Talvike Palestiinas: Meil siin õitsevad moonid ja nartsissid

Pühapäevane International Evening oli ülivahva, kuigi mitte nii “international” kui mõeldud. Väike kohvikuruum oli rahvast täis, muusika ja laul kõlas hilisööni.

Sain ka ise käe soojaks kohalikul instrumendil nimega buzuq. Annet on mul kõvasti, ütleme nii.

Dura Alqare’ koolis on üsna rahulik. Kohati tunnen end ülearusena, kuna tunnid on nii lühikesed (35min), et õpetaja jõuab sissejuhatuse ära teha ja juba heliseb kell vahetundi. Lisaks, kui proovin õpilaste hääldust parandada, saan õpetajalt vastuseks, etlas olla, see ei ole ju nende emakeel. Need väiksed pisiasjad kõrvale jättes on seal tore. Läbi koridori jalutades teavad kõik lapsed mu nime ja lehvitavad rõõmsalt. Õpetajad on hästi toetavad.

Naistepäeva puhul oli vaba päev, seega käisin taas Jeruusalemmas. Jalutasin Oliivipuude mäel ja Kunigate orus. Esimest korda siinoldud aja jooksul kogesin catcallingu rõõme. Ja mitte ainult. Lühikese jalutuskäigu jooksul sain koguni 3 suurepärast pakkumist! Nii meeldiv, olen täiega meelitatud, enesekindlus tõusis mitu head pügalat (see on sarkasm, just saying).
Järgnev video on teekonnast Betlemmast Ramallah’sse.

Siin teatris on üks pisike plika Celine, neljane. Iga kord tuuakse ta siiaotse lasteaiast tund aega enne balletitundi. Iga kord tuleb ta suure nutuga. Siis rahuneb maha ja hakkab kahe suupoolega lõunaks kaasa pakitud šokolaadikesi mugima. Magus teeb tuju heaks ja siis on ta kõigiga suur sõber. Selline krutskiline neiu.

Pildid mu töökohast Orient & Dance Theatre’ ist:

kohvikuruum

step into my office, baby

majaomanikud

Tegin taas tunni Hamsele, kellega harjutame rütmide kuulmist, treenime mälu ja tähelepanu klaveri abil. Muusikateoorias oli taas ainult üks tüdruk, kuid tund oli vahva ja lapsele oli väga meeldinud, mis tegi mul kohe tuju paremaks ja loodan, et ehk uuel nädalal tulevad koguni mõlemad tüdrukud tundi. Teiste laste vanemad ei ole kuigi vaimustuses sellest ideest, kuna nende lapsed mõnd instrumenti ei õpi ja seega ei näe nad mõtet teooriat õppida.

Reedel oli Ramallah’ s kirbuturg a la Müürilill. Päris kohatu tundus see siin kultuuris, kohalikud tüdrukud, kellega seal käisin, ei paistnud küll kuigi huvitatud vintage riietest või vinüülidest 😀 Selle asemel liikusime kiiresti kohvikusse šišatama. Toredad tüdrukud. Järgmisel reedel lähen nende ja kohaliku kirikuga jerikosse ja Qumrani.

Jehuu!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga