Mari-Liis Palestiinas: Hebron

Täna lõpuks käisime Hebronis. Mina tahtsin juba eelmine laupäev minna, aga jäime oma plaanimisega hiljaks. May, meie teejuht läks ise ka esimest korda. Pärast kaht kuud siinolemist oli küllaltki õige hetk minemiseks. Seal oli see õige kauplemise/turisti turg. Sain endale 46nda aasta rahaga kõrvarõngad, muskust, mis küll ei olnud nii hea, kui Maroko oma, ja nahast või pooleldi nahast rahakoti. Aga põhiline oli kauplemine, mulle nii meeldis see. See siin oli muidugi väga leebe. Müüjaid oli vähe ja polnud sugugi nii pealetükkivad, mistõttu oligi seal totaalne nauding. Enamik hindasid ma lihtsalt küsisin, et kuulda kuidas nad neid langetasid, kui ma minema hakkasin.

Vanalinnas olid paljud poed suletud iisraellaste poolt ja sellist tõelist araabiameelset kauplemist oli ikka vähe. Linna sees oli checkpoint. Läksime väravatest läbi ja teisel pool olid Iisraeli sõdurid. N tegi suurest ehmatusest sõduripoistega pilti.

NELE vabatahtlik Hebron

Tänavad teisel pool olid küllaltki tühjad. Need üksikud, kes meile tulid selgitama, et mis kuskil on, need võeti pärast sõdurite poolt vahele ja ma tõesti loodan, et sellest suuremat jama ei tekkinud neil.

Mari-Liis vabatahtlik Hebron

Mehel oli seal enne pood:

Mari-Liis vabatahtlik hebron 2

Pärast kõndisime tuldud teed tagasi ja lisaks checkpointis nähtud sõduritele kohtasime tänaval luuravaid sõdureid. Ma isegi ei tea täpselt, kuidas nimetada seda, mida nad seal tegid, aga tundus, et tarvidusel on nad valmis tulistama. Vaatasin mõnele neist silma, aga suurt midagi aru ei saanud. Jube kiiresti läksid teised mööda.
Püüdsin salaja neist pilti ka teha. Neid oli ikka terve salk. Mehed ja naised.

Mari-Liis vabatahtlik soldiers street hebron

Aga nii halvasti kui see ka ei kõla, siis elu läheb edasi ja suundusime neidudega Ramallah poole. Et meil pisut aega oli, siis tuiasime linna peal veel ringi. Otsisime tualetti ja May otsustas teeselda välismaalast, et näha kui kerge võib olla see elu. Üks hetk leidsime end kingapoest, kus müüja meid knafega kostitas ja oma uut disaini näitas.

Mari-Liis vabatahtlik Hebron shoe

Tuleb tunnistada, et siin läheb aina põnevamaks, veidi “seepi” on ka. Aga millestki avalikult rääkida ei tohi. Lahe on see, et oleme üha rohkem aru hakanud saama sellest pingest, mis neil on. On mingid kellaajad, kus ei tohi enam üksi välja minna ja mingid kohad, kuhu minnes sosistatakse eelnevalt kõrva:
“Be careful!”
Kummaline on aga see, et tõenäoliselt midagi ohtlikku ei juhtu, aga inimesed räägivad. Ja kui inimesed räägivad, siis maine kannatab. Ütleme nii, et mõne koha pealt olen ikka üpris segaduses, aga samas, kui mulle alles pärast kaht kuud hakatakse rääkima mingitest reeglitest, siis on see segadus vast ka mõistetav.

Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga