Iisraeli ja Palestiina konflikti juured

Üks tundlikumaid teemasid araabia maade ja Lääne (USA/Euroopa) vahel on Iisraeli-Palestiina konflikt. Konflikti juured ulatuvad kaugele, ent Euroopa mängis konfliktis kahtlemata olulist osa, iseäranis 20. sajandi esimesel poolel. Sageli arvatakse Iisraeli ja Palestiina konflikti kohta, et araablased ja juudid on aastatuhandeid vaenujalal olnud ja seetõttu ei ole konflikt lahendatav. Ajalugu vaadates on moslemid pigem aga alati suhtunud usuvähemustesse, ka juutidesse, sallivalt. Kuigi usuvähemustel (nt. juutidel, kristlastel, zoroastristidel) ei olnud võrdseid õigusi, saadi üldiselt läbi rahumeelselt. Võib ka öelda, et sageli oli Euroopa kristlikes riikides elanud juutide olukord märksa halvem, kui islamimaades elavate juutide olukord.

Iisraeli-Palestiina konflikt hoogu koguma 19. sajandi lõpus, kui Euroopast algas juutide immigratsioon tollal Ottomani impeeriumi kuulunud Palestiinas aladele. Rahvusriikide idee levimine Euroopas inspireeris ka juudi rahvusliku liikumise kujunemist ja üheks liikumise eesmärgiks sai pöördumine „ajaloolisele kodumaale“ (kunagise juudi kuningriigi aladele, millest oli selleks ajaks kujunenud Palestiina). Samal ajal muutus Ida-Euroopas aina teravamaks antisemitismi probleem, mis tõi kaasa juudikogukonna tagakiusamise ja pogrommid (traditsiooniliselt nimetatakse selle sõnaga rüüsterünnakut juutide vastu Venemaal ja Saksamaal, tänapäeval võib see tähistada igasugust rüüsterünnakut vähemusrahvuse vastu).

20. sajandi alguses oli juutide sisserände tulemusena umbes kümnendik Palestiina elanikest juudid ja kuigi araablased olid suures enamuses, hakkas aina suurenev immigratsioon ja maade kokkuostmine neile muret tegema. Üheks oluliseimaks teguriks said Palestiina jaoks aga brittide lubadused, mida Suurbritannia valitsus andis I maailmasõja aegu erinevatele osapooltele.

Ülevaate Suurbritannia rollist Palestiina konflikti kujunemisel 20. saj. algul annab väljavõte Sven Mikseri artiklist („Palestiina versus Iisrael: ühe konflikti lühilugu“, 2010. a. august, Diplomaatia). Antud väljavõte artiklist (lühendatud) seletab, milliseid lubadusi Suurbritannia ühele või teisele osapoolele andis.

Harjutus BRITTIDE VASTAKAD LUBADUSED

Aeg: 10-15 minutit.
Vanus: 9.-12. klassi õpilased.
Eesmärk: Sissejuhatus Iisraeli-Palestiina konflikti teemasse
Vaja läheb: Väljavõte artiklist ja küsimused, paber ja kirjutusvahend.

Õpetajale:
Paluge õpilastel lugeda läbi väljavõte artiklist ja vastata küsimustele. Seejärel arutage nende vastuseid.

Õpilastele:

Loe läbi väljavõte Sven Mikseri artiklist ja vasta küsimustele

Brittide vastakad lubadused

Esimene maailmasõda tõi mängu Euroopa koloniaalvõimude strateegilised huvid ja sõja tulemusena muutus Lähis-Ida poliitiline geograafia tundmatuseni. Palestiina tuleviku jaoks said otsustavaks Suurbritannia valitsuse kolm kurikuulsat ja omavahel vastuolus olevat diplomaatilist initsiatiivi.

Esimene neist oli Briti Egiptuse ülemkomissari Sir Henry McMahoni kirjavahetus Meka asevalitseja Sharif Hussein ibn Aliga, kelle kaudu britid lootsid õhutada Osmani impeeriumi araablastest alamaid Istanbuli vastu mässu tõstma. (…) McMahoni lubadused Husseinile sõjajärgse Araabia kuningriigi osas olid teadlikult mitmemõttelised, ent araablaste arusaama kohaselt oli osaks tulevasest iseseisvast Araabia kuningriigist ka Palestiina.

Teine sobing, milles liitlasriigid leppisid 1916. aasta mais kokku Osmani impeeriumi araabia provintside jagamise sõja võitmise korral, sai Briti ja Prantsuse pealäbirääkijate järgi tuntuks kui Sykesi-Picot’ lepe, ehkki esialgu pidanuks leppe osaliseks saama ka Venemaa. Salaleppe skandaalsus seisnes muuhulgas selles, et britid ja prantslased jagasid omavahel tulevaste asumaadena samu alasid, mida McMahon oli lubanud Husseinile. (…)

Kolmas ja Palestiina tuleviku jaoks otsustavaim dokument oli Briti välisministri Lord Arthur Balfouri kiri Briti Sionistliku Föderatsiooni juhile lord Lionel Rothschieldile 1917. aasta novembris, milles Balfour teatas, et Tema Majesteedi valitsus toetab “juutidele rahvusliku kodu loomist Palestiinas”, tehes seda viisil, mis ei kahjusta mittejuudi kogukondade usulisi ja kodanikuõigusi ega sea kahtluse alla juutide poliitilist staatust mistahes teistes riikides.

Balfouri deklaratsiooni saamisloos oli oluline roll mõjukatel Briti sionistidel, eeskätt tulevasel Iisraeli esimesel presidendil Chaim Weizmannil, kelle läbimurdelised avastused lõhkeainete alal tagasid talle juurdepääsu juhtivatele Briti valitsusliikmetele. Tähtsusetu ei olnud ka asjaolu, et paljud Briti liidrid eesotsas peaminister David Lloyd George’iga olid pühendunud kristlased, kes nägid võimaluses aidata kaasa juudi rahva tagasipöördumisele Pühale Maale suisa piibellikku missiooni.

Küsimused:

* Millised on Sinu jaoks uued ja/või arusaamatud sõnad/mõisted?
* Miks andis Suurbritannia niivõrd erinevaid ja vastukäivaid lubadusi juutidele ja?
* Millist mõju võisid avaldada need lubadused piirkonna arengule?
* Kas oskad nimetada sündmusi või lepinguid, millel oleks Eesti ajaloole sarnane mõju, nagu Sykes-Picot´ lepingul Lähis-Idale?

Arutelu teemad/abistavad küsimused:

Küsimuse (a.) vastusena võivad õpilased võivad nimetada uue terminina „sionismi“. Kui nad ei too seda välja, küsige, kas nad teavad, mida see tähendab. Seletage, et sionism oli juutide rahvuslik liikumine. 19. sajandil kerkis Euroopas väga tugevalt esile rahvuslus (natsionalism), millest inspireerusid ka juudi kogukonnad. Kuna juutide olukord Euroopas oli antisemitismi tõttu keeruline, näis parimaks lahenduseks naasta aladele, kus juudid ammusel ajal olid elanud. Arutades vastuseid küsimusele (b.) on oluline, et ühe põhjusena nimetatakse ka soov omada sõja korral nii araablaste, kui juutide toetust. Vastused küsimusele (c.) võivad olla väga erinevad, aga mh. võiksid kinnistada järgmisi elemente: viha ja ebaõigluse tunne; araablaste ja juutide vaheliste suhete halvenemise; konfliktid ja sõjad, mis kestavad tänapäevani. Vastuseks küsimusele (d.) peaksid õpilased suutma välja pakkuda Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollid.