Maarja: Aitab küll. Tagasi koju.

Maarja_17.04.2016_Tagasikoju

Peaks hakkama kokkuvõtteid tegema. Ei oska. Kuidas on pool aastat Palestiinas elamist mind muutnud? Mida ma siit õppisin? Ei oska öelda. Vara ehk.

Siin aga mõned ideed, kuidas mu igapäevane elu Eestis alguses teistmoodi olla võib.

Kui restoranist maksamata välja jalutan, siis ma olen lihtsalt harjunud, et mehed maksavad.

Kui lühikestes seelikutes naisi jõllitama jään, siis see on mu jaoks harjumatu vaatepilt.

Kui mind ärritavad purjuspäi ringi kakerdavad inimesed, siis olen lihtsalt aru saanud kui ebanormaalne see tegelikult on.

Kui ma bussijuhilt küsin, kuhu ta sõidab, siis see on normaalne.

Ilmselt on veider ühest Eesti otsast teise sõita ilma et peaks vahepeal kontollpunktis aega raiskama, tulistamisvalmis sõduritele passi näitama või ümbersõite tegema.

Kui tänaval pearätiga naist kohates rõõmsalt naeratan, siis see on normaalne.

Kui kuulen kedagi araabia keeles rääkimas, siis tahan kohe ligi astuda ja natuke rääkida. Igati normaalne.

Kui ma otsekohe sööma ei asu, siis ma pole lihtsalt harjunud, et ma pean endale ise toidu tõstma.

Kui ma oma taldrikuga põrandale sööma istun ja kõiki toite lusikaga söön, siis see on normaalne.

Kui ma tšillipipart haukuan, siis see on normaalne.

Kui ma Sulle rohkem komplimente jagan kui kunagi varem, siis ka see on norma

Kui ma külalisi järjepidevalt poputama juhtun, siis see on normaalne.

Kui ma…

Varsti näeme ja saate aidata mul listi jätkata. 🙂

Kõigest paar päeva veel ja tagasi vanas normaalsuses.

Maarja_17.4.16_tagasikoju2

Niisama naistega piknikul. Tegime nalja.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga