Kätlin Palestiinas: Palestiina maraton

Kuidagi kulges jälle nii, et terve tee tagasi ujusid mu peast läbi pigem negatiivsed mõtted stiilis : “Iisrael on ikka üks kurja juur”, “valge inimene oma rumala koloniaalpoliitikaga”, “kuidas need inimesed suudavad elada riigis, mis on nii palju kuritegusid korda saatnud? Riigis, mis topib piimavuntsidele ja noortele neidudele püssid kätte ja käsib neil kõiki igal pool kontrollida?”. Natuke aitas selliste mõtete tekkele kaasa varajane hommik, vähene uni, mitmed turvakontrollid ja Tel Aviv- Riia lend, mis oli täis kuhugi grupireisile minevaid iisraellasi. Võib-olla läksid nad Lätti? … Tunduks tõenäoline. Lend kestis 5 tundi ja tualettides oli kogu aeg järjekord. Klassika. Tegelt need turvakontrollid polnud väga hullud. Üks tüüp oli isegi päris lahedalt viisakas: “Thank you for your patinece, I am sorry but this is just for your security.. jne, jne”. Taksojuhist oli kahju – isegi lennujaama sisse sõites pidi ka tema küsimustele vastama. Nüüd on mu passikaaned täis erinevaid kleepse, mis tähistavad mu ohutaset.
Jah olen teadlik, et mu arvamus on kallutatud. Ja ma olin unine. Emotsioonid võimendusid.

Reedel jooksin edukalt 21 km, päris okei ajaga enda jaoks. Kokku osales maratonil 6000 jooksjat 47st eri riigist (sh Eestist mina jeejeee), enamik jooksis 10km. Maratoni korraldati 5ndat korda, kuid see aasta oli korraldus esimest korda Palestiina Olümpiakomitte käes. Varasemalt on üritust korraldanud RightToMovement grupp. Kui see ülevõtmine toimus kuulsin Ramallah RTM liikumise liikmetelt päris palju nurinat. Neile ei meeldinud, kuidas ülevõtmine toimus, leidsid, et see maraton peaks siiski olema poliitilisema kallakuga. Originaalis oligi plaan, et üks hetk võtab Palestiina valitsus ürituse korralduse üle. Seda on ka varasemalt mingite algatustega Palestiinas juhtunud – keegi kohalik aktivist algatab midagi lahedat ja paari aasta pärast võtab valitsus selle korraldamise üle. Sellest ka kohalike nördimus. Omakorda sellest tulenes minu jaoks ka naljakas olukord. Enamik keda ma teadsin ja arvasin, et nad kindlasti osalevad sellel jooksul, ei teinud seda avalikult. Ma nimelt üritasin leida endale reede hommikuks küüti Ramallast Petlemma. Serviis on ka tore, aga tahtsin oma asju kellegi autosse jooksu ajaks jätta. Lõpuks ma leidsin endale küüdi ja pärast üritust ikkagi kõik hype’sid seda siiski facebookis üles. Aga jah enne jooksu oli päris paljude suul selline jutt, et ei tea kas ikka osalevad.

21km marsuut läks muidu läbi põgenike laagri, müüri äärest ja ka mõnest Banksy joonistusest mööda ning enne tagasipööramist olid raja kõrval juba põldu kündvad eeslid. 42 km omad pidid sama ringi kaks korda tegema. Kõige raskemad olid viimased 3 km. Põhiliselt selle pärast, et need kes olid 10 km jooksnud olid selleks ajaks lõpetanud ja tsillisid tänavatel ja olid mul ees. Got damn it 😀
Naljakas uudis ürituse kohta kaks aastat tagasi: http://www.haaretz.com/middle-east-news/1.649261 Väljaanne on väidetavalt vasakpoolne ja liberaalne? Ei oska kommenteerida.

Järgmisel päeval veetsin pool päeva Türgi saunas lõõgastudes. Olen juba päris “advanced” külastaja – suutsin seal veeta 3 tundi, see on mu isklik rekord. Lühidalt näeb see protsess välja nii : aurusaun, külm bassein, aurusaun, väike kehakoorimine, massaž, kuumadel kividel lebamine, aurusaun jne.

Mis ma veel selle nädala jooksul jõudsin teha?
Maasikaid süüa! Passionfruit’i süüa! (Palun öelge mulle keegi, kuidas see puuvili eesti keeles on. Kirevili?) Käisin Helenaga aerial tissue trennis kaasas. (Õhukanga trennis?) Väga lahe asi! Juba uurin, kes seda Eestis teeb. Selles on minu jaoks midagi ronimisega sarnast, kuid rohkem seoseid tantsuga. Mõlemad on füüsiliselt paljunõudvad tegevused.

Helena õpilastele tegin ka ühe tantsutunni ning käisin ka Petlemmas on jooksunumbrit ära toomas. See oli ka päris naljakas. Väidetavalt pidi seal mingi matk ka toimuma – ei toimunud. Nii et ma jalutasin lihtsalt Petlemmas ringi ja mängisin turisti. Ja siis rääkis üks taksojuht mu ära, et tal ei ole kliente ja ta tahaks mulle ka vanalinnast väljaspool mingeid kohti näidata. Jäin nõusse. Läksin võõra mehega üksi kaasa ja näed ei juhtunudki midagi halba. Käisin siis Herodiumi kindlust ja Karjase aeda vaatamas. Herodium meenutab veidike Masadat ja selle tipust näeb Jeruusalemma ja Surnumerd ja Jordaania mägesid (https://en.wikipedia.org/wiki/Herodium). Karjase aed on siis see koht, kus Jeesus ilmale tuli. Seda kogemust kirjeldavad kõige paremini all olevad pildid. Banksy hotellis käisin ka! Nad lasevad seal turistidel graffitiga müüri sodida. Naljakas.

Nädal möödus kiirelt! Ilmad olid ilusad, söök oli hea ning argile tasemel.

Aa, meelde tuli! Mis veel mu Iisraelivastasust kasvatas? Lugesin läbi sellise graafilise raamatu: “Footnotes from Gaza: A Graphic Novel” Joe Sacco. Peale selle sattusime mingi õhtu vaatama pilte Palestiinast 1930ndatel.

Tehtud!

Nom nom

Selline dekoratsioon siis selles koopas. Beebijeesusel on ilmselgelt raha vaja.

Herodiumi jäänused

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga