Mari-Liis Palestiinas: Eluolu jätkub

Esimesed tunnid olid kaks päeva tagasi. Olin parajalt närvis ja hommikul avastasin, et arvuti, millest mul plaanis muusikat oli lasta, lõpetab õige pea töötamise ja akulaadija absoluutselt ei töötanud. Huvitav, et see just sel päeval juhtus, kui minul esimesed tunnid olid.

Muidugi muutusid tundide käigus kõik mu etteplaneeritud asjad. Väike improvisatsioon peab ikka sees olema, sest lapsed nõuavad seda ja endal on ka huvitavam kui midagi uut välja mõelda. Aga need tunnid siin ongi mu suurim atraktsioon. Ja kuigi peaksin andma neile tugevat balletti, siis mitte ei ole mul südant (ja võib-olla jääb ka oskustest puudu), et neid sundida ainult harjutusi nühkima. Vanema grupiga küll. Nad saavad teistmoodi aru.

Aga väikesed, huuh, sellised energiapallid ja jube head tantsijad. Loodan, et selleks ajaks kui P siia jõuab, suudan neile selgeks teha vähemalt mõned baasliigutused ja luua korraliku tunnirütmi. Kuidagi peab nad ju tööle saama.

Ja homme juba päris pisikesed. Ma ei teagi, kas see on mul siin kummaline valik, et ma läbi loovtantsu üritan neile mingit tehnikat anda, aga ega ma vist muudmoodi ei oska ka.

Paar päeva tagasi lisandus meie eestlaste punti ka M, kes muidugi araabia keelt mõistab. Läksime siis üks päev turule kauplema. Kauplemine välja ei tulnud. Ilmselt hinnad ongi sellised nagu ütlevad. Turul käimine on iseenesest lõbus, õpib uusi sõnu ja suhtlemine müüjatega on ka vahva. Ostsin parasjagu avokaadosid, kui müüja leti taga kutsus meid ühinema nende toidulauaga. Kummalisi tegelasi oli ka. Üks meesterahvas pärast seda kui vastas, et need porgandid Iisraelist on, kordas mitu korda kõva hääle ja täie tõsidusega:
“I love Israel!” samal ajal endale rindu tagudes.

Me lihtsalt vaatasime.

Inimesed on toredad. Siin teatrikontekstis on nendega vahva tutvuda. Täna tegin süüa ja mu õpilased, kes jäid ootama oma ema, tulid kööki. Vanem neist hakkas kohe nõusid pesema, midagi ütlemata. Noorem tuli ja võttis puulusika mu käest ja hakkas toitu segama. Üritasin ikka ise toidu tegemisega jätkata, aga ükskõik, mida ma ka tegema ei hakkanud, see võeti mult käest ja toimetati ise edasi. Lõpuks ilmus välja ema, kes pakkus ka mõned nipid ja siis lahkus. Lapsed esialgu ei pannud tähelegi, alles siis kui ema hüüdis: “Jalla! Jalla!” kadusid mu abilised sama kiiresti kui nad ilmusid.

Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Eesti arengukoostöö

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga