Sildiarhiiv: Kätlin

Kätlin Palestiinas: Palestiina maraton

Kuidagi kulges jälle nii, et terve tee tagasi ujusid mu peast läbi pigem negatiivsed mõtted stiilis : “Iisrael on ikka üks kurja juur”, “valge inimene oma rumala koloniaalpoliitikaga”, “kuidas need inimesed suudavad elada riigis, mis on nii palju kuritegusid korda saatnud? Riigis, mis topib piimavuntsidele ja noortele neidudele püssid kätte ja käsib neil kõiki igal pool kontrollida?”. Natuke aitas selliste mõtete tekkele kaasa varajane hommik, vähene uni, mitmed turvakontrollid ja Tel Aviv- Riia lend, mis oli täis kuhugi grupireisile minevaid iisraellasi. Võib-olla läksid nad Lätti? … Tunduks tõenäoline. Lend kestis 5 tundi ja tualettides oli kogu aeg järjekord. Klassika. Tegelt need turvakontrollid polnud väga hullud. Üks tüüp oli isegi päris lahedalt viisakas: “Thank you for your patinece, I am sorry but this is just for your security.. jne, jne”. Taksojuhist oli kahju – isegi lennujaama sisse sõites pidi ka tema küsimustele vastama. Nüüd on mu passikaaned täis erinevaid kleepse, mis tähistavad mu ohutaset.
Jah olen teadlik, et mu arvamus on kallutatud. Ja ma olin unine. Emotsioonid võimendusid.

Reedel jooksin edukalt 21 km, päris okei ajaga enda jaoks. Kokku osales maratonil 6000 jooksjat 47st eri riigist (sh Eestist mina jeejeee), enamik jooksis 10km. Maratoni korraldati 5ndat korda, kuid see aasta oli korraldus esimest korda Palestiina Olümpiakomitte käes. Varasemalt on üritust korraldanud RightToMovement grupp. Kui see ülevõtmine toimus kuulsin Ramallah RTM liikumise liikmetelt päris palju nurinat. Neile ei meeldinud, kuidas ülevõtmine toimus, leidsid, et see maraton peaks siiski olema poliitilisema kallakuga. Originaalis oligi plaan, et üks hetk võtab Palestiina valitsus ürituse korralduse üle. Seda on ka varasemalt mingite algatustega Palestiinas juhtunud – keegi kohalik aktivist algatab midagi lahedat ja paari aasta pärast võtab valitsus selle korraldamise üle. Sellest ka kohalike nördimus. Omakorda sellest tulenes minu jaoks ka naljakas olukord. Enamik keda ma teadsin ja arvasin, et nad kindlasti osalevad sellel jooksul, ei teinud seda avalikult. Ma nimelt üritasin leida endale reede hommikuks küüti Ramallast Petlemma. Serviis on ka tore, aga tahtsin oma asju kellegi autosse jooksu ajaks jätta. Lõpuks ma leidsin endale küüdi ja pärast üritust ikkagi kõik hype’sid seda siiski facebookis üles. Aga jah enne jooksu oli päris paljude suul selline jutt, et ei tea kas ikka osalevad.

21km marsuut läks muidu läbi põgenike laagri, müüri äärest ja ka mõnest Banksy joonistusest mööda ning enne tagasipööramist olid raja kõrval juba põldu kündvad eeslid. 42 km omad pidid sama ringi kaks korda tegema. Kõige raskemad olid viimased 3 km. Põhiliselt selle pärast, et need kes olid 10 km jooksnud olid selleks ajaks lõpetanud ja tsillisid tänavatel ja olid mul ees. Got damn it 😀
Naljakas uudis ürituse kohta kaks aastat tagasi: http://www.haaretz.com/middle-east-news/1.649261 Väljaanne on väidetavalt vasakpoolne ja liberaalne? Ei oska kommenteerida.

Järgmisel päeval veetsin pool päeva Türgi saunas lõõgastudes. Olen juba päris “advanced” külastaja – suutsin seal veeta 3 tundi, see on mu isklik rekord. Lühidalt näeb see protsess välja nii : aurusaun, külm bassein, aurusaun, väike kehakoorimine, massaž, kuumadel kividel lebamine, aurusaun jne.

Mis ma veel selle nädala jooksul jõudsin teha?
Maasikaid süüa! Passionfruit’i süüa! (Palun öelge mulle keegi, kuidas see puuvili eesti keeles on. Kirevili?) Käisin Helenaga aerial tissue trennis kaasas. (Õhukanga trennis?) Väga lahe asi! Juba uurin, kes seda Eestis teeb. Selles on minu jaoks midagi ronimisega sarnast, kuid rohkem seoseid tantsuga. Mõlemad on füüsiliselt paljunõudvad tegevused.

Helena õpilastele tegin ka ühe tantsutunni ning käisin ka Petlemmas on jooksunumbrit ära toomas. See oli ka päris naljakas. Väidetavalt pidi seal mingi matk ka toimuma – ei toimunud. Nii et ma jalutasin lihtsalt Petlemmas ringi ja mängisin turisti. Ja siis rääkis üks taksojuht mu ära, et tal ei ole kliente ja ta tahaks mulle ka vanalinnast väljaspool mingeid kohti näidata. Jäin nõusse. Läksin võõra mehega üksi kaasa ja näed ei juhtunudki midagi halba. Käisin siis Herodiumi kindlust ja Karjase aeda vaatamas. Herodium meenutab veidike Masadat ja selle tipust näeb Jeruusalemma ja Surnumerd ja Jordaania mägesid (https://en.wikipedia.org/wiki/Herodium). Karjase aed on siis see koht, kus Jeesus ilmale tuli. Seda kogemust kirjeldavad kõige paremini all olevad pildid. Banksy hotellis käisin ka! Nad lasevad seal turistidel graffitiga müüri sodida. Naljakas.

Nädal möödus kiirelt! Ilmad olid ilusad, söök oli hea ning argile tasemel.

Aa, meelde tuli! Mis veel mu Iisraelivastasust kasvatas? Lugesin läbi sellise graafilise raamatu: “Footnotes from Gaza: A Graphic Novel” Joe Sacco. Peale selle sattusime mingi õhtu vaatama pilte Palestiinast 1930ndatel.

Tehtud!

Nom nom

Selline dekoratsioon siis selles koopas. Beebijeesusel on ilmselgelt raha vaja.

Herodiumi jäänused

 

Fotonäitus: “Siin ja sealpool piire”

16. oktoobril 2016 kell 18.00 toimub Telliskivi Loomelinnaku Valges Galeriis fotonäituse “Siin ja sealpool piire” avamisüritus, mis koosneb 2016 suvel Palestiinas ja Iisraelis üles pildistatud analoogfotodest. Pildid on tehtud Kiev-60 kaameraga.

Avamisel võtavad sõna fotograaf Gregor Jürna ning Palestiinas vabatahtlikuna viibinud Kätlin Kuldmaa. Üritus kestab tund aega.

Kätlin Kuldmaa tegi vabatahtlikku tööd Orient Dance Theatre´is – loovtööd lastega ning hip-hop trenne noortele ja avatud trenne täiskasvanutele.
Kätlini blogi saab lugeda siit: http://katsdiscovers.blogspot.com.ee/

Gregor Jürna on fotograafiaga tegelenud alates aastast 2010 ja on pildistanud nii hobikorras kui ka professionaalsel tasemel. Tema varasemaid töid võib näha kodulehel: http://gregorjurna.com/

Kätlin Talllinna ürituse jaoks 16.10.16

Iisraeli ja Palestiina vaheline konflikt sai alguse 20. sajandi keskpaigas ning ei ole lahendust leidnud tänase päevani, kuid mõjutab olulisel määral kogu Lähis-Idas toimuvat.

Nii avamisüritus kui ka näitus on kõigile külastajatele tasuta. Jooksvalt jälgi FB.

Näituse teevad: MTÜ Ethical Links, Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudi Üliõpilasnõukogu ja Telliskivi Loomelinnak.

Vabatahtlike lähetamise projekti ja näituse läbiviimist rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Tagasi kodus

Jõudsin pühapäeva õhtul rõõmsalt tagasi koju. Viimane nädal Palestiinas oli omamoodi hullumaja – ürtasin kõigi sõpradega veel aega veeta, samal ajal filmimise lõpuks üles oma ühise video Meropiga ja osalesin ka kaasaegsetantsuõpetajatele mõeldud koolitusel. Emotsioone rohkem kui küll. Mul oli hea meel koju tulla – igatsesin oma inimesi, anonüümsust Tallinna tänavatel, regulaarset ühistransporti ja ka veidike jahedamat kliimat. Ja ka Eesti sööki – meie toidukraami kvaliteet isegi tavalistes supermarketites on päris hea. Samal ajal oli kurb maha jätta neid toredaid inimhingi, teadmata kas või millal ma neid uuesti näen. Ma armastan öelda, et maailm on väiksem kui me arvame, tõenäoliselt ma siiski kohtan endale südamelähedasi inimesi siiski veel.

Kokkuvõtteks tahtsin natuke kirjutada Palestiina poliitilisest olukorrast. Siinkohal tuleb arvestada, et veetsin enamiku oma 3st kuust Palestiina poolel, iisraellastega mul nii palju kokkupuuteid ei olnud ning mu arvamus on kohe kindlasti kallutatud. Teiseks on tegemist konflikti mis on kestnud üle 60 aasta ning kõiki selle külgi ma ei näeks isegi terve elu Palestiinas või Iisraelis elades.

Juhul kui oled teemas täiesti võhik teen sinu jaoks lühikese kokkuvõtte, rohkem infot saab wikipeediast ja sellel teemal on kirjutatud ka tuhandeid raamatuid. Palestiina kuulus veel 19.sajandil Ottomani impeeriumi alla, impeeriumi lagunedes läksid alad Britide mandaadi alla. Oma riiki pole neil tegelikult kunagi olnud, küll oli aga kunagi oma valuuta ja passid. Juudid hakkasid suuremas koguses Pühale Maale kolima 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi alguses, umbes samal ajal hakkas neil tekkima ka idee juutide riigi loomisest. Lõplikult asuti selles suunas tegutsema pärast teist maailmasõda. Iisrael riik kuulutati välja 1948, juba siis olid tuhanded ja tuhanded palestiinlased sunnitud oma kodudest lahkuma. Hiljem 20. sajandi jooksul läbi sõjaliste kokkupõrgete laienes Iisrael riik veelgi, lükates palestiinlased aladele mida praegu teatakse Gaza ja West Bank’i nime all. Rääkimata veel kümnetest tuhandetest põgenikest Liibanonis, Jordaanias, Süürias, Egiptuses ja igal pool mujal üle maailma. Lisaks sellele on Iisrael ( ja vahel ka lihtsalt fanatid oma algatusel, mitte valitsuse toetusel) läbi aastate rajanud palestiinlastele lubatud aladele ka settlemente – väikseid turvatuid iisraeli linnakesi. Ma ei räägi pikemalt sellest, kuidas olukord on kujunenud selliseks nagu see täna on – selle kohta leiab infot wikipediast, kuid viimane kokkulepe, mis kahte osapoolt mõjutab on 1990ndatel sõlmitud Oslo kokkulepe. Konflikt on kestnud üle 60 aasta, viimased verisemad kokkupõrked olid 2000ndate alguses ja 2006ndal aastal.
Ma tahaksin teile pigem rääkida, milline on palestiina inimeste elu 21.sajandil. Kurvastusega tuleb tõdeda, et nad peavad päris palju rinda pistma ebaõigluse, ebainimlikkuse, rassismi ja ahistamisega. Seda riigi poolt, kes on suur USA ja mitmete Euroopa riikide sõber.
Gazas on kokkupõrkeid olnud tihedamalt pärast Hamasi võimuletulekut 2011.aastal. Hamasi loetakse mitmetes lääne riikides terrorirühmituseks ja üks nende nö valimislubadustest oli lubadus iisraellaste elu põrguks teha. Tänu sellel teeb iisraeli sõjavägi ka sealsete elanike elu põrguks. Gazasse pääseda on pea võimatu ja sealt välja pääseda on samuti pea võimatu. Ühe mu sõbra pere smuugeldas Gazast Ramallasse oma vanaema, sest nad ei tahtnud et ta üksi nõnda ligipääsematus kohas elaks. Gazasse ei lubatud ka näiteks betooni vedada, seetõttu on keeruline ka pommitamiste järel ülesehitustöid alustada.

Milline on aga inimeste olukord West Bank’is? Oleneb jälle sellest, kus sa täpsemalt viibid, kuid kuskil pole võimalik unustada oma riigi olukorda. Isegi Ramallale väga ligidal asub paar iisraellaste settlementi. Omaette depressiivne on ka üks enimkasutatavaid checkpointe Ramalla ja Jeruusalemma vahel. Westbanki tulek ei ole eriti keeruline, kedagi ei huvita kes sa oled. Jeruusalemma tagasi minnes peavad kõik läbima dokumentide kontrolli. Üldiselt lubatakse välismaa passi omanikel lihtsalt koos passiga läbi sõita, kuid kui sul on palestiinlasena lihtsalt luba paberi kujul peab läbima lennujaama turvakontrolli meenutava protsessi. Ainult selle vahega, et iisraeli turvajõud puutuvad sinuga kokku võimalikult vähe ning jagavad käsklusi läbi mikrofoni või lihtsalt puldist väravaid avades ja sulgedes. Suva järgi ja ilma põhjendamata suletakse ka erinevaid väravaid ning kui sul üldse ei vea või 3 korda uuesti järjekorras seista, kuna see punkt kus sa seisid suleti. Juba see turvapunkt tekitab tunde, et inimesi koheldakse nagu kanu, kes lähevad tapalavale. Tunnistasin oma silmaga kuidas näiteks karguga mees ja rase naine peavad lonkama läbi väravate. Mitmed Jeruusalemma ID-ga palestiinlased peavad seda punkti läbima iga päev, teadmata kunagi kaua see täpselt võib aega võtta. Veel sellel kevadel tapeti seal punktis noor 20-aastane palestiina neiu, kes ei saanud aru talle heebera keeles karjutud käsklustest. Selliseid üksikuid ebainimlikke intsitente juhtub pidevalt, üldiselt palestiinlastest hukkunud lääne meedia poolt tähelepanu ei saa.
Palestiinlastel pole ka lihtne reisida. Nad saavad reisimiseks kasutada vaid Ammani lennujaama Jordaanias ning sinna jõudmiseks tuleb neil läbida sisuliselt 3 piirikontrolli. Teekonna ajakulu on pea võimatu prognoosida võib kuluda 3-12 tundi. Sama marsuudi läbimine võtab diplomaadil poolteist tundi. Aegajalt saadetakse palestiinlasi ka piirilt iisraellaste poolt tagasi.
Ka iisraeli turvakontroll võtab tunduvalt kauem aega välismaalastel, kes plaanivad minna West Banki, või juhul kui nad tulevad sealt. Minul kulus lennujaamas turvakontrollile väljudes veidi üle 2 tunni. Ja see aeg ei kulunud järjekorras seistes, vaid küsimustele vastates ja turvameeste poolt pakutud jalamassaži nautides.

Üleüldiselt välismaalase jaoks ei ole ohtlik Palestiinat külastada, inimesed on sõbralikud ja rõõmsad külalisi nähes. Väiksemates kohtades võid lihtsalt tänaval kõndideski saada kutseid endaga teed või kohvi jooma. Nende külalislahkus hämmastas mind alati. Omalt poolt soovin, et neil jätkuks meelekindlust selles hullumeelsuses endiselt inimesteks jääda.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin: Paar soovitust

Mis vahepeal põnevat toimunud on?

Mul käisid Eestist 2 sõbrannat külas paariks päevaks. Nagu kõik turistid kogu maailmas, tahtsid ka nemad Surnumerd külastada ja seal hõljuda. (NB! Minu arvates on seda suht mannetu SurnuMEREks kutsuda, kuna ka Peipsi järv on suurem kui see. Hmm, äkki peaks siis seda samuti Peipsi MEREks kutsuma?) Teel sinnapoole varastati mu sõbrannal checkpointis rahakott ära. Pass oli õnneks eraldi. Küsisime abi Iisraeli turvatöötajatelt ning kaamerasalvestiste abil tuvastati, et tegemist oli naisega, kes kandis hijabi. Otseselt see teadmine meid kuidagi ei aidanud, aga kergelt silmakirjalik tundub küll.
Ühel hommikul kutsuti mind Hispaania Festivalile hip-hopi klassi andma. Te võite ainult ette kujutada kui imeliselt suudavad araabia kultuurikeskkonnas elavad hispaanlased midagi korraldada 😀 :D. Mingi festival nagu toimub ja inimestelt küsiti selle eest 80 NIS (siinset hinnataset arvestades on see väga palju), aga mis täpselt ja kuidas, seda ei teadnud keegi. Lõbus oli ikka.

Ma olen vahepeal isegi avastanud araabia muusikat, mis mulle meeldib ning ma ei ole kade :

 

Pühapäeval käisime Nabluses ning mul õnnestus näha palestiinlaste tõelist palet, kui miski neid närvi ajab. Nabluses on juba nädal aega käinud mingi komejant politsei ja kohaliku kuritegeliku gängi vahel. Selles komejandis on ka 2 politseiniku ja mõned gangiliikmed surma saanud. Politseil õnnestus gangi liider vangistada ja seejärel teda nõnda tõsiselt peksta, et mees ei elanud seda üle. Meie sealoleku ajal toimus matuserongkäik siis selle tegelase auks. Silma järgi ütleks küll, et kuskil 2000 inimest olid tänavatel.

Kätlin-29.08.16-nablusmatuserongk2ik

ENGLISH

We visited Nablus this Sunday and I managed to see the true power of the Palestinians if something is upsetting them. There has been something going on in Nablus already a week or so and the people were having a funeral parade for one of the people who died. I would say that there were around 2000 people on the streets showing respect to this guy.

EESTI

Kuna mul on olnud päris palju võimalust siinkandis ringi trippida, siis mõned soovitused kõigile, kes siiakanti tulevikus plaanivad trippida:

– Külasta kindlasti nii Läänepanka kui ka Iisraeli! Kontrast on päris suur.
– West Bank on üldiselt kõvasti odavam kui Iisrael ( va Jericho ja Surnumere ümbrus).
– Matka! See ei ole siin nii lihtne kui www.rmk.ee lehelt radade ülesleidmine, kuid igal juhul seda väärt! Ma tegin paar patka raamatust “25 walks in Palestine”, kuid siin on ka mitmeid päriselt märgistatud radasid.
Ja minu lemmikpaigad siiamaani:
– Wadi Qelt
– Masada kindlus
– Ramoni kraater Negev’i kõrbes
– Golan’i mäed & Galilee järv – looduse pärast põhiliselt!
– Nabluse vanalinn – see on küll natuke sarnane Jeruusalemma vanalinnaga
– Ei soovita karaokeõhtute külastamist, ei soovi täpsemalt rääkida sellest. 😀

Päikest!! Varsti olen koduteel!

katlinportree

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin: Naudin elu

Ma täiega unustasin jagada emotsioone – eelmine nädal õpetas sõbranna mulle dabkat. Dabka on nö Palestiina rahvatants. Kaerajaanist on see paar raskusastet kõrgemal, aga seda tantsitakse nii pulmades kui ka suurtel lavadel. Suurem osa ajast tuleb parema jala peal hüpata, ei imesta et väga paljudel dabkatantsijatel on parem põlv veidi nihu. Kui väga tahta annaks seda house’iga miksida.

Ma käisin ka Türgi saunas mõnulemas. Kuidas see välja näeb? Tsillid aurusaunas mingi aeg, hüppad külma basseinikesse, mõnuled veel aurusaunas, lased endale täieliku kehakoorimise teha, ronid uuesti aurusauna võibolla saad ka mingi massaži vahepeal, lamad kuumadel kividel, ronid aurusauna, hüppad basseinikesse ja siis kordad protseduuri nii kaua kui mahti. Massaži ja kehakoorimist tehakse küll vaid korra. Sinna tuleks vaid ette helistada ja oma tulekust teavitada: Al-Bireh Türgi sauna number: 022428281. Mul oli küll jaksu seal vaid 2 tundi mõnuleda – mõned veedavad seal terve päeva vahel. Puhas tunne on küll.

Laupäeval käisime Wadi Qeltis matkamas, mis asus natuke enne Jerichot – pigem palav piirkond. Wadi tähendab araabia keeles orgu. Selles konkreeteses orus oli Püha George klooster, kuhu naistel oli lubatud siseneda vaid seelikutes. Sobivat riietust kirjeldav silt oli muidugi täpselt kiriku ukse ees mäe tipus. Juhul kui sa ei ole sobivalt riides saad mõnuga pool tundi tagasi kõmbida. Klooster kloostriks, mina olin täiega vaimustuses värske veel allikatest, mis oru põhjas olid. Selle kuumuse juures on see nagu unistuste oaas, kuhu tapva päikse eest peituda. Vesi saab selles kontekstis täiesti uue tähenduse.

Pühapäeval-esmaspäeval õnnestus ära käia ka Haifas. See on üks neid kohti, mida kohalikud ise üheks ilusamaiks Palestiinas peavad. Ilus on see küll, aga kuna ma olin nii palju sellest kuulnud ootasin midagi enamat. Pluss kohalikele meeldib see tõenäoliselt ka seetõttu, et seal on päris suur araablaste linnaosa. Kui kõht hüüab falafeli järele, siis seda ka kuskilt leiab.

Eile käisin ka stand-up comedyt vaatamas. Naljamehed olid enamjaolt ameerika palestiinlased ning päris palju nalju võrdlesid palestiina ja ameerika traditsioone. Tehti ka päris häid okupatsiooniteemalisi nalju. Näiteks araablased on tuntud selle poolest, et külas käies ei lähe nad kunagi lihtsalt ära. Kõigepealt nad hakkavad lahkuma – see on protsess mis võib kuskil 45 minutit võtta. Palestiinlastega sama lugu, 70 aastat tagasi iisraellased andsid märku, et nad võiks ära minna ja nad endiselt hakkavad lahkuma. Nõukogude aja kohta on veidi toredam nalju teha, sest see on läbi…..

P.S. Koolitus läks hästi, võibolla teen mõne klassi veel.

 

Kätlin-24.08.16-vesi

Kätlin-24.08.16-tants

Kätlin-24.08.16-eesliseljas

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Keeping you updated

Viisin läbi just omaalgatusliku revolutsiooni ja lõpetasin suvekooli ära. Enamik lapsi ei oleks saanud enam tulla ning kõigest 1 või 2 lapsega pole tegemist enam õpetamisega suvekoolis vaid lapsehoidmisega. Usun, et on paremaid viise oma aja kasutamiseks viimastel nädalatel Palestiinas. Vabadus! Tegelikult töötan tantsukooli ametliku profiili loomisega ja muude projektiavalduste koostamisega. Ja tantsimisega. Inimesed on päris pettunud, kui kuulevad, et ma lahkun juba 4.september ja ma ei teagi millal ma tagasi tulen.

Tahate naljakat lugu kuulda? Esmaspäeval viin läbi avatud hip-hopi klassi Ramallah Ballet Centre’s. Tegime sõbrannaga nalja teemal, kuidas seda täpselt läbi viia ning ta sheeris üritust facebookis tekstiga, et Kätlin räpib, beatboxib ja tantsib samal ajal. Sest see on füüsiliselt võimalik. Ja inimesed uskusid seda ja nüüd käivad linna peal jutud, et esmaspäeval näeb beatboxivat ja räppivat hiphopitantsijat. Ma siis annan endast parima, et nende ootusi mitte petta. Pöidlad pihku 🙂

I just started a one-girl revolution and finished the summerschool earlier then planned. Most of the kids couldn’t have come anymore and with 1 or 2 kids it is not a summerschool anymore it is babysitting. I believe that there are better ways to spend my last weeks in Palestine. Freedom! Actually I am working with creating the official profile for the danceschool and with some other project applications. And dancing. People are really intrested in streetdances and they are quite dissapointed when i say I am already leaving on the 4th of september and i don’t know when I am coming back.
Do you wanna hear a funny story? On monday I will do an open hip-hop class in Ramallah Ballet centre. We were making jokes with a friend of mine about how to do it exactly. So she shared the event with a text that Kätlin will rapp, beatbox and dance at the same time. Cause it is physically possible. And people believed it and now people are talking that on monday you will see a rapping, beatboxing hiphop dancer. Well, I will be giving my best not to dissapoint them.

Thumbs up!

katlin-naljapilt

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Mõtteid

Ma olen vist vaikselt kohanemas. On tekkinud olukordi, kus ma pean osadele inimestele ütlema, et kahjuks on mul plaanid juba õhtuks tehtud. Kuu aega tagasi seda vaevalt juhtunud oleks. See nädal lõppes Ramallas tantsijate suvelaager. Mina seal küll ei osalenud, sest see oli eelregamisega ja täpselt samal ajal suvekooliga Orientis, kuid tänu sellele on linn täis tantsijaid ja artiste. Olen tutvunud päris paljude lahedate inimestega. Hip-hop ( + muud tänavatantsustiilid) ei eksisteeri siin. Üks punt breikareid Nablusest on. Ja nemad on suht hullud. Nad on õppinud läbi youtube-i põhiliselt ja neil on haige energia. Tuleb Submission crew siia vedada või see Nabluse punt Battle of ESTile smuugeldada. Ja ülüldse on vaikselt tunne, et aeg jookseb näppude vahelt läbi nagu liiv. Muidugi on mul ka koduigatsust. Igatsen Eesti toitu, oma perekonda, koera, kassi ja ka Gregorikest. Kuid samas oleks tööpõld siin minusugusele suur ja lai. Tantsuõpetajate palgad on siin ka päris motiveerivad. Teiseks on siinolek mulle kuidagi eriti motiveerivalt mõjunud. Kindlasti aitab kaasa see, et sisuliselt olen ma siin nagu puhas leht. Kõik mõtted, mis pähe tulevad on võimalik teoks teha. Inspiratsiooni ja motivatsiooni olen küll kuhjaga saanud ning tunnen ennast taas nagu tantsija. Kindlasti aitab kaasa ka see, et mul on vaba saal kodunt 5 minuti kaugusel. Iga tantsija unistus. Kuna mu töö on olnud viimased 2 kuud lastega mängimine, näen ma peaaegu kõigis tegevustes mängu. Isegi basseinis ujumine ja lihtsalt sulistamine tundub ekstreemselt lõbusa tegevusena. Sisemine laps on totaalselt esiplaanil!

I think I am quietly settling in. There has been situations, where I actually have to tell some people that I have already made my plans. A month ago it would have not happened. This week a summercamp for dancers ended in Ramallah. I didn’t participate, cause the registration was ages ago and the summerschool was exactly at the same time, but thanks to that the entire town was full of dancers and artists. So I have met some pretty cool people. Hip-hop and other streetdance styles basically don’t excist here. There is onw group of b-boys in Nablus. And they are crazy. They have basically learned everything through youtube and their energy is sick. We should bring Submission Crew here to teach or smuggle the Nablus boys to Batlle of EST. Overall I am getting a feeling that the time is running through my fingers. Ofcourse I miss home as well. I miss Estonian food, my family, my cat, dog and my Gregor. But at the same time the working field for me here would be wide and big. The salaries for dance teachers are also good. I have gotten a lot motivation from being here. It helps to be a clean sheet. I can basically do whatever pops in to my head. I have gotten loads of inspiration and motivation and I feel like a dancer again. I think it helps to have an open space for practising 5 minutes from my house. It is like a dream of every dancer. Since my job for the last 2 months has been playing with kids, I basically see games everywhere. even swimming in the pool feels like the most entretaining thing ever. My inner child is completely in charge!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Fry-Yay

Möödunud on järjekordne nädal Palestiina päikese all. Naudin reedest puhkepäeva umbes samamoodi nagu pildil olevad kiisukesed, kelle jaoks suurim probleem elus on magamiseks parima asendi leidmine.  Mul on augustikuuks päris palju plaane – on ideid, mille tahan ellu viia enne ära minekut ja kohti mida tahaks näha. Ideedest räägin siis kui need tehtud on :D. Ei taha ära sõnuda. Niiet võtan tänasest hingetõmbepäevast viimast.

Kätlin 5.08.16 kassid

Palun mitte imestada kui tagasi tulles tundun umbes 6 korda lapsikum kui muidu. (Jah on võimalik olla veel lapsikum kui ma muidu olen). Mõni päev möödub mul näiteks Disney printsesse mängides. All pildil on Lumivalguke ja Elsa. Teine päev sorteerisime laste joonistusi. Seal hulgas said ka minu joonistused päris palju kiitvaid kommentaare kuni ma ülestunnistasin, et tegemist on minu kritseldustega. Aga ma võiks olla väga andekas 6-aastane kunstnik.

Kätlin tüdrukud teater 5.08.16

Eile õhtul kutsuti mind kihluspeole. Jah inimesed – tuleb tähistada kihlumist oma perega, siis veel oma sõpradega siis tuleb veel üks korralik pulm 200 inimesega maha pidada ja siis alles on selle kõigega ühel pool. Pisikesest pulmast võid ainult unistada. Pidu toimus imeilusal katuseterassil ilusate inimestega. Mul on sellistel pidudel alati natuke kahju, et ma eriti pidulikke riideid kaasa ei võtnud. Näen nende kõrval välja nagu suvaline äraeksinud suvitaja.

Katlin 5.08.16 ilus vaade

Musid ja kallid!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

 

Kätlin Palestiinas: Parim viis Tel Avivi minekuks

Juulikuu suvekool  sai läbi. Lastel oli idee teha etendus teemal, miks ei tohiks osta Iisraeli tooteid poest. Miks siis? Sest iga šeekel, mille kulutad Iisraeli tootele läheb relvadele ja kuulidele, mida kasutatakse palestiinlaste vastu. Etendus oleks olnud tantsu ja näitlemisega segamini. Ehk kujutate ette, kuidas lapsed tantsivad suurest rõõmust, sest nad on ühiselt otsustanud enam mitte Iisraeli tooteid osta. Mulle meeldis vist see juunikuu suvekooli lugu elevandist ja jahimehest rohkem. Poliitikavaba ja neutraalne.  Mõtte mõtteks, aga juulikuu etendust me ei jõudnud tänaseks valmis. Augustikuus algab uus suvekool, võibolla jätkame seal selle idee arendamisega. Tänase seisuga oli järgmiseks suvekooliks ennast kirja pannud 4 last, kellest 1 tuleb vaid nädalaks. Eks mul on nende 4 paharetiga juba piisavalt tegemist, kuid varasematel aastatel on neil ikka rohkem lapsi olnud… Ei olegi aru saanud, kas see on kooli juhataja soov vähem lapsi võtta või lihtsalt mingite muude asjaolude kokkulangevus?
Mulle on Palestiinas viibimine siiamaani meeldinud – tegemist  on päris intensiivse kogemusega, iga päev on mul siin midagi uut avastada. Sellele vaatamata ei saa ma siiski tõenäoliselt sellest ühiskonnast päris terviklikku pilti. Enamik mu sõpru on kristlikest peredest, mis moodustab kõigist palestiinlastest ligi 2 %. Inimestega olen tutvunud läbi tantsu või spordi, sellised tegelased kuuluvad siin pigem vabameelsemate ja liberaalsemate tegelaste hulka.
Laupäeval käisin Jerusalemmas poodlemas ning Tel Avivis ujumas Tatiana ja Reem’iga. Reem on see tüdruk, kes mulle aeg-ajalt araabia keelt õpetab ning Tatiana töötab Vene saatkonnas. Turvalisuse pärast on vene saatkonna töötajatel keelatud/mittesoovitatav jala käia. Nii on neil kõigil isklikud saatkonna autod. Checkpoint’id pole mingi probleem, samuti pole probleem ka parkimine ei Jerusalemmas  ega Tel Avivis. Rendikaga oli parkimine Tel Avivisüks suur õudusunenägu. Ööseks oli tänavale autot jätta lubatud vaid linna elanikele. Rendi auto ja külasta Tel Avivi! – ei soovita :D. Ülejäänud Iisraeli küll.  Tagasiteel käisime läbi ka üüratu suurest vene toidupoest. Kohupiim, hapukoor, kiievi kotletid, pelmeenid,  vene õlu, viin, kotletid, kohupiim ja kõik muu mida Ramallas võib tikutulega otsida. Ise ostsin kõhutäiteks vaid pelmeene – Iisraeli toidupoed on lihtsalt kõvasti kallimad kui Palestiina omad. Jään truuks oma saia & hummuse dieedile!
Vaikselt mõtleme ka mingite koostööprojektide peale eesti ja palestiina tantsijate vahel. Ei luba veel midagi, aga loodan parimat :).

The summerschool in July has ended. The kids had an idea to make a show about why you shouldn’t buy Israeli products. Why? Because every shekel you spend on an Israeli product goes to weapons that are hurting palestinians. The show would mix acting and dancing. Can you picture kids dancing from joy, cause they decided not to buy israeli products anymore? I think i liked the show we had in june more – about the elephant and the hunter. Non-political and neutral. Well that was the idea, but we didn’t finish it for today. Maybe we will continue developing the idea in August. Right there are 4 kids signed up for the next summerschool. Well this is enough trouble for me, but we will see how many will actually come. I haven’t understood yet, if having less kids is the desire of the school director or just the way it is?
I have enjoyed my stay in Palestine so far – the experience has been quite intense, every day i lean something new. Despite that, I think I will not get a full picture of the country and it ‘s society. Most of my friends I have met in Orient Dance Theatre or through sport. Also most of my friends come from christian families, which actually is a minority here. To be exact only 2 % of the population is christian. So they tend to be more liberal and openminded then rest of the society.
On Saturday we went to Jerusalem and Tel Aviv with Tatiana and Reem. Reem is the girl who teaches me arabic and Tatiana works in the Russian embassy here. For their own safety they are not recommended/allowed to walk by foot. So all the embassy workers have diplomatic cars. No problems with the checkpoints and also no problems with parking, especially in Tel Aviv. With the rental car, parking was a nightmare in Tel Aviv. At night parking is only allowed for the locals. So come to Tel Aviv and rent a car! Maybe not… On the way back we visited a huge food store for russian food. I stayed true to my hummus & bread diet and didn ‘t buy the things i could not have in Ramallah.
We are also thinking about making some cooperation projects between estonian and palestinan dancers. We will see how it goes….

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

 

Kätlin Palestiinas: Lõbusid mõtteid

Laupäeval käisime Martiniga Haninil ja Mohammadil Jerichos külas. Meie läksime sinna pärastlõunal, kohale jõudsime kuskil pool viis. Kuid Jericho oli ikkagi talumatult palav. Samal päeval oli kell 12 temperatuur olnud 47 kraadi… Täiesti teine level kuumust. Ramallah 30-36 kraadi tundub selle kõrval jaheda tuulekesena. Me käisime Jerichos vaid sõpradel külas niiet võibolla leian ma endas siiski millalgi energiat, et sinna uuesti minna. Jericho on nimelt üks maailma vanimaid linnu ning linna kõrval asub Kiusatuste/ahvatluste mägi – Koht, kus Jeesus, millalgi paastumas käis. Mohammadi ja Hanini pere (nad on õde ja vend) on kõige religioossem moslemite pere, keda ma siin kohanud olen. Ja nemad on ka pigem vabameelsed. Nende isa on Jericho kuberneri järel piirkonnas teine mees – lihtsalt lõbus faktike. Mohammad ja Hanin ise tegelevad mõlemad muusikaga ja on tänu sellele ka päris palju reisimas käinud ning tegid enda kohta päris palju iroonilisi terroristinalju.
Pühapäeval sattusin huupi kaasaegse tantsu koolitusele, mida viisid läbi ühed hetkel siinkandis tuuritavad ameerika tantsijad. Eile käisime taani plikadega Samer Rashed’i kontserdil. Tegemist on viiulimängijaga, kes esitab araabia ja türgi muusikat. Tore oli endale kinnitada, et peale araabia muusika millele mingi räme tümakas taustaks pannakse on ka vägaväga ilusat ja inspireerivat araabia muusikat.
Täna käisin oma sõbraga Taybeh õllepruulikojas. Meile tehti pruulikojas väike tuur ning pärast jäime õllesid mekkima ja juttu puhuma. Taybeh õllekoda pandi püsti juba 22 aastat tagasi, tegemist on ainsa mikropruulikojaga Lähis-Idas. Õlu on populaarne nii Palestiinas kui ka Iisraelis ning kaupa eksporditaksega ka Euroopassegi ning sügisest plaanitakse Ameerika turge vallutama minna. Õllekoja inimesed olid arvamusel, et viimastel aastatel on äri tegemine ainult raskemaks läinud (müür iisraeli-palestiina vahel, veepuudus jnejne). Vaatamata sellele alustasid nad 3 aastat tagasi ka veinitegemisega. Vahva igal juhul!
Kui aus olla on see nädal mu täitsa ära väsitanud. Täpsemalt on lapsed mu ära väsitanud. Esmaspäeval andsin külalisklassi Ramallah Ballet Centre’s – sealsete laste puhul oli probleemiks nende liigutama saamine. Suvekoolis on suuremaks probleemiks nende paigale saamine.
Tasa ja targu liiguvad ka mu araabia keele õpingud, oskan ennast juba natuke rohkem väljendada. Aeg-ajalt tundub, et see keel on täiesti hääldamatu ning juba tegusõnade pööramine tundub grammatiliselt level UFO. Soovitan soojalt!
Mängin oma peas mõttega siinkandis ühe freestyle-video tegemisest. Vaatab kas saan ühe videopoisiga jutule või ei :).
Õhtul külastan vist veel ühte pulma. Siin on hooaeg peal!

Vabatahtlike lähetamise projekti ja näituse läbiviimist rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Poole peal

Täna hommikul saatsin Gregori bussi peale. Kokkuvõttes läks tema lennujaama minek läbi Jeruusalemma pea sama kalliks kui oleks läinud otse Ramallast takso võtmine, nimelt ei õnnestunud tal leida Jeruusalemmast lennujaama sõitvaid serviise, kuigi teoreetiliselt neid võiks nagu reede hommikuti ikkagi olla…..
Mul oli päris kurb meel, et mu parim sõber ja tiimikaaslane lahkuma pidi. Enne ta tulekut jõudsin üksi olemise ja tutvumise ja ringiuudistamisega peaaegu ära harjuda, nüüd tuleb uuesti mingiks ajaks ümber koolitada ennast. Me jõudsime ka koos päris palju ringi käia, teha, näha ja olla. Mõned kohad veel on, mida sooviks uudistama sõita.
Enne Greksi minekut jõudsime veel Birzeit Heritage Festivalil uudistamas käia. Suurim avastus festivalil oli kaasaskantav ühekordne agrila (vesipiip). Selline toode tundub ka näiteks Eesti fetivalisuvesse hästi passivat. Festivalil toimus mitmeid esinemisi kohalike muusikute poolt, lavastati traditsiooniline Palestiina pulm ning pakuti muud head paremat. Gregori viimasel siin veedetud õhtul käisime kuulamas 1 taanlase ja 2 palestiinlase ühist klassikalise muusika kontserdit ning pärast jaurasime sõpradega Snowbaris. Niiet sai ka Gregoril see Snowbari nali ära nähtud.
Eile ja täna juhtusid minuga ka esimesed natuke ebameeldivamad juhtumid. Esiteks Gregoriga kahekesti tänaval jalutades haaras üks vanem tüse härra möödaminnes tagumikust – ta tegi seda nii sujuvalt, et ei jõudnud korralikult reageeridagi…. Ning täna ajasid 2 marakratti minuga tänaval juttu, tundusid täitsa toredad, kuni ma telefonist kaardilt oma asukohta kontrollisin ja üks sindrinahk selle enda kätte võttis ja jooksu pistis. Tema sõber jäi minu juurde ja röökis vihaselt oma sõbra peale, kes siis mingi aja pärast mu telefoni tagasi tõi. Siis ma küsisin araabia keeles ta nime ja lubasin ta emale ära rääkida. Sellepärast tasubki kohalikku keelt natukenegi õppida – saab vajadusel marakratte nende emaga ähvardada. 😀 Siuksed asjad võiks vabalt ka Tallinnas juhtuda, kuid siin on inimesed üldisemast sõbralikumad ja uudishimulikumad ning vahel on raske vahet teha kahtlasel tegelasel ja uudishimulikul tegelasel.
Täna käisin kaljuronimas. Selliseid päevaseid trippe korraldab siin Wadi Climbing Gym. Paned ennast reisile kirja, saate ronimisjõuksis kokku, saad traksid selga, kuskil pool tundi saad siseruumis ronimist katsetada ning siis panete bussiga kaljude poole ajama. Ma nüüd mõtlen, et see siseruumis “harjutamine” ei tundunud üldse aitavat :D, aga eks mul oli ka täitsa esimene kord ronida. Kaljuseintel ronimine on ülilahe tegevus – nõuab suhteliselt palju keskendumist, jõudu, loomingulisust ning tahtejõudu. Tuleb endaga võidelda, et ikkagi alati lõpuni välja ronida, mitte paluda ennast alla lasta. Pagana raske on, aga see kergendus kui lõpuks alla tagasi saad on päris tore. Kergematel seintel oli ronimine ise ka lustakas, raskematel lihtsalt tuli nii vaimselt kui füüsiliselt pingutada. Soovitan soojalt! Ja loodan, et mul tekib veel võimalusi ronida.
Kogu ronimisvärki Ramallah kandis veavad eest kaks ameerika kutti, kes on teinud seda viimased poolteist aastat. Alustasid tühjast kohast ning avasid 3 kuud tagasi ronimisjõuksi siseruumides. Lahe.
Mis me see nädal suvekoolis tegime?
Ühel päeval ehitas Gregor lastega kassidele maja. Kassid ei ole siiani sellest majast huvitatud olnud. Mõte loeb.

Vabatahtlike lähetamise projekti ja näituse läbiviimist rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Siin ja sealpool piire

Möödunud on üks intensiivne nädal. Eelmine pühapäev lõpetasime väikse show’ga ametlikult esimese suvekooli. Laste esinemine läks päris hästi ning ise olin üllatunud kui palju publikut kohale tuli.
Esmaspäeva õhtul rentisime Jeruusalemmast auto ning teisipäeva öösel asusime sellega teele Masada poole. Masada on peaaegu 2000 aastat vana pea ligipääsematu kaljukindlus surnumere ääres. Kuskil kolmveerand tundi ronisime selle kalju otsa ning seejärel nautisime mõnusat päiksetõusu. Üleüldse oli meie 4-päevane tripp üpriski intensiivne. Jõudsime nautida kahte päiksetõusu (päike tõuseb siin kuskil 5:45 paiku) ning ilmselgelt kõiki päikseloojanguid. Peale Surnumere ääres trippimise käisime ka Ramoni kraatrit uudistamas – sealkandis tuli ka natuke kruusateid sõita ning kuna maastik on siin päris mägine, käisid mõned kohad meie väiksele rendipunnile natuke üle jõu. Pärast Surnumere meeletut palavust tundus Ramoni kraater Negevi kõrbes isegi jaheda kohana. Need sihtkohad kattusid ka Birthright gruppide peatuspaikadega. Birthright on pmts Iisraeli poolt rahastatud (saab mingitest fondidest ka toetust) ringreis Iisraelis, mis kestab tavaliselt 10 päeva. Sul on võimalik sellele tasuta reisile kandideerida, juhul kui su üks vanematest on juut ning sa ei ole Iisraelis elanud. (kui tahate rohkem teada, siis guugeldage birthright Israel, saate täpsemat infot). Lugesin hiljem, et iga neljas birthrightil osaleja abiellub mõne teise osalejaga. (neid reise on korraldatud alates 90ndate lõpust). Grupis, mida me kohtasime oli 46 inimest… ehk kuskil 10-12 inimest sealt abiellub üksteisega?
Ühe päeva peatusime Tel Avivis – parkimine on seal kas üüratu kallis või lihtsalt võimatu. Linnas ise käisime erinevaid kunstigaleriisid uudistamas ning kohtusime ühe Martini sõbraga – hiina tüdruk, kes 13-aastaselt Iisraeli kolis ning parasjagu oma armeekohustust täitis. Ajateenistus on teoreetiliselt kõigile kohustuslik ning kestab 2 aastat (kui ma õigesti aru sain), kuid mitmetel juhtudel on võimalik armeed vältida. Näiteks religioossetel põhjustel. Tüdruku jutust sain aru, et samas annab armee väga paljudele ühised väärtused – Iisraelis on armee ja riik lihtsalt väga-väga läbipõimunud.
Peale Tel Avivist lahkumist suundusime põhja. Peatusime Naatsaretis ning ülejäänud päeva üritasime Golani mägedes mõnda head matkarada leida, kuid kahjuks oli mets kinni. Täpsemalt oli kinni see loodusreservaat, kuhu me matkama tahtsime minna. Õhtu veetsime Tiberiaseses, linnakeses Galilee mere (meri on selle kohta küll palju öeldud) ääres. Tegemist oli viimase Eidi päevaga – moslemite püha, millega tähistatakse ramadani lõppu. Niiöelda mereäär oli täis tähistavaid araablasi ning meil õnnestus napilt ühes hostelis viimased vabad voodid krabada.
Hämmastusega tuleb tõdeda, et sisuliselt jõudsime 4 päevaga Iisraelile ringi peale teha. Mõned kohad jäid endiselt, kuhu me ei jõudnud – näiteks Haifa – kuhu ma jõuan veel oma vabast ajast minna. Päris palju küsiti, kas meile Iisrael meeldib. Kuidagi ei osanud tavaliselt sellele küsimusele siiralt öelda, et jaa täiega meeldib. Meeldisid kohad, kus me käisime ning inimesed, keda kohtasime, kuid me siiski viibisime seal mingi tunnetuse tekkimiseks liiga lühikest aega. Kui pindala on Iisraelil pea kaks korda vähem kui Eestil, on inimesi kuskil 4 korda rohkem ning maastik vaheldub kõrbest mägiste viinamarjaistandusteni.

Kätlin Iisraelis 11.07.2016 jõgi

Kätlin Iisraelis 11.07.16

Kätlin iisraelis kõrb 11.07.16

Laupäeval kutsus sõber meid oma sõbra pulma Birzeitis. Tegemist oli kristlastega ning üldiselt oli tegu tavalise laulatusega suures kirikus. Enne tseremooniat viibisime me oma sõbraga peigmehe kodus, kus suure laulu ning jalutuskeppidega vehkimise saatel sai nii peigmees kui ka isamees värske soengu ja habemelõikuse. Habemevahu loputamisel kasutati ka alkohoolset “araabia piima” – ara. kuskil Lähedasemad sõbrad aitasid peigmehe ka puhtaks pesta. Aegajalt võeti üksteist ka õlgadele ning patsutati julgelt üksteist nende jalutuskeppidega tagumikele. Kui peigmees ja isamees olid puhtad riided selga saanud mindi peigmehe kodunt rongkäiguga kirikusse. Rongkäiguga kaasnes samasugune laulmine ja toigastega vehkimine. Üldiselt vabas formaadis lõbus jauramine. Kui Tallinnas häirib liiklust isegi Tour ’d ÖÖ, siis Birzeitis enamik autosid pöörasid rongkäiku nähes oma nina teises suunas ja otsisid uue marsuudi. Pulmas oli külalisi kuskil 600 ringis. Meie sõbra sõnul oleks väike pulm mõeldamatu – inimesed solvuksid meeletult.
Eile hakkas uuesti suvekool peale, esimesel päeval oli kohal vaid 3 last, kuid täna juba 5. Vaatamata mu olematule araabia keelele on juba kaks päeva kõik lapsed ellu jäänud.
Eile käisime pärast suvekooli ka oma sõbraga Petlemmas. Sõbra õemees töötab ühes palestiina reisiagentuuris reisiagendina ning ta näitas meile linna peal ringi. Petlemmas on üks kirik, mis asub kohal, kus Jeesus sündis ning teine kirik, kus Maarja Jeesust imetas (väidetavalt pillas ka tilga piimakest maha). Ühesõnaga palju väga otseselt piiblilugudega seotud kirikuid. Meie jaoks meeldivaimad üllatused olid Banksy joonistused. Meil joppas selle sõbra õemehega – ta oli juhtumisi abiks Banksy Gazas tehtud filmi tegemisel. Film ise vist ei ole netis kättesaadav, aga väike tutvustav youtube’i klipp : https://www.youtube.com/watch?v=3e2dShY8jIo

P.S. Rohkem pilte näiteks Gregori Instagramis www.instagram.com/gjyrna

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Birzeit & Tel Aviv

Esimene suvekool sai neljapäeval läbi ning sisuliselt algas mul puhkus, mis kestab 10.juulini. Siis algab järgmine suvekool. Väike puhkus on alati teretulnud ning ma kasutan võimalust, et väheke rohkem ringi trippida. Esmaspäeval rendime Jeruusalemmast auto ning teisipäeva varahommikul ( 03.00 paiku öösel) asume teele! Mõte vahelduseks autoga ringi vurmisest meeldib mulle väga. Kuigi Läänepanga poolel pean selgeks õppima siinsete autojuhtide tuutamiskunsti. Tegemist on tõesti omaette kunstiga. Nad tuutuvad jõle palju, ja igal signaalil on oma tagamõte. Kas nägid tänaval tuttavat, või välismaalast, kui oled takso annad sellega märku, et võtad sõitjaid peale, kui sõidad ristmikult üle annad märku, et sa oled tulemas, samamoodi ka järsemate tõusude või kurvide puhul jne. Kujutan ette, et neil on signaalilaskmine samasugusel automaatrežiimil nagu meil suunatuli.

Sattusime eile ka Yassir Arfati mausoleumit külastama. Me elame sellele suht lähedal ja pidime seal kellegagi kokku saama, kes jäi hiljaks. Arafati mausoleumit võib pidada Ramallah üheks vähesteks vaatamisväärsuseks selle sõna otseses tähenduses. Kaudselt võin omaette vaatamisväärsuseks pidada peaaegu kõike, mida ma siin tänavatel näen. Mausoleum on üks ilusamaid ehitisi siin, minu arvates ning igal mõõdul, kivil ja numbril seal oli mingi seos Arfati elu, surma või tema ideedega.

Kätlin Arafat grave 3.7.16

Reedel tegime Martini ja Gregoriga väikese matka Birzeitis – linnake, mis on Ramallast kuskil 10 km kaugusel. Meie matkake kulges põhiliselt läbi oliivisalude, mis linnakest ümbritsevad. Päris tore vaheldus oli nö maapiirkonnas ringi jalutada. Igas teises aias leidus erinevaid loomakesi: hobuseid, kitsi, lambaid, muulasid ja kanu. Mõned härrad jagasid meiega ka ploome.

Kätlin hills 3.7.16

Kätlin 3.7.16 oliivipuu

Eile käisime ühe oma kohaliku sõbraga Tel Avivis. Meie sõbra soov oli sisuliselt randa ujuma minna. See oli ka ainuke viis, kuidas ta tavaliselt oma Iisraeli-luba kasutas – mere äärde pääsemiseks. Väidetavalt oli tegelikult Tel Avivi kandis millimallika hooaeg, kuid inimesi see ujumast ei takistanud. Meid ka mitte, kuigi vist natuke saime ikka kõrvetada (tõesti väga vähe). Pärast ramadani ajal Ramallas viibimist oli Tel Aviv nagu teine maailm – tänavad on täis inimesi kõigilt kontitendinentidelt, seljas kantakse pigem vähe riideid ja nägime ka paari purjus inimest.
Pärast ujumist jalutasime Jaffasse ning einestasime restoranis Old Man and the Sea. Meie sõbra väitel on mõeldamatu käia Jaffas ja mitte seal kohas süüa.

Kätlin kala püüdmas 3.7.16

NB! Palestiina on kasside maa. Meie majas elab üks hulkuv/kodukass ning ka Orientis on 3 salakavalat kassipoega. Siin pildil magavad nagu süütukesed. Üks neist on nii minul kui Gregoril vere välja hammustanud. Võite pakkuda kumb.

Kätlin kassid kõrvuti 3.7.16

Kõik pildid on teinud Greks, väljaarvatud see üks kus ta ise peal on.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Pilte!

Jaanipäeval (mis oli siin täiesti tavaline päev ja ei kottinud kedagi) tuli mulle mu partner kõigist kuritegudes – Gregor! Nii on mul võimalus teiega ka vähe ilusamaid pilte jagada.
Gregor tuli samuti reedel ning ma läksin talle vastu Jeruusalemma. Reede on moslemite jaoks palvetamise päev ning eriti meeldib neile seda Jeruusalemmas teha. Neid oli palju. Nii hommikul kui ma Jeruusalemma läksin kui ka siis kui me Jeruusalemmast tagasi tulime. Ühe bussijuhi nägu sellest päevast jääb mulle meelde, kui kõige siirem üllatunud reaktsioon, kui keegi näeb heleda peaga neiut Ramallah’isse sõitmas. Mis tegelt ei ole nii suur asi, kuid ma lihtsalt tegin seda reedel sellisel kellaajal, kus enamik moslemeid tagasi Palestiinasse sõidavad. Enamik tähendab palju. Tõesti palju. Ma loodan mõnel normaalsel päeval ka Jeruusalemma minna – õnnestub seal äkki midagi peale inimeste ka näha.
Peale selle käisime ühel vabal päeval ka Nabluses. Kui Ramallah asub mitme künka peal, siis Nablus asub rohkem ühes orus. Ning ta on ka veidi suurem linn kui Ramallah.
Järgmine nädal on mul “puhkus” 7 päeva. Peame Gregori ja Martiniga (taani vabatahtlik) plaani auto rentida ja trippima minna. (jee, roadtrip). Gregoriga katsetame ka võimalust siin mingi vana romu osta. Teoorias tundub hea mõte – 200 euro eest 4 ratast, mis võiks lihtsalt augusti lõpuni vastu pidada. Autorent 4ks päevaks läheb juba 120 eurot (vähemalt). Nii palju kui inimestelt küsinud oleme, siis kõik väidavad, et hinnad algavad 1000 eurost. Võibolla peame siiski autorendiga leppima. See autoostmise idee tundub lihtsalt ahvatlev. Hetkel kõnnime iga päev ligi 20 000 sammu, mis kõlab nagu päris hea fitnesslaager. Jalutamine siin meenutab veidike takistusraja läbimist – pidevad tõusud ja mõõnad ja palju kola, prügi ja muid suvalisi asju tänavatel.
Esimene suvekool hakkab vaikselt läbi saama ning üllatus-üllatus, tõenäoliselt on järgmistes suvekoolides täpselt samad lapsed. Mu lootus, et saan samu tegevusi, mis siiamaani teinud olen uute lastega teha on kustunud. Tuleb ikkagi uusi ideid jälle genereerima hakata. 😀 Õnneks on mul mõned mõtted veel tegemata.
Eile käisime Fuegos Paula sünnipäeval (Martini toakaaslane). Tegemist on kohaga, kus üldiselt mängitakse salsamuusikat ning kuhu varjub siinne hispaania “kogukond” – inimesed, kes siin erinevates NGOdes töötavad. Ja neid on päris palju.

Kätlin 29.06.16 hauad jeruusalemmas

Hauad Jeruusalemmas

Kätlin 29.6.16 linnud puuris

Mõned lihapoed on ka sellised

Kätlin liiklus 29.6.16

Liiklus

Kätlin 29.6.16 Ramallah

Ramallah

Kätlin 29.6.16 Ramallah turg

Kätlin Ramallah2 29.6.16

Kätlin 29.6.16 Ramallah3

Kätlin 29.6.16 töökojas

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

 

Kätlin Palestiinas: 23. juuni

Olen paar päeva käinud Orientis vaba saali kasutamas – sest mul on võti ja pmts ligipääs 24/7. Ühel päev proovisime improviseerida koos Danielega. Nii, et tema mängib tšellot ja mina tantsin samal ajal. Eksperiment oli väga huvitav, aga nõuaks palju tööd, et sellest mingi suurema asja saaks. Ja meil pole võimalust seda teha, sest Daniele läheb kaheks kuuks Itaaliasse perele külla.

Üks teine päev käisime Snowbar-is. See on koht, mis kõigile, nii kohalikele kui väljamaalastele räigelt peale läheb. Nimelt seal on bassein, kus saab vabalt ujuda ja sulistada. Eks basseine ole siin linnas veel, aga sellele basseinile on kõige vabam ligipääs. Üldse kogu see koht on nagu oaas selles linnas – peale ujumise saab ka poolalasti päevitada. Ma juba jõudsin mõelda, et võib juhtuda, et ma unustan kuidas mu jalad välja näevad selle aja jooksul, mis ma siin olen.

Eile lihtsalt hüppasin sisse Ramallah ballet center’sse, tutvustasin ennast ja esimene asi, mis mult küsiti oli see, millal ma klasse tahaksin anda. Lihtsalt enamik tantsijatest, kes siia Eestist tulnud on, on balleti või kaasaegse tantsu tegijad. Ma hüppasin sealt rohkem läbi selle mõttega, et äkki saan ise balleti või kaasaegset tantsu proovida. Aga nad ei tee suvel vist suurt midagi. Võibolla lähen siiski sinna lastega tantsima (lastele mingit tantsu tegema). Eks näis.

Hakkasin ka araabia keele tunde võtma. Tüdruk, kes mind õpetab on kõige hipim palestiinlanna, keda ma siiamaani kohanud olen. Ninarõngas ja väga stereotüüpide vastane. Tasub ta tunde võtta juba ainult selle pärast, et kuulda teistsugusi arvamusi Palestiina kohta.

Paar päeva tagasi tutvustasin lastele Eestit, rääkisin lugusid ja legende meie riigist ning pärast tutvustasid nemad mulle Palestiinat. Mis oli päris armas – 5-aastased olid veendunud, et Palestiina on maailma suurim riik, kõige ilusam ja siin elab kõige rohkem inimesi.

Vahepeal suutsin teha ka 4 ja pool minutit kestnud Skype vestluse Tartu Ülikooli magistrisse, mis oli ka päris naljakas. Homme lähen Jeruusalemma Greksile vastu (Jee, juudid, long time, no see). Järgmise nädalaga saab suvekool läbi ja pärast seda katsume Greksiga Iisraelile ja Palestiinale kuskil nädalaga ringi peale teha.

Päikselist jaanilaupäeva 😉

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Elust ja olust

Mõned laused inimeste kohta, kellega olen tutvunud.

Suzu, kes arvab, et mu juuksed on nagu macarona. Ta on 6-ne.
Danielle, itaallane, kellel on palestiina naine ja mängib/õpetab siin tšellot. Kui viitsib. Ja kuna ta hetkel ei tööta olen teda ainult pilves olekus näinud. Tutvustas Ramallah’ile mingit ekstrakummalist kaardimängu (burano või burako vms), mis Itaalias pidi megapopp olema ja nüüd on siin ka.
Assal, tudeng Berzeit ülikoolist, kes väitis, et igat palestiina naist on ahistatud või jälitatud. Ja on veendunud, et kui tänaval kõnniks ükssarvik, siis jõllitatakse ikkagi mind rohkem. (Endal sellist tunnet pole, aga ma olen ka parandamatu optimist).
Karmel, kes on 8 ja on elanud pool oma elust Belgias, aga ta pole täpselt kindel millal see juhtus.

Eks mul on Euroopas ka sõpru, kes paastuvad ramadani ajal, aga see kui terve linn või piirkond paastub mõjutab seda kohaliku eluolu päris huvitavalt. Liiklus on näiteks poole kaheksa paiku täis näljaseid inimesi, kes tahavad sööma jõuda kuhugi.
19-21 on tänavatel vaikus, sest rahvas mugib nagu oleks viimnepäev käes. Nad on ka päev otsa paastunud, eks neil ole kõhud tühjad. Pärast lällatakse ringi :). Muidu on Ramadan uimane periood. Ja üldse hetkel, mul ramadaniga seoses kahtlased emotsioonid. Olenevalt perest paastuvad ka lapsed näiteks alates 6-aastasest. Kujuta nüüd ette, et sul on see näljane laps suvekoolis ja 5-sed lapsed panevad rõõmsalt näost leiba oliiviõliga näost sisse. Paastuvad lapsekesd on juba 12st suht uimased. Täiskasvanutega sama – mida hilisem kell (enne päikseloojangut), seda segasemad inimesed. Üks päev sattus selline, et ei söönud päev otsa ja siis kutsuti mind iftar’ile (SÖÖMA). Ja ei ole üldse mõnna magada või hommikul üles saada, kui hilja õhtul niiviisi pugida. Kui ma peaks kunagi tahtma ise paastuda, siis ma teeks seda vist kuidagi teistmoodi.

Lastest ja suvekoolist veidi.
Osad lapsed paastuvad, siis on veidi naljakas, et mina ei paastu… Suhteliselt imelik täiskasvanu. Mulle on jäänud mulje, et nende jaoks on paastumine osa suureks saamisest. Päris pisikesed ju ei paastu, järelikult on nemad juba suuremad. Kuigi nad natuke vahel petavad ikka. Lisaks väide, et sa ei kuulu ühtegi religiooni võib neil kupli all asjad päris segi pöörata. No muidugi on nende meelest maailmas 3 tüüpi inimesi : juudid, moslemid ja kristlased.
Kuidas on õpetamisega läbi keelebarjääri? Nooo, kui need marakratid ei viitsi midagi enam teha, siis on neil lihtne teha nägu, et nad ei saa minust üldse aru. Moraali väga neile lugeda ei anna. Ma pean keerulisemaks 5-8 aastastele ühiste tegevuste väljamõtlemist – 5stega väga võistlusmänge ei ole hea teha (solvuvad hirmsasti kui kaotavad) samas 8-aastased tahaks juba natuke keerulisemaid asju teha. Ja vahel 8-sed ei taha nõmedate 5-aastastega mängida. Aga ükspäev mängisime näiteks pool päeva veesõda…… Kasulikke asju oleme ka teinud. (aga mäng ongi lapse töö).

Ja ma vist hakkan edaspidi ainult kiividest toituma, sest need on nii uskumatult maitsvad siin.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Right to movement

Mis vahepeal põnevat toimunud? Üldiselt tegelen endiselt vaikselt sisse elamisega ja kohanemisega. Elan hetkel Orient Dance Theater’i külalistemajas kahekesti koos tantsukooli direktoriga. Direktorihärra on muidu igati tore tegelane, aga selline isalik kaitsev tüüp – vähemalt praegu veel ei oska ma temaga mingit head jou-jou nalja visata. Kodune elu on hetkel rahulik.
Eile tegi tore direktorihärra mulle kuskil 3-tunnise tuuri rolleriga Ramallah’is ja selle ümbruses. Maa on selline künkaline ning ka linn ise asub küngaste peal ja vahel. See tähendab, et iga järgmise nurga tagant asub uus mõnus vaade. Linn läheb sujuvalt üle külakesteks selle ümbruses. Nägin ka paari telkelamut sateliidipanniga ning ühte noormeest kitsekesi üle tee ühelt künkalt teisele ajamas. Ei jõudnud kitsi ära lugeda, no ikka kuskil mitusetu minutit tuli nende kakerdamise järgi oodata. Veel nägin kaugusest ühte Iisraeli “settlementi”, näeb välja nagu tavaline külake, aga rohkem müüre ja väravaid ja iisraeli sõdureid. Sügavaima mulje jättis mulle endale Palestiina Tsirkusekool. Päris badass trampoliinid & batuudid.
Täna oli mu esimene päev lastega tööd teha. Lapsi ei ole palju – kuskil 6-8 tükki. Täna oli 6 kohal. vanus jäi 5-8 aasta vahele. Suvekooli poliitika on freestyle – väga ranget programmi ei aja keegi taga, peaasi, et lapsed oleks rõõmsad. Mis iseenesest on tore, aga iseenda jaoks tunnen vajadust küll mingi plaani järele. Et oleks mida siis vajaduse järgi muuta või ümber teha. Üks lastest räägib inglise keelt, teised eriti mitte. Mina õppisin täna 7 araabiakeelset sõna: liblikas, lennuk, lõpeta, lähme, vesi, tere, aitäh.
Õhtupoole läksin otsima sõpru, kelle keskmine vanus ei jääks 5-8 aasta vahele. Läksin jooksma “Right to movement” jooksugrupiga. Nad treenivad koos 3 korda nädalas, korra nädalas teevad ka joogat (jessjessjess). Kuna valisin just sellise strateegia inimestega tutvumiseks, on mul tunne, et tuleb väga sportlik suvi :D. Joosta on päris hull – kogu aeg jooksed üles- alla ja palav on kah raisk. Ja lühikesed püksid on ka mängust väljas.
Tänast jooksmas oli filmimas ka üks Jaapani TV kanal ( need japsid jõuavad ka igale poole). Asi on selles, et selle grupiga treenib ka Mohammed Al-Khatib ( teda ikka teate ju, eks ole?), palestiina jooksja, kes läheb Rio olümpiale. Japsid tegidki saadet temast. Kui ma siis jooksmast just tagasi stardipunkti jõudsin, näost roosa nagu põssa, tahtsid nad ka minuga intervjuud. Põhiliselt sellepärast, et ma olen silmnähtavalt välismaalane (no vaadake seda alumist pilti). Küsiti kuidas Mohammed mind inspireerinud on ja mis ma arvan tast. Kuna ka mina kuulsin Mohammedist alles täna vastasin väga ilusti, et see on imeline, mis ta oma unistuste saavutamiseks on ära teinud.

Kätlin päikseline Ramallah 29.6.16

Päikseline Ramallah

Kätlin künkad 12.6.16

Künkad. Künkad kõikjal.

Kätlin right to  movement 12.6.16

Right to movement (enne jooksu ikka).

Päikest ja palju armastust!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Esimene päev

Lennujaamas ootas mind väike üllatus – minuga sama lennuga läksid Istanbuli ka Jan ja Kristi. Täpselt nii väike Eesti ongi, et isegi Tallinnast Istanbuli ei saa enam uhkes üksinduses sõita. Need kaks läksid Istanbulist hoopis Varnasse peesitama. Minu teekond viis mind Istanbulist järgmise lennuga Tel Avivi, mida ma ka natuke pelgasin. Seda nimelt selle tõttu, et Iisraeli piirikontrollist oli mulle eelnevalt räägitud ning olin ka oma tuttavatelt selle kohta lugusid kuulnud. Nimelt küsitakse maalesaabujatelt paar täpsustavat küsimust nende reisi põhjuste kohta. Mida tehakse ka enamikes riikides väljaspool Euroopat. Minu südame panin kergelt põksuma asjaolu, et ei plaaninud neile päris õigeid vastuseid anda. Palestiinasse minekut on piiril mõttekas mainida juhul, kui soovid lennujaamas ilgelt palju aega veeta. Ma olin unine ja ei soovinud seda teha.
Kui kohver edukalt pakilindilt kätte saadud tuli mul üles otsida marsuuttakso Jeruusalemma. Selle leidmine oli lihtne, kuid seda õiget masinat tuli mul päris kaua oodata – üks kõva häälega ärimees organiseeris inimesi bussidesse selle järgi, kuhu keegi täpsemalt sõidab. Vanalinn ei olnud ülipopulaarne, nõnda oli mul aega lühikeseks vestluseks ühe rumeenia ränduriga. Marsaga sõites pani mind veidike muretsema see, et kõik reisijad küsisid ise maha seal, kus vaja oli. Minu polnud õrna aimugi kuhu ma täpsemalt saada tahtsin. Õnneks oskas üks kaasreisija marsajuhile seletada, kus oleks mind kõige parem maha lasta – vanalinna väravate ees. Sealt oma hostel üles leida oli käkitegu. Kohvriga mööda vanalinna treppe kakerdada ei olnud käkitegu. Soovitan soojalt kõigile rännuhingedel võimalusel ikkagi mingi seljakotiga rännata.
Natuke keerulisem oli hommikul üles otsida Ramallah’sse viivat bussi. Alguses tiirutasin ise natuke vales suunas, kuid abivalmis inimesed suunasid mu tagasi õigele poole. Lisaks sellele suutsin trehvata 3 saksa noort, kellest üks oli samuti Ramallah’is vabatahtlikuna töötanud ning neil oli sama siht, mis mul. Parim taktika – kui sa ise ei tea kuhu minna, jälita endast targemaid :).
Täna Jeruusalemmast Ramallah’sse sõidu tegi keerukas ka reede & ramadan. Bussid nimelt sõitsid ainult checkpointini. Sealt tuli bussist maha ronida, üritada erinevate nurkade all checkpoindist läbi minna ja siis uuesti üks jagatud taksobuss võtta. Meie kuskil passe näitama ei pidanud, ma olin ka piisavalt segaduses, et mitte aru saada, mis seal üldse toimus. Jeruusalemma suundus küll päris suur hunnik inimesi.
Hetkel olen oma uue kodu üles leidnud, oma toa kätte saanud, möödaminnes ka tantsukooli näinud, araabia kohvi joonud ja palestiina leiba hummusega söönud. Üldiselt puhub täna tänavatel tuul ja heinapallid (või noh need pallid, mis texase filmides ka ringi rullivad), sest on reede ja ramadan.

Kätlin 10.6.16 Damascus väravad

Damaskuse väravad Jeruusalemmas

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Enne minekut

Täna õhtul võtan suuna Tel Avivi poole, vahemaandumisega Istanbulis. Hilja õhtul panen oma pea padjale puhkama juba Jeruusalemmas.
Lähen kolmeks kuuks Ramallah’sse, Palestiinas. Minu põhitegevuseks saab Oriental Dance Theater’i korraldavates suvekoolides õpetamine. Kas ma õpetan neile tantsu, liikumist või hoopis meisterdamist, selgub lähima paari päeva jooksul. Ilmselgelt suurima heameelega õpetaks ma neile erinevaid tänavatantsu stiile, kuid kool ise on suunatud kaasaegsele tantsule ja balletile. Minu minekut ja sealolekut finantseerib Eesti Välisministeeriumi humanitaarabi fond, konkreetsemalt kordineerib tegevust MTÜ Ethical Links, kes on vabatahtlikke Palestiinasse vahendanud juba viimased 5 aastat. Lähen küll üksi, kuid siiski mitte päris tundmatusse – enne mind on seal päris mitu samasugust eksinud hinge seiklemas käinud.
Miks ma siis üldse lähen ? Põhilised märksõnad võiks siinkohal olla “põnev” ja “miks ka mitte”. Lisaks soovin näha, kas ma täiesti võõras keskkonnas olen sama kõva muti, kui ma enda arvates kodus olen. Vabatahtlikuna välismaal töötamise soov tekkis mul mingil arusaamatul põhjusel juba 13-aastaselt. Käisime perega Sri Lankal ning seal olles külastasime ka elevantide orbudekodu. Päris pikalt väitsin, et pärast gümnaasiumi lõpetamist lähen otsejoones Sri Lankale elevante päästma. Elevandid on küll siiamaani päästmata jäänud, kuigi nad vahel siiski helistavad mulle ja küsivad, kuhu ma jäänud olen. 😀 Nüüd on käes siis ülikooli lõpp ja päästma ei lähe ma otseselt mitte kedagi.
Piirkond ise on meeletu ajalooga. Kui me siin Eestis vahel laulame, et küll me kõik kannatused ära kannatame, siis meie tragöödiad pole isegi võrreldevad nende aladega. Konflikt kestab seal ka mingil määral endiselt, kuid samamoodi läheb ka inimeste elu edasi. Eks ma nendel teemadel oskan rohkem kirjutada, kui olen ise pärale jõudnud ja sealset elu mekkida saanud.
Viimase nädala enne minekut jätsin enda graafikus teadlikult suhteliselt vabaks. Vaba aeg on jätnud ruumi ka ootuseärevuse kuhjumiseks – tänaseks olen juba päris õhinal ja ärevil.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike