Talvike Palestiinas: Dura Al-Qaria – I love you Tamia

Täna käisin Dura Al-Qairi tüdrukutekoolis. Kui Maheriga kooli jõudsime, olid tunnid juba alanud, seega istusime mõnda aega direktori kabinetis, jõime teed ja kohvi ja sõime falaflit. Seal oli ka üks haridusministeeriumi ülevaataja, kes tuli kontrollima inglise keele õpetamise taset. Viimaks helises tunnikell ja mina läksin kaasa kunstiõpetajaga, kes kahjuks inglise keelt ei kõnelenud.

Tunnis oli vahva. Tüdrukud olid nii armsad! Küsisid kõik kordamööda mu nime ja mõtlesid sellele kõiksugu alternatiive. Viimaks valiti mu uuteks nimedeks Jude ja Taimet. Muidugi olid suureks hitiks nende seas ka mu sinised juuksed. Läbi koridori jalutades lehvitati mulle igalt ukselt suurte naeratustega – no kas ei tee tuju heaks!

Seejärel suunati mind sujuvalt loodusõpetuse tundi. See õpetaja rääkis inglise keelt väga hästi, seega arvasin, et temaga on mul veidi lihtsam tundi jagada. Samas olid muidugi ka teemad tõsisemad – kuues klass õppis viiruseid ja neljas taevakehasid. Kusjuures, kuigi siin on eraldi poiste ja tüdrukute kool, olid neljanda klassi tunnis mõlemad koos.

Sealgi sain omale uued nimed: Vega, Vika ja Figa (mis makaronimaalt tulnuna, tõsi, ei kõla kuigi meeldivalt). Kuigi suhtlus neljandaga nii kenasti ei kulgenud (üle kahekümnest lapsest klassis oskas inglise keeles midagigi öelda kolm), sain hüvastijätuks mitu “ailavjuu’ d”. Ahjaa, üks poiss küsis minult ka “Why are you dog?” Ei teagi kohe, mida sellest järeldada…

Igatahes sain koolist kõvasti juurde motivatsiooni ja ideid. Kolmapäeval kohtun esimest korda ka jalkaklubidega (taas poisid-tüdrukud eraldi). Praegu mõtlen, et nendega võiks teatrit veits teha, aga eks paistab, mis huvid neil on.

Orientis nägin ära mõlemad pilliõpetajad, Daniele Itaaliast ja Hanin, kohalik naine – siin õpetatakse klaverit, tšellot, viiulit, vioolat ja oudi (guugeldage). Vaikselt hakkab selgeks saama, mida minult oodatakse ja mida mina neilt võin oodata. Mingi õhtu peaksin ette võtma ka tutvumise linna kultuurieluga, mida kiidetakse ja tuuakse eeskujuks kogu Palestiinale.

Häbiga tuleb ka tunnistada, et eile kaotasin males haledalt nii ühele 10-aastasele poisile kui ka tema emale. Ehk oleks aeg endale mäng selgeks teha.

Vabatahtlike lähetamise projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

arengukoostoo_est_rgb_vaike

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga