Kätlin Palestiinas: Poole peal

Täna hommikul saatsin Gregori bussi peale. Kokkuvõttes läks tema lennujaama minek läbi Jeruusalemma pea sama kalliks kui oleks läinud otse Ramallast takso võtmine, nimelt ei õnnestunud tal leida Jeruusalemmast lennujaama sõitvaid serviise, kuigi teoreetiliselt neid võiks nagu reede hommikuti ikkagi olla…..
Mul oli päris kurb meel, et mu parim sõber ja tiimikaaslane lahkuma pidi. Enne ta tulekut jõudsin üksi olemise ja tutvumise ja ringiuudistamisega peaaegu ära harjuda, nüüd tuleb uuesti mingiks ajaks ümber koolitada ennast. Me jõudsime ka koos päris palju ringi käia, teha, näha ja olla. Mõned kohad veel on, mida sooviks uudistama sõita.
Enne Greksi minekut jõudsime veel Birzeit Heritage Festivalil uudistamas käia. Suurim avastus festivalil oli kaasaskantav ühekordne agrila (vesipiip). Selline toode tundub ka näiteks Eesti fetivalisuvesse hästi passivat. Festivalil toimus mitmeid esinemisi kohalike muusikute poolt, lavastati traditsiooniline Palestiina pulm ning pakuti muud head paremat. Gregori viimasel siin veedetud õhtul käisime kuulamas 1 taanlase ja 2 palestiinlase ühist klassikalise muusika kontserdit ning pärast jaurasime sõpradega Snowbaris. Niiet sai ka Gregoril see Snowbari nali ära nähtud.
Eile ja täna juhtusid minuga ka esimesed natuke ebameeldivamad juhtumid. Esiteks Gregoriga kahekesti tänaval jalutades haaras üks vanem tüse härra möödaminnes tagumikust – ta tegi seda nii sujuvalt, et ei jõudnud korralikult reageeridagi…. Ning täna ajasid 2 marakratti minuga tänaval juttu, tundusid täitsa toredad, kuni ma telefonist kaardilt oma asukohta kontrollisin ja üks sindrinahk selle enda kätte võttis ja jooksu pistis. Tema sõber jäi minu juurde ja röökis vihaselt oma sõbra peale, kes siis mingi aja pärast mu telefoni tagasi tõi. Siis ma küsisin araabia keeles ta nime ja lubasin ta emale ära rääkida. Sellepärast tasubki kohalikku keelt natukenegi õppida – saab vajadusel marakratte nende emaga ähvardada. 😀 Siuksed asjad võiks vabalt ka Tallinnas juhtuda, kuid siin on inimesed üldisemast sõbralikumad ja uudishimulikumad ning vahel on raske vahet teha kahtlasel tegelasel ja uudishimulikul tegelasel.
Täna käisin kaljuronimas. Selliseid päevaseid trippe korraldab siin Wadi Climbing Gym. Paned ennast reisile kirja, saate ronimisjõuksis kokku, saad traksid selga, kuskil pool tundi saad siseruumis ronimist katsetada ning siis panete bussiga kaljude poole ajama. Ma nüüd mõtlen, et see siseruumis “harjutamine” ei tundunud üldse aitavat :D, aga eks mul oli ka täitsa esimene kord ronida. Kaljuseintel ronimine on ülilahe tegevus – nõuab suhteliselt palju keskendumist, jõudu, loomingulisust ning tahtejõudu. Tuleb endaga võidelda, et ikkagi alati lõpuni välja ronida, mitte paluda ennast alla lasta. Pagana raske on, aga see kergendus kui lõpuks alla tagasi saad on päris tore. Kergematel seintel oli ronimine ise ka lustakas, raskematel lihtsalt tuli nii vaimselt kui füüsiliselt pingutada. Soovitan soojalt! Ja loodan, et mul tekib veel võimalusi ronida.
Kogu ronimisvärki Ramallah kandis veavad eest kaks ameerika kutti, kes on teinud seda viimased poolteist aastat. Alustasid tühjast kohast ning avasid 3 kuud tagasi ronimisjõuksi siseruumides. Lahe.
Mis me see nädal suvekoolis tegime?
Ühel päeval ehitas Gregor lastega kassidele maja. Kassid ei ole siiani sellest majast huvitatud olnud. Mõte loeb.

Vabatahtlike lähetamise projekti ja näituse läbiviimist rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga