Sildiarhiiv: Talvike

Talvike: Kohanemisest ja kahenemisest

Alustuseks lugege seda

Olen oma tagasiolemises jõudnud mingisse psühholoogilisse pöördepunkti. Kõik, mida äraolles igatsesin, on olemas, just nagu enne, veel paremini – mul on juba päris korralik hulk uusi tuttavaid, põnev ja väljakutsuv töö, kena korter kesklinnas ning pühapäevahommikud Werneris. Ja midagi on väga valesti.

Aasta on väga pikk aeg. Mina olen muutunud, mu sõprusringkond on muutunud, Tartu on muutunud. Korraga leian end uhiuuest maailmast, kus mind ümbritsevad mu vanade sõprade uued sõbrad. Olen nendega seotud, kuid ei tea nende nimesidki. Oleme üks, aga meil ei ole ühist keelt.

Eks ma natuke kartsin, et nii juhtub. Aimasin, et lihtsam oleks alustada kusagil täiesti uuesti kui taassobituda oma vanasse väikeseks jäänud või välja veninud vormi, mis kusagile sahtlipõhja tolmuma on jäetud. Alles, aga kasutu. Olemas, aga, näed, ei tööta enam. Lisaks armastab mu alateadvus mulle pidevalt sisendada – see on ajutine, sa kolid varsti ära ja siis ei ole ju enam vahet, seega ei ole sul ka mõtet praegu pingutada, siinsed suhted ei loe varsti enam midagi.

Muidugi ei vasta see tõele. Selles olukorras ei ole olemas “lihtsamat”, on ärajooksmine. Tuleb leida tasakaal selle vahel, kes sa oled ja kes sa olid. See kõlab vist nagu lumehelbekene, kes ei tea, mida elult tahab ja siis jooksebki ühe seina äärest teise äärde ja tagasi. Mnjaa..kui mul oleks vastus, siis ma ilmselt seda siia ju praegu ei kirjutaks.

Kultuurišokiks peetakse näiteks seda, kui ootamatult satud kohta, kus kõik söövad kätega ja sina ei saa aru, kuidas selliste metslastega üldse võimalik suhelda on. Selline ülepingutatud stereotüüpne näide. Sa leiad end olukorrast, kus kõik su ümber on võõras ja harjumatu, ning sa ei tea, mida sellega peale hakata, kuidas käituda või reageerida.

Tagurpidine kultuurišokk on väikestes asjades. Ma ei karju (enam) appi, kui autod mind üle tee lasevad või nähes parmujärjekorda poe kõrval. Aga keeruline on harjuda olukorraga, kus mina ei ole uus ja sädelev võõras. On keeruline harjuda olukorraga, et inimestel on kogu aeg tegemist, minul samuti, ning üksteise jaoks ei olegi kusagilt aega võtta. On keeruline harjuda mõttega, et meil on nii palju vabadust ja võimalusi, ja ometi veedame enamuse õhtuid seriaale vaadates. Mina samamoodi.

Viidatud blogi järgi võib paranemist oodata alles poole aasta pärast. Olgem siis kannatlikud.

Vabatahtlike lähetamise projekti ja näituse läbiviimist rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Oh sa vana! Kuu juba läbi!

 

 

Eks ole mu esimeses kuus nii ebaõnnestumisi kui õnnestumisi. Jalkaklubis on mõned regulaarsed käijad, aga on ka neid lapsi, kes pole kordagi kohale ilmunud. See-eest koolis on aina vahvam, tantsisime ükspäev kunstitunnis lastega dabket. Mingi tähtpäeva puhul sain seal ka paljusid kohalikke hõrgutisi maitsta – kultuuri kui palju!

Plaanis on korraldada ka suur prügikoristuspäev Dura Alqares. Hetkel ootan, et direktor võtaks vaevaks KOVga rääkida sellest ja nähtavastiu tuleb koguni haridusministeeriumist selleks luba saada. Sellised asjaajamised võtavad siin palju rohkem aega kui Eestis ning kui pakun, et suhtlen ametnikega ise, on vastus kiire “ei-ei”.

Hamse muusikatunnid on vahvad. Eelmisel nädalal ta täitsa üllatas mind! Vaimukas poiss, kes ülesandest küll alati aru ei saa (või see tal meeles ei püsi),aga viskab nalja nagu vana krutskimees kunagi. Tal on hea ja toetav pere kõrval ja seda on hea näha, mõistlikud inimesed.

Teooriatunnid…oeh…kui lastel ongi motivatsiooni, siis vanematel küll mitte. Eks see on nende kaotus.

Reedel käisin kohaliku rahvusvahelise kirikuga väljasõidul. Külastasime Herodiumi ja Qumrani. Oli vahva. Giidile meeldis pikalt ja põhjalikult kõike seletada. Kahjuks tegi ta seda araabia keeles ning no tundide viisi ei viitsi keegi mulle tõlkida, seega tuleb uudishimu rahuldamiseks pöörduda vana hea sõbra Guugli poole. Laupäevahommikul käisin ka nende korraldatud naiste- ja emadepäeva brunchil, mis oli selline üdini helge ja roosa hommik. Sain toredate inimestega tuttavaks, mille üle mul on hea meel.

Hea meel on tõdeda et olen kuu ajaga leidnud päris häid tuttavaid, kellega ringi asjatada ja kellele eluraskusi kurta – midagi, mis veel mõned aastat tagasi paistis ületamatu ülesandena. Vahelduva eduga kirjutan ka, aga mul on see haigus, et kui keegi mind kuskil avaldab, siis järgmised kuud olen suht kinni. Kuulsus lööb pähe, teate ju isegi.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Mis seal pagasnikus siis õigupoolest juhtus

Töönädala tähtsündmuseks oli kolmapäev. Jalkaklubi lastest ei tulnud mitte ainuski kohale! Mitte ainuski! Ja tõepoolest tundub, et nende kapten ei suhtle nendega üldse. Istusin niisiis tühjas klubimajas ja mõlgutasin oma murelikke mõtteid (vähemalt ilm oli tol päeval kuum-kuum-kuum). Ja siis pidi algama minu esimene tund gümnaasiumitüdrukutega.

Tüdrukuid tuli kohale 25!! Motiveeritud, huvitatud, valmis kaasa töötama! Mida sa hing veel ihkad! Tõesti oli vahva. Istusime allika ääres, päike säras ja töö käis ladusalt.

Muus osas suuri uudiseid ei ole. Lasteaed on nunnu. Direktriss hästi elav ja särav inimene, kellega on hea koostööd teha. Teooriatunnid lähevad kenasti. Tõsi, ma teen üsna lihtsustatud programmi, aga ega ma lastest kahe kuuga professionaale tee ju niikuinii. Peaasi on, et nägu naerul ja muusika hinges. Küll bassivõti tuleb omal ajal. Hamsega on kuidas kunagi. Tema meeleolu ja seisund võib varieeruda tublist ja elavast loiu ja väsinuni. Kontoris on ka nipet-näpet tehtud, postreid ja uudiskirju, panen vaikselt muusikaõpetuse õppekava ka kokku.

Kaarob ehk jaanikaun

Mu roheline aed

Mää

Aga nüüd reedest.

Sel nädalal sain reede vabaks ja otsustasin selle veeta Surnumere ääres. Ärkasin vara, et mitte kõige hullema kuumaga bussis saunatada, ja asusin teele. Tavaliselt ei ole mul Jeruusalemma saamisega probleeme olnud, kuna sõidan bussis piiripunktist läbi. Korraks peatutakse, vaadatakse passid üle, ja kõik. Seekord buss Qalandiast (piiripunktist) edasi ei läinud ja pidin koos teistega jalgsi piiri ületama.

See kogemus oli üsna õõvastav – kogu protsess on ebainimlik, külm, alandav. Lisaks tarbetult aeglane ja pikk. Seisin seal 2 tundi. Täiesti arusaamatu – inimesed tahavad minna tööle, ühel naisel oli lastega arsti aeg, ja mitte midagi ei ole teha. Liigud nagu rott metallist koridorides. Kui roheline tuli läheb põlema, jooksed, et veidigi ooteaega lühendada. Õnneks kohtusin seal sabas ühe hollandlannaga, arhitektiga, kes siin koole ehitab. Hästi tore ja huvitav naisterahvas, kasulik kontakt, seega oli mingigi jume kogu üritusel.

Kümnekilomeetrine teekond Jeruusalemma võttis kokku kolm tundi. Linnas läksin esimest korda läbi Iisraeli osa. Ka see oli täitsa omamoodi vaatepilt – ilus, puhas linn, nagu ükskõik, kus Euroopas. Välja arvatud traditsioonilised juudi rõivad ja automaatidega mehed, kes igavusest parkimisplatsil tühjade limpsipudelitega jalkat taovad.

Surnumeres käisin Kalia rannas. See on Iisraeli kibbutzi valduses, kuigi kaardi järgi üsnagi Palestiina.Valisin selle lihtsalt, kuna see oli lähim. Et varbaga vett katsuda, pead lunastama hirmkalli pileti (57 šeeklit! et järve äärde minna!). Rahvast oli palju, palju araablasi, mõned turistid. Kohtusin seal ühe itaallannaga, kes Jeruusalemmas doktoritööks materjali kogub. Kummaline kogemus – istud vette ja jääd hulpima…naljakas. Vesi on mõnusalt õlise tundega ja jätab naha pehmeks nagu beebi pepu!

Küllalt hulpinud, hakkasin astuma bussijaama poole. See on rannast 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Mu kõrval peatus takso ja sealt lehvitas ootamatult välja Sara, Belgia tüdruk, kellega mõned nädalad tagasi olime koos farmides käinud! Temaga koos veel üks paar Belgiast ja lõbus taksojuht Ahmad. Nad pidid kusagile matkama minema, aga kuuldes, et olen teel Ramallah’sse, meenus Ahmadile ,et peab tegelikult ka ise õhtuks Ramallah’sse pulma jõudma.

Istusin siis nendega autosse, käisime Kiusatuse mäelt läbi ja sõitsime Jeerikosse. Seal selgus, et autojuht peab pulma viima ka neli naist. Hmm..ruumi autos just nii palju ei ole. Seega jätsime ühe belglase hostelisse, pugesime tüdrukutega pagassi, naised (pluss 2 beebit!) hõivasid istekohad ja tee võis jätkuda.

Ramallah’sse jõudes selgus aga, et pulma meid ei lasta. Olevat kutsetega. Ilmselt naistel oli veidi ebamugav. Olime ju tolmused sasipead kõik kolmekesi pagassis. Niisiis läksime hoopis ühte kohvikusse. Seal saime tuttavaks mõne kohalikuga, kes, nagu selgus, on täitsa minu inimesed! Jehuu!

Igatahes, kummalisi kohtumisi täis päev. Kummaline nädal. Aga ikkagi pigem tore. Turult sain tasuta baklavat ja porgandeid, kuna ostan alati nii väikseid koguseid #lifehack

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Johann Sebastya Bach

Eelmist nädalat alustasin haigena, hea mitu päeva tilkusin tatti ja pea oli veel udusem kui muidu. Esmaspäeval pidasin Duras vastu ainult pool päeva. Ega must seal palju kasu ei olnud ka sellises konditsioonis. Hamse tund oli enam-vähem. Ei olnud temalgi seekord eriti energiat, seega meisterdasime klaverdamise asemel hoopis paberlennukeid.

Kaasaegne tants teemal “Hommikumeeleolu”

Teisipäev lasteaias oli nunnu, laulsime ja tantsisime haigusest hoolimata. Teooriatund Aliyaga oli lõbus, tal on hästi kena hääl, seega võib temaga ka keerulisemaid laulukesi õppida heliredelite kõrval. Durasse sel nädalal rohkem ei jõudnudki, kuna kolmapäeval olid nad kogu kupatusega ekskursioonil, ka jalkalapsed.

Neljapäeval meisterdasime lasteaias trumme – täitsime tühjad hummusekarbid kuivatatud ubadega ja kaunistasime paberitükikestega. 3aastastele pakkus muidugi rohkem lõbu liimi mööda lauda laiali hõõruda ja selles oma kätega plätserdada 😀

Reedel andsin veel ühe teooriatunni, õpilasteks õde-venda Nada ja Mohammad. See oli meie esmakohtumine ning läks päris kenasti. Lastel paistab olevat motivatsiooni ja uudishimu, mis ongi ju kõige tähtsam.

Pärast tööd sõitsin Beit Ur Al-Tahta külasse Ramallah´st paarikümne kilomeetri kaugusel. Sinna kutsus mind üks Qumraniekskursioonil kohatud tüdruk. Külastasime ta õe ilusat uut kodu, sõime imemaitsva õhtusöögi ja käisime pulmas. Laupäeval olin Sebastiyas, mis on väike aga huvitav küla Nabluse lähedal.


Täna hommikul olin jälle lasteaias. Tibud saavad küll iga korraga armsamaks! 3-4 on täpselt õige vanus minu jaoks (vaata ka: http://mymentalage.com/). Õppisime paar laulu, mängisime, jooksime, naersime, tantsisime. Pärastlõunal olid taas teooriatunnid.

Nii see elu siin kulgeb. Mina sain jälle tuult (ilmakene vaheldub siin küll 30sesest kuumast külma ja märjani), seega ei jaksa pikemalt kirjutada. Eks te küsige lisa või tulge külla.

Ahoi.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Kas sa Tihemetsa (Pales)Tiinat tead?

Naljad kõrvale jättes, on möödunud tõsine töönädal. Dura Alqares alustan peatselt inglise keele lisatundidega. Kahjuks tuleb tõdeda, et sealsete inglise keele õpetajate tase on üsna keskpärane. Ka minu keel ei ole täiuslik, kindlasti mitte, aga no kui inglise keele õpetaja ütleb “when sun shine, flower grow”, ei olegi lastelt paremat oodata. Minu tundidesse pani ennast kirja poole rohkem noori, kui kavatsesin võtta, kuid kuna nad kõik kindlasti päriselt kohale ei tule, saab vast kokku normaale rühm.

Jalkaklubi sel nädalal ei olnud. Otsustasime sellega edaspidi jätkata vaid korra nädalas ning seekord oli lastel kolmapäeval eksam. Pühapäeviti annan nüüd muusikateooriat. Samuti reedeti. Siit ka nädala üllatus – endise viie tööpäeva asemel on mul neid nüüd nädalas kuus. Hurraa, reisimise peale kulub vähem raha (silver lining, eksole).

Hamse tund oli vahva, tõepoolest on nähtavaid edusamme. Või on mu ülesanded talle liiga lihtsad. Praegu mängime lihtsaid viisijupikesi, ühe ja teise käega ning ka mõlemaga. Kõrva poisil on ja tahtmist ka. Ja tal on hästi tore perekond, tõepoolest armsad inimesed.

Näide sellest, et mu pea on kõikvõimalikku prügi täis #kunst

Mu pea on kõikvõimalikku prügi täis. Pikad päevad on väsitavad, ilmad on hallid ja energiat on vähe. Loodetavasti läheb varsti soojemaks (kohalikud kirjeldavad praegust ilma kui talve tagasitulekut, selline 15 kraadi ringis poolvihmane jura on). Tundub nagu mu keha töötaks puhtalt d-vitamiinil ja tähtedel. Taevas on siin öösiti selge ja tähine.

Kolmel korral nädalas hakkan nüüd lasteaias käima muusikatunde andmas. Täna oli esimene kohtumine, mis läks väga hästi. Lausa lust väikeste rosinasilmsete nubludega lärmi teha ja trallata! Tegemist on muusikakallakuga lasteaiaga, mis teeb koostööd kohaliku konservatooriumiga (või on koguni osa sellest). Direktor on hästi armas naisterahvas. selline lõbus.

Laupäeva veetsin Jeerikos. Siit mõned tähelepanekud, mis on ehk abiks tulevastele reisijatele:
1. Ükskõik, kui punk sa oma südames oled, üleni mustas ei ole hea mõte 30 kraadi kätte uitama minna. Välja arvatud juhul, kui tahad end tunda liimipulgana. Siis, palun väga.
2. Service Ramallah’st Jeerikosse möödub nii Kiusatuse mäe alguspunktist kui Tell-es-Sultanist. Palu bussijuhil end õiges kohas maha lasta, et säästa end lisakulust. Välja arvatud juhul, kui oled masohist. Siis, palun väga.
3. Päikesekreem, lapsed! Jeeriko on põhimõtteliselt kõrbes, lisaks väga madalal. Ilmselgelt on seal kohutavalt kuum ja päike kõrvetab erilise hoolega. Kreem ja vesi peavad olema kaasas. Välja arvatud juhul, kui sulle meeldub kaunis punane jume. Siis, palun väga.
4. Kui kavatsed ühe otsa sõita õhutrammiga (mis pidavat olema maailma pikim köisraudtee), mõtle ümber. On ainult edasi-tagasi piletid. mis on täiega ülehinnatud (20 euri!). Selle asemel luba endale mäkke jõudes üks külm värske mahl.

Mina loomulikult oma nõuandeid ei jälginud.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Meil siin õitsevad moonid ja nartsissid

Pühapäevane International Evening oli ülivahva, kuigi mitte nii “international” kui mõeldud. Väike kohvikuruum oli rahvast täis, muusika ja laul kõlas hilisööni.

Sain ka ise käe soojaks kohalikul instrumendil nimega buzuq. Annet on mul kõvasti, ütleme nii.

Dura Alqare’ koolis on üsna rahulik. Kohati tunnen end ülearusena, kuna tunnid on nii lühikesed (35min), et õpetaja jõuab sissejuhatuse ära teha ja juba heliseb kell vahetundi. Lisaks, kui proovin õpilaste hääldust parandada, saan õpetajalt vastuseks, etlas olla, see ei ole ju nende emakeel. Need väiksed pisiasjad kõrvale jättes on seal tore. Läbi koridori jalutades teavad kõik lapsed mu nime ja lehvitavad rõõmsalt. Õpetajad on hästi toetavad.

Naistepäeva puhul oli vaba päev, seega käisin taas Jeruusalemmas. Jalutasin Oliivipuude mäel ja Kunigate orus. Esimest korda siinoldud aja jooksul kogesin catcallingu rõõme. Ja mitte ainult. Lühikese jalutuskäigu jooksul sain koguni 3 suurepärast pakkumist! Nii meeldiv, olen täiega meelitatud, enesekindlus tõusis mitu head pügalat (see on sarkasm, just saying).
Järgnev video on teekonnast Betlemmast Ramallah’sse.

Siin teatris on üks pisike plika Celine, neljane. Iga kord tuuakse ta siiaotse lasteaiast tund aega enne balletitundi. Iga kord tuleb ta suure nutuga. Siis rahuneb maha ja hakkab kahe suupoolega lõunaks kaasa pakitud šokolaadikesi mugima. Magus teeb tuju heaks ja siis on ta kõigiga suur sõber. Selline krutskiline neiu.

Pildid mu töökohast Orient & Dance Theatre’ ist:

kohvikuruum

step into my office, baby

majaomanikud

Tegin taas tunni Hamsele, kellega harjutame rütmide kuulmist, treenime mälu ja tähelepanu klaveri abil. Muusikateoorias oli taas ainult üks tüdruk, kuid tund oli vahva ja lapsele oli väga meeldinud, mis tegi mul kohe tuju paremaks ja loodan, et ehk uuel nädalal tulevad koguni mõlemad tüdrukud tundi. Teiste laste vanemad ei ole kuigi vaimustuses sellest ideest, kuna nende lapsed mõnd instrumenti ei õpi ja seega ei näe nad mõtet teooriat õppida.

Reedel oli Ramallah’ s kirbuturg a la Müürilill. Päris kohatu tundus see siin kultuuris, kohalikud tüdrukud, kellega seal käisin, ei paistnud küll kuigi huvitatud vintage riietest või vinüülidest 😀 Selle asemel liikusime kiiresti kohvikusse šišatama. Toredad tüdrukud. Järgmisel reedel lähen nende ja kohaliku kirikuga jerikosse ja Qumrani.

Jehuu!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Püha linn ja inimlikkus

Eelmine nädal tõi kuhjaga uut. Esmaspäeval kohtusin poisiga, kellega hakkame kord nädalas muusikat õppima ja ühtlasi peenmotoorikat ja ajutegevust stimuleerima. Tal on natuke probleeme tähelepanuga, kohati kaob ta nagu kusagile teise maailma, kust ei ole kuigi kerge teda tagasi tuua. Selgetel hetkedel kõneleb ta aga ilusat inglise keelt, on vahva ja nutikas. Mängisime seekord natuke trumme, meloodikat ja klaverit. Homme arvan, et võime natuke tõsisema tunni teha. Erivajadustega laste puhul on alati esimese korraga keeuline võimekust ja intelligentsi hinnata ja seda kergem on kõneraskuste puhul last alahinnata. See tuleb meeles pidada.

Teisipäeval andsin esimese solfitunni. Kohal oli ainult üks laps – tubli tüdruk, kes õpib siin ka balletti ja klaverit. Uuel nädalal on huvilisi kirjas juba rohkem. Alustasime rütmidega ja taktimõõtudega. Selline tutvumine ja mängimine esialgu. Siis aga läheb diktaaditamiseks, muhahahaa.

Kolmapäeval tegime Dura direktoriga plaane koristuspäevaks. Iseeneesest ei tohiks selle korraldamine kuigi keeruline olla. Ta lubas uurida kohalikust omavalitsusest selle kohta, kuhu kogutud praht toimetada ja kultuuriministeeriumist küsida luba koolipäeva selliseks kasutamiseks. Loodan, et ta ka päriselt nendega ühendust võtab, sest minu senine (veiodi sterotüübis kinni) kogemus ütleb, et seda tuleb ilmselt mõned korrad talle meelde tuletada.

Esimest korda tulid kohale ka jalkatüdrukud. Tuli välja, et nendeni ei olnud jõudnudki info, et ma neid lausa kaks korda nädalas ootan. Nojaa. Mis seal ikka, Ehk jääb neile nüüd meelde. Tüdrukud olid vahvad, sellised pubekad. Nendega kohtumine tõi mulle aga uue kohutavalt kurva teadmise nende elust – nimelt usuvad nad siiralt, et One Direction ja Justin Bieber on parim, mida lääne muusikal on neile pakkuda. Võtab silma märjaks kohe.

Reedel käisin Petlemmas. Teel sinna sattusin istuma ühe väga huvitava naise kõrvale. Taghrid oli tema nimi. Ta on insener ja maaeluedendaja. Kõnelesime Palestiinast, Iisraelist ja asundustest, probleemidest ja lahendustest, religioonidest ja meditatsioonist. Taghridi vanaema oli olnud sufi. Nüüd, neljakümnendates, olles elanud moslemina, käinud protestantlikus koolis ja kaalunud budistlikku eluviisi, on ka tema sufismini jõudnud. Ta unistab oma firma rajamisest, et kohalikele töökohti luua. Ta unistab reisist Indiasse, et oma vaimsel teel järgmine samm astuda. Pooleteise tunni jooksul ei lahkunud hetkekski tema silmist ja hoiakust positiivsus, lootus, et varsti saab see tume periood läbi ja elu läheb paremaks.

Linna jõudes liitusin kahe prantslasega kes samuti Ramallah’ s mõned päevad vabatahtlikutööd teevad. Jalutasime vanalinnas ja külastasime Aida põgenikelaagrit. Üsna silmiavav kogemus. Sealne elu on keeruline – iga kuni seitsmeliikmelise pere kohta on üks 3×3 m tuba, ei mingit privaatsust ja vett antakse iga 25 päeva järel kuueks tunniks. Kuidagi on nad aga suutnud jääda tugevaks ja luua suur perekond, mistõttu sageli uued põlvkonnad ei tahagi laagrist väljapoole elu looma kolida. Lisaks tähendaks väljakolimine oma päris kodule käega löömist. Õigus koju naasta püsib tugevalt, olgugi, et laager asutati pea 70 aastat tagasi ja olukord ei ole sellest ajast peale paranemise märke näidanud.

Laupäeval käisin taas ühes kohalikus farmis, kus meile näidati, kuidas oliivipuid pügada. Oli vahva, et pea pool seltskonnast oli mulle juba tuttav. See on hea tunne, kohe kodusem on siin olla.

Täna toimub Oriendis esimene minu korraldatud õhtu. Mõned esinejad on ka tulemas, välja on kuulutatud open mic ja loodetavasti saab olema vahva ja tore.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Jalka-jalka, teeme ühe polka

Jätkame riimipealkirjaliste ülevaadetega 🙂

Eelmisel kolmapäeval käisin esimesel kohtumisel oma jalkalastega. Enne tundi veetsin aega nende treeneri kodus tema naise Manari ja kolme imearmsa lapsega. Kuigi me üksteise keelt väga ei mõistnud, saime kenasti vesteldud ja veendusin, et see on üks kena ja soe perekond.

Jalkatüdrukud kohale ei ilmunud. Poistega oli meil aga äge. Mängisime mõned mängud, tegime draamat ja suuri plaane. Mõned neist räägivad väga head inglise keelt, teised teavad ainult paari sõna, aga usun, et kuni on lapsi, kes on valmis tõlkima, on neilgi meie seas tore ja arendav. Inglise keelt hakatakse siin õpetama juba esimeses klassis. Tase on aga väga varieeruv. Eelmisel nädalal nägin ka 10-12 klasside keeletunde. Mida vanem klass, seda vähem julgevad nad end väljendada. Seda on kahju näha, kuid ehk oli tegemist vaid esmakohtumise ärevusega.

Nädalavahetus oli töökas. Käisin Mashjar Juthouri nimelises ökokeskuses jalutamas ja Om Sleimani farmis sidrunipuid istutamas. Sain tuttavaks toredate inimestega, nii kohalike endavanustega kui ka teiste välismaalastega. Neid on siin väga palju, Ramallas on ju näiteks nii Taani, Saksamaa kui Hispaania majad, rääkimata ÜRO organisatsioonidest või erinevatest muudest MTÜdest.

Talvike_ vabatahtlik_puudeistutamine

Kaljuseina puu jaoks sobiva augu raiumine oli väga raske. Näib nagu loodus ise oleks farmi vastu. Ja mitte ainult – Om Sleimani talu ähvardatakse pidevalt likvideerida. Minu tohutu austus nende noorte meeste ees, kes hea ja kohaliku toidu on omale südameasjaks võtnud.

Täna käisin taas Duras jalkalastega kohtumas. Või noh. Lastega. Jalkatüdrukutest oli kohal kaks. Poistel oli samal ajal vaja telekast matši vahtida (kusjuures klubi kõrvalmajas. Kui küsisin, millal nad tulla suvatsevad, öeldi, et viie mindi pärast on mäng läbi ja kõik on krapsti kohal. Võite arvata, kui pikad need viis minutit olid). Juhtus aga nii, et minu ümber kogunes trobikond muid kohalikke tibusid. Mängisime siis nendega 😀 Kõik said mu ukulelet mängida, julgemad proovisid ehitada mõnd kohalikku laulukest. Tantsisime dabket ja mängisime ringmänge.

Talvike_vabatahtlik_lapsedukulele

Talvike_vabatahtlik_lapsedukulele1

Homme on minu esimene kohtumine ühe “erivajadusega” poisiga. Mis erivajadusega, ei tea küll keegi öelda, nagu ka seda, mida nad minult ootavad. Eks näis. Teisipäevast alustan ka solfedžotunde, mis võib päris põnev väljakutse olla. Võib-olla ühel hetkel aitan ka pilliõpetajaid viiuli- või klaveriõpilastega.  Igatahes, elu on huvitav ja ilm on kuum-kuum-kuum.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Dura Al-Qaria – I love you Tamia

Täna käisin Dura Al-Qairi tüdrukutekoolis. Kui Maheriga kooli jõudsime, olid tunnid juba alanud, seega istusime mõnda aega direktori kabinetis, jõime teed ja kohvi ja sõime falaflit. Seal oli ka üks haridusministeeriumi ülevaataja, kes tuli kontrollima inglise keele õpetamise taset. Viimaks helises tunnikell ja mina läksin kaasa kunstiõpetajaga, kes kahjuks inglise keelt ei kõnelenud.

Tunnis oli vahva. Tüdrukud olid nii armsad! Küsisid kõik kordamööda mu nime ja mõtlesid sellele kõiksugu alternatiive. Viimaks valiti mu uuteks nimedeks Jude ja Taimet. Muidugi olid suureks hitiks nende seas ka mu sinised juuksed. Läbi koridori jalutades lehvitati mulle igalt ukselt suurte naeratustega – no kas ei tee tuju heaks!

Seejärel suunati mind sujuvalt loodusõpetuse tundi. See õpetaja rääkis inglise keelt väga hästi, seega arvasin, et temaga on mul veidi lihtsam tundi jagada. Samas olid muidugi ka teemad tõsisemad – kuues klass õppis viiruseid ja neljas taevakehasid. Kusjuures, kuigi siin on eraldi poiste ja tüdrukute kool, olid neljanda klassi tunnis mõlemad koos.

Sealgi sain omale uued nimed: Vega, Vika ja Figa (mis makaronimaalt tulnuna, tõsi, ei kõla kuigi meeldivalt). Kuigi suhtlus neljandaga nii kenasti ei kulgenud (üle kahekümnest lapsest klassis oskas inglise keeles midagigi öelda kolm), sain hüvastijätuks mitu “ailavjuu’ d”. Ahjaa, üks poiss küsis minult ka “Why are you dog?” Ei teagi kohe, mida sellest järeldada…

Igatahes sain koolist kõvasti juurde motivatsiooni ja ideid. Kolmapäeval kohtun esimest korda ka jalkaklubidega (taas poisid-tüdrukud eraldi). Praegu mõtlen, et nendega võiks teatrit veits teha, aga eks paistab, mis huvid neil on.

Orientis nägin ära mõlemad pilliõpetajad, Daniele Itaaliast ja Hanin, kohalik naine – siin õpetatakse klaverit, tšellot, viiulit, vioolat ja oudi (guugeldage). Vaikselt hakkab selgeks saama, mida minult oodatakse ja mida mina neilt võin oodata. Mingi õhtu peaksin ette võtma ka tutvumise linna kultuurieluga, mida kiidetakse ja tuuakse eeskujuks kogu Palestiinale.

Häbiga tuleb ka tunnistada, et eile kaotasin males haledalt nii ühele 10-aastasele poisile kui ka tema emale. Ehk oleks aeg endale mäng selgeks teha.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Yalla-yalla, Ramallah-Ramallah

Reede on puhkepäev, seega kasutasin tänast päeva, mis minu suureks rõõmuks oli päikseline ja soojalaadne, oma uue kodulinnaga tutvumiseks. Elan Al-Bireh´s. Põhimõtteliselt on Ramallah kaksiklinn, Al-Bireh, üks kaksikuist. Kuuldavasti konservatiivsem kaksik.

Arhitektuur on araabiamaadele üsna tüüpiline – kõrged liivakivist hooned, palju värvilisi araabiakeelseid silte, millele kohati lisanduvad kohmakad tõlked inglise keelde. Siin-seal mõni kõrgem pangahoone või hotell, mille sinistelt klaasidelt peegelduvad oliiviväljad. Tänavad on veidi räämakil ja räpased, aga no mis teha. Eks selles on omamoodi ilugi. Nagu on muusika valjus turumüras, mida ilmestab eemalt mošeest kostev palvelaul.
Kodus on külm. Nii külm, et peab käima kahe kampsuni ja villaste sokkidega, et päris jääpurikaks ei külmuks. Minu esimestel Palestiina päevadel sadas ka vihma. Esmamulje muutis see muidugi nukralt halliks. Minu pea ja psüühika vajab toimimiseks ikka korralikult d-vitamiini, seega näin tänagi ma uimane ja väsinud.

Eile oli esimene “tööpäev”. Käisin meie teatris ringi (Oriental Dance Theatre on see asutus, kus töötan, võite guugeldada) ja esialgu on minu kanda sellised administratiivsed ülesanded, veits paberimajandust ja suhtlemine lapsevanematega. Järgmisest nädalast lisanduvad kunstitunnid ja jalkanoored, kellega ma võin ükskõik mida peale hakata. Mu peas on juba nii mõnigi põnev ,mõte, millega nad loodetavasti suure rõõmuga kaasa tulevad.

Mis siis veel rääkida. Jeruusalemmas jõudsin veits töllerdada kolmapäeva hommikul. Sinna lähen ka homme, turisti mängima. Kolmapäeva tähtsündmuseks oli muidugi see, kui ma bussijaama jõudes igaks juhuks kontrollisin, kas mul ikka pass ka kotis on. EI olnud muidugi. Jätsin selle hostelisse. Oh mind küll! Õnneks on vanalinn väike ja kõmpisin hostlisse tagasi. Seal töötas sel päeval üks vahva vanamehike. Selline muhe vunts, viskas nalja ja rääkis, et sinna unustatakse ikka pidevalt kõiksugu kraami.

Eile õhtul mekkisime Maheri, Nina ja Claire´iga Palestiina roogi. Oli vahva. Toredad inimesed. Usun, et siin saab vahva olema.

Toidust niipalju, et poest saab soodsalt hummust ja baba ganoushi, rääkimata avokaadodest, mis ei . pea kuu aega kapis seisma, vaid on kohe valmis! #vegetariaanimärgunenägu Kõikvõimalikke falafliputkasid on palju, lisaks saab tänavalt osta küpsetisi, pähkleid, seemneid, puuvilju. Minule lähimas puuviljapoes töötab Roda (Ryda?) , selline muhe mehike taaskord. Üldse on siin üsna palju inglise keelt kõnelevaid inimesi, mitte ainult noori, vaid ka täitsa hallipäiseid.

Vaadake pilta kah! Ja sorri, et mul kirjavahemärgid vale koha peal on. Mu blogger arvas, et kuna ma. juba kõva kolm päeva siin olen olnud ,on aeg araabia keelele üle minna ja paremalt vasakule kirjutama hakata.

Talvike_vabatahtlik_ramallah

Talvike_vabatahtlik_kass

Talvike_vabatahtlik_saiad

Talvike_vabatahtlik_puukividevahel

Talvike_vabatahtlik_graffiti

Talvike_vabatahtlik_oliivipuud

Talvike_vabatahtlik_kaksmeest

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike