Sõjad, pagulus ja kunst

Sageli võib kuulda arvamust, et Lähis-Idas väljendavad inimesed end vägivaldsel teel, selle asemel et teha seda läbi kunsti või muusika (nt. tõmmatakse paralleele laulva revolutsiooni ja Eesti välja astumisega NSVL-st).

Loomulikult ei ole see nii. Selline kujund on tekkinud kombinatsioonist, kus meedias käsitletakse peamiselt Lähis-Ida konflikte (vt all meedia) ning 19. sajandi lõpul valitseva koloniaalmõtlemise jääkmõjudest (vt ülal „Euroopa kolonialism“).

Enamasti kui räägitakse Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika kunstist, esitletakse kas ajaloolist vaadet (Vana-Egiptuse kunst, araabia kalligraafia, Pärsia miniatuurid jms) või Lähis-Ida folkloori. Tänapäeva Lähis-Ida kunstist kuuleme harvem.

Tänase Lähis-Ida kunsti sagedasteks teemadeks on kiire areng ja sellega seoses ka traditsioonilise ja kaasaegse eluviisi põrkumine, korrumpeerunud ja vahel ka vägivaldsed valitsussüsteemid, sõjad ja pagulased – see on kontekst, milles kunstnikud elavad ning mida nad peegeldavad.

Süüria sõda kunstis

Nizar Ali Badr on üle kolmekümne aasta läinud iga päev Latakia randa ja korjanud erineva kuju ja suurusega kivikesi, et luua nendest pilte. Kui 2011. aastal algas sõda ja tõi tema igapäeva ellu purustatud kodusid, põgenevaid peresid ja tapetud lapsi, tekkisid need teemad ka tema kunsti.
Enne sõda liimis Nizar kivid kaartidele, ent sõjaajal muutus liim liiga kalliks. Nüüd teeb ta pildi, hoiab seda natuke aega ja võtab selle siis lahti, et teha uus pilt.
“Ma teen oma piltidest fotosid, see on ainuke viis, kuidas säilitada neid ja lasta inimestel neid näha,” ütleb ta. (BBC)

Hoopis teistsuguste vahenditega teeb oma kunsti Süüria kaasaegne kunstnik Tamam Azzam, kes loob ainulaadseid kombinatsioone digitaalkunstist ja poliitilisest sõnumist: pommitamise käigus purustatud Damaskuses asuvale māja fotole on arvutitöötluse abil lisatud tuntud austria kunstniku Gustav Klimt´i maal „Suudlus“, mille kohta Briti ajaleht The Guardian kirjutas: “Maal, mille kullavärvi vaim on materialiseerunud varemetes majafassaadile, on kirglik palve kõikehaarava armastuse järele.“

„Suudlus“ on osa suuremast sarjast „Süüria muuseum“, mille raames Tammam Azzam seab kontrastsed, kirkavärvilised maailmakuulsad tööd (õigemini, elemendid nendest töödest) kokku mustvalgete fotodega, mis kujutavad sõjast laastatud Süüriat. Nii tantsivad Matisse’i kuulsad puna-oranžid inimfiguurid majavaremetel, Gauguin’i Tahiti kaunitarid istuvad pagulaslaagris ja vaatavad mõtlikult enda ümber; Mona Lisa naeratab hävitustöö keskel.

Kunst annab väljendusvõimaluse ka lastele, kes saavad paberile panna oma muresid ja rõõme. Laste pildid aitavad käsitleda pagulasteemat ka nooremate õpilastega, kellel mõnikord on lihtsam suhestuda samaealise lapsega.

11-aastane Shadi on üks nendest tuhandetest Süüria lastest, kes põgenesid Ida-Aleppo rünnakute eest. “Ma joonistasin erinevaid puuvilju, nagu banaanid, apelsinid ja mandariinid. Ma ei ole väga ammu saanud puuvilju süüa,“ ütleb ta.  Mitmeid kuid kestnud blokaad ja rünnakud on tähendanud talle toidupuudust, ta on pidanud olema varjus keldris ja ei ole saanud käia koolis, ega mängida väljas teiste lastega.
Allikas: Global Citizens

14-aastane Myassar on pärit Damaskuses asuvast Yarmouki laagrist. “Ma joonistasin enda ja oma õe nutmas, kui isa pea kaks aastat tagasi meie juurest lahku. Me ei tea temast midagi. See on mu kõige kurvem mälestus,“ ütleb poiss.
Allikas: Global Citizens

Pagulaste lood

Harjutus – MIDA MA KAASA VÕTAKS?

Aeg: 20 minutit.
Vanus: 6.-12. klassi õpilased.
Eesmärk: Läbi lihtsate lugude suurendada õpilaste arusaamist, et igal pagulasel on oma lugu. Need lühikesed lood peegeldavad pagulaste kodust lahkumise tausta, igatsust endise turvalise elu järele ja nende lootusi.
Vaja läheb: Võimalust näidata pilte (ekraanil või paberil).

Õpetajale:
1. Tutvustage õpilastele juhiseid ja paluge mõelda, milliseid asju võtaksid nad põgenemisel kaasa. Kui on rohkem aega, laske õpilastel jagada oma mõtteid ja arutage, kas mingid asjad on paljudel ühised (nt raha, pass jm).
2. Kui õpilased on ülesandega valmis saanud, näidake neile pilte erinevatest esemetest ja küsige, kas nad tahavad midagi oma kümnest asjast ära vahetada (asjade pilte võib muuta vastavalt õpilaste vanusele). Kui on aega, võite paluda õpilastel peegeldada, kas nad muutsid midagi ära ja miks.
3. Seejärel rääkige neile, et nad on sattunud olukorda, kus nad peavad osad asjad maha jätma oma teel ning võivad kaasa võtta vaid neli asja. Millised asjad need nüüd oleksid?

Õpilastele:

Sinu kodumaal on alanud sõda ja sa oled sunnitud lahkuma. Suure tõenäosusega su kodu hävib ja sa ei saa sinna enam kunagi tagasi pöörduda. Ainuke suund, milles saab minna, viib Venemaa poole, aga suure tõenäosusega ei saa sa Venemaale jääda, vaid pead edasi liikuma Armeeniasse, Gruusiasse või Moldovasse. Sa pead reisima väikese kotiga ja palju asju kaasa võtta ei saa. Osa pereliikmetest peab jääma Eestisse – nad on liiga vanad või haiged, et seda reisi üle elada.
Pane kirja, millised kümme asja võtaksid sa sel juhul endaga kaasa?
Kümne asja hulka ei kuulu pass, selle saab võtta lisaks.

Asjad, mida on endaga kaasa võtnud Süüria pagulased:

„Ainuke asi, mida ma Süüriast kaasa võtsin, on vile,“ ütleb Firas. “Ma õppisin Damaskuses (Süüria pealinnas) kehalise kasvatuse õpetajaks. Minu treener, kes oli ka mu hea sõber, kinkis mulle 2008. aastal kooli lõpetamise puhul selle vile. See meenutab mulle mu esimest päeva tööl, kui ma olin noor ja õnnelik, et ma sain tööle. See meenutab mulle ka mu treenerit. Ta rööviti Damaskuses ära ja hiljem tapeti, kuigi ta pere maksis lunaraha, et teda vabastada.”
BBC

***


“Mu ema kudus selle kinda minu venna Leithi jaoks. Ta kandis seda alati, nii suvel kui talvel. See on kõik, mis mul temast järel on. Ta sai sõjas surma. Ta oli ainult 17-aastane,” ütleb Raneem.
Care

***

Ma olin kuulnud teistelt inimestel, kes proovisid põgeneda, et ma ei peaks endaga kaasa võtma mingeid väärtuslikke asju. Nii ma siis ei võtnudki midagi peale sularaha. Mu tädipoeg ütles mulle, et ma võtaksin õhupalli ja andis mulle ühe. Ta soovitas, et kui ma pean merd ületama, paneksin ma selle sisse raha, et see märjaks ei saaks. Ma olen selle õhupalli alles hoidnud. See meenutab mulle mu tädipoega. Ta oli sama vana kui mina, tal oli isegi sama nimi. Ta suri mürsutabamuse tagajärjel Idlibi provintsis kaks kuud peale seda kui ma Süüriast ära läksin.
BBC

***

19-aastane Sumaya võttis kaasakaardi, mis lahti tehes muusikat mängib. “Selle kaardi kinkis mulle sünnipäevaks mu parim sõbranna. Ma võtsin endaga kaasa ainult selle kaardi. Kaks päeva pärast mu sünnipäeva mu sõbranna tapeti. Kui ma olen kurb või vihane, teen ma selle lahti ja siis on mul tunne, et mul on veel lootust“
Mercy Corps

***

30-aastane Salsabeel [hääldatakse: Salsabiil] põgenes koos oma kolme lapse ja abikaasaga Süüriast peale seda kui nende maja hävis. Nad ei saanud hävinud majast enam midagi kätte ja nii ei olnudki neil midagi, mida kaasa võtta. Ainuke, mis Salsabeelil nüüd järel on, on tema kolm last.
Mercy Corps

***

Ma võtsin endaga Suurbritanniasse kaasa ühe CD. Selle kinkis mulle mu pruut kui me hüvasti jätsime. Selle laulja nimi on Fairouz ja ta on üks kuulsamaid lauljaid kogu Lähis-Idas. Selle albumi nimi on „Jah, on lootust“. Ma olen oma pruudile püüdnud viisat saada, kuid talle keelduti andmast. Ma loodan, et näen teda kunagi uuesti.
BBC

***

“Kui me lahkusime kodust, haaras ta oma kaisukaru ja klammerdus selle külge sama kõvasti kui minu külge,”  räägib Faten’i ema.

Õppematerjali väljatöötamist on rahastanud EV Välisministeerium arengukoostöö- ja humanitaarabi vahenditest.