Araabia maad ja Euroopa

Araabia maad – millele keskenduvad õpikud?

Nii Euroopa kui ka Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ühiskonnad on alati olnud kultuuriliselt, keeleliselt ja usuliselt mitmekesised, nii enne kolme suure monoteistliku religiooni (judaism, kristlus, islam) esilekerkimist, kui tänapäeval. Kõigi kolme piirkonna ajalugu on rikkalik ja kõigi nende piirkondade vahel on olnud ja on tänaseni palju vastastikuseid mõjutusi. Ajalugu vaadates on lihtne näha, et just kultuurilised sidemed on viinud meie ühiskondi edasi.

Enamasti satub islam teemaks kas ajaloo- või usundiõpetuse tunnis. Kahjuks nii Eestis/Euroopas kui araabia maades ajalugu õpetades pööratakse ebaproportsionaalselt palju rõhku sõjalistele konfliktidele, defineerides seega “teisi” peamiselt läbi vägivalla.

Käsitledes enda ajalugu ja ühiskonnakorraldust, pöörame pigem rõhku sündmustele, mille üle uhkust tunneme, kaldudes unustama neid, mis on vähem meeldivad. See on loomulik. See toimub nii Euroopas kui araabia maades. Ent kui tahame üksteisemõistmisele lähemale jõuda, on oluline näha olukordi ka “teiste” vaatekohast.

Araabia maades seostub Euroopa ajalugu vastuoluliste epohhide ja sündmustega. Sageli kehastavad araabia maade ajalooõpikutes Euroopat ristisõjad ja vägivaldne kolonialism. Eurooplaste endi jaoks defineerivad Euroopat aga pigem humanism, valgustusaeg ja ilmalikkus (nt. võimu ja kiriku lahusus) või tehnoloogilised saavutused, mis kaasnesid tööstusrevolutsiooniga. Samamoodi seostub paljude eurooplaste jaoks araabia maade/islamimaade ajalugu peamiselt vastuoluliste sündmustega, nagu nt. Osmanite impeeriumi oht Euroopale või islami levik keskajal, mis vähendas Lähis-Idas ristiusu tähtsust. Enamiks araablasi ja moslemeid aga ei arva, et just need sündmused on kõige olulisema tähtsusega ja nimetaksid piirkonda määratlevate nähtustena usulist mitmekesisust ja sallivust teiste religioonide vastu islamimaades, araabia maailma teadussaavutusi matemaatikas ja filosoofias, kultuurikontakte Kreeka, Egiptuse ja Pärsiaga ning sellest tekkinud kultuuride sünteesi või Lähis-Ida piirkonna strateegilist tähtsust tänapäeval.

Euroopa õpikutest jääb sageli välja see, kuidas islamimaade teadussaavutused olid paljudel juhtudel kaasaegse Euroopa teaduse ja filosoofia arengu lähtealuseks, nagu ka ei käsitleta Euroopa koloniaalpoliitikaga seotud probleeme. On oluline mõista, et araabia maades nähakse 19. saj. kolonialismis sageli ristisõdade jätku ja kristluse pealesurumist: mida ei suudetud teha keskajal lahingutes, püüti hiljem teha “pehmemate” vahenditega. Ka tänapäeval aset leidvat Lääne sekkumist nähakse vahel koloniaalpoliitika jätkuna.

Ajaloolised sidemed araabia maade ja Euroopa vahel

Kuigi Läänemaailmas ja Eestis kujutame sageli islamimaid ja araabia maid lihtsakoeliste ja tagurlikena, võib ajalugu lähemalt uurides avastada hoopis teistsuguse pildi. Keskajal juhtisid just islamimaad maailma teadust ja nende saavutused matemaatikas, keemias, arstiteaduses, filosoofias ja navigatsioonis mõjutasid väga palju tänase Euroopa kujunemist.

Euroopa ja islamimaade vahel on ajalooliselt olnud tihedad sidemed
Euroopas Avicenna nime all tuntud pärsia-usbeki arsti Ibn Sina teadustöö „Meditsiini kaanon“ oli sajanded kasutuses õpperaamatuna Euroopa ülikoolides. Pärsia arst Al-Razi (Euroopas Rhazes) kirjeldas teadaolevalt esimesena rõugeid ja leetreid ning kasutas alkoholi antiseptikuna.
Berberi-andaluusia filosoofi Ibn Rushd´i (Euroopas tuntud Averroes´e nime all) tööd mõjutasid oluliselt Euroopa sekulaarse (ilmaliku) mõtlemise teket.
Kontaktid eurooplaste ja araablaste vahel tõid kaasa uute rahasüsteemide tekke, aga ka nt edasimineku navigatsioonis. Pikka aega on arvatud ka, et Tallinnat mainis esmakordselt maailmakaardil araabia geograaf ja kartograaf Muhammad al-Idris, kuigi tänapäeval on teadlased jagunenud selles küsimuses mitmesse leeri.
Tänase Türgi aladel elanud leiutaja Al-Jazari ehitas põldude niisutamiseks täiesti uut tüüpi veepumba. Eriti laialdaselt hakati aga hiljem Euroopas kasutama Al-Jazari leiutatud väntvõlli ja see mängis suurt rolli 15. ja 16. sajandi tehnilises progressis.
Al-Jazari kuulsa veekella tööpõhimõtet võib näha siit. („Elevandikell“, mis on leiutaja üks tuntumaid töid, algab videoklipi teisest minutist, täpsemalt 02:40)

MATERJAL ISLAMIMAAD elevandikell

Kas teadsid, et need sõnad on jõudnud meile araabia keelest või araabia keele kaudu?
kohv                قهوة           [qahwa]
suhkur           سكر            [sukkar]
sohva             صفة            [suffa]
madrats       مطرح           [mitrah]
diivan            ديوان            [diwan]
alkohol         الكحل            [al-kohl]

Araabia numbrisüsteem arvatakse olevat loodud matemaatikute poolt Indias, kust selle võtsid üle ja kohandasid pärsia matemaatik Al-Khwarizmi ja araabia matemaatik Al-Kindi. Just nende tööde kaudu muutus uus süsteem tuntuks ja levis ka Euroopasse, koos süsteemiga aga ka numbrid. Süsteemi uudsuseks oli nulli ja positsioonilise arvusüsteemi kasutuselevõtt, mida peetakse oluliseks verstapostiks matemaatika arengus. Positsioonilises arvusüsteemis on igal numbril oma kindel tähendus mitte ainult sõltuvalt kujust, vaid ka kohast (positsioonist), millel ta asub teiste numbrite suhtes – s.t. 365 ei võrdu 356.
Kuna uued numbrid jõudsid Euroopasse araabia maadest, nimetati neid araabia numbriteks. Araablased ise nimetavad neid numbreid „india numbriteks“. 16. sajandi keskpaigaks olid need üldiselt kasutusel enamikus Euroopas ja Rooma numbrid jäid kasutusele peamiselt sajandite ja kellaplaadi numbrite märkimiseks. Tänapäeval kasutame meie lääne-araabia numbreid, araabia maad aga ida-araabia numbreid.
Lääne-araabia numbrid:   10    9     8     7    6     5     4     3    2    1
Ida-araabia numbrid:         ١     ٢     ٣     ٤     ٥      ٦    ٧     ٨     ٩    ١٠
Vt. ka „Moslemite teadmised lõid alusmüüri tänapäeva teadusele“ (ajakiri „Imeline Ajalugu“, detsember 2012)

Araablased on uhked oma ajaloo üle ja ka meie Euroopas oleme araabia maadest palju üle võtnud. Ent millest tuleneb siis tänane olukord, kus araabia maad näivad olevat konfliktide ja sekelduste keerises? Viimastel sajanditel on araabia maadel olnud vähe võimalusi ise enda ajalugu kujundada. Kuni 20. saj esimese pooleni olid paljud neist Euroopa koloniaalriikide võimu all, viimastel aastakümnetel on aga maailma üliriigiks muutunud USA-l olnud suur mõju nii Lähis-Idas kui Põhja-Aafrikas. On palju teisigi tegureid, mis takistavad araabia maade edasiliikumist: vanad dünastiad, sõjalised diktatuurid, suured lõhed inimeste sissetulekutes ja elutingimustes, riikliku identiteedi otsimine ja palju muud.

Euroopa kolonialism

Harjutus KOLONIAALAJASTU

Aeg: 10 minutit.
Vanus: 9.-12. klassi õpilased.
Eesmärk: Sissejuhatus koloniaalajastul levinud narratiividesse, millega õigustati eurooplaste võimu teiste rahvaste üle.
Vaja läheb: Õpilastele tekst ja küsimused (soovitavalt paberil, mitte ekraanil), paber ja kirjutusvahend.

Õpetajale:
Paluge õpilastel lugeda katkendit prantsuse majandusteadlase raamatust, milles ta õigustab Euroopa imperialismi ja seejärel vastata küsimustele.

Õpilastele:
Loe läbi tekst ja vasta küsimustele.

Tänane maailm koosneb tsivilisatsioonide mõttes neljast erinevast grupist. Üks on meie enda Lääne tsivilisatsioon. Teine [osa maailmast] on asustatud erinevate tsivilisatsioonide poolt, kuid need on organiseeritud kompaktseteks, sidusateks ja stabiilseteks ühiskondadeks ja nende ajalugu ja tänane iseloom lubab neil ennast ise valitseda – näiteks, Hiina ja Jaapani rahvas. Kolmandas osas elavad inimesed, kes on mõnes valdkonnas piisavalt edasijõudnud, kuid siiski ei ole erinevatel põhjustel suutnud ühineda rahumeelseks progressiivseks rahvaks, nagu näiteks India enne seda, kui Britid selle vallutasid, samuti Jaava või Indo-Hiina poolsaar.
Viimaseks on aga suur osa maailmast asustatud barbarite või metslastega, kes peavad lõpmatuid sõdu ja kellel on jõhkrad kombed, või teistest, kes teavad vähe kunstist või teadusest, kes ei oska leiutada ja on nii vähe harjunud töötegemisega, et ei oska kasutada oma maad ja selle looduslikke rikkust. Nad elavad väikeste vaesuses virelevate gruppidena hiigelsuurtel aladel, mis võiksid lihtsasti ära elatada väga suurt inimhulka.

Ei ole loomulik ega õiglane, et Lääne tsiviliseeritud inimesed peaksid pidevas ruumikitsikuses vaevlema seal, kus on nende algkodu. Samuti ei ole loomulik ega õige see, et neil [s.t. Lääne inimestel] on kogunenud teaduse, kunsti ja tsivilisatsiooni imelised saavutused, ent iga päev näevad [Lääne inimesed], kuidas intressimäär muutub madalamaks, sest ei ole häid investeerimisevõimalusi… ja samal ajal jätavad [Lääne inimesed] umbes pool maailma nendele võhiklike, ebaefektiivsetele rahvastele, kes on kui jõuetud lapsed . . või väsinud rahvastele, kellel ei ole energiat ega sihti, keda võib võrrelda vanuritega.

Sageli aetakse imperialismi segamini äriga või turgude avamisega…. Imperialism on midagi hoopis muud kui kauba müük või ost. See on vajalik töö, et aidata inimesi ja maad, pakkuda haridust ja seadusandlust. Õpetada tööjaotust ja kapitali kasutamist seal, kus nad on selliste asjade suhtes ignorantsed. (…) Sellist muutust ei saa aga barbaarsetesse maadesse pelgalt ärisuhetega viia.
Prantsuse majandusteadlane Paul Leroy-Beaulieu, „De la colonisation chez les peuples modernes“, Pariis 1891 (kohandatud)

Arutelu teemad/abistavad küsimused:
Kellest kirjutab prantsuse majandusteadlane? Keda ta Sinu arvates püüab veenda nende argumentidega? Mida tähendab tsiviliseeritud olemine prantsuse autori arvates?
Paluge õpilastel oletada, millist rolli võis mängida Euroopa koloniaalpoliitikas 19. saj tööstusrevolutsioon? Seletage õpilastele, et käsikäes Euroopa koloniaalpoliitikaga käis ka misjonäritöö – ristisuu viimine kolooniatesse.

Näidake õpilastele pilti „Valge mehe koorem“ (The Journal, Detroit, 1898). Paluge neil mõne minuti jooksul kirja panna, mis on nende arvates valge mehe koorem. Seejärel paluge neil arutada väiksemas grupis ning alles siis võtke teema kokku terve klassiga (vt. all).

MATERJAL KOLONIALISM WHITE MAN BURDEN

„Valge mehe koorem“ – Thomas May, The Journal (Detroit)

19. sajandil oli maailmas valitsevaks jõuks Euroopa. Tööstuse arenedes tekkis vajadus nii uute ressursside (nt. kautšuk, nafta, puuvill, raud, vask, mangaan terase tootmiseks, palmiõli masinate jaoks jm) kui uute turgude järele. Ka mitmete Euroopa suurriikide sõjaline võimekus suurenes ja 19. sajandi esimesel poolel alustas esimese suurema koloniaalprojektina Prantsusmaa Alžeeria alade vallutamist (1830-1847), seejärel läksid Euroopa kontrolli alla Egiptuse, Tuneesia, Maroko, Liibüa jt. alad.

Kuidas nähakse Euroopa koloniaalpoliitikat Euroopas ja araabia maades?

Araabia maade ajalooõpikutes käsitletakse Euroopa kolonialismi enamasti agressioonina, mõnikord ka 11.- 13. sajandil toimunud ristisõdade jätkuna. Araabia maades ei ole haruldane arvamus, et imperialismi/kolonialismi eesmärgiks oli ristiusustada araabia maad või nõrgestada araabia maade kultuuri. See arvamus toetub ka tõsiasjale, et koloniseerimise käigus kasutasid Euroopa riigid sageli ka jõhkraid ja veriseid meetodeid, mis tekitavad paralleele ristisõdadega Samuti oli Euroopas argumendina käibel „tsivilisatsiooni“ viimine, millega käis enamasti lahutamatult kaasas ka ristiusk.

Euroopa koloniseerimises osalenud riikide ajalooõpikutes (nt. Suurbritannia või Prantsusmaa) on aga kuni hiljutise ajani seletatud, et kolonialismi eesmärk oli “viia tsivilisatsiooni”: võimaldada hariduse saamist, parandada tervishoiuvõimalusi, ehitada teid ja sadamaid. Väga vähe, kui üldse, räägiti sellest, milliseid negatiivseid mõjusid kolonialism avaldas ja millist hinda kohalik elanikkond selle eest maksis – või kes ülalmainitud hüvesid kasutada sai.

Lisalugemist:

Miks islamimaailm lääneriikidesse halvasti suhtub? Krister Paris, EPL, 24.01.2015
Õpetajale:

UNESCO materjalis Guidebook for History Textbook Authors, mis on mõeldud ajalooõpikute autoritele, rõhutatakse, et Euroopa koloniaalpoliitikast rääkides on oluline välja tuua viis alljärgnevat aspekti:

  • Euroopa kolonialism oli üks olulisemaid protsesse meie ajaloos. Selle käigus hõivasid mitmed Euroopa riigid väga suuri alasid väljaspool Euroopat, millega kaasnes märkimisväärsete sõjaliste jõudude, äride ja ka kiriku mobiliseerimine.
  • Koloniseerimine ehk uute territooriumite hõivamine toimus vägivaldsete meetoditega: kolooniad saadi endale sõjalise tegevuse abil. Ent vägivald jätkus ka pärast kolooniate allutamist, selleks, et koloniseeritud alasid enda alluvuses hoida.
  • Koloniaalpoliitika peamiseks liikumapanevaks jõuks olid majanduslikud huvid. Koloniseeritud riikidesse “hüvede” toomine (nt teede ehitamine jm) oli seotud kasumi saamisega, mitte kohaliku elanikkonna elutingimuste parandamisega.
  • Sotsiaalsed suhted koloniseerijate ja koloniseeritavate vahel olid väga ebavõrdsed. Koloniseeritud elanikkonda ei nähtud võrdväärsete kodanikena. Sageli oli suhtumine algul patroniseeriv/üleolev, muutudes seejärel repressiivseks, kui tekkima hakkasid märgid sellest, et kohalik elanikkond on sellise olukorra vastu valmis protesteerima.
  • Kolonistid surusid koloniseeritud rahvastele peale oma keeled ja kultuuri.

Need viis peamist tegurit aitavad õpilastel näha laiemat perspektiivi. Seejärel võib soovi ja võimaluse korral juba uurida konkreetsete Euroopa riikide koloniaalpoliitikaid, sest need olid mõistagi väga erinevad. Samuti oli Euroopas ka inimesi, kes tugevalt kritiseerisid koloniaalpoliitikat. Siiski on oluline mõista neid peamisi tendentse, et mõista koloniseeritud araabia riikide elanike reaktsioone.

Guidebook for History Textbooks Authors.