Sildiarhiiv: volunteer

Talvike Palestiinas: Oh sa vana! Kuu juba läbi!

 

 

Eks ole mu esimeses kuus nii ebaõnnestumisi kui õnnestumisi. Jalkaklubis on mõned regulaarsed käijad, aga on ka neid lapsi, kes pole kordagi kohale ilmunud. See-eest koolis on aina vahvam, tantsisime ükspäev kunstitunnis lastega dabket. Mingi tähtpäeva puhul sain seal ka paljusid kohalikke hõrgutisi maitsta – kultuuri kui palju!

Plaanis on korraldada ka suur prügikoristuspäev Dura Alqares. Hetkel ootan, et direktor võtaks vaevaks KOVga rääkida sellest ja nähtavastiu tuleb koguni haridusministeeriumist selleks luba saada. Sellised asjaajamised võtavad siin palju rohkem aega kui Eestis ning kui pakun, et suhtlen ametnikega ise, on vastus kiire “ei-ei”.

Hamse muusikatunnid on vahvad. Eelmisel nädalal ta täitsa üllatas mind! Vaimukas poiss, kes ülesandest küll alati aru ei saa (või see tal meeles ei püsi),aga viskab nalja nagu vana krutskimees kunagi. Tal on hea ja toetav pere kõrval ja seda on hea näha, mõistlikud inimesed.

Teooriatunnid…oeh…kui lastel ongi motivatsiooni, siis vanematel küll mitte. Eks see on nende kaotus.

Reedel käisin kohaliku rahvusvahelise kirikuga väljasõidul. Külastasime Herodiumi ja Qumrani. Oli vahva. Giidile meeldis pikalt ja põhjalikult kõike seletada. Kahjuks tegi ta seda araabia keeles ning no tundide viisi ei viitsi keegi mulle tõlkida, seega tuleb uudishimu rahuldamiseks pöörduda vana hea sõbra Guugli poole. Laupäevahommikul käisin ka nende korraldatud naiste- ja emadepäeva brunchil, mis oli selline üdini helge ja roosa hommik. Sain toredate inimestega tuttavaks, mille üle mul on hea meel.

Hea meel on tõdeda et olen kuu ajaga leidnud päris häid tuttavaid, kellega ringi asjatada ja kellele eluraskusi kurta – midagi, mis veel mõned aastat tagasi paistis ületamatu ülesandena. Vahelduva eduga kirjutan ka, aga mul on see haigus, et kui keegi mind kuskil avaldab, siis järgmised kuud olen suht kinni. Kuulsus lööb pähe, teate ju isegi.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Mis seal pagasnikus siis õigupoolest juhtus

Töönädala tähtsündmuseks oli kolmapäev. Jalkaklubi lastest ei tulnud mitte ainuski kohale! Mitte ainuski! Ja tõepoolest tundub, et nende kapten ei suhtle nendega üldse. Istusin niisiis tühjas klubimajas ja mõlgutasin oma murelikke mõtteid (vähemalt ilm oli tol päeval kuum-kuum-kuum). Ja siis pidi algama minu esimene tund gümnaasiumitüdrukutega.

Tüdrukuid tuli kohale 25!! Motiveeritud, huvitatud, valmis kaasa töötama! Mida sa hing veel ihkad! Tõesti oli vahva. Istusime allika ääres, päike säras ja töö käis ladusalt.

Muus osas suuri uudiseid ei ole. Lasteaed on nunnu. Direktriss hästi elav ja särav inimene, kellega on hea koostööd teha. Teooriatunnid lähevad kenasti. Tõsi, ma teen üsna lihtsustatud programmi, aga ega ma lastest kahe kuuga professionaale tee ju niikuinii. Peaasi on, et nägu naerul ja muusika hinges. Küll bassivõti tuleb omal ajal. Hamsega on kuidas kunagi. Tema meeleolu ja seisund võib varieeruda tublist ja elavast loiu ja väsinuni. Kontoris on ka nipet-näpet tehtud, postreid ja uudiskirju, panen vaikselt muusikaõpetuse õppekava ka kokku.

Kaarob ehk jaanikaun

Mu roheline aed

Mää

Aga nüüd reedest.

Sel nädalal sain reede vabaks ja otsustasin selle veeta Surnumere ääres. Ärkasin vara, et mitte kõige hullema kuumaga bussis saunatada, ja asusin teele. Tavaliselt ei ole mul Jeruusalemma saamisega probleeme olnud, kuna sõidan bussis piiripunktist läbi. Korraks peatutakse, vaadatakse passid üle, ja kõik. Seekord buss Qalandiast (piiripunktist) edasi ei läinud ja pidin koos teistega jalgsi piiri ületama.

See kogemus oli üsna õõvastav – kogu protsess on ebainimlik, külm, alandav. Lisaks tarbetult aeglane ja pikk. Seisin seal 2 tundi. Täiesti arusaamatu – inimesed tahavad minna tööle, ühel naisel oli lastega arsti aeg, ja mitte midagi ei ole teha. Liigud nagu rott metallist koridorides. Kui roheline tuli läheb põlema, jooksed, et veidigi ooteaega lühendada. Õnneks kohtusin seal sabas ühe hollandlannaga, arhitektiga, kes siin koole ehitab. Hästi tore ja huvitav naisterahvas, kasulik kontakt, seega oli mingigi jume kogu üritusel.

Kümnekilomeetrine teekond Jeruusalemma võttis kokku kolm tundi. Linnas läksin esimest korda läbi Iisraeli osa. Ka see oli täitsa omamoodi vaatepilt – ilus, puhas linn, nagu ükskõik, kus Euroopas. Välja arvatud traditsioonilised juudi rõivad ja automaatidega mehed, kes igavusest parkimisplatsil tühjade limpsipudelitega jalkat taovad.

Surnumeres käisin Kalia rannas. See on Iisraeli kibbutzi valduses, kuigi kaardi järgi üsnagi Palestiina.Valisin selle lihtsalt, kuna see oli lähim. Et varbaga vett katsuda, pead lunastama hirmkalli pileti (57 šeeklit! et järve äärde minna!). Rahvast oli palju, palju araablasi, mõned turistid. Kohtusin seal ühe itaallannaga, kes Jeruusalemmas doktoritööks materjali kogub. Kummaline kogemus – istud vette ja jääd hulpima…naljakas. Vesi on mõnusalt õlise tundega ja jätab naha pehmeks nagu beebi pepu!

Küllalt hulpinud, hakkasin astuma bussijaama poole. See on rannast 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Mu kõrval peatus takso ja sealt lehvitas ootamatult välja Sara, Belgia tüdruk, kellega mõned nädalad tagasi olime koos farmides käinud! Temaga koos veel üks paar Belgiast ja lõbus taksojuht Ahmad. Nad pidid kusagile matkama minema, aga kuuldes, et olen teel Ramallah’sse, meenus Ahmadile ,et peab tegelikult ka ise õhtuks Ramallah’sse pulma jõudma.

Istusin siis nendega autosse, käisime Kiusatuse mäelt läbi ja sõitsime Jeerikosse. Seal selgus, et autojuht peab pulma viima ka neli naist. Hmm..ruumi autos just nii palju ei ole. Seega jätsime ühe belglase hostelisse, pugesime tüdrukutega pagassi, naised (pluss 2 beebit!) hõivasid istekohad ja tee võis jätkuda.

Ramallah’sse jõudes selgus aga, et pulma meid ei lasta. Olevat kutsetega. Ilmselt naistel oli veidi ebamugav. Olime ju tolmused sasipead kõik kolmekesi pagassis. Niisiis läksime hoopis ühte kohvikusse. Seal saime tuttavaks mõne kohalikuga, kes, nagu selgus, on täitsa minu inimesed! Jehuu!

Igatahes, kummalisi kohtumisi täis päev. Kummaline nädal. Aga ikkagi pigem tore. Turult sain tasuta baklavat ja porgandeid, kuna ostan alati nii väikseid koguseid #lifehack

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Kas sa Tihemetsa (Pales)Tiinat tead?

Naljad kõrvale jättes, on möödunud tõsine töönädal. Dura Alqares alustan peatselt inglise keele lisatundidega. Kahjuks tuleb tõdeda, et sealsete inglise keele õpetajate tase on üsna keskpärane. Ka minu keel ei ole täiuslik, kindlasti mitte, aga no kui inglise keele õpetaja ütleb “when sun shine, flower grow”, ei olegi lastelt paremat oodata. Minu tundidesse pani ennast kirja poole rohkem noori, kui kavatsesin võtta, kuid kuna nad kõik kindlasti päriselt kohale ei tule, saab vast kokku normaale rühm.

Jalkaklubi sel nädalal ei olnud. Otsustasime sellega edaspidi jätkata vaid korra nädalas ning seekord oli lastel kolmapäeval eksam. Pühapäeviti annan nüüd muusikateooriat. Samuti reedeti. Siit ka nädala üllatus – endise viie tööpäeva asemel on mul neid nüüd nädalas kuus. Hurraa, reisimise peale kulub vähem raha (silver lining, eksole).

Hamse tund oli vahva, tõepoolest on nähtavaid edusamme. Või on mu ülesanded talle liiga lihtsad. Praegu mängime lihtsaid viisijupikesi, ühe ja teise käega ning ka mõlemaga. Kõrva poisil on ja tahtmist ka. Ja tal on hästi tore perekond, tõepoolest armsad inimesed.

Näide sellest, et mu pea on kõikvõimalikku prügi täis #kunst

Mu pea on kõikvõimalikku prügi täis. Pikad päevad on väsitavad, ilmad on hallid ja energiat on vähe. Loodetavasti läheb varsti soojemaks (kohalikud kirjeldavad praegust ilma kui talve tagasitulekut, selline 15 kraadi ringis poolvihmane jura on). Tundub nagu mu keha töötaks puhtalt d-vitamiinil ja tähtedel. Taevas on siin öösiti selge ja tähine.

Kolmel korral nädalas hakkan nüüd lasteaias käima muusikatunde andmas. Täna oli esimene kohtumine, mis läks väga hästi. Lausa lust väikeste rosinasilmsete nubludega lärmi teha ja trallata! Tegemist on muusikakallakuga lasteaiaga, mis teeb koostööd kohaliku konservatooriumiga (või on koguni osa sellest). Direktor on hästi armas naisterahvas. selline lõbus.

Laupäeva veetsin Jeerikos. Siit mõned tähelepanekud, mis on ehk abiks tulevastele reisijatele:
1. Ükskõik, kui punk sa oma südames oled, üleni mustas ei ole hea mõte 30 kraadi kätte uitama minna. Välja arvatud juhul, kui tahad end tunda liimipulgana. Siis, palun väga.
2. Service Ramallah’st Jeerikosse möödub nii Kiusatuse mäe alguspunktist kui Tell-es-Sultanist. Palu bussijuhil end õiges kohas maha lasta, et säästa end lisakulust. Välja arvatud juhul, kui oled masohist. Siis, palun väga.
3. Päikesekreem, lapsed! Jeeriko on põhimõtteliselt kõrbes, lisaks väga madalal. Ilmselgelt on seal kohutavalt kuum ja päike kõrvetab erilise hoolega. Kreem ja vesi peavad olema kaasas. Välja arvatud juhul, kui sulle meeldub kaunis punane jume. Siis, palun väga.
4. Kui kavatsed ühe otsa sõita õhutrammiga (mis pidavat olema maailma pikim köisraudtee), mõtle ümber. On ainult edasi-tagasi piletid. mis on täiega ülehinnatud (20 euri!). Selle asemel luba endale mäkke jõudes üks külm värske mahl.

Mina loomulikult oma nõuandeid ei jälginud.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Meil siin õitsevad moonid ja nartsissid

Pühapäevane International Evening oli ülivahva, kuigi mitte nii “international” kui mõeldud. Väike kohvikuruum oli rahvast täis, muusika ja laul kõlas hilisööni.

Sain ka ise käe soojaks kohalikul instrumendil nimega buzuq. Annet on mul kõvasti, ütleme nii.

Dura Alqare’ koolis on üsna rahulik. Kohati tunnen end ülearusena, kuna tunnid on nii lühikesed (35min), et õpetaja jõuab sissejuhatuse ära teha ja juba heliseb kell vahetundi. Lisaks, kui proovin õpilaste hääldust parandada, saan õpetajalt vastuseks, etlas olla, see ei ole ju nende emakeel. Need väiksed pisiasjad kõrvale jättes on seal tore. Läbi koridori jalutades teavad kõik lapsed mu nime ja lehvitavad rõõmsalt. Õpetajad on hästi toetavad.

Naistepäeva puhul oli vaba päev, seega käisin taas Jeruusalemmas. Jalutasin Oliivipuude mäel ja Kunigate orus. Esimest korda siinoldud aja jooksul kogesin catcallingu rõõme. Ja mitte ainult. Lühikese jalutuskäigu jooksul sain koguni 3 suurepärast pakkumist! Nii meeldiv, olen täiega meelitatud, enesekindlus tõusis mitu head pügalat (see on sarkasm, just saying).
Järgnev video on teekonnast Betlemmast Ramallah’sse.

Siin teatris on üks pisike plika Celine, neljane. Iga kord tuuakse ta siiaotse lasteaiast tund aega enne balletitundi. Iga kord tuleb ta suure nutuga. Siis rahuneb maha ja hakkab kahe suupoolega lõunaks kaasa pakitud šokolaadikesi mugima. Magus teeb tuju heaks ja siis on ta kõigiga suur sõber. Selline krutskiline neiu.

Pildid mu töökohast Orient & Dance Theatre’ ist:

kohvikuruum

step into my office, baby

majaomanikud

Tegin taas tunni Hamsele, kellega harjutame rütmide kuulmist, treenime mälu ja tähelepanu klaveri abil. Muusikateoorias oli taas ainult üks tüdruk, kuid tund oli vahva ja lapsele oli väga meeldinud, mis tegi mul kohe tuju paremaks ja loodan, et ehk uuel nädalal tulevad koguni mõlemad tüdrukud tundi. Teiste laste vanemad ei ole kuigi vaimustuses sellest ideest, kuna nende lapsed mõnd instrumenti ei õpi ja seega ei näe nad mõtet teooriat õppida.

Reedel oli Ramallah’ s kirbuturg a la Müürilill. Päris kohatu tundus see siin kultuuris, kohalikud tüdrukud, kellega seal käisin, ei paistnud küll kuigi huvitatud vintage riietest või vinüülidest 😀 Selle asemel liikusime kiiresti kohvikusse šišatama. Toredad tüdrukud. Järgmisel reedel lähen nende ja kohaliku kirikuga jerikosse ja Qumrani.

Jehuu!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Püha linn ja inimlikkus

Eelmine nädal tõi kuhjaga uut. Esmaspäeval kohtusin poisiga, kellega hakkame kord nädalas muusikat õppima ja ühtlasi peenmotoorikat ja ajutegevust stimuleerima. Tal on natuke probleeme tähelepanuga, kohati kaob ta nagu kusagile teise maailma, kust ei ole kuigi kerge teda tagasi tuua. Selgetel hetkedel kõneleb ta aga ilusat inglise keelt, on vahva ja nutikas. Mängisime seekord natuke trumme, meloodikat ja klaverit. Homme arvan, et võime natuke tõsisema tunni teha. Erivajadustega laste puhul on alati esimese korraga keeuline võimekust ja intelligentsi hinnata ja seda kergem on kõneraskuste puhul last alahinnata. See tuleb meeles pidada.

Teisipäeval andsin esimese solfitunni. Kohal oli ainult üks laps – tubli tüdruk, kes õpib siin ka balletti ja klaverit. Uuel nädalal on huvilisi kirjas juba rohkem. Alustasime rütmidega ja taktimõõtudega. Selline tutvumine ja mängimine esialgu. Siis aga läheb diktaaditamiseks, muhahahaa.

Kolmapäeval tegime Dura direktoriga plaane koristuspäevaks. Iseeneesest ei tohiks selle korraldamine kuigi keeruline olla. Ta lubas uurida kohalikust omavalitsusest selle kohta, kuhu kogutud praht toimetada ja kultuuriministeeriumist küsida luba koolipäeva selliseks kasutamiseks. Loodan, et ta ka päriselt nendega ühendust võtab, sest minu senine (veiodi sterotüübis kinni) kogemus ütleb, et seda tuleb ilmselt mõned korrad talle meelde tuletada.

Esimest korda tulid kohale ka jalkatüdrukud. Tuli välja, et nendeni ei olnud jõudnudki info, et ma neid lausa kaks korda nädalas ootan. Nojaa. Mis seal ikka, Ehk jääb neile nüüd meelde. Tüdrukud olid vahvad, sellised pubekad. Nendega kohtumine tõi mulle aga uue kohutavalt kurva teadmise nende elust – nimelt usuvad nad siiralt, et One Direction ja Justin Bieber on parim, mida lääne muusikal on neile pakkuda. Võtab silma märjaks kohe.

Reedel käisin Petlemmas. Teel sinna sattusin istuma ühe väga huvitava naise kõrvale. Taghrid oli tema nimi. Ta on insener ja maaeluedendaja. Kõnelesime Palestiinast, Iisraelist ja asundustest, probleemidest ja lahendustest, religioonidest ja meditatsioonist. Taghridi vanaema oli olnud sufi. Nüüd, neljakümnendates, olles elanud moslemina, käinud protestantlikus koolis ja kaalunud budistlikku eluviisi, on ka tema sufismini jõudnud. Ta unistab oma firma rajamisest, et kohalikele töökohti luua. Ta unistab reisist Indiasse, et oma vaimsel teel järgmine samm astuda. Pooleteise tunni jooksul ei lahkunud hetkekski tema silmist ja hoiakust positiivsus, lootus, et varsti saab see tume periood läbi ja elu läheb paremaks.

Linna jõudes liitusin kahe prantslasega kes samuti Ramallah’ s mõned päevad vabatahtlikutööd teevad. Jalutasime vanalinnas ja külastasime Aida põgenikelaagrit. Üsna silmiavav kogemus. Sealne elu on keeruline – iga kuni seitsmeliikmelise pere kohta on üks 3×3 m tuba, ei mingit privaatsust ja vett antakse iga 25 päeva järel kuueks tunniks. Kuidagi on nad aga suutnud jääda tugevaks ja luua suur perekond, mistõttu sageli uued põlvkonnad ei tahagi laagrist väljapoole elu looma kolida. Lisaks tähendaks väljakolimine oma päris kodule käega löömist. Õigus koju naasta püsib tugevalt, olgugi, et laager asutati pea 70 aastat tagasi ja olukord ei ole sellest ajast peale paranemise märke näidanud.

Laupäeval käisin taas ühes kohalikus farmis, kus meile näidati, kuidas oliivipuid pügada. Oli vahva, et pea pool seltskonnast oli mulle juba tuttav. See on hea tunne, kohe kodusem on siin olla.

Täna toimub Oriendis esimene minu korraldatud õhtu. Mõned esinejad on ka tulemas, välja on kuulutatud open mic ja loodetavasti saab olema vahva ja tore.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Talvike Palestiinas: Jalka-jalka, teeme ühe polka

Jätkame riimipealkirjaliste ülevaadetega 🙂

Eelmisel kolmapäeval käisin esimesel kohtumisel oma jalkalastega. Enne tundi veetsin aega nende treeneri kodus tema naise Manari ja kolme imearmsa lapsega. Kuigi me üksteise keelt väga ei mõistnud, saime kenasti vesteldud ja veendusin, et see on üks kena ja soe perekond.

Jalkatüdrukud kohale ei ilmunud. Poistega oli meil aga äge. Mängisime mõned mängud, tegime draamat ja suuri plaane. Mõned neist räägivad väga head inglise keelt, teised teavad ainult paari sõna, aga usun, et kuni on lapsi, kes on valmis tõlkima, on neilgi meie seas tore ja arendav. Inglise keelt hakatakse siin õpetama juba esimeses klassis. Tase on aga väga varieeruv. Eelmisel nädalal nägin ka 10-12 klasside keeletunde. Mida vanem klass, seda vähem julgevad nad end väljendada. Seda on kahju näha, kuid ehk oli tegemist vaid esmakohtumise ärevusega.

Nädalavahetus oli töökas. Käisin Mashjar Juthouri nimelises ökokeskuses jalutamas ja Om Sleimani farmis sidrunipuid istutamas. Sain tuttavaks toredate inimestega, nii kohalike endavanustega kui ka teiste välismaalastega. Neid on siin väga palju, Ramallas on ju näiteks nii Taani, Saksamaa kui Hispaania majad, rääkimata ÜRO organisatsioonidest või erinevatest muudest MTÜdest.

Talvike_ vabatahtlik_puudeistutamine

Kaljuseina puu jaoks sobiva augu raiumine oli väga raske. Näib nagu loodus ise oleks farmi vastu. Ja mitte ainult – Om Sleimani talu ähvardatakse pidevalt likvideerida. Minu tohutu austus nende noorte meeste ees, kes hea ja kohaliku toidu on omale südameasjaks võtnud.

Täna käisin taas Duras jalkalastega kohtumas. Või noh. Lastega. Jalkatüdrukutest oli kohal kaks. Poistel oli samal ajal vaja telekast matši vahtida (kusjuures klubi kõrvalmajas. Kui küsisin, millal nad tulla suvatsevad, öeldi, et viie mindi pärast on mäng läbi ja kõik on krapsti kohal. Võite arvata, kui pikad need viis minutit olid). Juhtus aga nii, et minu ümber kogunes trobikond muid kohalikke tibusid. Mängisime siis nendega 😀 Kõik said mu ukulelet mängida, julgemad proovisid ehitada mõnd kohalikku laulukest. Tantsisime dabket ja mängisime ringmänge.

Talvike_vabatahtlik_lapsedukulele

Talvike_vabatahtlik_lapsedukulele1

Homme on minu esimene kohtumine ühe “erivajadusega” poisiga. Mis erivajadusega, ei tea küll keegi öelda, nagu ka seda, mida nad minult ootavad. Eks näis. Teisipäevast alustan ka solfedžotunde, mis võib päris põnev väljakutse olla. Võib-olla ühel hetkel aitan ka pilliõpetajaid viiuli- või klaveriõpilastega.  Igatahes, elu on huvitav ja ilm on kuum-kuum-kuum.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Yalla-yalla, Ramallah-Ramallah

Reede on puhkepäev, seega kasutasin tänast päeva, mis minu suureks rõõmuks oli päikseline ja soojalaadne, oma uue kodulinnaga tutvumiseks. Elan Al-Bireh´s. Põhimõtteliselt on Ramallah kaksiklinn, Al-Bireh, üks kaksikuist. Kuuldavasti konservatiivsem kaksik.

Arhitektuur on araabiamaadele üsna tüüpiline – kõrged liivakivist hooned, palju värvilisi araabiakeelseid silte, millele kohati lisanduvad kohmakad tõlked inglise keelde. Siin-seal mõni kõrgem pangahoone või hotell, mille sinistelt klaasidelt peegelduvad oliiviväljad. Tänavad on veidi räämakil ja räpased, aga no mis teha. Eks selles on omamoodi ilugi. Nagu on muusika valjus turumüras, mida ilmestab eemalt mošeest kostev palvelaul.
Kodus on külm. Nii külm, et peab käima kahe kampsuni ja villaste sokkidega, et päris jääpurikaks ei külmuks. Minu esimestel Palestiina päevadel sadas ka vihma. Esmamulje muutis see muidugi nukralt halliks. Minu pea ja psüühika vajab toimimiseks ikka korralikult d-vitamiini, seega näin tänagi ma uimane ja väsinud.

Eile oli esimene “tööpäev”. Käisin meie teatris ringi (Oriental Dance Theatre on see asutus, kus töötan, võite guugeldada) ja esialgu on minu kanda sellised administratiivsed ülesanded, veits paberimajandust ja suhtlemine lapsevanematega. Järgmisest nädalast lisanduvad kunstitunnid ja jalkanoored, kellega ma võin ükskõik mida peale hakata. Mu peas on juba nii mõnigi põnev ,mõte, millega nad loodetavasti suure rõõmuga kaasa tulevad.

Mis siis veel rääkida. Jeruusalemmas jõudsin veits töllerdada kolmapäeva hommikul. Sinna lähen ka homme, turisti mängima. Kolmapäeva tähtsündmuseks oli muidugi see, kui ma bussijaama jõudes igaks juhuks kontrollisin, kas mul ikka pass ka kotis on. EI olnud muidugi. Jätsin selle hostelisse. Oh mind küll! Õnneks on vanalinn väike ja kõmpisin hostlisse tagasi. Seal töötas sel päeval üks vahva vanamehike. Selline muhe vunts, viskas nalja ja rääkis, et sinna unustatakse ikka pidevalt kõiksugu kraami.

Eile õhtul mekkisime Maheri, Nina ja Claire´iga Palestiina roogi. Oli vahva. Toredad inimesed. Usun, et siin saab vahva olema.

Toidust niipalju, et poest saab soodsalt hummust ja baba ganoushi, rääkimata avokaadodest, mis ei . pea kuu aega kapis seisma, vaid on kohe valmis! #vegetariaanimärgunenägu Kõikvõimalikke falafliputkasid on palju, lisaks saab tänavalt osta küpsetisi, pähkleid, seemneid, puuvilju. Minule lähimas puuviljapoes töötab Roda (Ryda?) , selline muhe mehike taaskord. Üldse on siin üsna palju inglise keelt kõnelevaid inimesi, mitte ainult noori, vaid ka täitsa hallipäiseid.

Vaadake pilta kah! Ja sorri, et mul kirjavahemärgid vale koha peal on. Mu blogger arvas, et kuna ma. juba kõva kolm päeva siin olen olnud ,on aeg araabia keelele üle minna ja paremalt vasakule kirjutama hakata.

Talvike_vabatahtlik_ramallah

Talvike_vabatahtlik_kass

Talvike_vabatahtlik_saiad

Talvike_vabatahtlik_puukividevahel

Talvike_vabatahtlik_graffiti

Talvike_vabatahtlik_oliivipuud

Talvike_vabatahtlik_kaksmeest

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Tutvu, see on Alaa – vabatahtlik Palestiinast

Mu nimi on Alaa Zubaydi, ma olen Palestiinast, pagulaslaagrist, mille nimi on Jalazoun. Terve oma elu olen ma seal elanud. Ma õppisin Ramallah Õpetajatekolledžis ja 2012. aastal sai minust algklasside õpetaja.

ala-pilt

Enne 2015. aastat töötasin paljudes Läänekalda pagulaskoolides, aga ka Qattan Fondi multimeedia osakonnas, kus dokumenteerisin fondi hariduse valdkonnas tehtavaid tegevusi.

Töö koolides oli alati ajutise iseloomuga ja see mõjutas mu elu – see, et töö oli ajaliselt piiratud ja ei andnud mulle mingit stabiilsust.

Vahel me ütleme, et Palestiinas on nagu paradiis – ei mingit tööd.

Kuna minu valdkonnas tööd ei olnud, töötasin ma ehitajana ja restoranides.

Ent mulle meeldib väga ka laulda, ma olen alati sattunud sinna, ku son laul ja muusika. Ma laulsin Palestiina bändiga, mille nimi on Dar Qandil. Mulle meeldib laulda vanu araabia laule, miles on juttu armastusest maa vastu, mis laulavad inimese ja mõtlemise vabadusest.

Mulle meeldib ka kirjutada, see on mu hobbi alates ajast, mil olin 16, siis hakkasin oma mõtteid kirja panema. Araaba keeles nimetame me sellist kirjutamist khawater ja see tähendabki “mõtted”. Päris paljud noored hakkavad teismeliseas khawater´eid kirjutama. Khawater on sind üleujutavate emotsioonide väljakirjutamine, see on vaba ruum (ei ole väga rangeid nõudmisi vormile) ja sellel on mitmeid riimimustreid.

Ja siis hakkasin ma luulet kirjutama. Ma olen alati luulet armastanud, olen seda palju lugenud. Mind on mõjutanud Iraagi luuletaja Muzaffar Nawab ja Palestiina kirjanikud Hussein Barghouti ja Mahmoud Darwish. Ma ei saa öelda, et olen luuletaja, ent ma kirjutan juba pikka aega ja teen seda ka praegu.

Minu jaoks oli Eestisse tulek võimalus end mujal avastada, võimalus õppida tundma uut kultuuri, kuidas inimesed mujal maailams elavad.

Nagu ma ütlesin, terve oma elu olen ma elanud Palestiinas. Ma elasin laagris – see on koht, kus mu pere on pidanud elama peale seda, kui neid 1948. aastal kodust minema aeti. Majandusolukord laagris on keerukas, nagu ka poliitiline olukord.

Ühest kohast teise liikumine on keeruline! Ma käisin Eestis aasta tagasi, kui ma osalesin Ethical Linksi korraldatud töötoas.

Mulle väga meeldis Eesti – ma kohtasin inimesi erinevatest riikidest.  Töötuba oli looduskaunis kohas ja ma tundsin armastust selle maa ja looduse vastu. See oli üks põhjuseid, miks ma Eestisse tulin.  Praegu ei ole see ilm just selline, nagu ma mäletasin seda. Ma eeldasin, et ilm läheb külmaks, aga ma ei oodanud, et see niisugune on.

Palestiinas töötasin ma haridusvaldkonnas ja siin on mul võimalus olla vabatahtlik Eesti koolides, olen õpetajatele abiks.  Ma õpin, milliseid õpetamismeetodeid kasutatakse Eesti koolides ja jagan koolidega oma kogemusi, mis on mul pärit enda kodust.  Tööga arendan ma oma keeleoskusi, nii inglise kui eesti keelt.

Aasta tagasi tutvusin ma paljude inimestega Eestist, kes tulid Palestiinasse vabatahtlikuks ja nüüd kohtan ma neid nende enda riigis.

Minu jaoks on see iseenesest juba väljakutse, et ma elan teises reaalsuses, uutes tingimustes ja uute reeglitega. Aga Eesti on piisavalt rahulik, et saaksin mõelda, mida ma oma elust  tahan.

Alaa vabatahtlikuks olemist rahastab Erasmus+  Euroopa Vabatahtliku Teenistuse programm 

enarh logo pos pEU flag-Erasmus vect POS

 

علاء في إستونيا: سر في التربة

لتتسع أخضراً في الكلام تخط أحمر دم المسحوقين في ذاكرة الخلود
لو سئلت عن من يصمت كالعبادة إن أشتكى يجيبك اللهُ إن آمنت بك أمنت و إن حنيت لحنين في ذاكرة كنت مكانك
فلتمضي نحوك بكل ما انساب بك من ماء الحب , سرٌ تبوحه إلاك تلاقاه في عين تربةٍ نجت و نما ما تركه السرٌ في تاريخ صدفةٍ أو اشارةُ لموتٍ فككه من مات و لم يعي عودته
ابحث عنك في كل مرايا الوجوه تجدك تحت جلدك
ماء ٌ في داخلك جيد التغير نقيٌ للبكاء إن لزم الأمرُ
لا لمعنىً إن عٌدت إلى ما وراء الكلام و بعد الفهم,
فكر أن لا تفكر و إن لزم التفكير, هو حلٌ للذهاب مع الفهم و المفهومين,
قد تتقن الغياب إن عدتَ بوعدٍ , الأ تقدم فهمهم فيكَ,
 و تكمل المسير نحو الهاوية, فهم الهاوية لهاوٍ يبتعد ليس الا استسلام للراحة إن قبلت خسارة الحياة لراحة بهم أخذت ما تبقى من حربٍ تود
فركها في رمل الساعة و تنتظر الخلاص 
Alaa blogi nostalgia

Delis Palestiinas: Palju sööki

Hei!

Jätkame siis sellega, mis vahepeal toimunud on. Ütlen ausalt, et 17-23.oktoobri nädalat ma väga ei mäleta. Oli tavaline ja vaikne. 22. oktoobril käisid jalgpallitüdrukud Orientis külas ja tantsisime, sõime, laulsime karaoket ja vaatasime natukene filmi. Pühapäeval käisin kinos jälle, muide, siin maksab kinopilet 30 Sheeklit, nii et ei ole väga odav lõbu. Saalid on enamasti suhteliselt tühjad. Olen ka paaris Dabkeh (Palestiina traditsiooniline tants) tunnis käinud ja see kiire jalatöö on natukene keeruline mulle, aga ülimalt võimas on küll.

Jõuame siis möödunud nädalasse. Pühapäeval (23.okt), läksin natukene varem Durasse, et osaleda söömingul? Ashrafi perega (jalgpallitreener, üks neist, kelle kaudu Dura külasse jalgpallilaste juurde sattusin). Laual oli kõike head ja paremat ja ma pugisin enne tundi korralikult kõhu täis. Siin on pered suured ja seda on tore vaadata. Mina oma ühe cousiniga saan siin pigem üllatunud pilke. Samal õhtul nägin ka pidustust paar maja minu tundide toimumise kohast eemal. Nimelt pääses üks noormees pärast kahte aastat vangist välja ja selle auks oli tehtud suur pidu, st. terve küla oli oodatud sööma. Ka Iisraeli droon jälgis taevast, mis toimub.

DELIS vabatahtlik autodoos

Delis vabatahtlik autodoos1
Sellest nädalast otsustasime, et hakkan ka kolmapäeva hommikuti Dura koolis käima, just kunstiõpetuse tundides. Leidsin õpetajaga väga hea kontakti, kuna talle meeldib ka väga taaskasutus. Ta muidugi väga inglise keelt ei oska, kuid kuidagi saame ikka üksteisest aru ning ta ise on ka rõõmus, et tal põhjust inglise keelt praktiseerida. Idee on selles, et teeme koos tema ja lastega erinevat taaskasutust ja mina teen seda lastega inglise keeles, et arendada nende suhtlemist läbi käelise tegevuse. Need paar tundi, kus käisin, toimisid küll, lapsed rääkisid minuga inglise keeles ja üritasid leida sõnu, millega ennast väljendada. Otustasime, et sel nädalal teeme vaipa kartulikotist ja lõngast. Kolmapäeval sattusin koolis ka inglise keele supervisori otsa, kes uuris minult, et miks laste rääkimisoskus nii kehv on ja arvas, et inglise keele õpetajad peaksid ikka koolis kogu aeg inglise keeles rääkima, ka vahetundides. Oh well. Õhtul läksin kontserdile, mis oli korraldatud vähihaigete toetamiseks ja oli tegelikult kestnud juba terve päeva. Seal esines Trio de Joubran, Maher tantsis ja oli palju teisi esinejaid. Täis saal ja vinge üritus.

Nädalavahetusel võtsime sõbrannaga ette getaway Sebastiasse, mis on väike külakene Nabluse lähedal. Tõsiselt ilus oli. Ööbisime külalistemajas, mille omanik oli väga lahke ja rõõmsameelne. Vaatasime päikeseloojangut, nägime varemeid, nautisime, sõime maqlubet ja jalutasime ringi ja mängisime PALJU kaarte (siinset ülipoppi mängu HANDS), jõime palju teed ja kohvi, käisime 9 kilomeetrisel matkal ülikõrge mäe otsa, kust avanes vaade Nablusele, sõime, sõime, sõime, saime küüdi matkalt tagasi Sebastiasse kuttidega, kes arvasid, et me võiksime nendega abielluda, et nad viisa saaksid Euroopasse.

DELIS vabatahtlik midagivana

DELIS vabatahtlik vaade

DELIS vabatahtlik vaade2

DELIS vabatahtlik vaade3

Delis vabatahtlik kaardid

Delis vabatahtlik p2ikeseloojandg

DELIS vabatahtlik loojang

DELIS vabatahtlik food

deliseating

Mõned mu pereliikmed on uurinud, et kas ma olen siin alla ka võtnud. Ma arvan, et pigem mitte. Siinsed toidud maitsevad mulle väga ja ma jään neid raudselt igatsema!!

Mul on nii palju videomaterjali kogunenud, et ma ei kujuta ette ka, millal valmib üks korralik video minu toimetustest siin, let’s hope for the best, et millalgi see tuleb.

Kuu aega veel ja siis koju! (ausalt öeldes, oktoobrit nagu polekski olnud, nii kiirelt on aeg läinud)

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Delis Palestiinas: Kõik nädalad ei ole vennad

Hei!

Ma ei hakka isegi enam mainima, et palju aega möödas. Tundub lihtsalt, et iga kahe nädala tagant ma kirjutan. Igastahes, kui ma matkal ära käisin tookord, siis alustasin oma nädalat valutavate jalgadega, kuid lustliku meelega.

Töö suhtes. Igal esmaspäeval ja teisipäeval olen kella üheksast kaheteistkümneni Dura Al-Qaris tüdrukute koolis. Igal pühapäeval ja kolmapäeval kella viiest seitsmeni veedan aega jalgpallilastega. Mul on ka tekkinud juba oma lemmik service’i juht, kes mulle hoogsalt araabiakeelseid sõnu õpetab ja alati nii lõbus on, et teeb kohe hommikud rõõmsaks. Ülejäänud aja veedan Orientis (eelnevalt olen sellele viidanud kui tantsukoolile). Tundide suhtes käin endiselt õpetajatega kaasas ja saan mõndasid tunni osasid läbi viia. Jalgpallilastega kohtumine on minu nädala kõrghetk.

Ütlen ausalt, et viimased kaks nädalat oli meel kuidagi nukker ja energeetiline seis mingil määral paigast ära. Ei tea, kas asi oli koduigatsuses või milleski muus. Nüüd on juba kõik hästi, aga ma ei taha jätta muljet, et mingeid low-momente ei ole ja kõik on rõõsa-roosa, sest elu ei ole alati selline. Samas on väga palju enda mõtetes kinni. Ja ma tean ka, et mul on enda mõtetega alati probleeme olnud.

Igastahes, eelmisel nädalavahetusel käisin korra läbi Arafati mausoleumist, kus vaiksel reedel tervitasid mind tüdinud, kuid naerusuised sõduripoisid. Siis istusin siinses pargis ja jälgisin inimesi ja siis käisin kinos üksi, kus arglik kinopoiss küsis käte värisedes minu feissbuuki, et inglise keelt praktiseerida. Vaatasin filmi Bilal, mis oli täitsa vahva. Laupäeval käisin ujumas (õnneks olen ma saanud sõbrannaga ujumas käia, kuid üldiselt on ühekordne pääse päris kallis, 80 NISi, mis on ca 20 eurot, küll piiramatu ujumine, kuid basseini osas põhimõtteliselt nagu Vinni ujula) ja siis Prantsuse-Saksa instituudis väikesel koosviibimisel ja siis ühel kunstinäitusel. Muideks, alustasin ka contemporary ballet tundidega, kus hetkel õpin tantsukava Kings of Leoni-Around the World muusikaga. Mõnus on ennast jälle liigutada.

Algas uus nädal (9. oktoobril), mis oli natukene shitty. Esiteks, nägin esimest korda konflikti Iisraeli sõdurite ja Palestiinlaste vahel. Päris jube oli see pilt, kuidas nad mööda teeäärt ronisid, relva sihtisid ning tulistasid. Kohalikud ei teinud teist nägugi ja küsisid ohates: ,,Esimest korda näed, jah?”. Olin just teel oma jalgpallitüdrukute juurde ja väga sobivalt oli üks tüdruk võtnud kaasa sobiva teksti, mida ma teiega ka jagan.

Delis VABATAHTLIUDK 16.10.16kiri

Koolis, 12.klassi tunnis, pidid õpilased rääkima oma eesmärkidest uueks aastaks ja takistustest, mis võivad nende täitumisel esineda ning määrama õnnestumise protsendi. Enamus tüdrukuid rääkisid, et soovivad lõpueksamid hästi sooritada, kuid panid oma õnnestumise protsentideks ainult 50%, mitte rohkem. Üks tüdruk rääkis, kuidas ta sooviks minna õppima mõnda inglisekeelsesse riiki, takistuseks märkis ta okupatsiooni, kuid õnnestumise protsendiks 95% ja see hetk oli kuidagi bittersweet mu jaoks. Mul oli niigi kuidagi eriti emotsionaalne olla seesmiselt ja ma tundsin, kuidas mul läks silm kergelt niiskeks. Teine tüdruk rääkis, et ta sooviks maailmale tutvustada, et islam on rahu usk. Takistuseks märkis ta inimeste eelarvamused islami suhtes, kuid õnnestumise protsendiks siiski 95%! Jee!

Reedel läksime sõbrannaga Birzeiti, mis on siinne ülikooli küla?linn?. Väga armas teine. Kõndisime selle ümbruses, aga meil väga suurt matkajaksu ei olnud, seega pöördusime suhteliselt kiirelt väikesesse kohvikusse ülimalt maitsvat kõhutäidet püüdma. See oli AMAZING.

Delis vabatahtlik birzeit

Delis vabatahtlik birzeit2

Delis vabatahtlik birzeit3

Delis vabatahtlik birzeit5

Delis vabatahtlik birzeit6

Delis vabatahtlik birzeit7

Delis vabatahtlik birzeit8

Kuid kuna see nädal oli üldjoontes juba poolel teel allamäge(mõningate tõusudega), siis tuli ikka paar piiska veel, sest reedel koju jõudes nägin meie kodukassi, Abussambra, elutut keha lebamas meie hoovis. Ta oli nimelt maja ees tänaval auto alla jäänud. Asja tegi minu jaoks eriti kurvaks see, et hommikul olin just temaga natukene tülitsenud, kui ta jälle mu tuppa njäuguma tuli. Seega, meie viimane hetk ei olnud kõige sõbralikum. See tegi meele kurvaks ja andis ka elulise õppetunni. Eks te mõelge ise, mis see olla võis. Sel õhtul sõime jäätist, Nutellat ja vaatasime filmi Roman Holiday. Laupäeval käisime Days of Cinema esimese dokumentaalfilmi linastusel. Filmiks oli Our Last Tango ja kui kellelgi teist avaneb võimalus seda vaadata, siis soovitan soojalt. Ülimalt eluline, kirglik ja ilus oli ning tõmbas ikka silma niiskeks ka.

Jõuame siis tänasesse. Pärast tööd tahtsin nende samade kinopäevade raames minna vaatama filmi Rough Stage, mis on lugu meie Orienti asutajast Maherist. Idee poolest pidi teekond hoonesse, kus film linastus, olema ülimalt lihtne. Arvake, kas oli? Esiteks, ei kirjutanud ma endale üles, kuhu ma minema peaks (araabia keeles), teiseks, mul puudus telefonis internet, et järele uurida. Filmi alguseni oli jäänud 5 minutit ja ma ei teadnud, kuhu ma minema pean. Pöördusin siis enda lähedal olevasse mersude ja bemmide esindusse ja küsisin, et kas neil telefonis netti on ja kuhu ma minema pean. Lõpuks jõudsime selgusele, kuhu minek ja ühel kutil kästi mind ära visata. Kuna kutt ei saanud päris täpselt aru, kuhu minema peab, võtsime peale ta tüdruksõbra, kes valdas ülihästi inglise keelt ja oli palju Euroopas reisinud. Nad helistasid oma sõbrad läbi( kuna neil polnud ka netti telefonis), kuid keegi ei teadnud, kus see hoone peaks asuma. Lõpuks astusime ühte kohvikusse, laenasime wifit ning jõudsime selgusele, kuhu minek. Vahepeal sain jutustada telefonis ka nende sõbraga, kes töötab turimisbüroos. Nad olid tõesti ülimalt sõbralikud ja südamlikud inimesed. Tüdruk rääkis, kuidas talle tohutult meeldib käia välismaal, ja ka siin Vahemeres, kuid lubade saamine on raske. Praegu nimelt peab tema boyfriend ainult piltidelt vaatama, kuidas tüdruk ujumas käib, sest ta ise luba ei saa, kuna oli vahepeal kaks kuud vangis, sest andis ühele juudi mehele tutakat. Muideks, tüdruk mainis ka, et kui mul on soovi kohtuda Palestiina presidendiga, siis andku ma ainult talle teada, sest ta isa töötab presidendiga. Ehk on järgmine postitus kohtumisest presidendiga haha. 40 minutit hiljem jõudsin filmile, kallistasin oma päästjaid ning vahetasime telefoninumbreid, et millalgi koos chillida.

Olemegi jõudnud tänasesse õhtusse. Ütlen ausalt, tänasega muutus mu emotsionaalne seisund jälle heaks ja see madalseis läks mööda.

Yalla,Bye

Delis vabatahtlik ODT Maher

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Fotonäitus: “Siin ja sealpool piire”

16. oktoobril 2016 kell 18.00 toimub Telliskivi Loomelinnaku Valges Galeriis fotonäituse “Siin ja sealpool piire” avamisüritus, mis koosneb 2016 suvel Palestiinas ja Iisraelis üles pildistatud analoogfotodest. Pildid on tehtud Kiev-60 kaameraga.

Avamisel võtavad sõna fotograaf Gregor Jürna ning Palestiinas vabatahtlikuna viibinud Kätlin Kuldmaa. Üritus kestab tund aega.

Kätlin Kuldmaa tegi vabatahtlikku tööd Orient Dance Theatre´is – loovtööd lastega ning hip-hop trenne noortele ja avatud trenne täiskasvanutele.
Kätlini blogi saab lugeda siit: http://katsdiscovers.blogspot.com.ee/

Gregor Jürna on fotograafiaga tegelenud alates aastast 2010 ja on pildistanud nii hobikorras kui ka professionaalsel tasemel. Tema varasemaid töid võib näha kodulehel: http://gregorjurna.com/

Kätlin Talllinna ürituse jaoks 16.10.16

Iisraeli ja Palestiina vaheline konflikt sai alguse 20. sajandi keskpaigas ning ei ole lahendust leidnud tänase päevani, kuid mõjutab olulisel määral kogu Lähis-Idas toimuvat.

Nii avamisüritus kui ka näitus on kõigile külastajatele tasuta. Jooksvalt jälgi FB.

Näituse teevad: MTÜ Ethical Links, Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudi Üliõpilasnõukogu ja Telliskivi Loomelinnak.

Vabatahtlike lähetamise projekti ja näituse läbiviimist rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Delis Palestiinas: Kus ma olen?

Delis_4.9.16_tomatjakurk

Hei!

Istun siin hetkel ja söön hiiglama suurt võileiba hummuse, tomati ja kurgiga. Ahjaa, see ‘siin’ on Ramallas, Palestiinas.

Ilmselt paljud minu sõprusringkonnast ei tea, et ma siin olen. Ma ei ole seda väga reklaaminud ka. Tahtsin seda uudist jagada pigem siis, kui juba kohal olen. Nüüd ma olen. Järgmised kolm kuud.

Esimene küsimus: Miks/Kuidas ma siin olen?

Kevadel avastasin ( ma ei mäleta, mis teid pidi) MTÜ Ethical Linksi kodulehelt võimaluse kandideerida Palestiinasse vabatahtlikuks. Projekti, mida rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest. Inglise keelt õpetama. Ma kandideerisin, sest see võimalus tundus just selline, millest ammu mõelnud olin( Ilmselt juba sellest ajast, mil olin 16). Minna üksi välismaale, panna ennast proovile, tutvuda uue kultuuriga, uute inimestega, laiendada oma silmaringi, tutvustada oma kultuuri. Ma olen küll käinud välismaal, kuid ma ei ole kunagi nii pikalt olnud Eestist eemal.

Vajutasin kandideeri nuppu ja ausalt öeldes ei uskunud ma väga, et mulle see võimalus võib avaneda. Ei ole mul ju otseselt inglise keele õpetamise kogemust. Mul oli pealehakkamine ja tohutu soov, lootust ka natuke. Aga üks hetk hakkasid mingi ime läbi asjad liikuma ning sai selgeks- lähengi Palestiinasse.

Viimane kuu Eestis möödus olemasolevaid kohustusi lõpetades, ettevalmistusi tehes. Vanemate ja sõprade küsimustele vastates, sest ega nad ju hästi aru saanud, et miks peaks keegi minema ära oma turvalisest keskkonnast ja hüppama pea ees tundmatusse…ja veel nii kaugele ja võõrasse kohta.

Hakkasin ise ka mõtlema, et miks ma seda teen? Miks ma ei võiks elada oma turvalist ja mugavat elu, see on ju päris mõnus? Mõnus küll, aga minu jaoks on alati olnud elus midagi muud ja suuremat. Nii palju on näha, teha, kogeda siin maailmas. Nii palju inimesi, kellega kohtuda. Iga kord, kui ma olen enda soojast ja turvalisest kookonist välja tulnud, olen ma õppinud enda kohta nii palju, teiste kohta ka, kasvanud inimesena, saanud õppetunde, arenenud. Ma arvan, et praegune kogemus tuleb seni suurim ja põhjalikuim sellel pikal enesearengu teel.

Jah, oli küll natuke närvesööv ja hirmus tulla läbi piirikontrollist, leida tee oma uude kodupaika, näha vilksamisi pilte ühiskonnast, millest ma veel suurt midagi aru ei saa. Jah, ma ootan juba, et ma mõistaksin paremini ja kõik tunduks mu jaoks loogilisem. Aga see võtab aega ja iga uus algus on väike väljakutse. Aga ma võtan selle väljakutse hea meelega vastu ja loodan, et kõik läheb ikka hästi.

Eks ma siis annan teada, kuidas mul siin läheb ja mis ma täpselt tegema hakkan.

Lisan siia ka pildi võileivast, et näeksite ikka, et see kõik on päriselt.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Kätlin: Paar soovitust

Mis vahepeal põnevat toimunud on?

Mul käisid Eestist 2 sõbrannat külas paariks päevaks. Nagu kõik turistid kogu maailmas, tahtsid ka nemad Surnumerd külastada ja seal hõljuda. (NB! Minu arvates on seda suht mannetu SurnuMEREks kutsuda, kuna ka Peipsi järv on suurem kui see. Hmm, äkki peaks siis seda samuti Peipsi MEREks kutsuma?) Teel sinnapoole varastati mu sõbrannal checkpointis rahakott ära. Pass oli õnneks eraldi. Küsisime abi Iisraeli turvatöötajatelt ning kaamerasalvestiste abil tuvastati, et tegemist oli naisega, kes kandis hijabi. Otseselt see teadmine meid kuidagi ei aidanud, aga kergelt silmakirjalik tundub küll.
Ühel hommikul kutsuti mind Hispaania Festivalile hip-hopi klassi andma. Te võite ainult ette kujutada kui imeliselt suudavad araabia kultuurikeskkonnas elavad hispaanlased midagi korraldada 😀 :D. Mingi festival nagu toimub ja inimestelt küsiti selle eest 80 NIS (siinset hinnataset arvestades on see väga palju), aga mis täpselt ja kuidas, seda ei teadnud keegi. Lõbus oli ikka.

Ma olen vahepeal isegi avastanud araabia muusikat, mis mulle meeldib ning ma ei ole kade :

 

Pühapäeval käisime Nabluses ning mul õnnestus näha palestiinlaste tõelist palet, kui miski neid närvi ajab. Nabluses on juba nädal aega käinud mingi komejant politsei ja kohaliku kuritegeliku gängi vahel. Selles komejandis on ka 2 politseiniku ja mõned gangiliikmed surma saanud. Politseil õnnestus gangi liider vangistada ja seejärel teda nõnda tõsiselt peksta, et mees ei elanud seda üle. Meie sealoleku ajal toimus matuserongkäik siis selle tegelase auks. Silma järgi ütleks küll, et kuskil 2000 inimest olid tänavatel.

Kätlin-29.08.16-nablusmatuserongk2ik

ENGLISH

We visited Nablus this Sunday and I managed to see the true power of the Palestinians if something is upsetting them. There has been something going on in Nablus already a week or so and the people were having a funeral parade for one of the people who died. I would say that there were around 2000 people on the streets showing respect to this guy.

EESTI

Kuna mul on olnud päris palju võimalust siinkandis ringi trippida, siis mõned soovitused kõigile, kes siiakanti tulevikus plaanivad trippida:

– Külasta kindlasti nii Läänepanka kui ka Iisraeli! Kontrast on päris suur.
– West Bank on üldiselt kõvasti odavam kui Iisrael ( va Jericho ja Surnumere ümbrus).
– Matka! See ei ole siin nii lihtne kui www.rmk.ee lehelt radade ülesleidmine, kuid igal juhul seda väärt! Ma tegin paar patka raamatust “25 walks in Palestine”, kuid siin on ka mitmeid päriselt märgistatud radasid.
Ja minu lemmikpaigad siiamaani:
– Wadi Qelt
– Masada kindlus
– Ramoni kraater Negev’i kõrbes
– Golan’i mäed & Galilee järv – looduse pärast põhiliselt!
– Nabluse vanalinn – see on küll natuke sarnane Jeruusalemma vanalinnaga
– Ei soovita karaokeõhtute külastamist, ei soovi täpsemalt rääkida sellest. 😀

Päikest!! Varsti olen koduteel!

katlinportree

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin: Naudin elu

Ma täiega unustasin jagada emotsioone – eelmine nädal õpetas sõbranna mulle dabkat. Dabka on nö Palestiina rahvatants. Kaerajaanist on see paar raskusastet kõrgemal, aga seda tantsitakse nii pulmades kui ka suurtel lavadel. Suurem osa ajast tuleb parema jala peal hüpata, ei imesta et väga paljudel dabkatantsijatel on parem põlv veidi nihu. Kui väga tahta annaks seda house’iga miksida.

Ma käisin ka Türgi saunas mõnulemas. Kuidas see välja näeb? Tsillid aurusaunas mingi aeg, hüppad külma basseinikesse, mõnuled veel aurusaunas, lased endale täieliku kehakoorimise teha, ronid uuesti aurusauna võibolla saad ka mingi massaži vahepeal, lamad kuumadel kividel, ronid aurusauna, hüppad basseinikesse ja siis kordad protseduuri nii kaua kui mahti. Massaži ja kehakoorimist tehakse küll vaid korra. Sinna tuleks vaid ette helistada ja oma tulekust teavitada: Al-Bireh Türgi sauna number: 022428281. Mul oli küll jaksu seal vaid 2 tundi mõnuleda – mõned veedavad seal terve päeva vahel. Puhas tunne on küll.

Laupäeval käisime Wadi Qeltis matkamas, mis asus natuke enne Jerichot – pigem palav piirkond. Wadi tähendab araabia keeles orgu. Selles konkreeteses orus oli Püha George klooster, kuhu naistel oli lubatud siseneda vaid seelikutes. Sobivat riietust kirjeldav silt oli muidugi täpselt kiriku ukse ees mäe tipus. Juhul kui sa ei ole sobivalt riides saad mõnuga pool tundi tagasi kõmbida. Klooster kloostriks, mina olin täiega vaimustuses värske veel allikatest, mis oru põhjas olid. Selle kuumuse juures on see nagu unistuste oaas, kuhu tapva päikse eest peituda. Vesi saab selles kontekstis täiesti uue tähenduse.

Pühapäeval-esmaspäeval õnnestus ära käia ka Haifas. See on üks neid kohti, mida kohalikud ise üheks ilusamaiks Palestiinas peavad. Ilus on see küll, aga kuna ma olin nii palju sellest kuulnud ootasin midagi enamat. Pluss kohalikele meeldib see tõenäoliselt ka seetõttu, et seal on päris suur araablaste linnaosa. Kui kõht hüüab falafeli järele, siis seda ka kuskilt leiab.

Eile käisin ka stand-up comedyt vaatamas. Naljamehed olid enamjaolt ameerika palestiinlased ning päris palju nalju võrdlesid palestiina ja ameerika traditsioone. Tehti ka päris häid okupatsiooniteemalisi nalju. Näiteks araablased on tuntud selle poolest, et külas käies ei lähe nad kunagi lihtsalt ära. Kõigepealt nad hakkavad lahkuma – see on protsess mis võib kuskil 45 minutit võtta. Palestiinlastega sama lugu, 70 aastat tagasi iisraellased andsid märku, et nad võiks ära minna ja nad endiselt hakkavad lahkuma. Nõukogude aja kohta on veidi toredam nalju teha, sest see on läbi…..

P.S. Koolitus läks hästi, võibolla teen mõne klassi veel.

 

Kätlin-24.08.16-vesi

Kätlin-24.08.16-tants

Kätlin-24.08.16-eesliseljas

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Kätlin Palestiinas: Fry-Yay

Möödunud on järjekordne nädal Palestiina päikese all. Naudin reedest puhkepäeva umbes samamoodi nagu pildil olevad kiisukesed, kelle jaoks suurim probleem elus on magamiseks parima asendi leidmine.  Mul on augustikuuks päris palju plaane – on ideid, mille tahan ellu viia enne ära minekut ja kohti mida tahaks näha. Ideedest räägin siis kui need tehtud on :D. Ei taha ära sõnuda. Niiet võtan tänasest hingetõmbepäevast viimast.

Kätlin 5.08.16 kassid

Palun mitte imestada kui tagasi tulles tundun umbes 6 korda lapsikum kui muidu. (Jah on võimalik olla veel lapsikum kui ma muidu olen). Mõni päev möödub mul näiteks Disney printsesse mängides. All pildil on Lumivalguke ja Elsa. Teine päev sorteerisime laste joonistusi. Seal hulgas said ka minu joonistused päris palju kiitvaid kommentaare kuni ma ülestunnistasin, et tegemist on minu kritseldustega. Aga ma võiks olla väga andekas 6-aastane kunstnik.

Kätlin tüdrukud teater 5.08.16

Eile õhtul kutsuti mind kihluspeole. Jah inimesed – tuleb tähistada kihlumist oma perega, siis veel oma sõpradega siis tuleb veel üks korralik pulm 200 inimesega maha pidada ja siis alles on selle kõigega ühel pool. Pisikesest pulmast võid ainult unistada. Pidu toimus imeilusal katuseterassil ilusate inimestega. Mul on sellistel pidudel alati natuke kahju, et ma eriti pidulikke riideid kaasa ei võtnud. Näen nende kõrval välja nagu suvaline äraeksinud suvitaja.

Katlin 5.08.16 ilus vaade

Musid ja kallid!

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

logo- arengukoostoo_est_rgb_vaike

 

Lamees in Estonia: Jaanipäev

My first Jaanipäev in Estonia, probably the last though!
47 days till I go back home, I can’t really believe that, all the feelings that I am having now, thinking about what I have established here, the friendships, memories I’ve made, places I’ve been, people I’ve met, national holidays celebrations I’ve attended, when no one in the country is working! I mean WHAT! even journalists? This you can’t see it in Palestine!

I’ve been to this county house of one of my awesome Estonian friends with other friends, we were 5 fasting Palestinians and 2 not fasting Estonians, it was harder on the Estonians more than us Palestinians not to eat :D, its like you can eat but you won’t because you’re too polit to do so in front of your fasting friends 😀

So this Jaanipäev (saint John’s day or Victory Day), it is called the victory day because in 1919 the Estonian forces defeated the German troops at that date.

But what I experienced was all about the family, the friends, the accompany that you have, having fun and setting things on fire 😀 not literally but things that you dont need anymore 😀 and its only allowed on that day to burn stuff, so we went wild 😀

Lamees volunteer jaanipaev

Carry (my Estonian friend with the house) he had this huge pile of branches to burn, one of them was very big to be ants home and it was! These poor poor ants they didn’t understand what was happening they went crazy, carrying all the eggs out of the burnt house, I felt like we were massmurderers, also with the huge amount of snails we fried by accident!

Lamees volunteer sipelgad

After that we went to see the bonfire made by the local town, it was super hot that about 2 meters of grass around it was burnt and we couldn’t really get close to it.

Then we went for fireflies (glowing worms) and yiiiiii we found one, she was all ”hey hey look at my yellow beautiful light I’m emmitting, I’m cool and you are not!!”

But one thing I just can’t handle anymore is the Mosqitues! I just can’t, I’m swelling all over, I am twice my size now because I am bitten everywhere but then I keep telling myself it’s all worth it and IT IS. The nature is soo amazing that you can forgive her for hating you, sending evil bugs to eat you alive!

The volunteering is financed by Erasmus+ , European Voluntary Service program 

enarh logo pos pEU flag-Erasmus vect POS