Marin Palestiinas: Algus

Minu teine päev siin. Täna sai esimest korda turul käidud. Kõige selle idamaise kära ja sebimise juures olid kõige üllatavamad kaupade hinnad, mis kahtlaselt kõrged tundusid. Proovisime korduvalt kaubelda, nagu turul ikka tehakse, kui täiesti lootusetult. Põhimõtteliselt allahindlust meile ei tehtud, hoolimata meie ponnistustest. Puu- ja juurviljad said meil siiski ostetud.

Tagasiteel jäi tee äärde üks huvitav mees, keda võiks kutsuda vahest tekimeistriks. Igatahes tekke oli tal siin-seal kuhjades, nii terveid kui katkiseid, osa neist ka otsaga juba uksest väljas. Mees ise õmbles parajasti ühte kokku. Arutlesime omavahel, et ju ta tegeleb siis tekkide ümbertöötlemisega. Miks ka mitte.

Õhtupoole sai koos Toomasega käidud mööda linna ja ka vanalinna. Tema filmis, mina tegin oma turistifotosid, kord ristidega, kord minarettidega. Vanalinnas oli harjumatult vaikne, samas mõnus vaheldus linnakärale.

Ahjaa, eilne päev … Hoolimata sellest, et ma pool päeva öise ärkvel reisimise tagajärjel maha magasin, kogunes muljeid siiski palju.

Kohtusin esimest korda Maheriga, teatri loojaga, kes on ise ka tantsija. Tundub sümpaatne, avatud ja abivalmis. Teeb kõike ilma palumata.

Õhtul tutvusin Orient and Dance Theatre’i endaga. Sain teada, et kõik mis seal on, on loodud mitte millestki. Tegutsenud on see paar aastat. Põhiliselt finantseerib seda Maher, kes ise töötab muidu elektrifirmas. On näha, et inimene on kogu oma südamega (ühtlasi ka oma aja ja rahaga) asja juures.
Käigus on mitu projekti ja workshopi, mis kaasab muuhulgas ka puudega lapsi ja noori. Esinemas käiakse ka väljaspool Ramallah’t ja Palestiinat. Sellel kuul peaksid nad jõudma ka Eestisse.

Õhkkond on siin väga vaba ja loominguline, see ei ole vist väga üllatav, kuna tegu on teatriga. Meisse suhtutakse väga hästi. Maher nõuab pidevalt, et me tunneks end nagu kodus ja ei häbeneks abi paluda, kui mingi mure on. Sain teada, et ma peaksin enne rahulikult ümbrusega tutvuma ja end sisse seadma, kui midagi tegema hakkan. Ja iga väike asi, mida ma teen, tähendab teatrile väga palju. Et siis ühesõnaga – olgu ma rahulik ja ärgu muretsegu, küll ma varsti ülesandeid saan, nad õnnelikud igasuguse abi üle, mida keegi pakub.

Minu esimene inglise keele tund läks hästi (ja samas hästi kiiresti), kuigi alguses oli keeruline erinevate tasemetega õpilastega hakkama saada. Kaks õde tahtsid visandada tahvlile teineteise võidu Käsna-Kallesid, ülejäänud õpilased olid pigem tagasihoidlikud. Tunni lõpupoole mängisime kõik koos „poomismängu“, mis tõmbas kaasa ka lapsed, kes muidu minu tunnis ei käi. Rohke joonistamise ja taidlemise saatel jõudis tund kenasti lõpule.

Uutmoodi elamus oli sünnipäevapidu Palestiina moodi e. suur hunnik toitu, mida siis kõik sünnipäevalised sulle korraga sisse üritavad sööta! Aga ma ei kurda üldse, toit oli väga maitsev! Tutvusin paari noorega ning selgus, et tegu on intelligentsete inimestega, kellel sihid olemas ja kes nende nimel vaeva näevad.
Kaks asja, mida ma siin teada sain: 1) inimesed tunnevad siin siirast rõõmu igasuguste külaliste üle, 2) nad tahavad neid külalisi pooleks toita 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga