Talvike Palestiinas: Püha linn ja inimlikkus

Eelmine nädal tõi kuhjaga uut. Esmaspäeval kohtusin poisiga, kellega hakkame kord nädalas muusikat õppima ja ühtlasi peenmotoorikat ja ajutegevust stimuleerima. Tal on natuke probleeme tähelepanuga, kohati kaob ta nagu kusagile teise maailma, kust ei ole kuigi kerge teda tagasi tuua. Selgetel hetkedel kõneleb ta aga ilusat inglise keelt, on vahva ja nutikas. Mängisime seekord natuke trumme, meloodikat ja klaverit. Homme arvan, et võime natuke tõsisema tunni teha. Erivajadustega laste puhul on alati esimese korraga keeuline võimekust ja intelligentsi hinnata ja seda kergem on kõneraskuste puhul last alahinnata. See tuleb meeles pidada.

Teisipäeval andsin esimese solfitunni. Kohal oli ainult üks laps – tubli tüdruk, kes õpib siin ka balletti ja klaverit. Uuel nädalal on huvilisi kirjas juba rohkem. Alustasime rütmidega ja taktimõõtudega. Selline tutvumine ja mängimine esialgu. Siis aga läheb diktaaditamiseks, muhahahaa.

Kolmapäeval tegime Dura direktoriga plaane koristuspäevaks. Iseeneesest ei tohiks selle korraldamine kuigi keeruline olla. Ta lubas uurida kohalikust omavalitsusest selle kohta, kuhu kogutud praht toimetada ja kultuuriministeeriumist küsida luba koolipäeva selliseks kasutamiseks. Loodan, et ta ka päriselt nendega ühendust võtab, sest minu senine (veiodi sterotüübis kinni) kogemus ütleb, et seda tuleb ilmselt mõned korrad talle meelde tuletada.

Esimest korda tulid kohale ka jalkatüdrukud. Tuli välja, et nendeni ei olnud jõudnudki info, et ma neid lausa kaks korda nädalas ootan. Nojaa. Mis seal ikka, Ehk jääb neile nüüd meelde. Tüdrukud olid vahvad, sellised pubekad. Nendega kohtumine tõi mulle aga uue kohutavalt kurva teadmise nende elust – nimelt usuvad nad siiralt, et One Direction ja Justin Bieber on parim, mida lääne muusikal on neile pakkuda. Võtab silma märjaks kohe.

Reedel käisin Petlemmas. Teel sinna sattusin istuma ühe väga huvitava naise kõrvale. Taghrid oli tema nimi. Ta on insener ja maaeluedendaja. Kõnelesime Palestiinast, Iisraelist ja asundustest, probleemidest ja lahendustest, religioonidest ja meditatsioonist. Taghridi vanaema oli olnud sufi. Nüüd, neljakümnendates, olles elanud moslemina, käinud protestantlikus koolis ja kaalunud budistlikku eluviisi, on ka tema sufismini jõudnud. Ta unistab oma firma rajamisest, et kohalikele töökohti luua. Ta unistab reisist Indiasse, et oma vaimsel teel järgmine samm astuda. Pooleteise tunni jooksul ei lahkunud hetkekski tema silmist ja hoiakust positiivsus, lootus, et varsti saab see tume periood läbi ja elu läheb paremaks.

Linna jõudes liitusin kahe prantslasega kes samuti Ramallah’ s mõned päevad vabatahtlikutööd teevad. Jalutasime vanalinnas ja külastasime Aida põgenikelaagrit. Üsna silmiavav kogemus. Sealne elu on keeruline – iga kuni seitsmeliikmelise pere kohta on üks 3×3 m tuba, ei mingit privaatsust ja vett antakse iga 25 päeva järel kuueks tunniks. Kuidagi on nad aga suutnud jääda tugevaks ja luua suur perekond, mistõttu sageli uued põlvkonnad ei tahagi laagrist väljapoole elu looma kolida. Lisaks tähendaks väljakolimine oma päris kodule käega löömist. Õigus koju naasta püsib tugevalt, olgugi, et laager asutati pea 70 aastat tagasi ja olukord ei ole sellest ajast peale paranemise märke näidanud.

Laupäeval käisin taas ühes kohalikus farmis, kus meile näidati, kuidas oliivipuid pügada. Oli vahva, et pea pool seltskonnast oli mulle juba tuttav. See on hea tunne, kohe kodusem on siin olla.

Täna toimub Oriendis esimene minu korraldatud õhtu. Mõned esinejad on ka tulemas, välja on kuulutatud open mic ja loodetavasti saab olema vahva ja tore.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga