Kätlin Palestiinas: Tagasi kodus

Jõudsin pühapäeva õhtul rõõmsalt tagasi koju. Viimane nädal Palestiinas oli omamoodi hullumaja – ürtasin kõigi sõpradega veel aega veeta, samal ajal filmimise lõpuks üles oma ühise video Meropiga ja osalesin ka kaasaegsetantsuõpetajatele mõeldud koolitusel. Emotsioone rohkem kui küll. Mul oli hea meel koju tulla – igatsesin oma inimesi, anonüümsust Tallinna tänavatel, regulaarset ühistransporti ja ka veidike jahedamat kliimat. Ja ka Eesti sööki – meie toidukraami kvaliteet isegi tavalistes supermarketites on päris hea. Samal ajal oli kurb maha jätta neid toredaid inimhingi, teadmata kas või millal ma neid uuesti näen. Ma armastan öelda, et maailm on väiksem kui me arvame, tõenäoliselt ma siiski kohtan endale südamelähedasi inimesi siiski veel.

Kokkuvõtteks tahtsin natuke kirjutada Palestiina poliitilisest olukorrast. Siinkohal tuleb arvestada, et veetsin enamiku oma 3st kuust Palestiina poolel, iisraellastega mul nii palju kokkupuuteid ei olnud ning mu arvamus on kohe kindlasti kallutatud. Teiseks on tegemist konflikti mis on kestnud üle 60 aasta ning kõiki selle külgi ma ei näeks isegi terve elu Palestiinas või Iisraelis elades.

Juhul kui oled teemas täiesti võhik teen sinu jaoks lühikese kokkuvõtte, rohkem infot saab wikipeediast ja sellel teemal on kirjutatud ka tuhandeid raamatuid. Palestiina kuulus veel 19.sajandil Ottomani impeeriumi alla, impeeriumi lagunedes läksid alad Britide mandaadi alla. Oma riiki pole neil tegelikult kunagi olnud, küll oli aga kunagi oma valuuta ja passid. Juudid hakkasid suuremas koguses Pühale Maale kolima 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi alguses, umbes samal ajal hakkas neil tekkima ka idee juutide riigi loomisest. Lõplikult asuti selles suunas tegutsema pärast teist maailmasõda. Iisrael riik kuulutati välja 1948, juba siis olid tuhanded ja tuhanded palestiinlased sunnitud oma kodudest lahkuma. Hiljem 20. sajandi jooksul läbi sõjaliste kokkupõrgete laienes Iisrael riik veelgi, lükates palestiinlased aladele mida praegu teatakse Gaza ja West Bank’i nime all. Rääkimata veel kümnetest tuhandetest põgenikest Liibanonis, Jordaanias, Süürias, Egiptuses ja igal pool mujal üle maailma. Lisaks sellele on Iisrael ( ja vahel ka lihtsalt fanatid oma algatusel, mitte valitsuse toetusel) läbi aastate rajanud palestiinlastele lubatud aladele ka settlemente – väikseid turvatuid iisraeli linnakesi. Ma ei räägi pikemalt sellest, kuidas olukord on kujunenud selliseks nagu see täna on – selle kohta leiab infot wikipediast, kuid viimane kokkulepe, mis kahte osapoolt mõjutab on 1990ndatel sõlmitud Oslo kokkulepe. Konflikt on kestnud üle 60 aasta, viimased verisemad kokkupõrked olid 2000ndate alguses ja 2006ndal aastal.
Ma tahaksin teile pigem rääkida, milline on palestiina inimeste elu 21.sajandil. Kurvastusega tuleb tõdeda, et nad peavad päris palju rinda pistma ebaõigluse, ebainimlikkuse, rassismi ja ahistamisega. Seda riigi poolt, kes on suur USA ja mitmete Euroopa riikide sõber.
Gazas on kokkupõrkeid olnud tihedamalt pärast Hamasi võimuletulekut 2011.aastal. Hamasi loetakse mitmetes lääne riikides terrorirühmituseks ja üks nende nö valimislubadustest oli lubadus iisraellaste elu põrguks teha. Tänu sellel teeb iisraeli sõjavägi ka sealsete elanike elu põrguks. Gazasse pääseda on pea võimatu ja sealt välja pääseda on samuti pea võimatu. Ühe mu sõbra pere smuugeldas Gazast Ramallasse oma vanaema, sest nad ei tahtnud et ta üksi nõnda ligipääsematus kohas elaks. Gazasse ei lubatud ka näiteks betooni vedada, seetõttu on keeruline ka pommitamiste järel ülesehitustöid alustada.

Milline on aga inimeste olukord West Bank’is? Oleneb jälle sellest, kus sa täpsemalt viibid, kuid kuskil pole võimalik unustada oma riigi olukorda. Isegi Ramallale väga ligidal asub paar iisraellaste settlementi. Omaette depressiivne on ka üks enimkasutatavaid checkpointe Ramalla ja Jeruusalemma vahel. Westbanki tulek ei ole eriti keeruline, kedagi ei huvita kes sa oled. Jeruusalemma tagasi minnes peavad kõik läbima dokumentide kontrolli. Üldiselt lubatakse välismaa passi omanikel lihtsalt koos passiga läbi sõita, kuid kui sul on palestiinlasena lihtsalt luba paberi kujul peab läbima lennujaama turvakontrolli meenutava protsessi. Ainult selle vahega, et iisraeli turvajõud puutuvad sinuga kokku võimalikult vähe ning jagavad käsklusi läbi mikrofoni või lihtsalt puldist väravaid avades ja sulgedes. Suva järgi ja ilma põhjendamata suletakse ka erinevaid väravaid ning kui sul üldse ei vea või 3 korda uuesti järjekorras seista, kuna see punkt kus sa seisid suleti. Juba see turvapunkt tekitab tunde, et inimesi koheldakse nagu kanu, kes lähevad tapalavale. Tunnistasin oma silmaga kuidas näiteks karguga mees ja rase naine peavad lonkama läbi väravate. Mitmed Jeruusalemma ID-ga palestiinlased peavad seda punkti läbima iga päev, teadmata kunagi kaua see täpselt võib aega võtta. Veel sellel kevadel tapeti seal punktis noor 20-aastane palestiina neiu, kes ei saanud aru talle heebera keeles karjutud käsklustest. Selliseid üksikuid ebainimlikke intsitente juhtub pidevalt, üldiselt palestiinlastest hukkunud lääne meedia poolt tähelepanu ei saa.
Palestiinlastel pole ka lihtne reisida. Nad saavad reisimiseks kasutada vaid Ammani lennujaama Jordaanias ning sinna jõudmiseks tuleb neil läbida sisuliselt 3 piirikontrolli. Teekonna ajakulu on pea võimatu prognoosida võib kuluda 3-12 tundi. Sama marsuudi läbimine võtab diplomaadil poolteist tundi. Aegajalt saadetakse palestiinlasi ka piirilt iisraellaste poolt tagasi.
Ka iisraeli turvakontroll võtab tunduvalt kauem aega välismaalastel, kes plaanivad minna West Banki, või juhul kui nad tulevad sealt. Minul kulus lennujaamas turvakontrollile väljudes veidi üle 2 tunni. Ja see aeg ei kulunud järjekorras seistes, vaid küsimustele vastates ja turvameeste poolt pakutud jalamassaži nautides.

Üleüldiselt välismaalase jaoks ei ole ohtlik Palestiinat külastada, inimesed on sõbralikud ja rõõmsad külalisi nähes. Väiksemates kohtades võid lihtsalt tänaval kõndideski saada kutseid endaga teed või kohvi jooma. Nende külalislahkus hämmastas mind alati. Omalt poolt soovin, et neil jätkuks meelekindlust selles hullumeelsuses endiselt inimesteks jääda.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga