Stereotüübid ja representatsioon

Arutelu stereotüüpide kohta Eesti meedias ei ole veel leidnud meie ühiskonnas suuremat kõlapinda. Kuigi üksikud huvigrupid on juhtinud tähelepanu meediastereotüüpidele, nt. Eesti Inimõiguste Keskus, on diskussioon jäänud siiski üsna kesiseks. Stereotüüpe leiab nii sotsiaalsete kui etniliste gruppide kohta. Üheks küsimuseks on see, kes võtab sõna vähemusgruppide teemal – kas ka vähemusgrupid ise? Sageli juhtub, et vähemusgrupi esindaja arvamust ei kajastu, mis võib jätta mulje, et neil on ükskõik.

Nt. 5. detsembril 2014.a. Eesti Ekspressis ilmunud artiklis „Mustlaspoiss tõi kooli vägivalla“? on lugu tüdrukust, kes kannatab koolis romast klassivenna käitumise tõttu. Artiklis saab sõna ema, sotsiaalhoolekanne, lastekaitsespetsialist ja Sihtasutus Kiusamise Vastu. Eestis on mitmeid romade ühinguid, kelle käest oleks saanud probleemi tausta kohta küsida, aga nende kommentaari ajalehes ei ole.

Kahtlemata on ajakirjanikule keerulisem saada kommentaari vähemusgrupi esindajatelt: kui inimesed tunnevad ennast niigi pideva negatiivse tähelepanu keskpunktis olevat, tekib pigem soovi hoida igasugusest tähelepanust eemale, mitte puutuda kokku halvustava suhtumisega, mis paratamatult igasuguse tähelepanuga kaasneb. Sageli juhtub ka, et vähemusgruppide kommentaar jõuab meediasse moonutatult, mis samuti vähendab motivatsiooni edaspidi kommentaare anda.

Siiski on vähemusgruppide arvamuste kajastamine äärmiselt oluline, sest meedia mõju on raske alahinnata.

Näidake õpilastele minevikupropagandat, mida kasutati negatiivsete stereotüüpide loomiseks inimeste kohta, nt. Nõukogude Liidus  usklike inimeste kohta (1924):

 

religioonNSVL_MATERJAL_REPRESENTATSIOON

Plakati tekst eesti keeles:  „Religioon on mürk, kaitse lapsi!“

Paluge õpilastel oletada, millised tunded võisid selle plakati nägemisel tekkida inimestel, kelle jaoks religioon oli  oluline.


Harjutus 6 – KES RÄÄGIB MINU LUGU?

Aeg: 15 minutit.
Vanus: 7.-12. klassi õpilased.
Eesmärk: Arutada õpilastega, keda esindab või ei esinda Eesti meedia
Vaja läheb: Artiklipealkirjad, paber ja kirjutusvahend. Kui võimalik, võib vaadata ka videoklippi, aga harjutust saab teha ka ilma selleta.

Õpetajale:
Paluge igal õpilasel omaette välja mõelda vastus järgmistele küsimustele:
1. Mis teeb sind õnnelikuks?
2. Mis tundub sulle veider, imelik?
3. Mis teeb sind nukraks?

Seejärel paluge paaril õpilasel jagada klassiga ühte kolmest vastusest (omal valikul). See toimub järgmiselt: õpilane ei tohi midagi öelda, olenevalt vanusest ta kas seletab þestidega, kehakeelega või tahvlile joonistades. Teiste õpilaste ülesanne on ära arvata, mida klassi ees olev õpilane püüab seletada. Seletamiseks on aega 1 minut.

Arutelu teemad/abistavad küsimused:
Kui mitu õpilast on proovinud oma vastuseid teisele sõnadeta seletada, paluge neil rääkida, milline tunne neil oli, kui nad pidid seletama midagi võrdlemisi keerulist, kasutamata sõnu ning omades selleks piiratud aega.

Arutage õpilastega Charlie Hebdo satiiriajakirja ründamise kajastamist Eesti meedias.

Jaanuaris 2015.a. ründasid Prantsusmaal Pariisis kolm terroristi satiiriajakirja toimetust ja tapsid 12 inimest. Ründajad olid moslemi päritolu ja satiiriajakiri oli eelnevalt avaldanud karikatuure, mida võis tõlgendada moslemeid naeruvääristavatena, seega käsitleti seda islamistliku terroriaktina.

Kes ja kui palju võtsid sõna sel teemal?

Eesti meedias ilmus esimese kolme nädala jooksul peale Charlie Hebdo toimetuse ründamist rohkem kui 500 artiklit, mis olid kas otseselt seotud Charlie Hebdo ja selle järelmõjudega (demonstratsioonid, protestid jms) või kaudsemalt islamiterrorismi ja Lähis-Idas toimuvaga. Enamus neist olid lihtsalt uudised, aga oli ka mitmeid sõnavõtte – poliitikute kommentaare, juhtkirju ja arvamusartikleid. Selliseid sõnavõtte oli kokku umbes 40. Kui palju said sõna moslemikogukonda kuuluvad inimesed ise? Kokku oli televisioonis kolm esinemist, mis jõudsid ka ajakirjandusse: kaks Eesti moslemikogukonna usuliidrit ja üks islamiusku naine. Nende esinemiste põhjal tehti 3 artiklit – st. kõigi artiklite aluseks olid teleintervjuud. Lisaks avaldas Eesti Ekspress intervjuu usujuhiga (imaamiga).

TV3: Eesti islamikoguduse juht islamit pilavate piltide avaldamist ei toeta. Loe siit.

Eesti Ekspress: Eesti peamoslem kurvastab. Loe siit.

ERR: Eesti moslemite juht Pariisi sündmustest: meile pole seda vaja. Loe siit.

ERR: Eestis elav moslem: maailmas juhtub palju hullemaid asju kui mingid joonistused. Loe siit.

Võimalusel vaadake Postimehe uudist ja TV3 intervjuud. Imaam räägib selle intervjuu jooksul kaks korda. Esimeses lõigus ütleb imaam Ildar Muhamedšin, et religiooni naeruvääristamine ei ole hea komme ja oleks kahetsusväärne, kui pilapilte ka Eestis avaldataks. Teises lõigus ütleb ta, et moslemid mõistavad igasuguse terrorismi hukka ja et terrorism on hirmus. Postimehes on tsiteeritud aga vaid see, et moslemikogukonna usuliidri arvates ei peaks pilte Eestis avaldatama.

Veel üks usujuht (Ali Harrassov) ütles, et sellised sündmused toovad kõigile kahju. Ta märkis, et kõigil Pariisi sündmuste käigus hukkunutel olid lähedased, vanemad ja lapsed. „Nii neil, kes joonistasid, neil, kes keset päiset päeva tulistasid, ja neil, kes tulistasid tulistajaid. Ning kõigest sellest tekkis ahelreaktsioon, mitte ühes, vaid mitmes kohas – siin võetakse pantvange, seal tapetakse. Kellele seda vaja on? Meile moslemitele pole seda vaja,” selgitas mufti Harrassov.

Juhtige õpilaste tähelepanu sellele, et kuue meediaväljaande peale ilmus vaid neli artiklit. Seega need inimesed, kes loevad Delfit, Õhtulehte või Eesti Päevalehte, ei saanudki teada, mida moslemid juhtunust arvavad. Ükski meediaväljaanne peale Eesti Ekspressi ei võtnud ise ette intervjuud mõne moslemiga, nad refereerisid vaid telesaadetes ilmunud väga lühikesi sõnavõtte.

Arutage, kuidas võib mõjutada meedias kajastatavat see, et küsitleti peamiselt usujuhte käest, mitte tavamoslemeid (v.a. eesti-jeemeni päritolu naine)? Kas paavsti arusaam sellest, mis on lubatud või keelatud, kattub kõigi eestlaste arusaamadega? Kuidas võivad tunda ennast inimesed, kes ei saa sõna ning kes ei ole esindatud?


Harjutus 7 – TERRORISMIST MEEDIAS

Aeg: 10 minutit.
Vanus: 9.-12. klassi õpilased.
Eesmärk: Arutada õpilastega, milliseid reaktsioone tekitab see, kui seoses millegi negatiivsega tõstetakse meedias sageli esile ühte gruppi.
Vaja läheb: Õpilastele mõeldud tekste: väljavõtted artiklitest ja Sveta Grigorjeva luuletus (all), paber ja kirjutusvahend.

Õpetajale:
Küsige, millistest liikumistest, mida nimetatakse terroristlikeks, on õpilased kuulnud.
Paluge õpilastel lugeda läbi järgnevad lood, mis on kohandatud Suurbitannia ajalehest The Guardian (ära on jäetud terrorismiakti toime pannud rühmituste nimed) ja arvata, milline terroristlik rühmitus võis selle toime panna. Õpilased ei pea pikalt mõtlema, paluge neil lihtsalt nimetada esimesed seosed, mis pähe tulevad. Kuna lood on lühikesed, võib neid nt. näidata ekraanil.
Õpilastele:
Loe läbi kaks lühendatud artiklit Suurbritannia ajalehest. Millistest terroristlikest gruppidest oled kuulnud? Millised neist võisid olla antud sündmuste eest vastutavad?

Kolm inimest mõisteti süüdi Madridi lennujaama pommitragöödias
Kolm terroristliku grupi liiget mõisteti täna süüdi 2006. aastal toime pandud terrorismiaktis: Madridi lennujaamas pommi õhkamises, mis hävitas lennujaama parkimisplatsi, tappis kaks inimest ja vigastas 41 inimest. Iga mees sai vanglakaristuseks 1040 aastat. Hispaanias kasutatakse sageli pikaajalisi karistusi, hoolimata sellest, et need on sümboolsed: maksimaalne karistus, mida inimene saab kanda ära terrorismiakti eest, on 40 aastat vanglakaristust.
(Guardian, mai 2010)

Õudus Omagh´s: politseinik sai pommiplahvatuses surma
Terroristide poolt auto alla pandud lõhkekeha tappis 25-aastase politseikonstaabli Ronald Kerr´i, kes valmistus tööle sõitma. Plahvatus toimus veidi enne kl. 16.
Peaminister David Cameron mälestab politseiohvitseri järgmiselt: “Me mõtleme tema pere peale ja palvetame tema pere ja sõprade eest. See on kohutav tragöödia kõigi nende jaoks, kes noort politseiohvitseri tundsid ja temaga koos teenisid, ning linna jaoks, mis on pidanud niigi palju kannatama.”
Kerr on juba teine Põhja-Iirimaa politseiohvitser, kes terroristide käe läbi surma on saanud.
(Guardian, aprill 2011)

Arutelu teemad/abistavad küsimused:
– Paluge õpilastel nimetada seoseid – klassi peale peaks tulema erinevaid oletusi. Kui õpilastelt ei tule ühtegi islamiekstremistidega soetud terroristliku rühmituse nime, küsige, kas neil käisid need siiski peast läbi? Kui käisid, siis uurige, kas see oli esimene mõte? Kas ainult pealkirja vaadates ja uudisesse mitte süvenedes oleks võinud jäädagi nende esimeste mõtete juurde? Kuna Eesti meedias räägitakse moslemitest sageli just terrorismiohuga seoses, võib tekkida mulje, et terrorism on seotud vaid islamiusuga.
– Küsige, millistest terroristlikest liikumistest või terrorismiaktidest on õpilased kuulnud. Uurige, kas nad teavad, kes oli Anders Breivik, mis oli IRA (Iiri Vabariiklik Armee) või mis on baskide separatistlik liikumine ETA (Baskimaa ja Vabadus). Võite rääkida ka USA ühest suurimast terrorismiaktist, mille korraldas Timoty McVeigh 1995. aastal Oklahomas, mis tappis 168 inimest ja vigastas üle 500 inimese.
Lisalugemiseks võib pakkuda Richard White´ist , mis käsitleb moslemite ja terrorismi sidumist meedias. Samuti võite tutvustada õpilastele Europoli andmeid, mille kohaselt Euroopa Liidus suri 2013. aastal terrorirünnakute tõttu 7 inimest:

Üks briti sõjaväelane Londonis, kelle tapsid kaks islamiusku meest, nõudes, et Suurbritannia viiks oma väed Iraagist ja Afganistanist välja; üks 82-aastane moslemimees West Midlandsis (UK), kelle tappis ukraina tudeng, kes ütles, et vihkab kõiki, kes ei ole valged inimesed; kaks paremäärmusliku erakonna liiget Ateenas (vastutuse võttis Kreeka grupp The Fighting People’s Revolutionary Powers, öeldes, et see on poliitiline akt paremäärmuslaste vastu) ja kolm kõrgemat Kurdistani Töölispartei liiget Pariisis (võimalustena on üles loetud kas eraisik, keda on juhendanud Türgi riiklik luureorganisatsioon MIT, või Töölispartei sisene võimuvõitlus).

Seega võib Europoli andmeid vaadates öelda, et 2013. aastal oli Euroopa Liidus usuga seotud vaid kaks terrorismiakti, ülejäänud viis olid seotud poliitikaga.


Harjutus 8 – VANJA

Aeg: 10 minutit.
Vanus: 9.-12. klassi õpilased.
Eesmärk: Arutada õpilastega, milliseid reaktsioone tekitab see, kui seoses millegi negatiivsega tõstetakse meedias sageli esile ühte gruppi.
Vaja läheb: Õpilastele mõeldud tekste: väljavõtted artiklitest ja Sveta Grigorjeva luuletus (all), paber ja kirjutusvahend.

Õpetajale:
Paluge õpilastel lugeda luuletaja Sveta Grigorjeva luuletust või lugege seda koos nendega.

***

vanja tappis inimese

hea ajakirjanik: “mingi venelane tappis inimese”

priit tappis inimese

hea ajakirjanik: “eile tapeti inimene”

(kommentaar veeru all: raudselt mingi russ)

dima pani oma naise põlema

hea ajakirjanik: “mingi venelane pani oma naise põlema”

margus paneb oma naise põlema

hea ajakirjanik: “mees pani oma naise põlema”

(kommentaar veeru all: raudselt mingi russ)

petja kägistas koera surnuks

hea ajakirjanik: “mingi venelane kägistas jälle koera surnuks”

mihkel kägistab kassi surnuks

hea ajakirjanik “inimene kägistas kassi surnuks”

(kommentaar veeru all: raudselt mingi russ)

ivan vägistab koplis naise ja paneb end seejärel põlema

hea ajakirjanik: “mingi venelane vägistas jälle koplis naise ja pani end seejärel põlema”

andres vägistab koplis naise ja paneb end seejärel põlema

hea ajakirjanik: “keegi vägistas koplis naise ja pani end seejärel põlema”

(kommentaar veeru all: raudselt mingi russ)

Sveta paneb täna hea ajakirjaniku põlema

et vaid homses lehes tuleks uudis

“mingi
vene
lits
tappis
hea
eesti
ajakirjaniku”

kommentaar veeru all:
………………………………………………….
(noh, lase käia, lugeja, ma tean, Sul juba sügeleb)

(Sveta Grigorjeva, Vikerkaar, 9/2012)

Arutelu teemad/abistavad küsimused:
Arutage, mida tahab luuletaja selle luuletusega öelda? Sveta Grigorjeva räägib nähtusest, mis veel mõned aastad tagasi oli Eesti meedias jälgitav: kui millegi negatiivsega sai hakkama eestlane, ei olnud uudisel kunagi juures sõna „eestlane“, kui aga üleastumise toimepanija oli teisest rahvusest, nt. venelane, siis oli uudistel juures kas rahvus või nimi, mille järgi oli isiku päritolu lihtne oletada. Selle tulemusena hakkas tekkima arusaam, et Eestis elavad venelased panevad toime rohkem kuritegusid, kui eestlased. Milliseid tundeid tekitab selline meedia lähenemine luuletajas?


Vanematele õpilastele võib anda lugeda ka Anna-Maria Penu teksti, mis ilmus peale Charlie Hebdo toimetuse ründamist Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaalis.

Anna-Maria Penu: moslemid on pahad

Päev pärast Pariisi: Ärkan. Lülitan sisse arvuti ja loen eestikeelses interneti keskkonnas liigeldes, et moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, võtan lonksu kohvi, moslemid on pahad, sest on laisad ja kasutavad ära Euroopa heaoluühiskondi, mille hüved on siiski mõeldud ainult õigetele eurooplastele.

Moslemid on pahad, moslemid on pahad, sest nad on vaesed ja elavad getodes, moslemid on pahad, sest liiga leebes Euroopas kasvades ei oskagi nad muudmoodi kui valivad terrorismi. Moslemid on pahad, võtan lonksu teed, moslemid on pahad, moslemid on pahad, sest kui nad elaksid teises ühiskonnas, nagu näiteks mõnes arenguriigis, kuhu nad ju tegelikult kuuluvadki, siis poleks neil aega igasuguse taolise jamaga tegelemiseks, sest juba paljalt hinge sees hoidmine sunniks nad kenasti 16 tundi ööpäevas madalapalgalistena rakkessse ja muudaks muuks tegevuseks sobivalt surmväsinuks.

Päev saab otsa. Lähen voodisse, hinges ebamugav segu ärevusest, kurbusest ja hirmust. Vastupidiselt enamusele, kes ujutavad neti kiiresti üle veendunud arvamuste ja kõigutamatute järeldustega, ei oska mina veel õieti milleski kindel olla. Mõtlen, et vajan veidi aega. Kõigepealt lihtsalt aega, et leinata. Tol öösel näen kummalist und maailmast, kus inimesed räägivad siis, kui neil on midagi mõistmist ja rahu soosivat, konstruktiivset või õiglast öelda. Siis, kui nad suudavad eristada ideid (mida võib kritiseerida, mille üle vaielda ja nalja heita ning religioonid on ideed, uskumused) inimestest (kelle õigust uskuda, mida iganes ja kritiseerida iga ideed, iga religiooni, tuleb austada). Mind süüdistatakse hipinduses, kommunismis ja moosivarguses.

Kolmas päev pärast Pariisi: Ärkan. Lülitan sisse arvuti ja loen eestikeelses interneti keskkonnas liigeldes, et moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad ning et moslemid on pahad. Päev saab otsa. Lähen voodisse ja näen sama und. Seekord on tegelik moosivaras välja ilmunud ja mind mõistetakse õigeks. See on tohutu leevendus.

Kuues päev: Loen kusagilt, et samal sajandil, vaid mõned aastad varem, vestles üks Taani parlamendi liige ajalehe peatoimetajaga, kes suhtus Muhamedi karikatuuride avaldamisse ajalehetes äärmiselt kriitiliselt. „Need karikatuurid solvavad moslemeid,“ väitis peatoimetaja. „Mina olen moslem, aga mind need ei solva,“ vastas parlamendi liige. „Nojah, aga teie pole üks õige moslem“.

Anekdoodi jutustab Kenan Malik, moslemist briti kirjanik, kes räägib juba aastaid paljude Lääne poliitikute ja analüütikute rumalusest pidada islami kõige radikaalsemat visiooni selleks niinimetatud õigeks islamiks, mille tagajärjel võetakse omaks just radikaalide arusaamad ja nõudmised. Poliitikute ja analüütikute näiline suutmatus eristada religiooni kasutamist poliitiliste eesmärkide nimel teatud grupeeringute poolt, et saada enda kätte võim (ja naftavarud?) pole kindlasti juhuslik ega ammugi süüdimatu.

Kuuesaja kahekümne viies päev: Ärkan. Lülitan sisse arvuti ja loen eestikeelses interneti keskkonnas liigeldes, et moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad.

Aga meie oleme head.

(Anna-Maria Penu, ERR, 30.01.15)

Arutelu teemad/abistavad küsimused:
Milliseid tundeid püüab autor väljendada teatud lausete pideva kordamisega? Milliseis meediastereotüüpe kirjeldab autor? Millised teemad jäävad tema arvates tavaliselt arutelust välja?