Kuigi Lähis-Idas on palju omavahel seotud protsesse, on tänasel päeval kõige rohkem fookuses just Süürias toimuv. Samas ei ole eesti keeles Süüria lähiajaloo kohta kuigipalju materjali, ehkki see on keskse tähtsusega 2011. aastal alanud kodusõja mõistmiseks. Seetõttu on Süüriat antud materjalis käsitletud põhjalikumalt.
Süüria on riik, mis on mitmekesine nii oma maastiku kui ka seal elavate rahvastiku poolest. Seal on viljakad maad, aga ka mägised kõrgendikud ja kõrbealad, kus elavad nt. süürlased, kurdid, armeenlased, assüürlased. Ka religioosselt on Süürias nii sunni kui šiia moslemeid, druuse ning kristlasi (peamiselt Süüria õigeusu kirikusse kuuluvaid kristlasi).
*Selgitus: Sunni moslemeid kutsutakse ka sunniitideks ja šiia moslemeid kutsutakse šiiitideks. Sunniidid ja šiiidid on kaks peamist islami usuvoolu. Enamik maailma moslemeid kuulub sunni moslemite hulka. Druuside uskumused said alguse šiitlikust islamist, ent arenesid siis omanäoliseks religiooniks.
Süüria ajaloolise kultuuri hulka kuuluvad ugariti kiilkiri, mis on foniikia kirja kõrval üheks maailma esimese tähestiku kandidaadiks (II aastatuhat e. Kr.). Süürias paikneb kuus UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvat objekti: Aleppo, Bosra ja Damaskuse vanalinn, Põhja-Süüria iidsed külad, Palmira oaasi varemed ning Crac des Chevaliers ja Qal’at Salah El-Din kindlused. Kõik need ainulaadsed kultuurimälestised on 2011. aastal alanud Süüria kodusõjas vähem või rohkem kannatada saanud.
Süürias toimuv jõuab sageli ka Eesti uudistesse: osaliselt mitu aastat kestnud kodusõja tõttu, aga peamiselt 2014. aastal jõuliselt esilekerkinud terrorismigrupi ISIS tegutsemise tõttu (terroristlik rühmitus ISIS on kasutanud enda kohta nimesid „Iraagi ja Levanti Islamiriik“ ja „Iraagi ja Süüria Islamiriik“, lühenditena ISIL ja ISIS). Eesti meedias on ilmunud mitmeid artikleid, kus Süürias toimuvat on seletatud sellega, et islam on olemuslikult tagurlik ning barbaarne ja/või on püütud Iraagis ja Süürias toimuvat seletada keskajal toimunud usulõhega sunniitide ja šiiitide vahel. Siiski on kodusõja mõistmiseks pigem oluline aru saada, mis on toimunud Süüria lähiajaloos pärast Ottomani impeeriumi lagunemist.
Süüria aastatel 1918-1946: Prantsusmaa mandaatala
Ottomani impeeriumi lagunedes, pärast I maailmasõda, muutusid Süüria alad Prantsuse mandaatalaks ning jäi selleks vastupanust hoolimata kuni 1946. aastani.
Osmanite valitsus kestis Süürias 16. sajandi algusest ja lõppes 1918. aastal, kui Süüria pealinna Damaskusesse jõudsid araabia väed Emir Feisali juhtimisel, mida toetasid Briti väed. Loodi Süüria Rahvuskongress, mida peetakse esimeseks Süüria parlamendiks. See kuulutas 1920. aasta märtsis Süüria kuningaks Emir Feisali. Ent samal ajal, aprillis 1920.a., toimus Itaalias San Remos suurriikide konverents, millel otsustati nende maade saatus, mis läksid I maailmasõja võitjariikide kontrolli alla. San Remo konverentsist osa võtnud Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Jaapan otsustaid, et Süüria ja Liibanon jäävad Prantsusmaa mandaadi alla ja Palestiina jääb Suurbritannia mandaadi alla. Kui Prantsusmaa väed sisenesid Süüriasse, põgenes Emir Feisal Süüriast ning 1921. aastal sai temast naaberriigi Iraagi kuningas.
Samal aastal muutis Prantsusmaa osa Süüriast eraldi administratiivseks piirkonnaks (Greater Lebanon, millest kujunes 1943. aastal Liibanoni riik) ja jagas 1922. aastal Süüria kolmeks piirkonnaks, mis kattusid etniliste/usuliste kogukondadega: rannikule jäi alaviitide ala (alaviidid on moslemite usurühm, keda loetakse vahel šiiitide hulka kuuluvaiks, vahel aga eraldi usurühmaks), lõunasse jäi druuside ala ja kolmas piirkond koondas sunni moslemeid. Süürlased ei leppinud prantsuse võimuga ja rahvusliku liikumise tulemusena toimus Süürias 1925 ja 1926 ülestõusude laine, mille eesmärgiks oli koloniaalvõimudest lahti saada. Prantsuse võimud surusid ülestõusud maha üsna jõhkrate meetoditega.
Kuigi 1936. aastal Prantsusmaa põhimõtteliselt nõustus Süüria iseseisvusega, säilitas ta kokkuleppe kohaselt nii sõjalise kui majandusliku võimu. Alles pärast seda, kui II maailmasõja ajal teljeriikide kätte langenud Süüriasse jõudsid 1941.a. Briti ja Prantsuse väed, lubas vägesid juhtinud kindral Charles de Gaulle, et Prantsuse mandaadile tuleb lõpp. Viimased Prantsuse väed lahkusid Süüriast 1946. aastal.
Süüria aastatel 1946–1970: võimuvõitlus ja ebastabiilsus
Iseseisvuse saavutamisest sotsialistliku Baath partei võimuletulekuni valitses Süürias suur ebastabiilsus: võimuvõitlus tsiviil- ja sõjaväevõimude vahel, mis mitmel korral tõi kaasa sõjaväelise diktatuuri. Sellesse perioodi mahub ka kaks sõda Iisraeliga ja lühike liit Egiptusega.
Aastatel 1946-1956 oli Süürias 20 erinevat valitsust ja võeti vastu mitmeid põhiseadusi. 1947. aastal asutati Süürias Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei (Baath partei). Selle mõjul tugevnesid 1950ndate aastate keskel sidemed NSV Liiduga, kust Süüriasse hakati relvi ostma. Suhted Nõukogude Liiduga säilisid kuni NSV Liidu lagunemiseni ja jätkusid Süüria ja Vene Föderatsiooni vahel. USA raporti andmetel oli 1970-1980ndatel Nõukogude Liidu relvamüük Süüriasse nii suur, et moodustas koguni 90% kogu NSVL-i relvamüügist. (“Syria: Background and U.S. Relations”, CRS Report, 2008)
Sidemed Nõukogude Liiduga ja relvade tarne tekitas pingeid Türgi ja Süüria vahel ning suhted Türgiga on püsinud jahedad tänase päevani, lühiajalise soojenemisega 2004-2011.a.
Tihedamaks muutusid aga Süüria sidemed Egiptusega ja 1958. aastal loodi koguni ühisriik: Ühinenud Araabia Vabariik. Kuna aga Egiptuse roll oli liiga domineeriv, lõppes see liit juba 1961. aastal.
1963. aastal tuli 8. märtsi revolutsiooni tulemusena võimule sotsialistlik Baath partei ja 1966. aastal sai parteis toimuva sisemise võimupöörde käigus kaitseministriks praeguse presidendi Bashar al-Assadi isa Hafez al-Assad.
1967. aastal kaotas Süüria sõjas Iisraeliga Golaani kõrgendiku ning Iisrael hävitas suure osa Süüria õhujõududest. 1970. aastal korraldas aga tollane Baath partei kaitseminister Hafez al-Assad riigipöörde ja sellest ajast algas Süürias al-Assadite valitsus, mis kestab tänase päevani.
Süüria aastatel 1970-2011: al-Assadite valitsus
Välispoliitiliselt muutus Süüria sotsialistliku valitsuse peamiseks ideoloogiaks Lääne-vastasus.
Sisepoliitikas oli Hafez al-Assadi valitsus karmi käega ja kontrollis rangelt igasugust poliitilist teisitimõtlemist.
Alates 1963. aastast kuni 2011. aastani kehtis Süürias eriolukorra seadus, mis võimaldas valitsusel poliitilisi erimeelsusi lahendada sisuliselt sõjareeglite kohaselt, ignoreerides inimõigusi ja õiglast kohtuprotsessi. Vanglasse sattunud inimesi hoiti äärmiselt kehvades tingimustes ning piinamine oli tavaline nähtus.
Al-Assadite perekond kuulus Süüria religioosse vähemuse alaviitide hulka ning alates Hafez al-Assadi võimuletulekust sattusid alaviidid eelisolukorda ja olid ebaproportisonaalselt suures ulatuses esindatud valitsusstruktuurides. Al-Assadi režiimiga rahuolematuid gruppe oli mitmeid, üheks neist olid traditsioonilisemalt meelestatud sunni moslemid, kes tundsid, et nende usulisi vabadusi piiratakse, kuna uue autoritaarse režiimiga kaasnesid ka katsed vähendada religiooni rolli ühiskonnas. See tõi kaasa mitu sunni moslemite ülestõusu: 1973.a., 1980.a. ja 1982.a. Neist viimase – 1982. aastal Lääna-Süürias Hama linnas toimunud ülestõus, mida kutsutakse ka Hama veresaun, – surus valitsus maha eriti veriselt ja jõhkralt. Inimõigustega tegelevate organisatsioonide hinnangul tappis al-Assadi režiimi sõjavägi tuhandeid tsiviilisikuid. Väga paljud sattusid aastateks vanglasse. Hirmunud ühiskonnas ei julgetud Hamas toimunust isegi rääkida, kui üldse, siis vaid sosinal.
Võib öelda, et Hama veresauna mõju ulatub ka 2011. alanud kodusõjani. Esiteks muutus al-Assadi režiim sellest ajast peale veelgi rangemaks ja diplomaatilised läbirääkimised rahuolematute gruppidega asendusid üha enam repressioonidega. Teiseks sattusid vanglasse väga paljud, kes al-Assadi režiimiga rahul ei olnud: usulise liikumise Moslemi Vennaskonna liikmed, kommunistid, rahvuslike liikumiste juhid. Kui nad aastate pärast vabadusse pääsesid ja hakkasid levima jutud tingimustest, milles nad pidid olema (nt. piinamistest), tekitas see Suurt viha valitsuse vastu ja andis kodusõjale hoogu juurde. Kolmandaks aga vaigistas see aastakümneteks igasuguse kriitika, mis soodustas rahuolematuse kuhjumist. Hama veresaun hirmutas süürlased sedavõrd ära, et järgmine väljaastumine al-Assadi režiimi vastu toimus alles 2011. aastal, millest algas siiani kestev kodusõda. Selle aja peale oli aga juba kuhjunud väga palju pingeid.
Millised on Süüria suhted USA-ga? 1990. aastal, kui Iraagi sõjavägi Kuveiti sisenes, ühines Süüria USA poolt juhitud Iraagi-vastase koalitsiooniga. See soojendas üles Süüria suhted nii USA kui ka Egiptusega, ent sõbralikud suhted ei kestnud kaua ja juba 2002. aastal märkis USA Süüria “musta nimekirja” kuuluvaks, väites, et Süüria püüab luua massihäviturelvi ja ei takista relvastatud võitlejate liikumist Süüriast Iraaki. 2004. aastal rakendas USA Süüria suhtes majanduslikke sanktsioone, süüdistades Süüriat terrorismi toetamises. 2008. aastal süüdistas USA Põhja-Koread selles, et see aitas Süürial salajast tuumareaktorit ehitada. Sellest ajast peale jäidki Süüria-USA suhted pingeliseks.
Süüria aastatel 2000–2011: Bashar al-Assad
Bashar al-Assadi võimuletulek tõi korraks kauaoodatud leevenduse, ent see osutus väga üürikeseks. Valitsus läks õige pea tagasi karmikäelise juhtimise juurde, võimustruktuurides lokkas korruptsioon, maapiirkondade elanikud olid sunnitud maalt linna ümber asuma. See kõik lõi soodsa pinnase kodusõja vallandumiseks.
Peale Hafez al-Assadi surma 2000. aastal läks võim üle Hafez al-Assadi pojale, Bashar al-Assad. Bashar al-Assadi võimuletuleku esimesel aastal muutus siseriiklik poliitika leebemaks. Seda üheaastast perioodi nimetati Damaskuse kevadeks: 2000-2001.a. taaselustusid poliitilised diskussioonid, suleti kurikuulus Mezze poliitiline vangla ja Süüria intellektuaalid ja kodanikuühiskonna eestvedajad tulid välja demokraatiameelse manifestiga. Lühiajaline leevendus ei toonud kaasa väga suurt kriitikat režiimi suhtes, pigem oli pelgalt tekkinud ruumi, kus režiimi üle sai avalikult arutleda. Ent ka see osutus al-Assadi režiimile liiga paljuks. 2001. aastal tegi valitsus kannapöörde ning taas hakati vahistama inimesi ja piirama poliitilisi arutelusid. Sellega saigi läbi üürike Damaskuse kevad. Ent ühtlasi hävitas see paljude süürlaste jaoks lõplikult lootuse poliitiliste reformide võimalikkusesse ja tekitas tunde, et muutused on võimalikud vaid jõu abil.
Olulisteks ajenditeks kodusõjaks said ka aastate jooksul pidevalt süvenenud stagneerumine, korruptsioon ja linnastumine. Kui Hafez al-Assadi ajal said Süürias läbi viidud põllumajanduslikud reformid, millega sotsialistlik valitsus võitis maapiirkondade elanike toetuse, siis pealinnas Damaskuses üles kasvanud ja hiljem Londonis õppinud Bashar al-Assad´i tähelepanu keskendus pigem linnadele. Maaelu jäi unarusse ja paljud maapiirkondade elanikud jäid ilma tööst ja olid sunnitud kas vaesuses virelema või linna ümber asuma.
Süüria alates 2011.a – …
2010. aasta lõpus algasid mitmetes araabia maades ülestõusud, mida tuntakse Araabia kevade nime all. Need protestid autoritaarsete režiimide vastu jõudsid ka Süüriasse. 2011. aasta märtsis vahistasid Süüria võimud Lõuna-Süürias asuvas Daraa linnas kümmekond teismelist, kes kirjutasid seinale valitsusevastaseid sõnumeid. Koolilaste arreteerimine ja vanglas väärkohtlemine osutus viimaseks piisaks karikas: järgnes protestilaine, demonstratsioonid Damaskuses ja Deraas, kus nõuti poliitvangide vabastamist. Demonstratsioonid lõppesid sellega, et sõjavägi avas Deraa linnas protestijate vastu tule ja vaid mõne kuuga on suur osa Süüriast kistud konflikti.
Kuigi president Bashar al-Assad üritas ühelt poolt haaret lõdvemaks lasta ja anda järgi rahva nõudmistele, kuulutades välja amnestia poliitvangidele, püüdis ta samal ajal sõjaväe ja tankidega rahutused maha suruda.
Lisalugemist: Süüria-teemaline näitus ÜRO majas.
Kuigi rahvusvahelisel tasemel arutati palju Süüria kodusõja üle, ei suudetud selles osas väga pikalt kokkuleppele jõuda isegi selles küsimuses, kas välisriigid peaksid valitsusepoolset vägivalda hukka mõistma: ÜRO julgeolekunõukogu Süüria-teemalistes aruteludes panid Hiina ja Venemaa vastavatele resolutsioonidele veto peale. 2012. aastal moodustas valitsusvastane opositsioon Süüria Rahvusliku Koalitsiooni peastaabiga Türgis, mis püüdis moodustada opositsiooni koondava ajutise valituse, ent mitmed Süüria opositsioonis olevad grupid keeldusid seda tunnustamast, väites, et valitsus ei peaks asuma väljaspool Süüriat.
Tänaseks päevaks on konflikt kasvanud sõjaks, mis on nõudnud 2015. a alguseks vähemalt 200 000 inimelu. Süüria valitsust on süüdistatud keemilise relva kasutamises tsiviilelanikkonna vastu – nt. 2013. aasta augustis tappis närvigaas sariin sadu inimesi. Konflikti sekkusid ka välisriigid – Iraan ja Venemaa toetavad al-Assadit. Türgi, Saudi-Araabia, Katar ja USA toetavad või on toetanud valitsusvastaseid gruppe. 2013. aastal lõpetasid USA ja Suurbritannia opositsioonis oleva Vaba Süüria Armee toetamise, sest osa varustusest langes radikaalsete islamistide kätte.
Sõjad on alati olnud soodsaks kasvulavaks kuritegevusele, marodööritsemisele ja gruppidele, kes kasutavad konflikti ära enda huvide edendamiseks. Nii on 2014. aastast Süürias suurenenud terroristliku rühmituse ISISe mõju, mis on kuulutanud enda kontrollitavatel aladel välja “kalifaadi”. ISISe jõhkruse tõttu käsitletakse Lääneriikides seda rühmitust sageli kui tänapäeva suurimat ohtu ning mitmetest lääneriikidest (nt. USA, Suurbritannia Prantsusmaa jt.) ja araabia riikidest (Jordaania, Araabia Ühendemiraadid on pommitanud alates 2014. aasta sügisest terroristliku rühmituse kätte langenud alasid.
Äärmusgrupid ei kasva tühja koha pealt, vaid on terve rida sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi tegureid, mis äärmuslust taastoodavad. On väidetud, et üheks neist on lääneriikide pidev kohmakas (et mitte öelda ignorantne) sekkumispoliitika Lähis-Idas, mille tulemusel näemegi ajaloo suurimat islamiradikaalsete gruppide tekkelainet. Loomulikult – eriti ISISe näitel – aitab (sotsiaal)meedia sellele kaasa. Enam ei juhi äärmusgruppe Läänes õppinud ja usku pöördunud juhid, vaid pealetulevad kohalikud „tegijad“.
Peaksime aga meeles pidama, et ISIL ei esinda murdosagi maailma moslemitest, keda kokku on hinnanguliselt 1,6 miljardit ehk veidi alla veerandi maailma rahvastikust. Islamiäärmusluse juured ulatuvad tagasi 19. sajandi lõppu, kuid vahhabiitide ja salafiitide liikumisi julgustasid ja toetasid külma sõja ajal nimelt USA ja Suurbritannia, lootes neist vastupanu Nõukogude Liidu laienemisele. Hille Hanso, Diplomaatia, 2014
Süüria humanitaarkatastroof
Kodusõja tõttu on Süüriast põgenenud üle 3 miljoni inimese (Süüria rahvaarv 2014. a seisuga on veidi alla 18 miljoni inimese). Süüria põgenikud on peamiselt jäänud naaberriikidesse: Türgisse, Liibanoni ja Jordaaniasse. Nad elavad kehvades tingimustes, eriti Liibanonis. Pagulasi vastu võtnud riikide olukord ei ole samuti kiita: pagulaste arv on nii suur, et see paneb riigile peale suure koorma.
Loe lisaks Süüria pagulaste olukorrast Liibanonis: Süüria põgenikelaagri juht: kuu aja pärast algab siin nälg (2. jaanuar 2015, Eesti Päevaleht)
Veelgi kehvem on olukord Süürias endas. ÜRO hinnangul elab Süürias 4,7 miljonit inimest kohtades, milleni jõudmine on sõja tõttu kas raskendatud või võimatu. Sellistes paikades on ka inimeste juurdepääs toidule või mulle eluks hädavajalikule kas äärmiselt keeruline või võimatu. ÜRO hinnangul ei ole 20% Süürias elavatest inimestest piisavalt toitu, et rahuldada enda põhivajadusi – s.t. ellujäämiseks vajalikke vajadusi.
Lapsed Süürias
2014. a juuni seisuga ei saanud ÜRO andmetel üle poole kooliealistest Süüria lastest koolis käia. Kui enne sõda oli Süüria üks suurima kooliskäijate osakaaluga riike Lähis-Idas, siis tänasel päeval on kooliharidust saavate laste osakaal seal üks maailma madalamatest. Kuigi Süüria laste jaoks on haridus väga oluline, on koolitee, nagu ka kool ise, muutunud ohtlikuks kohaks. Lapsed ja nende vanemad kardavad, et lapsed satuvad kooliteel rünnaku või snaipritule alla või arreteeritakse lapsed. Lisakatsumuseks on igapäevane arvukate kontrollpunktide läbimine.
„Koolist või lastekeskusest tulles kõnnime rõdude all. Me lähme ühekaupa, vahedega. Kohalik humanitaarabi organisatsioon käskis meil nii teha,“ ütleb üks Süüria laps vestluses Hollandi organisatsiooniga War Child (2014).
