Karolin: Vaade

Autode magalat ümbritseva müüri ääres on alati müüjad, kes ostjaid hõikuvad. Meie verandalt avaneb neile ideaalne vaade:

Seal on mees, kes igal hommikul kollased üleskeeratavad pardid ritta seab. Kujutan ette, et ta elus on kõik olemas, sest his got his ducks in a row.

Ühel pool teda on raamtukaupmees, kelle raamatud võtavad viie meetri ulatuses päikest.

Temast edasi on aga kuni 6 poisikest, kellest vanemail on juba kerge habemetüügas. Need kamraadid müüvad erinevaid asju, vihma korral vihmavarje, koraani väljakirjutisi, mis pidavat õnnetustest eemale hoidma, käekotte ja palju muud. Praegu on nad kauplemas valgete väikeste raamatutega või kaustadega.

Vabal ajal istuvad nad meie trepikojas, kus nad söövad, pissivad, suitsetavad ja põletavad tikke. Minust palju humanitaarsemad korterikaaslased ei ärritu kuse haisu peale vaid nendivad, et poistel on ju vaja kohta, kus pissil käia ning ei ole ühtegi mänguväljakut kuhu minna. Ja mina upun nende armsatesse pruunidesse silmadesse ja tahaks marakratte tantsima õpetada.

Edasi tuleb aga mänguasjade müüja, seal on nii barbie´sid, kui pehmeid karusi, trummeldavaid ahve, veepüsse ja palju muud värvilist. Just jäi ema enda väikse lapsega selle ees seisma ja nad ostsid….kaks roosas pakis olevat blondi nukku.

Teisel pool pardimüüjat on iga päev käruga maasika, kastani ja mingi rohelise asja müüja(silm ei seleta, mis see täpsemalt on). Preagu on muideks maasika ja apelsini/mandariini hooaeg.

Ja tema kõrval on magusate saiade müüja.

Pidevalt vahetatakse kaupa raha vasti ja vastupidi – kapitalism oma hiilguses.
Üldiselt ei ole veel “küsime välismaalaselt rohkem raha” suhtumist piisavalt häirivalt kohanud. Küll aga turul käies annavad kauplejad tasuta mõne mandariini või saiakese.

Pole ka kohanud ühtegi kodutut inimest- kõik hoolitsevad üksteise eest.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga