Tänapäeva meediavõimaluste juures on muutunud aina olulisemaks oskus informatsiooni otsida ja valida, tõlgendada ja konteksti paigutada.
Enne trükikunsti leiutamist olid Euroopa peamiseks meediaks raamatud, mille kopeerimine võttis mitu kuud. Raamatud olid käsitöö, millel oli väga väike sihtgrupp ja mille sisu üle otsustasid üksikud inimesed. Peale seda, kui sakslasest kullassepp Johann Gutenberg 1438. a metallist trükitüüpide valmistamiseks valuvormi leiutas, muutus trükiste valmistamine kiiremaks ning paranduste tegemine lihtsamaks. Võimalus jagada infot oluliselt kiiremini ja palju rohkematele inimestele tõi lõpptulemusena kaasa suuri muudatusi: usureformi, teadusliku revolutsiooni, valgustusaja. Ja loomulikult ka ajakirjanduse.
Tänapäeval on interneti poolt pakutavad võimalused ehk samasuguseks revolutsiooniliseks muutuseks, nagu Gutenbergi ajal oli raamatute trükkimine. Kuidas see meid mõjutab, on ilmselgelt veel vara öelda, ent mõju võib olla suur. Interneti kasutuselevõtu üheks mõjuks on info rohkus, isegi üleküllus, samuti pakub uus meedia igaühele võimaluse osaleda informatsiooni edastamises ja loomises: igaüks võib olla autor.
Ent koos infovälja muutumisega muutuvad ka infotarbimise harjumused ja tekivad uued väljakutsed. Tänapäeval püüab enamik Eesti inimesi suhestuda palju suurema informatsiooni hulgaga, kui vaid mõnikümmend aastat tagasi. Väga suure osa meie inforuumist moodustavad televisioon või internett, aga ka nt. reklaam igapäevases linnaruumis: Osta tahvelarvuti! Vali meie kandidaat! Kanna helkurit! Toeta lapsi! Kasuta kondoomi! Internetis saab ennast klikkida nii 9GAG-i kui ka Eesti Entsükolopeediasse. Youtube´ist leiab nii tuntud teadlaste kui ka kriminaalsete gängide tõekspidamisi.
Kuigi teadlased jäävad ilmselt veel kauaks arutama, kuidas selline meedia üleküllus meid täpsemalt mõjutab, on selge, et see avaldab mõju meie vaadetele ja arusaamadele maailmast. Seeläbi mõjutab aga meedia ka meie käitumist. Lisaks tekib küsimus: kuidas navigeerida sellise meediatulva sees?
Info üleküllastuse tulemusena võib tekkida väsimus ja soov informatsiooni ignoreerida. Samuti võidakse teha valik tarbida lihtsalt „seeditavat“ infot, kus on vähe sõnu ja võimalikult lihtne sõnum. Aina suuremaks väljakutseks muutub allikate kontrollimine isegi tõsiseltvõetavate meediaallikate tarbimisel, sest apsakaid tuleb ette ka suurtel ja tõsistel meediaväljaannetel. Võib juhtuda, et fakti pähe pakutav on hoopis arvamus. Intensiivses meediaväljas elamise väljakutseks on ka informatsiooni paigutamine konteksti. Uudiste valik, keelekasutus ja illustreerimiseks kasutatavad kujundid võivad kinnistada eelarvamusi – see kõik võib luua kallutatud pildi teatud inimgruppidest.
Lisaks on uued infovõimalused toonud kaasa muudatusi ka meedia rahastamises: kes ostab ajalehti, kui uudiseid saab internetist? Kust leida raha, et lehti üleval pidada? Mõned meediaväljaanded kasutavad majandusliku stabiilsuse tekitamiseks reklaampinna müüki. Ent selleks, et reklaami ostjad tahaksid ennast ajalehes või internetikeskkonnas reklaamida, peab müüja näitama, et tema meediat tarbitakse palju. See võib tuua kaasa olukorra, kus info valiku kriteeriumiks muutub klikkide arv. Klikkide arvu suurendamiseks on mitmeid viise, nt. skandaalide või konfliktide rõhutamine. Meediaväljaannete ees on rasked valikud: kas pakkuda vähem, aga kvaliteetsemat infot? Rohkem, aga „tühjemat“? Võimalikult skandaalset, mis paneb lugeja artiklile klikkima?
Järgnevalt vaatame, millist rolli mängib peavoolu meedia selles, kuidas me näeme teatud inimgruppe. Samuti vaatame, mida me üldse meedias näeme ja mida ei näe ning kuidas see võib mõjutada meie arusaamu maailmas toimuvast.
Igatahes oleme me täna olukorras, kus suurema osa ajakirjanikeks nimetatavate inimeste peamine tööaeg möödub kontorilaua taga arvutis sobrades või äärmisel juhul telefoniga rääkides. Kus uudise põhjaks sobib tihtipeale mõne suhtekorraldusfirma, organisatsiooni või ettevõtte pressiteade. Kus paremate allikate puudumisel leiab avaldamist ka teave, mis põhineb ainult ühe inimese sõnadel ning mille kinnituseks ei ole pädevaid tõendeid.
Oleme olukorras, kus uudise ja spekulatsiooni piir on üha hägusem, kus analüüside pähe ilmuvad tihti laiendatud arvamuslood, kus intervjuu võib tähendada paari-kolme lohakalt vormistatud küsimust, millele on meili teel kiiruga kokku klopsitud vastused saadud.
Oleme olukorras, kus toimetustes toitutakse justkui vandeseltslaslikult salajase teabe magusa nektarina ka kuulujuttudest, suust suhu edasi antavatest uskumustest ja stereotüüpidest, mis kunagi on sündinud kellegi peas, kuid millel ei ole tegelikkusega sisuliselt mingit pistmist.
Oleme olukorras, kus avaldatud praaki häbenemise asemel nii mõnigi kord hoopis õigustatakse – küll ajapuuduse, küll muude olude, küll sellega, et ma-tean-kuidas-need-asjad-käivad. Praagile osutajasse suhtutakse tänulikkuse asemel aga hoopis põlastusega – ta ei tea midagi meie töö eripärast!
Rain Kooli, rahvusringhäälingu uudisportaali arvamustoimetaja, ERR, 30.12.201
Harjutus 1 – MILLINE ON MINU MEEDIATARBIMINE?
- Aeg: Kodutöö.
- Vanus: 7.-12. klassi õpilased.
- Eesmärk: Suunata õpilasi märkama, millist meediat nad kasutavad, kust saavad infot ja kui usaldusväärne see info on.
Õpetajale:
Paluge õpilastel pidada meediapäevikut (olenevalt võimalustest, 1-7 päeva). Seletage, et nad peavad kaardistama iga kokkupuudet meediaga, mida nad märkavad – kui nad on kodus ja taustal mängib telekas; reklaam bussis ja kaubanduskeskuses; autos mängiv raadio. Öelge, et kriteeriumiks on see, et nad märkasid kasvõi mingit katkendit/tekkis mingi aimdus sellest, millest juttu on (nt. limonaadireklaam vms). Paluge neil samuti üles märkida sotsiaalvõrgustikud (nt. Facebook) ja filmid.
Näide õpilastele:
- 8.00 Kodus mängis telekas / raadio. Märgi juurde, kas Sa panid tähele, mis kanal mängis või mis teemast võis juttu olla?
- 9.00 Bussiga kooli sõites oli bussis ekraanil reklaam või juhtusin kuulma bussijuhi raadiot
- 15.00 Facebook, 9GAG
- 17.00 Poes või tänaval oli reklaam
- 19.00 Taustaks mängis telekas
- 20.00 Teleuudised, AK
- 21.00 Facebook ja Delfi
Õpetajale:
Paluge õpilastel paigutada ülevalt alla ritta kõik meediaallikad – kõige sagedamini kasutatav üleval, vähem kasutatav all. Kui see on tehtud, paluge õpilastel paigutada kõige usaldusväärsemad üles ja kõige vähem usaldusväärsemad alla. Usaldusväärust mõõdavad õpilased ise (kui palju õpilane ise usub, et see info on tõene).
Arutelu teemad/abistavad küsimused:
Paluge õpilastel vastata, millised olid nende jaoks kõige populaarsemad informatsiooniallikad ja meediakanalid? Millised olid nende meelest kõige usaldusväärsemad? Kas populaarsed ja usaldusväärsed allikad kattusid? Miks oli mingi allikas nende meelest usaldusväärne?
