Kätlin Palestiinas: Mõtteid

Ma olen vist vaikselt kohanemas. On tekkinud olukordi, kus ma pean osadele inimestele ütlema, et kahjuks on mul plaanid juba õhtuks tehtud. Kuu aega tagasi seda vaevalt juhtunud oleks. See nädal lõppes Ramallas tantsijate suvelaager. Mina seal küll ei osalenud, sest see oli eelregamisega ja täpselt samal ajal suvekooliga Orientis, kuid tänu sellele on linn täis tantsijaid ja artiste. Olen tutvunud päris paljude lahedate inimestega. Hip-hop ( + muud tänavatantsustiilid) ei eksisteeri siin. Üks punt breikareid Nablusest on. Ja nemad on suht hullud. Nad on õppinud läbi youtube-i põhiliselt ja neil on haige energia. Tuleb Submission crew siia vedada või see Nabluse punt Battle of ESTile smuugeldada. Ja ülüldse on vaikselt tunne, et aeg jookseb näppude vahelt läbi nagu liiv. Muidugi on mul ka koduigatsust. Igatsen Eesti toitu, oma perekonda, koera, kassi ja ka Gregorikest. Kuid samas oleks tööpõld siin minusugusele suur ja lai. Tantsuõpetajate palgad on siin ka päris motiveerivad. Teiseks on siinolek mulle kuidagi eriti motiveerivalt mõjunud. Kindlasti aitab kaasa see, et sisuliselt olen ma siin nagu puhas leht. Kõik mõtted, mis pähe tulevad on võimalik teoks teha. Inspiratsiooni ja motivatsiooni olen küll kuhjaga saanud ning tunnen ennast taas nagu tantsija. Kindlasti aitab kaasa ka see, et mul on vaba saal kodunt 5 minuti kaugusel. Iga tantsija unistus. Kuna mu töö on olnud viimased 2 kuud lastega mängimine, näen ma peaaegu kõigis tegevustes mängu. Isegi basseinis ujumine ja lihtsalt sulistamine tundub ekstreemselt lõbusa tegevusena. Sisemine laps on totaalselt esiplaanil!

I think I am quietly settling in. There has been situations, where I actually have to tell some people that I have already made my plans. A month ago it would have not happened. This week a summercamp for dancers ended in Ramallah. I didn’t participate, cause the registration was ages ago and the summerschool was exactly at the same time, but thanks to that the entire town was full of dancers and artists. So I have met some pretty cool people. Hip-hop and other streetdance styles basically don’t excist here. There is onw group of b-boys in Nablus. And they are crazy. They have basically learned everything through youtube and their energy is sick. We should bring Submission Crew here to teach or smuggle the Nablus boys to Batlle of EST. Overall I am getting a feeling that the time is running through my fingers. Ofcourse I miss home as well. I miss Estonian food, my family, my cat, dog and my Gregor. But at the same time the working field for me here would be wide and big. The salaries for dance teachers are also good. I have gotten a lot motivation from being here. It helps to be a clean sheet. I can basically do whatever pops in to my head. I have gotten loads of inspiration and motivation and I feel like a dancer again. I think it helps to have an open space for practising 5 minutes from my house. It is like a dream of every dancer. Since my job for the last 2 months has been playing with kids, I basically see games everywhere. even swimming in the pool feels like the most entretaining thing ever. My inner child is completely in charge!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga