LÄHIS-IDA

Lähis-Ida teema võib sisse juhata järgneva harjutusega, mis annab õpilastele võimaluse analüüsida, kuidas tekivad riigid.

Harjutus 4 – KUIDAS LUUA RIIKE?

• Aeg: 10-15 minutit.
• Vanus: 9.-12. klassi õpilased.
• Eelhäälestus ja sissejuhatus Lähis-Ida teemasse.
• Vaja läheb: Ülesande küsimused, paber ja kirjutusvahend. Võimalusel internetiühendus (kaartide näitamiseks).

Õpetajale:
Õpilased jagunevad gruppidesse (kuni 5 inimest). Paluge neil materjale kasutamata vastata järgnevatele küsimustele. Seejärel arutage nende vastuseid.

Õpilastele:
a. Mida arvad, kuidas tekivad riigid (nt. kuidas neid luuakse või kuidas otsustatakse, et teatud kohta tekib riik)?

b. Miks on geograafilised piirid sageli ka riigipiirid? Kuidas võivad geograafilised piirjooned mõjutada riigi piire?

c. Kui Sina rajaksid kusagile riigi, mille järgi otsustaksid, millise maa-ala võtaksid riiki sisse? Mida Sa tahaksid/mida ei tahaks omada – nt. milliseid veekogusid jms?

Arutelu teemad/abistavad küsimused:
Arutelu hõlbustamiseks on alljärgnevalt ära toodud mõned vastused, milleni õpilased jõuavad ise või saab neid vastuseid arutelu käigus pakkuda:

• Näiteks: territooriumi vallutamine (otseselt tänapäeval vallutamisega reeglina territooriumeid ei hõivata, ent minevikus oli see tavaline), kellegi teise poolt kehtestamine (nt. Iisraeli riigi loomine), inimeste soov ja omavaheline kokkulepe (Sudaan).
• Mugavus, nt. poliitiline otstarbekus või ajaloolised traditsioonid. Näiteks veekogud (Eesti/Venemaa, Eesti/Soome), mäestikud (Prantsusmaa/Hispaania).
• Küsimus c annab õpilastele võimaluse oma mõtteid välja pakkuda. Täpsustage, et selle küsimuse all ei ole mõeldud hooneid või asutusi, vaid geograafilisi elemente. Kui arutelu käigus ei tule välja mõni alljärgnevatest punktidest, juhtige õpilaste tähelepanu järgmistele asjaoludele: maavarad, vesi, juurdepääs (sh juurdepääs merele või kaubandusteedele). Võib ära märkida ka, et ka etniline koosseis mängib sageli rolli riigipiiride tekkimisel.

Mis on Lähis-Ida?

Lähis-Ida asub Aasia ja Aafrika kokkupuutealal Euroopast vahetult idas. Lähis-Ida riigid asuvad Aasia maailmajaos, aga ajaloolis-geograafiliselt käsitletakse seda eraldi piirkonnana. Eri keeleruumides hõlmab see määratlus erinevaid alasid. Ingliskeelne termin „Middle East“ (mida eesti keelde tõlgitakse „Lähis-Ida“) võeti kasutusele Euroopas 19. saj. lõpus, vastandina Kaug-Idale (Hiina, Jaapan jt.)

Kirjanduses ja meedias kasutatakse erinevaid Lähis-Ida määratlusi. Ka Egiptust ja teisi Põhja-Aafrika Vahemere-äärseid riike peetakse mõnikord Lähis-Ida riikideks. Vahel kasutatakse nende kohta mõistet „Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika“.

Lähis-Ida jagamine: Sykes-Picot´ leping

Tänane Lähis-Ida piirkond võib tunduda paljudele eestlastele hirmutav: enamasti kuuleme, et seal käivad pidevad sõjad ning piirkonda hoiavad hirmu all sellised terroristlikud rühmitused nagu Al-Qaeda või ISIS/ISIL (terroristlik rühmitus ISIS on kasutanud enda kohta nimesid „Iraagi ja Levanti Islamiriik“ ja „Iraagi ja Süüria Islamiriik“, lühenditena ISIL ja ISIS).

Lähis-Ida mõistmiseks peab minema ajas tagasi Esimese maailmasõja aega, sest Lähis-Ida on praegusel kujul suuresti loodud 20. sajandil.

Kuni 20. sajandi alguseni valitses Lähis-Idas Osmanite impeerium.

Osmanite impeerium ehk Ottomani impeerium sai alguse Anatoolia türgi hõimudest ja muutus üheks suurimaks impeeriumiks maailma ajaloos. Osmanite impeerium oli 15.-17. sajandil üks võimsamaid maailma riike. Hiilgeaegadel kuulus impeeriumile suur osa Kagu-Euroopast, Lähis-Idast ning Põhja-Aafrikast. Joonisel võib näha impeeriumi piire 17. sajandil (helepruuniga) ja 20. sajandi algul (tumepruuniga). See püsis kokku umbes 600 aastat ja lakkas eksisteerimast peale I maailmasõda, kui selle asemele loodi Türgi Vabariik ja rida teisi Lähis-Ida riike.

20. sajandi algul oli maailmas kõige mõjuvõimsamaks jõuks Suurbritannia, millel oli vaja juurdepääsu Lähis-Ida kaubandusteedele. Seetõttu lubati araablastele, et kui nad Ottomani impeeriumi vastu üles tõusevad, saavad nad iseseisvuse. Suurbritanniast lähetati Lähis-Itta Briti ohvitser T. E. Lawrence, kelle ülesandeks oli pakkuda araablastele vastutasuks praeguse Süüria, Liibanoni, Iisraeli alad ning osaliselt ka Iraagi ja Jordaania territooriumid.

Ilmselt ei olnud Suurbritannial aga tegelikku kavatsust seda lubadust täita: araablastele võimu üleandmine oleks tähendanud, et piirkond jääb ka edaspidi ühe keskse võimu alla. Seetõttu peeti araablastega läbirääkimiste ajal paralleelseid läbirääkimisi ka Prantsusmaaga selle üle, kuidas Lähis-Ida omavahel ära jagada.

Mõlemal riigil oli huvi Vahemere ja Pärsia lahe vahel asuvate maa-alade vastu. 20. sajandi alguseks oli Suurbritanniale saanud selgeks, kui oluliseks võib muutuda juurdepääs naftamaardlatele. Samuti jäi see piirkond Suurbritannia ja selle ühe tähtsaima koloonia – India – vahele. Prantsusmaal olid kasvavad ärisidemed suurte sadamalinnadega, nagu nt. Beirut, Sidon ja Tyrus (Tüüros), ning Prantsusmaa eesmärgiks oli tagada neile juurdepääs.

1916. aastal sõlmisid Briti ja Prantsuse diplomaadid Mark Sykes ja George Picot salajase lepingu, millega Inglismaa ja Prantsusmaa jagasid omavahel ära araabia alad, mis olid alates 16. sajandist kuulunud Ottomani impeeriumile. Kuigi see salajane leping lõpuni ei realiseerunud: I maailmasõja lõpetanud lepingutes neid punkte sees ei olnud ning Lähis-Ida alad ei muutunud otseselt Prantsusmaa ja Inglismaa omandiks, säilitasid Euroopa riigid mitmeid aastakümneid kontrolli Lähis-Ida üle. Sykes-Picot´ lepingu kohaselt pidid Iraagi, Jordaania ja Palestiina alad jääma Suurbritannia mõjusfääri ning Süüria ja Liibanon alad Prantsusmaa mõjusfääri. Kuigi Sykes ja Picot ei leppinud kokku Põhja-Aafrika jaotuses, oli samade riikide mõju suur ka seal – nt. Egiptus oli Suurbritannia ja Maroko Prantsusmaa mõjusfääris.

Veel keerulisemaks muutus olukord siis, kui Suurbritannia otsustas soodustada Palestiinas juudi immigratsiooni (vt. allpool „Iisraeli-Palestiina konflikti juured“) ja andis Jordani jõest lääne pool asuv territooriumi osaliselt juudi immigrantide kasutusse. See tõi kaasa Iisraeli riigi loomise pärast II maailmasõda ja Iisraeli-Palestiina konflikti, mis kestab tänaseni.

Lähis-Ida tänased justkui joonlauaga tõmmatud piirid (vt. kaarti all) olid sellisel kujul mugavad koloniaalvõimudele – Prantsusmaale ja Suurbritanniale, kuid tõid kaasa palju probleeme selle piirkonna elanikele.

Millised probleemid kaasnesid Sykes-Picot´ lepinguga?

Sykes-Picot´ leping oli mõeldud salajase lepinguna, ent informatsioon lekkis araablastele. Sellega kaotasid nii Prantsusmaa kui Inglismaa araablaste silmis usalduse ning selle mõju kestab ka tänase päevani.

Kuna araabia maad I maailmasõja järel iseseisvust ei saavutanud ja neist said Briti ja Prantsuse protektoraadid või mandaatterritooriumid, kus koloniaalvõimud jäid kuni 1940ndateni suurel määral otsustama, mõjutas see ka poliitilisi protsesse Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Mitmetes nendest riikidest oli 20. sajandi esimestel kümnenditel (kui iseseisvus näis olevat käegakatsutav) võetud suund liberaalsete põhiseaduslike valitsemissüsteemide ülesehitamisele. Kui sai selgeks, et koloniaalvõimu lõppu ei paista, muutus poliitiliselt olulisemaks rahvusriigi loomise küsimus. Kuna ühiskondlike süsteemide reformimise asemel keskenduti koloniaalvõimust lahtisaamisele, kerkisid paljudes araabia maades 1950-60ndatel esile militaarrežiimid (nt. Egiptus, Süüria, Liibüa, Iraak jt), millest mitmed jäid võimule sisuliselt kuni 2011. aasta Araabia kevade sündmusteni.

Probleemiks olid ka piirid: “joonlauajooned”, mis ignoreerisid kohalikke suhteid, sh. etnilisi gruppe, religioosseid gruppe ja hõimude omavahelisi suhteid. Nii sattusid nt. kurdid Türki, Iraaki ja Süüriasse, jeziidid aga Iraaki ja Süüriasse.

Kunstlikult tekitatud piirjooned ja riigid on olnud aluseks paljudele viimase pea saja aasta konfliktidele. Kuna koloniaalpoliitika tõttu tekkinud probleem ei ole lahendust leidnud, kasutatakse seda ära poliitilises võimuvõitluses. Nt. Iraagis ja Süürias tegutsev terroristlik rühmitus ISIS toob sageli oma tegutsemise ühe argumendina välja just piiride kunstlikkuse ja Sykes-Picot´ lepingu, teades, et see on üks ühiskondlikke valupunkte.

Kolmandaks probleemiks on kujunenud identiteedi otsingud. Koloniaalpoliitikast räsitud ja erinevate etniliste gruppide poolt asustatud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigid on viimase 100-150 aasta jooksul pidanud palju tegelema enda määratlemisega. Seejuures on kaks tekkinud kaks vastandlikku tendentsi: ühelt poolt on olnud olulised elemendid rahvuslus ja sekulaarsus, teiselt poolt aga religioon (islam, kristlus, judaism). Viimase sajandi jooksul tekkinud võimusüsteemid mitte ei aidanud selle identiteediprobleemiga tegeleda, vaid muutsid selle hoopis suuremaks. Mitmetes maades tõusid 20. saj esimeses pooles (19. saj lõpp kuni 1940ndad) esile juhid, kes keskendusid vaid sotsiaalsele moderniseerimisele ja religiooni puudutavad küsimused jäeti arutelust välja. Tõsi, moderniseerimine kõnetas mitmeid ühiskondlikke gruppe, eriti keskklassi, ent usuga seotud küsimuste arutelust välja jätmine tõi kaasa ka vastureaktsiooni: hirmu, et usulisele eneseväljendamisele püstitatakse piirid.

Lisaks kaasnes sõjaväeliste režiimidega ka tsiviilõiguste ja poliitiliste õiguste kärpimine. Suurenes ka lõhe keskklassi rikkama kihi ja suurema osa elanikkonna vahel.

Iisraeli ja Palestiina konflikti juured

Üks tundlikumaid teemasid araabia maade ja Lääne (USA/Euroopa) vahel on Iisraeli-Palestiina konflikt. Konflikti juured ulatuvad kaugele, ent Euroopa mängis konfliktis kahtlemata olulist osa, iseäranis 20. sajandi esimesel poolel. Sageli arvatakse Iisraeli ja Palestiina konflikti kohta, et araablased ja juudid on aastatuhandeid vaenujalal olnud ja seetõttu ei ole konflikt lahendatav. Ajalugu vaadates on moslemid pigem aga alati suhtunud usuvähemustesse, ka juutidesse, sallivalt. Kuigi usuvähemustel (nt. juutidel, kristlastel, zoroastristidel) ei olnud võrdseid õigusi, saadi üldiselt läbi rahumeelselt. Võib ka öelda, et sageli oli Euroopa kristlikes riikides elanud juutide olukord märksa halvem, kui islamimaades elavate juutide olukord.

Iisraeli-Palestiina konflikt hoogu koguma 19. sajandi lõpus, kui Euroopast algas juutide immigratsioon tollal Ottomani impeeriumi kuulunud Palestiinas aladele. Rahvusriikide idee levimine Euroopas inspireeris ka juudi rahvusliku liikumise kujunemist ja üheks liikumise eesmärgiks sai pöördumine „ajaloolisele kodumaale“ (kunagise juudi kuningriigi aladele, millest oli selleks ajaks kujunenud Palestiina). Samal ajal muutus Ida-Euroopas aina teravamaks antisemitismi probleem, mis tõi kaasa juudikogukonna tagakiusamise ja pogrommid (traditsiooniliselt nimetatakse selle sõnaga rüüsterünnakut juutide vastu Venemaal ja Saksamaal, tänapäeval võib see tähistada igasugust rüüsterünnakut vähemusrahvuse vastu).

20. sajandi alguses oli juutide sisserände tulemusena umbes kümnendik Palestiina elanikest juudid ja kuigi araablased olid suures enamuses, hakkas aina suurenev immigratsioon ja maade kokkuostmine neile muret tegema. Üheks oluliseimaks teguriks said Palestiina jaoks aga brittide lubadused, mida Suurbritannia valitsus andis I maailmasõja aegu erinevatele osapooltele.

Ülevaate Suurbritannia rollist Palestiina konflikti kujunemisel 20. saj. algul annab väljavõte Sven Mikseri artiklist („Palestiina versus Iisrael: ühe konflikti lühilugu“, 2010. a. august, Diplomaatia). Antud väljavõte artiklist (lühendatud) seletab, milliseid lubadusi Suurbritannia ühele või teisele osapoolele andis.

Harjutus 5 – BRITTIDE VASTAKAD LUBADUSED

• Aeg: 10-15 minutit.
• Vanus: 9.-12. klassi õpilased.
• Sissejuhatus Iisraeli-Palestiina konflikti teemasse
• Vaja läheb: Väljavõte artiklist ja küsimused, paber ja kirjutusvahend.

Õpetajale:
Paluge õpilastel lugeda läbi väljavõte artiklist ja vastata küsimustele. Seejärel arutage nende vastuseid.

Loe läbi väljavõte Sven Mikseri artiklist ja vasta küsimustele

Brittide vastakad lubadused

Esimene maailmasõda tõi mängu Euroopa koloniaalvõimude strateegilised huvid ja sõja tulemusena muutus Lähis-Ida poliitiline geograafia tundmatuseni. Palestiina tuleviku jaoks said otsustavaks Suurbritannia valitsuse kolm kurikuulsat ja omavahel vastuolus olevat diplomaatilist initsiatiivi.

Esimene neist oli Briti Egiptuse ülemkomissari Sir Henry McMahoni kirjavahetus Meka asevalitseja Sharif Hussein ibn Aliga, kelle kaudu britid lootsid õhutada Osmani impeeriumi araablastest alamaid Istanbuli vastu mässu tõstma. (…) McMahoni lubadused Husseinile sõjajärgse Araabia kuningriigi osas olid teadlikult mitmemõttelised, ent araablaste arusaama kohaselt oli osaks tulevasest iseseisvast Araabia kuningriigist ka Palestiina.

Teine sobing, milles liitlasriigid leppisid 1916. aasta mais kokku Osmani impeeriumi araabia provintside jagamise sõja võitmise korral, sai Briti ja Prantsuse pealäbirääkijate järgi tuntuks kui Sykesi-Picot’ lepe, ehkki esialgu pidanuks leppe osaliseks saama ka Venemaa. Salaleppe skandaalsus seisnes muuhulgas selles, et britid ja prantslased jagasid omavahel tulevaste asumaadena samu alasid, mida McMahon oli lubanud Husseinile. (…)

Kolmas ja Palestiina tuleviku jaoks otsustavaim dokument oli Briti välisministri Lord Arthur Balfouri kiri Briti Sionistliku Föderatsiooni juhile lord Lionel Rothschieldile 1917. aasta novembris, milles Balfour teatas, et Tema Majesteedi valitsus toetab “juutidele rahvusliku kodu loomist Palestiinas”, tehes seda viisil, mis ei kahjusta mittejuudi kogukondade usulisi ja kodanikuõigusi ega sea kahtluse alla juutide poliitilist staatust mistahes teistes riikides.

Balfouri deklaratsiooni saamisloos oli oluline roll mõjukatel Briti sionistidel, eeskätt tulevasel Iisraeli esimesel presidendil Chaim Weizmannil, kelle läbimurdelised avastused lõhkeainete alal tagasid talle juurdepääsu juhtivatele Briti valitsusliikmetele. Tähtsusetu ei olnud ka asjaolu, et paljud Briti liidrid eesotsas peaminister David Lloyd George’iga olid pühendunud kristlased, kes nägid võimaluses aidata kaasa juudi rahva tagasipöördumisele Pühale Maale suisa piibellikku missiooni.

Küsimused:

• Millised on Sinu jaoks uued ja/või arusaamatud sõnad/mõisted?
• Miks andis Suurbritannia niivõrd erinevaid ja vastukäivaid lubadusi juutidele ja?
• Millist mõju võisid avaldada need lubadused piirkonna arengule?
• Kas oskad nimetada sündmusi või lepinguid, millel oleks Eesti ajaloole sarnane mõju, nagu Sykes-Picot´ lepingul Lähis-Idale?

Arutelu teemad/abistavad küsimused:

Küsimuse (a.) vastusena võivad õpilased võivad nimetada uue terminina „sionismi“. Kui nad ei too seda välja, küsige, kas nad teavad, mida see tähendab. Seletage, et sionism oli juutide rahvuslik liikumine. 19. sajandil kerkis Euroopas väga tugevalt esile rahvuslus (natsionalism), millest inspireerusid ka juudi kogukonnad. Kuna juutide olukord Euroopas oli antisemitismi tõttu keeruline, näis parimaks lahenduseks naasta aladele, kus juudid ammusel ajal olid elanud. Arutades vastuseid küsimusele (b.) on oluline, et ühe põhjusena nimetatakse ka soov omada sõja korral nii araablaste, kui juutide toetust. Vastused küsimusele (c.) võivad olla väga erinevad, aga mh. võiksid kinnistada järgmisi elemente: viha ja ebaõigluse tunne; araablaste ja juutide vaheliste suhete halvenemise; konfliktid ja sõjad, mis kestavad tänapäevani. Vastuseks küsimusele (d.) peaksid õpilased suutma välja pakkuda Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollid.