Kätlin Palestiinas: Esimene päev

Lennujaamas ootas mind väike üllatus – minuga sama lennuga läksid Istanbuli ka Jan ja Kristi. Täpselt nii väike Eesti ongi, et isegi Tallinnast Istanbuli ei saa enam uhkes üksinduses sõita. Need kaks läksid Istanbulist hoopis Varnasse peesitama. Minu teekond viis mind Istanbulist järgmise lennuga Tel Avivi, mida ma ka natuke pelgasin. Seda nimelt selle tõttu, et Iisraeli piirikontrollist oli mulle eelnevalt räägitud ning olin ka oma tuttavatelt selle kohta lugusid kuulnud. Nimelt küsitakse maalesaabujatelt paar täpsustavat küsimust nende reisi põhjuste kohta. Mida tehakse ka enamikes riikides väljaspool Euroopat. Minu südame panin kergelt põksuma asjaolu, et ei plaaninud neile päris õigeid vastuseid anda. Palestiinasse minekut on piiril mõttekas mainida juhul, kui soovid lennujaamas ilgelt palju aega veeta. Ma olin unine ja ei soovinud seda teha.
Kui kohver edukalt pakilindilt kätte saadud tuli mul üles otsida marsuuttakso Jeruusalemma. Selle leidmine oli lihtne, kuid seda õiget masinat tuli mul päris kaua oodata – üks kõva häälega ärimees organiseeris inimesi bussidesse selle järgi, kuhu keegi täpsemalt sõidab. Vanalinn ei olnud ülipopulaarne, nõnda oli mul aega lühikeseks vestluseks ühe rumeenia ränduriga. Marsaga sõites pani mind veidike muretsema see, et kõik reisijad küsisid ise maha seal, kus vaja oli. Minu polnud õrna aimugi kuhu ma täpsemalt saada tahtsin. Õnneks oskas üks kaasreisija marsajuhile seletada, kus oleks mind kõige parem maha lasta – vanalinna väravate ees. Sealt oma hostel üles leida oli käkitegu. Kohvriga mööda vanalinna treppe kakerdada ei olnud käkitegu. Soovitan soojalt kõigile rännuhingedel võimalusel ikkagi mingi seljakotiga rännata.
Natuke keerulisem oli hommikul üles otsida Ramallah’sse viivat bussi. Alguses tiirutasin ise natuke vales suunas, kuid abivalmis inimesed suunasid mu tagasi õigele poole. Lisaks sellele suutsin trehvata 3 saksa noort, kellest üks oli samuti Ramallah’is vabatahtlikuna töötanud ning neil oli sama siht, mis mul. Parim taktika – kui sa ise ei tea kuhu minna, jälita endast targemaid :).
Täna Jeruusalemmast Ramallah’sse sõidu tegi keerukas ka reede & ramadan. Bussid nimelt sõitsid ainult checkpointini. Sealt tuli bussist maha ronida, üritada erinevate nurkade all checkpoindist läbi minna ja siis uuesti üks jagatud taksobuss võtta. Meie kuskil passe näitama ei pidanud, ma olin ka piisavalt segaduses, et mitte aru saada, mis seal üldse toimus. Jeruusalemma suundus küll päris suur hunnik inimesi.
Hetkel olen oma uue kodu üles leidnud, oma toa kätte saanud, möödaminnes ka tantsukooli näinud, araabia kohvi joonud ja palestiina leiba hummusega söönud. Üldiselt puhub täna tänavatel tuul ja heinapallid (või noh need pallid, mis texase filmides ka ringi rullivad), sest on reede ja ramadan.

Kätlin 10.6.16 Damascus väravad

Damaskuse väravad Jeruusalemmas

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga