islamofoobia tähendab põhjendamatut hirmu islami ja moslemite ees. See väljendub erinevates rassismiaktides, diskrimineerimises ning sallimatuses moslemite ja nende kogukondade suhtes. Islamofoobsed teod avalduvad arvukatel viisidel: osad neist on nähtavad ja ilmsed, teised jälle varjatud ja vaevu hoomatavad. Islamofoobne käitumine võib endaga kaasa tuua ka erineva tõsidusega ahistamist. Moslemeid võidakse ähvardada või isegi rünnata; mošeesid, islamikeskuseid ja muid moslemitele kuuluvaid paiku hävitada, lõhkuda või muul viisil rüvetada; islami sümboleid meedia vahendusel mõnitada. Moslemite diskrimineerimise põhjusteks võivad olla nii islamofoobsed hoiakud kui ka rassistlik ja ksenofoobne vimm, kuna need elemendid on tihtipeale omavahel põimunud. (Euroopa Põhiõiguste Amet)

Kasutusele on tekkinud ka termin moslemifoobia – irratsionaalne hirm kõigi moslemite üle, olenemata nende hoiakutest ja tegudest. Sõna “moslemifoobia” fookuses on inimsed, keda kardetakse, mitte religioon. See tähendab, et religioonile omistatavad üldised hoiakud ja inimene eristatakse, arvates, et see annab parema raamistiku religioossete põhimõtete, mitte inimeste kritiseerimiseks.


Harjutus MIDA OLEN KUULNUD ISLAMI KOHTA?

Aeg: 5-7 minutit.
Vanus: 7.-12. klass.
Eesmärk: Arutada, mida on õpilased kuulnud islami või moslemite kohta, ja püüda suunata õpilased tuvastama, kust see info pärit on.
Vaja läheb: Ülesande küsimused, paber ja kirjutusvahend.

Õpetajale:

Paluge igal õpilasel individuaalselt kirjutada paberilehele, milliseid arvamusi on ta kuulnud moslemite ja islami ning araablaste ja araabia maade kohta. Andke neile selleks mõned minutid. Seejärel paluge neil jagada oma mõtteid. Kirjutage märksõnad tahvlile. Minge 2. küsimuse juurde alles pärast seda, kui 1. küsimus on vastatud ja märksõnad tahvlil.

Õpilastele:

Mida tead või oled kuulnud moslemite ja islami kohta? Mida tead või oled kuulnud araablaste ja araabia maade kohta?

Õpetajale:
Kui mõtted on kirja saanud, paluge õpilastel mõelda, kust need mõtted tulevad.

Pakkuge neile lugeda alljärgnevat nimekirja ja paluge neil märkida ära, kust nende mõtted pärinevad. Paluge õpilastel võimalusel tuua mõni konkreetne näide, mis neil meeles on.
Kas see mõte tuli mõnelt teiselt inimeselt?
Kas see mõte tuli selle põhjal, mida sa kuulsid?
Kas see mõte tuli selle põhjal, mida sa nägid?
Kas see mõte tuli selle põhjal, mida sa tundsid?
Kas see tuli televisioonist?
Kas see tuli internetist? Kust?
Kas sa mõtlesid selle täiesti iseseisvalt välja?

Arutelu teemad/abistavad küsimused:
Arutage õpilastega, millised on nende infoallikad ja kas nende seas on mõni allikas, mis on otseallikas, nt. mõni islamiusku inimene? See harjutus annab ühtlasi aluse hilisemaks Eesti meedia ja moslemite representatsiooni teema arutamiseks.


Islamofoobia tulemusena on ühiskonnas tekkinud järgmised arvamused, mida võetakse tõe pähe:

  • islam on monoliitne (ühesugune) ja ei suuda kohaneda uue reaalsusega;
  • islami väärtused ei kattu teiste peamiste religioonide väärtustega;
  • islam on religioonina Lääne suhtes alamal positsioonil, see on arhailine, barbaarne ja ebaratsionaalne;
  • islam on vägivaldne religioon ja toetab terrorismi;
  • islam on vägivaldne poliitiline ideoloogia.

Eelarvamuste pikk ajalugu

Nagu kõik teised rassismi/ksenofoobia vormid, põhineb islamofoobia arvamusel, et kõik moslemid käituvad ja mõtlevad ühtemoodi lihtsalt sellepärast, et nad on moslemid.

Negatiivne arvamus islamist ja moslemitest ulatub Euroopas keskaega, nagu ka näiteks antisemitism. Keskaega iseloomustasid rooma-katoliku kiriku algatatud ristisõjad, mida alustas paavst Urbanus II 1095. aastal. Ristisõdadest võtsid osa nii inimesed, kes tahtsid vallutada moslemite käest Püha Maa, kui ka inimesed, keda meelitas sinna kõigi pattude andeks andmine, poliitilised või majanduslikud võimalused või lihtsalt seiklushimu. Kirik ja valitsused soosisid ristisõdu ka selle tõttu, et see andis võimaluse viia riigist välja vaesunud aadlike pojad ja aadlike nooremad pojad, kellel polnud suurt lootust pärandusele, ja vältida selliselt tülisid kodumaal.

Hilisem Ottomani impeeriumi vallutuskäik suurendas veelgi eurooplaste hirmu moslemite ees, 19. ja 20. sajandi Euroopa koloniaalpoliitika aga suurendas Lähis-Ida ja Aafrika riikide vaenu eurooplaste vastu. Sellest ajast pärit arvamusi „moslemite“ või „araablaste“ kui religioossete fanaatikute, haaremipidajate või agressiivsete metslaste kohta taastoodab meedia ka praegu – neid leiab nii Tintini koomiksites (nt. „Tintin ja must last“) või tänapäeva Hollywoodi filmides, nagu „Ausad valed“ (1994) ja „Muumia“ (1999). „Jõhkraid araablasi“ kohtab ka nt. Oskari võitnud filmis Gladiaator (2000).

Mazin B. Qumsiyeh, USA araablaste anti-diskrimineerimiskomitee meediasuhete direktor, kirjutab oma raportis, kuidas araablasi Ameerika filmides kujutatakse: “Araablasi TV-s ja filmides on kujutatud kas pommipanijatena, kõhutantsijatena või miljonäridena.” Araabia mehi kujutatakse kas terroristidena või rikaste naftaärimeestena, araabia naisi aga seksiobjektidena. Raport toob välja ka selle, et need stereotüübid mitte ainult ei tekita psühholoogilist kahju (nt. solvates inimesi), vaid loovad pinnase ka füüsiliseks kahjustamiseks, dehumaniseerides* ühte kindlat inimgruppi ja muutes nende ründamise lihtsalt väljavabandatavaks. (Mazin B. Qumsiyeh,“Sada aastat araablaste ja moslemite stereotüüpset kujutamist.“)

*Dehumaniseerimine on inimesele ning inimlikele väärtustele järk-järgult väiksema tähtsuse omistamine, mis võib äärmuslikel juhtudel viia genotsiidini (Vikipeedia)

Hirm moslemite ees ja sellega kaasnev diskrimineerimine

Ettekujutus moslemitest kui vägivaldsetest inimestest süvenes ka USA 11.09.2001 terrorirünnaku tagajärjel. See tekitas veelgi suurema lõhe moslemite ja mittemoslemite vahel ning tõi kaasa ägeda diskussiooni religiooni rollist ühiskonnas, aga ka islamofoobia ja diskrimineerimise suurenemise. Euroopas, Austraalias ja USA-s on lõhutud mošeesid, alandatud pearätti kandvaid naisi ning on esinenud ka otseseid kallaletunge moslemiteks peetud inimeste vastu. Iseäranis haavatavas olukorras on naised, kuna nad on pearäti tõttu lihtsasti moslemitena tuvastatavad.


Harjutus KUIDAS ON OLLA MOSLEM?

Aeg: 15 minutit.
Vanus: 7.-12. klass (näited peaks valima/kohandama vastavalt vanusele).
Eesmärk: Tutvustada õpilastele näiteid islamofoobiast ja arutleda selle üle, milliseid tagajärgi võivad need kaasa tuua.
Vaja läheb: Ülesande tekst (sündmuste kirjeldused).

Õpetajale:
Enne õpilastele teksti andmist vaadake see kindlasti üle – näide nr. 2 (Pariis, 2013) võib olla liiga jõhker, eriti nooremate õpilaste jaoks. Sel juhul tuleb see leebemaks sõnastada.

Õpilasele:

Loe läbi järgnevad näited, mis on aset leidnud Austraalias ja Euroopas, sh. Eestis, viimase paari aasta jooksul. Vasta küsimustele.

Austraalia:
2014. aasta oktoobris jalutas 48-aastane pearätiga mosleminaine poest koju, kui talle lähenes suurt kasvu mees ja ütles: “Te, moslemid, minge tagasi sinna, kust olete tulnud!“ Mees tõukas teda nii, et naine kukkus ja murdis käeluu.
The Age, 2014

Prantsusmaa:
2013. aastal ründasid Pariisis kaks meest 21-aastast naist, kes oli neljandat kuud rase, karjudes talle, et ta ei tohi näokatet (loori) kanda. Kui naine ütles, et ta on rase, hakkas üks meestest teda jalaga kõhtu peksma. Hoolimata arstide pingutustest ei õnnestunud last päästa.
The New York Times, 2013

2015. a. veebruaris avaldas Prantsuse islamiusu nõukogu (CFCM) raporti, mille kohaselt toimus Prantsusmaal kuu aja jooksul pärast terrorirünnakut Charlie Hebdo toimetusele 147 moslemite vastu suunatud “intsidenti” ja rünnaku alla sattus 26 mošeed.
Newsweek, 2015

Suurbritannia
2015. a. veebruaris sõitis üks mosleminaine Essexis autoga, millel oli aken avatud, kui kaks valget noormeest möödasõitvast autost tema pearäti kohta solvanguid karjuma hakkasid. Šokeeritud naine, kartes teha avariid, alandas kiirust, ent ka noorukid aeglustasid kiirust ja sõitsid tema kõrval, ropendades ja naerdes ning tehes temast samal ajal oma mobiiltelefonidega pilti.
TellMAMA.uk

Saksamaa
2015. a. jaanuaris ütles moslemite kesknõukogu esimees Aiman Mazyek, et Saksamaal toimub igal nädalal rünnak mõne mošee vastu ning et imaamid (moslemikogukondade religioossed juhid) soovitavad pearätti kandvatel naistel ahistamise vältimiseks kasutada võimalikult vähe ühistransporti ja liikuda pigem autoga.
Deutsche Welle

Eesti

Kuressaare
Oma esimese raseduse lõpukuul (28-aastaselt, seega mitte enam väga noor) jalutasin jaanipäeva paiku oma abikaasaga läbi kesklinna. See on aeg, mil saartele tuleb mandrilt palju rahvast ja liiklus on kesklinnas väga tihe. Vaekoja ees seisis üks vanem meesterahvas, Eestis suhteliselt tuntud tegelane, ja rääkis oma mobiiltelefoniga. Meie möödumisel vajus ta telefon kõrva juurest alla (ka jutt jäi ilmselt pooleli) ja ta hüüdis valjusti üle platsi: “Mida kuradit nad siin teevad? Ja paljunevad nagu küülikud!” Ma keerasin ringi, naeratasin ja vastasin nii kõva saare murrakuga, kui oskasin: “Ma’p tia mes te sii teete, a ma ela sii.” Väga vastik tunne jäi sellest, et ma ei tohi 28-aastaselt oma esimest last sünnitada, ilma et mind küülikuks nimetataks. (Kätlin)

Tallinn
Leila isa oli alles hiljuti hakanud taksojuhiks, kui 2014. aasta novembris sattus talle kliendiks proua, kes hakkas taksosse istudes Leila isaga tema eesti oskuse pärast kurjustama. Klient väitis, et ta on haritud filoloog ja seega ei mõista, kuidas saab nii töötada. Ta nõudis, et taksojuht vastaks küsimusele, kas eestlane saaks Bakuus oma emakeelega hakkama, lisades jutu lõppu, et Leila isal on üldse selline nimi, et ta sobiks pigem keskturule hurmaad müüma või terroristiks. Leila isa vihastas ja ütles: “Teate, miks ma halvasti räägin? Aga sellepärast, et eestlased ei suhtle muukeelsetega. Ei paranda meid, et me teaks, kuidas on õige. Vene keele aga just nii selgeks saingi, sest vene inimesed suhtlesid ja parandasid.”
Proua ütles seepeale, et sattus vale inimese otsa, kelle peale viha valada, maksis ja lahkus.

Küsimused:
1. Mis Sa arvad, kuidas sellised juhtumid panevad end tundma inimesi, kelle pihta need on suunatud?
2. Kas oskad ette kujutada, millised tunded võivad tekkida inimestel, kes korduvalt, sageli terve oma elu, peavad kokku puutuma ühtede ja samade eelarvamustega nende suhtes ja tõestama, et need on eelarvamused?

Arutelu teemad/abistavad küsimused:

Seletage õpilastele, et kuigi siin on toodud välja vaid mõned juhtumid erinevatelt maadelt, ei ole need üksikjuhtumid, vaid et neid juhtumeid on palju.

Arutlege selle üle, millised tunded võivad tekkida inimestel, kes on sattunud taoliste sündmuste ohvriks. Kas need võivad kaasa tuua hirmu, mure, ebaturvalisuse tunde? Võõrandumise tunde? Võite lugeda neile ette Eestis elava aseri neiu Arzu meenutuse: „Ülikoolis käies küsiti minu käest ikka: „Mis rahvusest sa oled?“ Vastusele „aser“ ei järgnenud reeglina mitte küsimus, mis nimeks, vaid tõekspidamised stiilis: „Kas sa oled terrorist?“ Küllap pidi see olema nali. Aga usun, et igaüks saab aru, kuidas kahekümnendat korda sama nalja kuulmine võib ärritada, eriti kui tegemist on lolli naljaga. Ja ma ei tohtinud kunagi midagi kritiseerida. Iga kord oli kohe see, et kui ei meeldi, siis mine oma riiki tagasi.“

Arutlege, miks teie arvates vastavad inimesed tihti: „Mingu siis oma maale tagasi!“. (Nt. sellepärast, et see on lihtne võimalus diskussioon enda kasuks pöörata, mitte hakata mõtlema, kas kriitika on õigustatud). Millist signaali saadetakse sellega inimesele? (Nt. seda, et see riik ei ole ega saa tema omaks, mis võib võtta inimeselt motivatsiooni selle riigi heaks midagi teha ning tekitada riigi vastu tõrget).

Pärast arutelu näidake õpilastele allolevat karikatuuri ja küsige, mida on õpilaste arvates püütud sellega öelda? Karikatuur ilmus pärast terroristlikku rünnakut Charlie Hebdo toimetusele Pariisis (jaanuar 2015) ja selle autor on Kataris elav Sudaani päritolu Khaled Albaih.

MATERJAL ISLAM ISLAMOFOOBIA khalidalbaih

Mees vasakul: „Sa oled uskmatute poolt!“ Mees paremal: „Sa oled terroristide poolt!“ Mees keskel: „Ma olen lihtsalt moslem.“

Religioonikriitika või islamofoobia?

Paljud Euroopa erakonnad teevad võõravihast, iseäranis „islami küsimusest“, oma valimiskampaanias peamise tõmbenumbri. Sageli tekib veelahe selle koha pealt, kas võime ja peame kritiseerima religiooni. Kahtlemata peab avatud demokraatlikus ühiskonnas olema ruumi ka religiooniga seotud probleemide lahkamisele, ning nende hulgas teiste ühiskonnaliikmete jaoks tundlike küsimuste arutamine on ühtpidi paratamatu ja teistpidi tähtis.

Küsimus on aga pigem selles, millises kontekstis see arutelu toimub. Ralph W. Stockman, tuntud USA metodisti kiriku pastor, on öelnud: „Oma julguse piire näeme me siis, kui oleme vähemuses. Oma sallivuse piire näeme siis, kui oleme enamuses.“ On suur vahe, kas oleme „tugevama“ poolel – st „insiderid“, kuuludes domineerivasse ja aktsepteeritud gruppi, või oleme me „outsiderid“, kelle identiteeti ja õigust olla teistsugune seatakse pidevalt kahtluse alla. Sel juhul on kerge tekkima olukord, kus see, mis tundub ühele osapoolele vaid „idee kritiseerimisena“, paistab teisele tema isiku ründamisena, kuna ta kuulub teatud etnilisse, religioossesse vm vähemusgruppi.

Kui meid kritiseeritakse väljastpoolt, tekitab see sageli kaitsereaktsiooni ja muudab keerulisemaks iseenda kritiseerimise. See ei tähenda loomulikult, et me peaksime kriitikast loobuma. Kuid tasub mõelda, millal läheb kriitika üle mõnitamiseks või eesmärgituks solvamiseks, eriti juhul, kui kritiseeritav grupp on ühiskonnas tõrjutud.

Küsimus on paljuski ka selles, millise eesmärgiga me oma vabadusi kasutame ja kas need vabadused on kõigile võrsed. Kui Eestis elav moslem räägiks, et kristlastega kõrvuti elamine on tema jaoks vastik, siis kas suhtumine oleks teistsugune, kui eestlane ütleks, et moslemite kõrval elamine on tema jaoks vastik? Kas me kasutame sõnavabadust vaid selleks, et kritiseerida teiste ideid, või ka selleks, et seada kahtluse alla ja kritiseerida iseenda omi?

Probleemiks teatud inimgrupi pideva kritiseerimise juures on see, et kui seda piisavalt kaua teha, võib aspekt, mida kritiseeritakse, muutuda antud inimgrupi jaoks ebaproportsionaalselt oluliseks ja ta võib hakata end aina enam identifitseerima just läbi selle aspekti. See aga tähendab, et kui meie jaoks on inimese juures kõige määravam näiteks tema rahvus ja me näeme teda ainult läbi selle, võibki muutuda tema jaoks kõige olulisemaks tema päritolu. Ja kui me näeme inimest ainult läbi selle, et ta on moslem (kritiseerides samal ajal islami usku), võib ka inimese enda jaoks muutuda esmatähtsaks just see, et ta on moslem, ning võib tekkida aina suurem vajadus kaitsta enda identiteeti. See aga viib meid kaugemale ühiskonna rahumeelsest kooseksisteerimisest.

Sõnavabaduse ja religiooni probleem ei ole eranditult moslemite ja islamiusu küsimus. Näiteid sellest, et religiooni solvamist riiklikult taunitakse või karistatakse, leiab nii Venemaalt (Pussy Riot) kui ka paljudest teistest riikidest. Näiteks mõistis Birma kohus 2015. aasta märtsis vangi kolm meest Buddha solvamise eest (ERR), Kreeka kohus mõistis aga 2014. aastal vanglakaristust kandma Facebookis Kreeka kiriku üle satiirilisi nalju avaldanud noormehe (New Humanist).