Mari-Liis palestiinas: Tagurpidi kultuurišokk

K tuli mulle külla. Juba teisipäeval. Esimesel päeval viisime ta siis kohe Surnumere äärde. Öösel. Niimoodi, et tähed olid taevas ja me hulpisime seal keset pimedust. Teisel kaldal oli tuledes Jordaania. Vaatasin sinna ja mõtlesin, et kus oli see koht, kus me 2 aastat tagasi Surnumerre läksime. Tookord oli see hulpimine hoopis teine kogemus.

Jõudsime sinna öösel ja palavus oli meeletu. Hääletasime mingite tüüpide peale, kes väga inglise keelt ei rääkinud, aga mõistsime, et me kõik soovisime ujuma minna. Nad võtsid meid kaasa kuumaveeallikatesse. Kui nüüd järgi mõelda, siis see on üpris kummaline, et suure palavusega mindi kuumaveeallikatesse. Kõik oli üpris kahtlane ja mäletan, et terve see päev olin veidi hirmunud olnud. Meil polnud kuidagi hääletamisega vedanud ja mõte, et me jääme terveks päevaks kohta, kus juba öösel on keeruline hingata, ei tekitanud just suuremat turvatunnet. Tee äärest leidsime ühe poepidaja, kelle leti juurde oma telgi püsti panime. Vaatamata keelebarjäärile suutsime teineteisest aru saada ja ta lubas meil sinna jääda. Hommikul, kui päike oli äsja tõusnud, aga veel sinna kaldale ei paistnud, ärkasime üles ja läksime käpelt hulpima. Heatahtlik poemüüja tuli meiega kaasa ja näitas kohalike nippe. Määrisime kokku ennast mudaga ja isegi allikas oli, kus sai kõik soola ja muda maha pestud. Kõik spaa põhielemendid olid olemas. Aga teised seal tee ääres hakkasid juba robustseks muutuma ja päike hakkas lähenema, nii et kiirelt sai sealt minema hääletatud. Mäletan, et tookord sai vaadatud ka seda müstilist Palestiinat. Tookord ei suutnud ma isegi ette kujutada, et üks päev siin võin olla. Reedel läksime Jeruusalemma. K tahtis ja eks minulgi oli ammu aeg seda linna avastada. Diivanivõõrustajate lehelt leidsime hipid, kes olid nõus meile peavarju pakkuma. Kõik oli väga tore ja viisakas kuni küsiti, et mis me siinmail teeme. M-iga vahetasime mõned mitmemõttelised pilgud ja otsustasime siiski riskida. Ok, võib-olla mina otsustasin riskida. Olid nad siiski ju hipid ja neil ei saanud ju miskit selle vastu olla. Rääkisime siis ausalt, et töötame Ramallah’s vabatahtlikena. Kui hipid kuulsid, et tantsu õpetan, olid nad veidi üllatunud, et siinpool tegeletakse tantsuga. Seletasin, et neil on tegelikult üpris tugev tantsuskeene, et iga aasta toimub kaasaegse tantsu festival ja nad on igavesti usinad tantsima. Tegelikult on see üpris veider, et nad ei tea, mis nende kõrval toimub või isegi see, et nad sinna reisida ei saa. Nad muidugi seletasid, et neile araabia keelt ei õpetata, sest ei taheta, et nad omavahel suhtleksid. Ma olen siin mõelnud, et kui luua samasugune sild iisraellaste ja palestiinlaste vahel nagu seda on “Israel loves Iran”, siis kas see ei aitaks leevendada mõningaid probleeme. Tookord Jeruusalemmas sai mindud kontserdile. Väga lahe kontsert oli. Selline hipimaiguga. Midagi sellist, mis peaks mulle muidu väga meeldima. K oli muidugi sillas, sest see eurobänd esines ka seal. Kuigi muusika ja atmosfäär olid väga mõnusad, olin teatavas šokis. Pilgu lõi kuidagi teistsuguseks. Ikkagi kuu aega Läänekaldal viibimist sööb teatud määral ajju ja siis muutuvad sellised vanasti lihtsalt aktsepeeritavad asjad raskesti seeditavaks. Üritasin leida kohta, kus istuda ja lihtsalt olla. Selline veider, pilves tunne oli. Ei osanudki midagi mõelda või arvata.

Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga