Mari-Liis Palestiinas: Esimene päev

Pärast öist ebameeldivat poolunes lendu, samas korralikult välja puhkamata, jõudsime Ben Gurioni lennujaama. Pesin hambad ja näo ära ja läksime siis oma passe näitama.

Läksime koos ja kõik tundus sõbralik sinnamaani kuni ma teatasin, et jään kolmeks kuuks.
Passikontrollija üllatunud nägu ja küsimused, et kui palju mul raha on ja veider telefoni kõne, vihjasid sellele, et ega ma vist nii kergelt ei pääse.

Närvi läksin. Millegipärast on see mul sagedane, et selliseid natuke keerulisemad piiriületused satuvad olema mul siis kui ma olen täiesti magamata. Ärge saage valesti aru, ega ma enesekontrolli kaotanud, aga värin oli sees küll.

Meid kutsuti kuhugi kahe ruumi ette ooteruumi. Ühe toa uks oli avatud ja nägime, kuidas blond prillidega naisterahvas küsitles reisijaid. Ta tundus südametu. Eks ta oma töös seda vast ongi. See kuidas ta pea kordagi küsitletavale otsa ei vaadanud ja siis aeg-ajalt pidas vestlusi teiste inimestega, kes sisse tulid…see kõik tekitas minus ebakindlust ja ma päris kartsin vestlust selle naisega.

Siis aga tuli teisest ruumist välja teine naisterahvas ja kutsus mind. Muidugi läksime T-ga eraldi. Too tüpaaž aga oli palju lihtsam. Kuidagi saavutasin mingi usalduse temaga ja pärast udupäist hipiränduri mängimist lõi ta mu passi templi: “Enjoy!”

T-l läks asi muidugi palju lihtsamini.

Siis algas retk Läänekaldale. Buss, mis meid Jeruusalemma viis suri välja, mille peale äratati keegi unest ja tuli teine buss, mis viis meid soovitud paika.
Seal oli tänavatel juba midagi tuttavat, mis tekitas teatava turvatunde. Kui me siis teisele poole müüri jõudsime, muutus linnapilt. Veidi ootasime, et peame checkpointis oma passe näitama, aga buss lihtsalt sõitis.

Ramallah üllatas mind. Ühelt poolt soe teatripere ja autistist lapsed, kes kohe suhtlema hakkasid, teisalt mingisugune veider rikkus ja kuidagi sellega seotud ootused. Reaalselt mulle tundub, et enamik kohalikke on rikkamad kui mina. See pole muidugi keeruline, arvestades sellega, et ma ei ole iseenda materiaalse kindlustamisega just kuigi palju tegelenud. Aga igasugu nutitelefone ja muud väga head tehnikat nähes tekib korraks selline veider tunne.

See kohatu tunne saatis mind terve õhtu. Käisime vaatamas teatrietendust, mis oli tehtud belglaste ja palestiinlaste koostöös. Seda oli raske seedida, vormi ja info mõttes. Alles sellele järgnev vestlus autoritega ja veel hilisem vestlus meie teatridirektoriga, suutsid selle veidra tunde lahustada. M-l oli täna sünnipäev ja ta on päris inspireeriv inimene. Siin on üldse päris palju teha ja vaadata ja kergelt pabistades ootan juba, et saaks reaalselt tegutsema hakata.

Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Eesti arengukoostöö

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga