Keity Palestiinas: Jõudsin kuskile

Kõik algas sellega, et olin Madriidi lennujaamas ja astumas lennukile, mis pidi mind Istanbuli ja seejärel edasi Iisraeli sõidutama. Olin juba nädal aega olnud Madriidis ja harjunud kasutama ID-kaarti nagu meil siin Euroopas käib, kuid nad tahtsid mu passi näha, sest riik kuhu ma teel olin, ei olnud enam Euroopa. Võtsin kotist siis pasi ja näitasin seda uhkusega, see on mul ju täiesti uus. Mees vaatas seda ja siis hüüatas hispaania aksendiga inglise keeles: ” See on ju kehtetu!” Mida! Jah, vaatasin pilti ja seal oli mingi 16 aastane Keity, nägu paistes ja muidu väga teismeline! Ma tundsin kuidas ma seest tõmbun üleni kokku ja mul hakkas väga palav, niigi oli juba check in lõpenud ja mina oma suure kohvriga keset inimtühja lennujaama! Olin võtnud vale passi kodust kaasa! Mul oli vaja kehtivat passi, et sõita Istanbuli ja edasi Iisraeli, seega mind ei lastud mu lennule. See oli minu elus see hetk, kus inglise keel muutus mingiks pudiks ja ma ei saanud mitte kui midagi aru, mis teised 10 inimest minu ümber mulle räägivad! Õnneks oli seal üks väga rahulik ja sõbralik vanahärra, kes juhatas mind kõrvale ja seletas kõik aeglaselt üle, et kuidas ma nüüd käituma pean. Ta pilgutas silma ja kadus hetkeks ja siis ilmus tagasi, käes välja prinditud eestikeelsed lehed, kus oli kõik oluline kirjas Eesti saatkonna kohta Madriidis. Ta saatis mind metrooni ja soovis edu, et saaksin uue passi kiiresti tehtud. Öine metroosõit tagasi Madriidi -“Vabandus, kas võin jääda veel paariks päevaks teie juurde?” – hommikul jooksuga saatkonda – “Me ei saa midagi teha, kui sind ainult tagasi koju saata, aga sul ju ID-kaart olemas, uus pass võtab 1-2 kuud aega!” – “Emme, mu uus pass jäi Eestisse!” – “Kadri, see tuleb viia kontorisse enne tööpäeva lõppu!” – Kadri viis mu passi 19.00 kontorisse ja kiirkuller helistas mu Madriidi korteri uksele järgmisel päeval kell 12:00 – “Are you Keity Pook?”, “Yes, I am!” – KÄES!
Uuesti uuele lennule, jõudsin ilusasti Tel Avivi ja seda kõigest kaks päeva hiljem, kui oleksin pidanud! Elame ikka tõesti sellises tohutus globaalmaailmas! Kõik on võimalik!
Jõudsin küll Tel Avivi lennujaama, aga sealt välja saada, on teine asi! Lennujaamas kontroll küsitles ja küsitles mind, et mis on minu külastuse põhjus, kui kauaks jään, palju raha, kelle juurde lähen jne. Siiski ei jäänud ta minu vastustega rahule! Ta palus mul kuskile minna, suures segaduses astusin juba selja taga olevasse teise kontrollputkasse. Kuulsin siis, et “No, not there, stay, somebody come to you!” Siis tuli üks hipsteri välimusega töötaja, mees, ja küsis, kas räägin vene keelt ja viis mu uude ruumi. Muidugi ei räägi ma vene keelt, mis sest et mu vanaema on venelanna ja ma seda 6 aastat koolis õppisin. Ruumi kuhu jõudsin, oli täis venelasi, ameeriklasi ja teistest rahvustest inimesi, kes kõik soovisid Iisraeli pääseda. Mõni nuttis ja mõni oli väga pahas tujus! Midagi olime me kõik valesti teinud, et me seal nüüd siis istusime, mina antud olukorras kaks ja pool tundi. Tõesti oli mul tunne, et mind karistatakse, et ma olen midagi kohutavat halba teinud sellele riigile, millest ma veel midagi ei tea. Lõpuks kutsuti mind ühte väikesesse ruumi, kus andsin näpujäljed, pilti tehti, küsitleti veel. Läksin teise ruumi, kus küsitleti mind uuesti. Olin nii rahulik, sest reis oli nii pikk juba olnud ja kell oli kuskil kolm öösel. Rääkisin siis uuesti, et lähen 3 nädalaks Iisraeli, tagasisõidu piletit küll veel ei ole, kuid varsti prindin välja. Rääkisin, et jään Tel Avivi oma sõbranna sõprade juurde ja et mul on kaasas rohkem kui 1000 EUR. Siis ma pidin seda raha näitama ka veel. Lõpuks ütlesin, et kuulge ega ma siia elama taha jääda, ärge muretsege, naine hakkas naerma ja lasi mul minna. 03:30 astusin lõpuks lennujaamast välja – lõpuks jõudsin…kuskile!

KEITY vabatahtlikud fotokaga

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga