Rahvusvahelisel tasandil lähtutakse pagulastemaatikas ÜRO konventsioonist, mis võeti vastu peale teist maailmasõda, 1951. aastal Genfis (Genfi pagulasseisundi konventsioon). Selle järgi nimetatakse pagulaseks sellist inimest, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda. Eestikeelse konventsiooni tekstiga võib huvi korral tutvuda Riigiteatajas.
Genfi konventsiooniga liitunud riikidel on kohustus pakkuda varjupaika inimestele, kes kuuluvad selle määratluse alla, ning selline kohustus on ka Eestil, mis liitus Genfi konventsiooniga 1997. aastal.
Genfi konventsiooni kohaselt nimetatakse pagulaseks inimest, keda ähvardab isiklik oht – nt Rohingya moslem Birmas, sest on teada, et selle grupi liikmeid rünnatakse sageli lihtsalt sellepärast, et nad on moslemid. Või inimest, kes elab Tšetšeenias ja on homoseksuaal ja on teada, et Tšetšeenias võimud mitte ainult ei kaitse homoseksuaale, vaid võivad koguni ise neid kinni pidada ja ka surmanuhtlust rakendada.
Siiski nimetatakse igapäevases kõnes pagulaseks ka neid inimesi, kes põgenevad sõja eest ja kes isiklikult ei ole ohustatud, siiski tähendaks relvastatud konflikti piirkonda tagasi minemine neile suure tõenäosusega ohtu, olgu nad siis moslemid või kristlased, homo- või heteroseksuaalid. Lisaks on olemas ka siseriiklikud põgenikud – inimesed, kes on küll sunnitud oma kodudest lahkuma, ent ei lähe teise riiki, vaid jäävad elama enda kodumaale teise kohta. Kuigi neid ei loeta pagulasteks, on nende ees seisvad väljakutsed paljuski samad.
Selleks, et inimene saaks Euroopa Liidus (seega ka Eestis) pagulaseks tunnistatud ja saaks varjupaika, peab ta läbima teatud protsessi. Kui inimene saabub mõnda EL riiki ja palub varjupaika (esitab taotluse varjupaiga saamiseks), nimetatakse teda varjupaigataotlejaks. Seejärel hakkab vastava riigi ametkond selle inimese esitatud andmeid uurima. Eestis teeb seda Politsei-ja Piirivalveamet (PPA).
Kui PPA leiab, et inimene esitas valeandmed kas enda isiku kohta või teda ähvardava ohu kohta, saadetakse inimene Eestist välja. Kui aga leitakse, et inimest tõepoolest ähvardab tema koduriigis oht, antakse inimesele varjupaik Eestis. Ametlikus keelepruugis öeldakse, et inimene „saab rahvusvahelise kaitse“. Ükski pagulane ei saa endale Eestis automaatselt õigust jääda alatiseks – luba Eestisse jäämiseks antakse piiratud ajaks (1 aasta või 3 aastat), seejärel tuleb Eestis elamise luba pikendada ja Eesti Vabariik teeb uuesti otsuse, kas inimene võib jääda või enam ei või. Pärast 5 aastat Eestis elamist võib inimene taotleda alalist elamisluba ja pärast 8 aastat Eestis elamist võib ta taotleda ka kodakondsust. Selleks peab ta oskama teatud tasemel eesti keelt – ja kodakondsuse saamiseks peab tegema lisaks ka kodakondsuseksami.
Kui palju on maailmas ja Eestis pagulasi?
Esmakordselt peale teist maailmasõda on oma kodudest lahkuma sunnitud inimeste arv ületanud uuesti 50 miljoni piiri. UNHCR andmetel oli 2016. aasta seisuga selliseid inimesi 65,5 miljonit. Umbes 2/3 neist jääb oma kodumaale ja nendest tavaliselt ei räägita kui pagulastest. Enamik neist, kes lahkub enda riigist, jõuab aga lähimasse riiki ja jääbki sinna. Kuna peamised konfliktikolded asuvad arengumaades, siis enamik põgenikke elabki naabruses asuvates arengumaades.
Kus on kõige rohkem põgenikke?
2016. aastal oli kõige rohkem põgenikke nendes viies riigis:
Türgis – 2,9 miljonit inimest
Pakistanis – 1,4 miljonit inimest
Liibanonis – 1 miljon inimest
Iraanis – 979 400 inimest
Ugandas – 940 800 inimest
Millistest riikidest saabub kõige rohkem põgenikke?
2016. aastal oli kõige rohkem põgenikke pärit nendest viiest riigist:
Süüria Araabia Vabariik, kust on põgenenud 5,5 miljonit inimest
Afganistan, kust on põgenenud 2,7 miljonit inimest
Lõuna-Sudaan, kust on põgenenud 1,4 miljonit
Somaalia, kust on põgenenud 1 miljon inimest
Sudaan, kust on põgenenud 650 000 inimest.
Eesti Pagulasabi andmetel andis perioodil 1997-2016 Eesti rahvusvahelise kaitse 326 inimesele. Kõige enam kaitse saajaid on selle 20 aasta jooksul olnud pärit Ukrainast (80 inimest), Süüriast (76), Iraagist (28), Afganistanist (25), Sudaanist (25) ja Venemaalt (25).
Pagulastega on seotud mitmeid eelhoiakuid ning hirme. Nagu kõikide stereotüüpidega, on need eelhoiakud seotud valikulise (ja vahel ebatõese) info põhjal arvamuse kujunemisega ja liigse üldistamisega.
Ülaltoodud faktid aitavad olukorda asjakohasemalt kirjeldada, ent üldistamise vähendamiseks sellest ei piisa. Seetõttu on materjalis toodud ülesanded, mis aitavad suunata õpilast mõtlema selle peale, milliseid valikuid tuleb pagulastel teha ning millised tunded kaasnevad kodumaal toimuva vägivallaga ja kodust sundlahkumisega, samuti käsitletakse küsimust, millised väljakutsed võivad kaasneda uues kohas elu alustamisega.
