Talvike Palestiinas: Mis seal pagasnikus siis õigupoolest juhtus

Töönädala tähtsündmuseks oli kolmapäev. Jalkaklubi lastest ei tulnud mitte ainuski kohale! Mitte ainuski! Ja tõepoolest tundub, et nende kapten ei suhtle nendega üldse. Istusin niisiis tühjas klubimajas ja mõlgutasin oma murelikke mõtteid (vähemalt ilm oli tol päeval kuum-kuum-kuum). Ja siis pidi algama minu esimene tund gümnaasiumitüdrukutega.

Tüdrukuid tuli kohale 25!! Motiveeritud, huvitatud, valmis kaasa töötama! Mida sa hing veel ihkad! Tõesti oli vahva. Istusime allika ääres, päike säras ja töö käis ladusalt.

Muus osas suuri uudiseid ei ole. Lasteaed on nunnu. Direktriss hästi elav ja särav inimene, kellega on hea koostööd teha. Teooriatunnid lähevad kenasti. Tõsi, ma teen üsna lihtsustatud programmi, aga ega ma lastest kahe kuuga professionaale tee ju niikuinii. Peaasi on, et nägu naerul ja muusika hinges. Küll bassivõti tuleb omal ajal. Hamsega on kuidas kunagi. Tema meeleolu ja seisund võib varieeruda tublist ja elavast loiu ja väsinuni. Kontoris on ka nipet-näpet tehtud, postreid ja uudiskirju, panen vaikselt muusikaõpetuse õppekava ka kokku.

Kaarob ehk jaanikaun

Mu roheline aed

Mää

Aga nüüd reedest.

Sel nädalal sain reede vabaks ja otsustasin selle veeta Surnumere ääres. Ärkasin vara, et mitte kõige hullema kuumaga bussis saunatada, ja asusin teele. Tavaliselt ei ole mul Jeruusalemma saamisega probleeme olnud, kuna sõidan bussis piiripunktist läbi. Korraks peatutakse, vaadatakse passid üle, ja kõik. Seekord buss Qalandiast (piiripunktist) edasi ei läinud ja pidin koos teistega jalgsi piiri ületama.

See kogemus oli üsna õõvastav – kogu protsess on ebainimlik, külm, alandav. Lisaks tarbetult aeglane ja pikk. Seisin seal 2 tundi. Täiesti arusaamatu – inimesed tahavad minna tööle, ühel naisel oli lastega arsti aeg, ja mitte midagi ei ole teha. Liigud nagu rott metallist koridorides. Kui roheline tuli läheb põlema, jooksed, et veidigi ooteaega lühendada. Õnneks kohtusin seal sabas ühe hollandlannaga, arhitektiga, kes siin koole ehitab. Hästi tore ja huvitav naisterahvas, kasulik kontakt, seega oli mingigi jume kogu üritusel.

Kümnekilomeetrine teekond Jeruusalemma võttis kokku kolm tundi. Linnas läksin esimest korda läbi Iisraeli osa. Ka see oli täitsa omamoodi vaatepilt – ilus, puhas linn, nagu ükskõik, kus Euroopas. Välja arvatud traditsioonilised juudi rõivad ja automaatidega mehed, kes igavusest parkimisplatsil tühjade limpsipudelitega jalkat taovad.

Surnumeres käisin Kalia rannas. See on Iisraeli kibbutzi valduses, kuigi kaardi järgi üsnagi Palestiina.Valisin selle lihtsalt, kuna see oli lähim. Et varbaga vett katsuda, pead lunastama hirmkalli pileti (57 šeeklit! et järve äärde minna!). Rahvast oli palju, palju araablasi, mõned turistid. Kohtusin seal ühe itaallannaga, kes Jeruusalemmas doktoritööks materjali kogub. Kummaline kogemus – istud vette ja jääd hulpima…naljakas. Vesi on mõnusalt õlise tundega ja jätab naha pehmeks nagu beebi pepu!

Küllalt hulpinud, hakkasin astuma bussijaama poole. See on rannast 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Mu kõrval peatus takso ja sealt lehvitas ootamatult välja Sara, Belgia tüdruk, kellega mõned nädalad tagasi olime koos farmides käinud! Temaga koos veel üks paar Belgiast ja lõbus taksojuht Ahmad. Nad pidid kusagile matkama minema, aga kuuldes, et olen teel Ramallah’sse, meenus Ahmadile ,et peab tegelikult ka ise õhtuks Ramallah’sse pulma jõudma.

Istusin siis nendega autosse, käisime Kiusatuse mäelt läbi ja sõitsime Jeerikosse. Seal selgus, et autojuht peab pulma viima ka neli naist. Hmm..ruumi autos just nii palju ei ole. Seega jätsime ühe belglase hostelisse, pugesime tüdrukutega pagassi, naised (pluss 2 beebit!) hõivasid istekohad ja tee võis jätkuda.

Ramallah’sse jõudes selgus aga, et pulma meid ei lasta. Olevat kutsetega. Ilmselt naistel oli veidi ebamugav. Olime ju tolmused sasipead kõik kolmekesi pagassis. Niisiis läksime hoopis ühte kohvikusse. Seal saime tuttavaks mõne kohalikuga, kes, nagu selgus, on täitsa minu inimesed! Jehuu!

Igatahes, kummalisi kohtumisi täis päev. Kummaline nädal. Aga ikkagi pigem tore. Turult sain tasuta baklavat ja porgandeid, kuna ostan alati nii väikseid koguseid #lifehack

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga