Keity Palestiinas: Kui takso on liiga kallis, siis ära võta taksot…

Tegelikult sain lennukis olles ühe poisiga tuttavaks, ta oli profesionaalne tennisemängija, kes just tuli Gabonist võistlustelt. Saime juba nii hästi läbi, et ta lubas mind lennujaamast Tel Avivi sõidutada ja veel õige maja ette ka viia! Ta oli tõesti pikk, 1.98 m! Ma ju tean, kui vastik see on, kui inimesed mulle kogu aeg ütlevad: “Keity sa oled ikka nii lühike; ” või “Kuule, Keity, sa oled ju lühemaks jäänud!” Jobud!
Siiski, kui lennuk maandus ja ma vahekäiku astusin ja selja taha vaatasin, hüüatasin – “You A R E so tall!” Ta vaikis. Muideks, ta nimi oli Tal! 😀 Olgu, see selleks! Muidugi ei pidanud tema mingit kontrolli läbi tegema, leppisime lihtsalt kokku, et ta ootab mind. No ta ootaski ja ta ema ootas, aga kuna mul läks ikka nii kaua aega, siis läksid nad ära, mis oli ka väga mõistlik tegu, kell oli ju öö ja mina mingi hull tüdruk, kes läheb maale, mis on keelatud ja ohtlik, seda siiski tema silmis! Pidin siis takso võtma. Lennujaamast välja astudes nägin kohe taksode rivi vasakul. Mees juba avas mulle kõik uksed, küsisin siis, kui palju sõit linna maksab, 180 Seeklit, mis on mingi 40 EURi umbes 15 min. sõidu eest! Kurat, miks nad pidid mind seal nii kaua kinni hoidma! Arvutasin kiiresti ja need arvud ütlesid mulle, et see sõit on liiga kallis ja juba ma ütlesingi, et ei, ma ei taha taksot! Kõndisin ruttu minema mingis suunas. No jah, kell oli 03:30 midagi ja ma oma raske kohvri ja teiste kottidega hakkasin siis mööda parklat ringi kõndima, et ehk näen kedagi, kes tuleb ka lennujaamast ja sõidab Tel Avivi! Ei olnud kedagi! Leidsin siis mingi tee, hakkasin hääletama, järgisin mingit lauset, mida kuulsin kuskilt, et eurooplastele kõik lubatud! Autod kihutasid mööda, kuni üks peatus, siis selgus et see tee ei vii mitte Tel Avivi, vaid tagasi lennujaama, kuigi suurelt oli Tel Avivi silt! Hästi läks, läksin tagasi lennujaama ette, üks mees kisendas seal “To Jerusalem, to Jerusalem”, küsisin siis, et kui palju maksab – ainult 64 Seeklit! No oli ju reede öö, see tähendab puhkepäev ja tavaliselt siis ühistransport ei liigu, sellepärast pidin ka alguses Tel Avivi jääma, aga mõni ikka kasutab võimalust raha teenimiseks, turistid saabuvad ju linna iga päev! Ma siis otsustasin, et mis seal ikka, proovin kohe Iisraelist Palestiinasse pääseda! Pidin kuskil 20 min. ootama, et 10 kohaline väikebuss öiseid saksa turiste täis saaks ja siis hakkasimegi Jeruusalemma poole sõitma.
Minu kõrvale istus üks mees, kes oli nagu 70.-nendate reisikirjade raamatust. Suured kandilised prillid, riided mugavad ja naturaalsetes toonides, veidike lotendavad nagu 70.nendatel need võisid ühel matkajal olla, sellise muheda looduseuurija näoga, olgugi, et väga väsinud ja ma millegi pärast arvasin, et ta ei räägi inglise keelt! Bussis jäin varsti magama, kui ma silmad avasin, nägin esimest korda selle püha linna tulesid, naeratus ma näolt ei läinud ära, lihtsalt vahtisin aina aknast välja, et midagi märgata, oli selline püha tunne küll. Kui Jeruusalemma kesklinna jõudsin, siis esimesena nägin ma ühte noorpaari ja see ei olnud seda sorti vaatepilt, mida oleks just praegu siit oodanud. Tüdruk kükitas keset suurt ristmiku ohutussaarel palja tagumikuga ja pissis, poiss vaatas seal samas kõrval rahulikult pealt ja aitas siis tüdrukul pükse ülesse – hea küll! Võib-olla ma eksisin, püha linn küll, kuid mitte öösel ja vast on siis igal pool nii, et noortel peale pidu on ikka pissihäda! Bussijuht ütles mulle, et ma võin nüüd maha minna, hästi, aga teaksin ma vaid, kus ma olen ja mida edasi teha! Buss sõitis ära ja ma avastasin, et ma pole üksi, “70.-nendatest looduseuurija” , (edaspidi D.), küsis minult tugeva aksendiga: “Where are you going?” , “To Ramallah”- vastasin, “Me too!”. Seega, ma ei olnud enam üksi ja ta oskas inglise keelt! Kõndisime kohvritega läbi Ida-Jeruusalemma, värsked, hästi lõhnavad saiakesed lebasid laudadel kesest tänavat, ühtegi inimest ei olnud läheduses, kõik oli vaikne ja kuidagi suitsune. Võtsime takso, mis sõidutas meid check pointi.
See on hetk, mida ma ei unusta kunagi! Suure kohvriga tuli kuidagi mahtuda läbi keerlevate raudväravate, mis ainult edaspidi liikusid, peaaegu oleksin sinna kinni jäänud, kui D. mind aidanud poleks! Kui ma jõudsin teisele poole – nn. Palestiinasse – see oli müstiline, kell võis olla 5 hommikul, veel oli pime, kaugelt päe tipust kostis moslemite hommikune palvus, see “laul” kajas üle terve silmapiiri, tugev soe tuul, praht ja prügi, mis tiirles ümber minu jalgade, räsitud, lagunenud majad – täielik slumm! Põnev! See ei olnud veel Ramallah, vaid muu eeslinn! Keegi ei teadnud, et ma täna öösel Ramallahsse jõuan, ma isegi ei teadnud seda tund aega tagasi. Õnneks, D. aitas mind, ta laadis ruttu oma telefonile raha ja hakkas helistama inimesele, kes pidi mind siin vastu võtma, sest mul ei olnud aimugi kuhu edasi minna. Võtsime uue takso, et linna sõita, palju araabia keelt ja seletamist. D. lahkus taksost, lubasime veel kohtuda, ta on siin linnas muusikaõpetaja, tšellomängija. Jäin üksi taksosse, mis oli pigem nagu väike buss. Lõpuks nägin teeääres lehvitavat meest, M. ootas mind ja nüüd teadsin, et olen õiges kohas, õigete inimeste juures. Jalutasime minu uude koju, selline küllaltki vana maja, valgetest rustika kividest, kolme korruseline, meie (mina, Andaluusiast pärit tüdruk, kes õpib siin kaks kuud graafikat/kunsti, Eestist veel üks vabatahtlik tüdruk, kes tegeleb asutuste organisatoorse poolega ja kohalik mees, kes töötab tsirkuses) elame esimesel, kahes ülejäänus elavad kohalikud. M. tegi mulle teed, istusime hoovis katkistel plasstmasstoolidel, rääkisime juttu elust siin Palestiinas, tantsust ja õpetamisest ning vaatasime, kuidas valgust järjest rohkem kumama hakkab. Päike tõusis väga kiiresti ja kui mul juba väga palav hakkas, läksin 13 tunniks magama!

KEITY vabatahtlikud tänav pimedas reklaam

KEITY vabatahtlikud betoonmajad Ramallah

KEITY vabatahtlikud loojang

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga